Agnes ja villa saladus by Apollo Raamatud

Proloog Rauhala 1932

Aeg oli veel varane, suveöö alles hakkas hommikuks pöörama. Päikese esimesed heledad kiired joonistasid läbi pitskardinate kujundeid toa põrandale ja vastasseinale. Agnes Maria puges teki alt välja ja libistas paljad varbad laudpõrandale. See tundus jahe ja ta lükkas jalad kiiresti väikestesse kaunistustega sussidesse, mille isa oli oma viimaselt Saksamaareisilt kaasa toonud. Isa oli jälle sõidus, seekord Inglismaal, ja pidi jääma sinna kuni jaanipäevani. Senikaua juhtis majapidamist tädi Amelie, ning see tähendas karmi korda, reegleid ja pidevat kontrolli. Kui tahtsid hetkekski rahu saada, pidid tõusma varem kui tädi. Õigupoolest varem kui keegi teine. Agnes Maria istus veidi voodiserval ja kuulatas maja. Oli täiesti vaikne, ainult punarind laulis nukralt akna taga. Hugo ärkamiseni oli veel mitu tundi ja tädi lasi hommikusöögi alati oma magamistuppa tuua. Agnes tõusis püsti, tõmbas õlasalli 7

ümber ja hiilis uksele. Ta lipsas koridori ja sulges ukse enda järel. Võttis veidi aega, enne kui silmad hämarusega harjusid. Ta tegi mõne ettevaatliku sammu salongi ukse suunas. Äkitselt kuulis ta midagi ja tardus paigale. Ta ei olnudki üksi. Keegi tuli mööda teenijatetreppi, oli kuulda vaikseid samme. Kes tahes see ka ei olnud, tuli ta alla. Agnes Maria heitis pilgu enda ümber. Koridoris ei olnud midagi, mille taha peitu pugeda, ja tagasi oma tuppa ei oleks ta enam jõudnud. Niisiis jäi ta paigale, pilk pingsalt trepil. Sammud lähenesid. Need olid kerged ja kiired ega kostnud õnneks tädi Amelie moodi. Pealegi ei oleks tädi ilmselt nõus kitsast kõrvaltreppi kasutama. Hugo kõnnak aga oli ebalev ja lonkav, liiati oli vennal eile olnud palavik, nii et vaevalt ta täna üldse voodist välja tuleks. Kostis vaikset üminat ja kohe seejärel ilmusid nähtavale mustad nöörkingad, siis pruun seelikuserv ja valge põll. Kingad põikasid nagisevast trepiastmest osavalt kõrvale ja tulid allapoole. Agnes Maria ohkas kergendusest. Tulija oli kõigest Elsa, uus köögitüdruk. Elsa märkas Agnes Mariat ja võpatas. „Preili Agnes! Küll ma alles ehmatasin! Miks preili seisab seal vaikselt nagu vaim, sellisel kellaajal?“ „Ma …“ alustas Agnes Maria, aga ei osanud kuidagi jätkata. Kas tal üldse tuligi köögitüdrukule midagi põhjendada? Ta võis ju oma kodus ringi liikuda, nagu ise tahtis. 8

Agnes Maria ajas end sirgu ja üritas manada näole samasugust upsakat ilmet nagu tädi Ameliel, aga see ei kukkunud eriti hästi välja. Elsa astus mööda treppi alla ja Agnes Maria märkas tema käes tädi ööpotti. „Ma juba arvan, kuhu sa lähed,“ ütles Elsa ja naeratas vandeseltslaslikult. „Mine aga, minu pärast pole vaja muretseda. Ma ei räägi prouale.“ Agnes Maria oli nii hämmeldunud, et unustas plaanitud upsakuse. Kuidas võis köögitüdruk temast üldse midagi teada? Tema ise teadis Elsa kohta ainult seda, et tüdruk oli tulnud neile mõni nädal tagasi, ilmselt kuskilt talust, ja magas nüüd öösiti Rauhala köögis koikul, mis päevaks kõrvale tõsteti. „Ma arvasin, et nii vara ei ole veel kedagi üleval,“ ütles Agnes Maria. Elsa naeratas. „Praegu ei ole ju vara. Vähemalt minu jaoks mitte. Ma panin juba taina kerkima ja tegin tule alla. Muidu ei saa proua Ameliele hommikukohvi ega noorhärra Hugole nisuleiba. Ja kokk on ka varsti üleval.“ Agnes Maria noogutas, sest ei osanud midagi muud vastata. Tõtt-öelda ei olnud ta kunagi tulnud selle peale, et keegi peab igal hommikul tõusma nii vara, et hommikusöök ette valmistada. Ja et trepikojas ööpotte tassida, neid tädi ja ka tema enda eest tühjendada. 10

„Ma pean nüüd minema, muidu kustub tuli pliidi all ära,“ jätkas Elsa. „Proua magab veel vähemalt kaks tundi. Ega ma ei räägi kellelegi midagi, preili võib mind usaldada.“ Elsa pööras ümber ja kadus ukse vahele, kust sai tagaukse kaudu edasi prügihunniku juurde. Agnes Maria tundis, et ta põsed õhetavad. Niisiis teadis Elsa ka seda, et ta kõige rohkem kardab tädi Ameliet. Tagauks kolksatas uuesti ja Elsa tasased sammud tulid sisse tagasi. Ta kopsis kingadega ja lipsas kööki, kust hakkas kostma nõudekolinat ja lauluüminat. Agnes Maria tõmbas õlasalli tihedamalt ümber ja kortsutas otsaesist. Olgu. Tal on vähemalt kaks tundi aega, enne kui tädi alla tuleb. Nii oli ju Elsa öelnud. Seda oli hea teada. Võibolla on tal Elsast isegi kasu. Ta pööras ümber, astus hääletuid samme tehes valgete tahvel usteni ning jooksis siis läbi salongi – mööda sõnajalgadest, monsteratest ja varjus kössitavatest mööblitükkidest. Ta möödus Hugo klaverist ja sulges mööda minnes selle kaane, et tädil ei oleks jälle põhjust märkust teha. Siis avas ta hämarasse eeskotta viiva paarisukse. Ta vaatas enda ümber, justkui kontrollides, ega keegi teda ei näinud. Eeskojas ei olnud kedagi, otse loomulikult. Ta astus vaikselt oma salaukse juurde, avas selle ja lipsas sisse. Ukse sulgudes kostis tasane kolksatus. Eeskoda oli jälle tühi ja vaikne, nagu ei oleks seal kunagi kedagi olnudki.

1. Ullatus tapeedi all Kuskil helises telefon, aga kus? Agnes kompas dressika ja pükste taskuid. Telefoni ei kusagil. Ta tõstis pilgu ja vaatas Rauhala sügi seselt hallis köögis ringi. Kõikjal vedeles märke peagi algavast remondist: tapeedirulle, kliistripakke, ehituspappi ja kaitsekilesid. Aga mitte telefoni! Seda ei olnud lauaserval ega toolil, põrandal ega seljakoti peal, ent väsimatu helin muudkui jätkus. Agnese pilk peatus kummutil oleval jaki- ja sallikuhjal – seal, loomulikult! Ta oli telefoni kindlasti talvejope taskusse pistnud, kui nad emaga läbi salongi tulid. Ta koukis telefoni välja, vaatas vilkuvat ekraani ja vastas: „Hei, Pulla!“ „Küll sul võttis ikka aega,“ ütles Pulla. „Ma ei leidnud telefoni. Me oleme emaga Rauhalas,“ vastas Agnes. „Homme hakkab remont ja siin peab ettevalmistusi tegema, kaitsekilesid panema ja värki.“

„Ahaa, pärijanna askeldused uues koduhäärberis,“ ütles Pulla. Agnes purskas naerma. „Ei ütleks, et eriti uues,“ vastas ta. „Rauhala on ju mingi 150-aastane. Siin on isegi tapeete mitu kihti ja ema plaanib igaühest näidise võtta.“ „Mispärast?“ imestas Pulla. „Ema tahab neist Rauhala eeskotta ajaloolise näituse kokku panna. Kusjuures sa ei arva iial ära, mis nime ta näituse jaoks välja mõtles.“ „Noh?“ küsis Pulla. „Rauhala köögi tapeedid läbi aegade,“ vastas Agnes ja purskas jälle naerma. „Võimas,“ ütles Pulla. „Ega see nimi nüüd nii halb ka ei ole,“ ütles ema lõbusalt Agnese selja tagant, ise vana dressipluusi tööriideks selga ajades. „Kas hakkame nüüd tööle?“ Agnes pööritas vastuseks silmi. Siis jätkas ta kõnet: „Ma pean nüüd minema. Kuule, äkki ma helistan sulle hiljem tagasi?“ „Sobib,“ ütles Pulla. Agnes pistis telefoni taskusse. Tundus uskumatu, et veel mõni kuu tagasi polnud nad isegi teadnud, et Piilonieme Rauhala üldse olemas on. Nad ei olnud midagi kuulnud Harmalast ega isegi vaar ema Agnes Mariast. Ja siin nad nüüd olid, keset vaarema maja, 13

keset tema asju ja vanu suguvõsasaladusi. Tundus, nagu oleksid nad sattunud keset detektiivromaani, ainult et ilma igasuguse vihjeta, kuidas edasi toimida. Ema oli kummardunud ühte seina kontrollima. „Jahah! Näib, et tapeedieemaldusvahend on oma töö hästi teinud,“ tõdes ta. Pealmine, koltunud ja kole tapeedipaan oli maha varisenud ja selle alt oli nähtavale ilmunud hele vanaaegne tapeet. „Kui ma ülejäänud tapeedikihid ka maha tõmban, kas saaksid siis neist näidistükid välja lõigata?“ „Ikka,“ vastas Agnes. Ta võttis lauaservalt käärid. „See on küll ilus,“ ütles ema ja uuris pealmise alt paljastunud tapeeti. „Võibolla natuke … nurgeline?“ vastas Agnes ja ema naeratas. „No võibolla tõesti natuke.“ Tapeedil olid väikesed sinised lilled ja sirged triibud, mis moodustasid omavahel nelinurki. Looklevad lilled mõjusid koos sirgete triipudega veidralt. Tapeedi üks serv oli seinast juba palju lubavalt lahti löönud. Ema sikutas seda alguses korra, seejärel teisegi, aga hakkas siis äkki seina kompama. Ta kopsis seda sõrmenukkidega ja kuulatas, nagu ootaks vastust. „Mida sa seal teed?“ küsis Agnes. „Siin taga oleks nagu õõnes koht. Loodetavasti ei ole see mingi rotiurg,“ vastas ema. Ta surus kõrva vastu seina ja koputas uuesti. „Või et rotiurg seinas?“ purtsatas Agnes. 14

Ka ema hakkas naerma. „Nojaa, parem oleks vist keskenduda nendele tapeedi näidistele, või mis? Küll Annukka uurib neid seinu homme, kui remondimeeskond tööle hakkab.“ Ema haaras jälle tapeediservast ja hakkas seda aeglaselt lahti tõmbama. „Küll ta tuleb,“ ütles ta. „Ohoh, selle all on juba paljas puit. Tapeeti oli ainult kaks kihti!“ „Saame päris väikse näituse,“ tõdes Agnes. „Peame teistest tubadest tapeete juurde võtma.“ Ühtäkki kostis rebenev hääl, tapeet andis järele ja langes suure tükina maha. „Armas aeg!“ hüüatas ema imestusega. „Vaata seda!“ „Mis see on?“ küsis Agnes. „Paistab nagu vana kapi uks,“ vastas ema. „See on omal ajal tapeedi alla jäetud. Proovime, kas see lahti ka tuleb.“ Ta võttis laualt pahtlilabida, lükkas selle otsa ukse serva alla ja keeras. Kostis nõrk naksatus ja uks paotus. „See on ju asju täis,“ imestas ema ja tegi ukse lahti. „Vanad kohvitassid,“ ütles Agnes imestusega. „Ja taldrikud. Siin on terve serviis,“ ütles ema ja vangutas pead. „Miks see kõik ometi tapeedi alla kappi on jäetud?“ Agnes võttis ettevaatlikult ühe kohvitassi ja uuris seda. See oli valge, peen ja kaunilt kaarjas. Veatut läikivat välispinda kaunistas 15

õhuline väikeste roheliste lehtedega roosa lillevanik. „Seda ei ole kindlasti kunagi isegi kasutatud,“ ütles Agnes. „See on täiesti nagu uus!“ Ema tõstis riiuliservalt üksiku tassi, mis ei kuulunud serviisi. „No seda on see-eest kasutatud kahe eest.“ Ema käes oli väike tumedaks tõmmanud tass, mille servast oli tükk väljas. Ühte külge mööda jooksis tume pragu, mis jäi tumepunase roosipildi kõrvale, nagu oleks see olnud kaunistuse osa.

Agnes pani veatu tassi kappi tagasi. „Kas ma tohin seda vaadata?“ küsis ta. Talle tundus äkitselt, et selle päevinäinud kulunud kohvitassiga seostub midagi. Ta oleks seda justkui varem näinud, ainult et unustanud. Unustanud ja siis uuesti leidnud, just nüüdsama. Ema ulatas tassi Agnesele ja hakkas uurima taldrikuvirnade tagust. „Siin on veel midagi.“ Ta pistis käe serviisi taha ja võttis midagi kapi tagumisest otsast. „Siin on … ma ei tea, mis see on. Vaata sina.“ Ema ulatas Agnesele lapiku tumepunasest riidest koti ja pistis käe uuesti kappi. Seekord tõmbas ta sealt välja musta papist mapi. Ta avas selle ja ohkas vaimustusest. „Kuivatatud lilled. See on mõne koolilapse herbaarium. Vaata, kui ilus.“ „Kas see on vaarema oma?“ küsis Agnes. Ta oli võtnud riidest kotist välja pikliku puidust karbi ja pööras seda uurivalt käes. Ta ei taibanud veel, kuidas see lahti käib. „Siin on aastaarv 1932,“ ütles ema. „See on kindlasti Agnes Maria oma. Ta oli siis 12-aastane. Võibolla on siin kuskil nimi ka.“ Ema pööras mappi ja jäi uurima selle sisekaanel olevaid keeru kaid tähti. 17

„Jaa, võibolla on siin … nimetähed?“ pakkus ta ja naeratas. „Tähed on nii ilustatud ja ähmased, et neist ei saa sotti. Kas see esimene täht on B? Või F?“ „Minu arust on see E,“ ütles Agnes. „Minu arust on siin kirjas E. R.“ „Igatahes mitte Agnes Maria siis,“ tõdes ema. „Kes see E. R. võis olla?“ „Keegi, kelle serviis kappi tapeediti,“ vastas Agnes. „See oli kindlasti eksitus,“ ütles ema. „Vaevalt et keegi sellist asja meelega teeks. Mis seal kotis oli?“ „Mingi imelik karp, mida ma lahti ei saa,“ vastas Agnes. Ta vajutas karbi hooba veel kord ja ühtäkki kaas avanes. „Ups!“ hüüatas ema ja püüdis kinni peenikese puidust varrega eseme, mis oli karbi sisemusest õhku paiskunud. „See on ju vana sulepea. Sa leidsid samasuguse vaarema laualt, mäletad, selle punase? See oli lihtsalt veidi uhkem ja sellel olid nimetähed. Mõtleks, et kunagi oli isiklik sulepea nii hinnaline asi, et sinna graveeriti nimi.“ Agnes võttis ema käest sulepea. Ta keeras seda ja märkas kohe väikest kaunist graveeringut. „Siin on ka graveering,“ ütles ta. „Mis seal kirjas on?“ küsis ema.

„Siin on lihtsalt E,“ vastas Agnes ja vaatas emale otsa. „See peab olema sellesama E. R.-i sulepea.“ „Tõesti imelik,“ ütles ema ja kortsutas kulmu. „Kas siin elas siis Agnes Maria ja Hugoga samal ajal veel üks koolilaps?“ „Kui elas, siis miks teda kuskil ei mainita? Miks teda ühelgi fotol ei ole?“ küsis Agnes. „Ma ei tea,“ vastas ema mõtlikult. „Ma pean Pullale helistama,“ ütles Agnes. „Parem kohe praegu.“ Ema noogutas. „Hea mõte,“ ütles ta.