Aime Piirsalu "Miks ma kirjutan? Kogu teadaoleva aja pean päevikut ja selle sisuks on enamus luuleread, mis sündisid kellegi äratusest, nii ööl kui päeval, nii metsas kui koolis, tundide vaheaegadel.... Ta paneb kirja panema pildis antud need read... Vahel laste koolilaua rohelisele paberile murtud söega pliiatsiga, et hommikul, päikesevalguses üle kirjutada need sügavamad vaod, mis sündisid öös... Kes on see, kes äratab mind seda tegema? Aiman, et Tema, kes veeretas kivi eest hauakambrilt, mis kogu Maailma on nii mõjutada suutnud. Olen siiani diletant, kes kuuleb, kuidas ka lilled räägivad minuga... Räägin edasi Sulle, mu lugeja..., "läbi lillede" ka nüüd, mil mu aias nad kutsuvad end vaatama: "Vaata, vaata mind!" Nad õitsevad, elavad Armastajale... ja nii on ka minuga... Sa saad lugeja leida üles kolm luuletust üles mu kogust, mida "jagasid" minuga tundmatud autorid, kes aga nii süütasid mind, et tahtsin kirjutada oma südamest midagi nähtavaks nagu suutsid seda teha põlvkond mu ees tuntuks saanud Eestimaa luuletajaid - Betty Alver, Kalju Lepik, Juhan Liiv jpt... Tean, et Juhan Liivi luuletused omavad ravivat toimet... Ka minu mõned sõnumid on andnud tervendust. Tean seda sellest, et on lugejaid, kes on söandanud seda ka mulle teatada nende mõjust... Pane mind laubaga puutuma Su tolmuseid jalgu... Mu auahnus, kõrkuse hullus, uputa rõõmsas pisaravees...! Tean, et Armastus rõõmustab üheskoos Tõega, seepärast... jagan, hea lugeja, seda avastust...Sinuga siin..."
Kes veeretas kivi eest
KIRJASTUS PALJASJALG
© Aime Piirsalu “Kes veeretas kivi eest?” Kujundus: Kirjastus Paljasjalg “Eesti 100 luuleraamatut” raamatusari Kirjastus Paljasjalg, Tallinn 2020 Koguteose ISBN 978-9949-9947-4-8 Trükise ISBN 978-9949-626-41-0
Aime Piirsalu
KES VEERETAS KIVI EEST?
Kirjastus Paljasjalg 2020
VASTANDITES ON...ÜHTSUS... Kui ta sünnitab nii suurt valu, et maine ring viib kitsale teele... Ma rebin ennast lahti... Taevani, et palvetada Teie eest...!
4
KUMB KUMMA KAISSU TORMAB, MERI VÕI MAA, KUI JÄÄMINEKU AEG?
KEVAD
OLEN ÜKS VEEPIISK... MURRAN PÄIKESEKIIRI... TUUL TEGI MULLE... PAI!
5
Elu aastaajad algasid mul lapsepõlvest küüditamisega Siberisse, millest on säilinud vaid üks foto:
Meid, kuusteist perekonda eestlasi viidi loomavagunis kui juute, ja see, et ma ainsa imikuna vagunisse pääsesin, sündis ühe vene sõduri halastusest, kes õpetas mu ema mind suurrätti siduma, suu tooreid marju täis toppima, et ei karjuks, ja nii ta astus, ühes käes õmblusmasin „Singer“ ja isa maamõõdu teodoliit ja teises… mina. Kaks minust vanemat venda kandsid toitu ja riideid… Siberis võeti meid vastu agiitbrigaadi poolt kui juute, sest vaguni seinale ühele poole oli valge värviga kirjutatud:“Бей жидов, спасай Россию! Ja teisele poole vagunile:“Всех жидов ты не убьешь и Россию не спасешь!“ Mu tark ja kaunis ema, uskliku naisena, astus minuga süles neile vastu ja puhtas vene keeles selgitas kogunenutele, kes tulid meid kividega loopima, nii selgelt, et sündis ime… Halastus kasvas üle heateoks… 6
Meid võeti elama siberlaste peredesse kuni kevadeni, kui taigasse ehitati omad onnid. 1946 aastal saime tagasi Eestisse, kuna ema päästis Le ningradi blokaadist väljaveetuid nälginuid lapsi, kasutades selleks looduslikke ravimeid, puljongeid ja teesid. Komisjon kutsuti Moskvast kohale seetõttu, et kõrval lastekodus kõik teised toodud näljased lapsed surid, kuid meie lastekodu juures vaid üks, Maksimi nimeline poiss, kes neelas salaja tüki liha alla.. Komisjoni esimees, kuulanud ema jutustust sellest, kuidas päästis nälginuid lapsi, küsis: “Mida sa, naine, tahad?”, “Koju!“- oli mu ema tasane vastus... Uus küüdituslaine ja raskemad varjumisaastad saabusid 1947 aastal, kui astusin esimesse klassi Varbla koolis. Rääkisin vigast eesti keelt kui lohutasin hirmunuid lapsi klassis, kuna kadusid mitmed me pinkidest… Olin ju Siberist eluga tagasi tulnud… Must lammas valgete hulgas… Sellest ajast otsingi sügavalt enda identiteeti… Öösiti käisid krõpsuvate ustega mustad autod edasi kuni 1949 aastani ja rautatud saapad ronisid pööningule, automaatide valangud läbistasid me pööningut ja katust. Otsiti taga mu isa. Taas tühjenes kellegi pink klassist. Olime ootevalmis, et uuesti viiakse, sest elasime Isa 1924 aastal ostetud Varbla mõisas ja Isa, Läänemaa Vannutatud Maamõõtja, Kristjan Gross-Piirsalu varjas end 16 aastat metsas, kellele 12 eluaastani metsas käisin toitu viimas. Siis pöördusime elama tagasi Haapsallu, mu sünnilinna, kus lõpetasin ka I Keskkooli. 7
KÜLMETUSIN TEEL... HERNEHIRMUTISE KÄEST RIIDEID LAENUKS SAAN.
Vanaisa Peeter ja vanaema Reet 8
ELU KOOS …ISAGA… Sind, Isa, ma ei tea…, kuid tahan väga …tunda… Su lapselapsed tänaseni, akna peal Sind, vanaisa, ootavad, et üks kord… ära tunda… Oo, Püha Vaim, Vaid Sina kõike tead… Sind, Isa, elus näha sain korda kolm… Lapsepõlves hiilides Ema järele, puukuuri, kõhna, kähisevat inimvaret nägin, kes kingi loopides mu suunas, mu peale karjus: „Mine ära, mine ära siit!“ Hirmust värisedes, ma emalt küsisin: „Kes on see mees? „See on su isa…“
9
Vaikselt noomis ema: „Ei tohi minna sinna enam. Ta on veel haige, vangilaagrist jalgsi tulnud, pikka aega, läbi metsade ja soode…, väga haige mees!“ Olid teise sõja hirmsad lõpupäevad, mis kestavad mu hinges... täninI... Teist korda tuli isa öösel, kui ema oli arreteeritud... Lambivalges joas, Su raske käsi, raha meile, laste eluks.. lugesid… Sa olid maha müünud oma mõisahooned, mis tänini Sind mäletavad veel..., et saaksin kooli esimeses pobrikmantlis minna... ja riidest kingades, mis olid tollal…parimad… Kolmas kord Su juurde, sõitsin ise,
10
et öelda uhkusega Sinule: „Su pesamuna Eestimaale on toonud vehklemises kuldmedali…” Su perekonna nimele on hümni lauldud, kui Sina metsas varjusid. Su pööningkambri nelja seina kuu valgustas, kui proźektorite tuli pimestas mu silmi, pjedestaali kõrgel astmel ma nutta tihkusin… Tahtsin eriti siis, et Sina oleksid mind võinud näha, pesamuna, kes olevat „Su suust...“. Siis saabus päev, kui noorem poeg Su põlvedele ennast upitas. Nii väike Kristian suurel Kristianile sülle, vist „vere häälel“ omaks tunnistas… Sa naeratasid... eriliselt, soojalt...
11
Siis, üksi..., külmal kuurilaudsil, Su vahast nägu, oma näoga võrdlesin ja talletasin... Su õpilased seisid eemal... Ma ahnelt katkeid Sinust, kui kalleid kilde kokku kogusin... Siis antigi mul üle Sinu päevik, mis olid meile kirjutanud. Pikalt, varjudes... Kuis teadnuks, et me ei teagi Sinust muud, kui töö ja töö, ränk sõja aeg. Su sood ja rabad, põllumaad ja lood... Vannutatud Maamõõtja Läänemaalt, mu Isa... Miks Taeva mõõtu võtmas käin? Kas on see Eesti jonn? Või lapse öine kisa? Kus oled, Isa? Isa! Isa!!!
12
Foto Isast koos õe Emiliega enne sõda.
13
EMALE… „W imije Oitse i Syna, i Duha Swietego. Amin!“ Nii Ema lapsepõlves palveid õpetas… Kõik kaunid kunstid sündinud on palveist. Las palveks tagasi nad pöördugu! Mu metsarahva targad muinasjutud on laulurohked, viisid lastel suus. Kõik rahvakunstid sündinud on palveist. Las palveks tagasi nad pöördugu! Me mees ja naine Inimeseks saame, kui ühist palvet hoida oskame. Kõik armastuse imed sündinud on palveist. Las tänuks lastes tagasi nad pöördugu!
14
Mu ema..., Sinu viimsel teel Su jalgu soojendasid mu kootud valged sokid… Sind, Taevasse viiv, särav tee on sündinud. Su palveist... Las minu palveis edasi kõik elagu, kui ise lähen sinna, kuhu mu oma palve elavana juhib mind, ja selle palveelu kaudu mu lapsi, rahvast, elu maa peal…Sind kõik palved tänuks palvetan ma kord, kui lapsed, teie palve kaudu, vanaemaks saades, tagasi kõik palves pöördugu!
15
Foto emast Anelie 16
Vend Olev lahkus elust 29.augustil 2018.a. Meenus, et Ta kord küsis: “Kas Sa minust ka midagi kirjutad?” Siis olin kirjutanud Temale mõeldes nii... VENNALE, OLEVILE… Ei ole veel õhtu... Ei ole... On õhtune söömaaeg... Me ees, avatud uksel, kõiksuses koos, olnu lõpp, tuleva algus.. Päikeseloojas, ta soojas, hetk vaikivat tõtt... Las segavad kahtlused: „See pole tõsi, See lõpeb kõik varsti... Su õhtu on käes... !“ On südames salajam sala, kui palve: „Ei anna Sind iialgi ära. Vaid Looja saab Sind minu käest!“ Ei ole veel õhtu, Ei ole... Meie õhtune söömaaeg... Murtud südame lilledes peidus, me endi elude läbitud kaskaad. 17
Miks pole ma kuutütar Sulle? Ei Sina... mu päikese mees? Valgustan Sulle, südame salajam sala, kui palve. „Ei anna Sind iialgi ära, vaid Looja saab Sind minu käest!“ Ei ole veel õhtu... Ei ole... Kallis õhtune söömaaeg... Mu Jumal, kõik, mida võin Talle tuua, On pärit Su käest... Talle tugevust, minule... õrnust Talle looming Ja heldus ja õnn... Mulle... varjatud hetkete lummus, milles prohvetlik ilmutus... on. Madonna... mees lapsega... süles... Sünni igatsus salajam sala.
18
Tema palves: „Ei anna Sind iialgi ära, Vaid Looja saab Sind Minu käest... !“
Vend Olev 19