Seina sisse müüritud tüdruk
„Mida sa mõtled seal tagaistmel?“ küsib isa ja heidab pilgu tahavaatepeeglisse. Ma taban peeglis isa pilgu ja vastan: „Ei midagi.“ Me jõuame Teboili ristmikule ja pöörame paremale. See on see ristmik, kust pööratakse paremale, kui tahetakse minna Förstorgårdi, ja vasakule, kui tahetakse minna Saepurumajja. Praegusel ajal pöörame enamasti paremale. Täiskasvanud küsivad alatihti, mida lapsed mõtlevad. Aga ma arvan, et kui lapsed neile seda ütleksid, hakkaksid nad muretsema. Kui oled näiteks kolm aastat vana ja on tuuline päev, pole mõtet vahtida silmapiiri ja öelda: „Ma siin mõtlen, et kus tuul sünnib.“ Parem on öelda, et mängid helikopterit. Ja kui oled viieaastane, pole mõtet küsida liiga palju surma ega muinasjututegelaste vananemise kohta või siis seda, kuidas Jeesus ristil suri. Väiksena mõtlesin, et ema vanaemast on saanud fossiil, sest ta suri kaua aega tagasi. Aga praegu ma tean, et fossiilid võivad olla sõnajalg, tigu või dinosaurus, aga mitte vanaema ega inimene. Nii et täiskasvanud arvavad, et auto tagaistmel istuv laps loetleb vastutulevaid haagisautosid või teeviitade tähti või mängib, et nimetissõrmed on printsessid, aga
seina sisse müüritud tüdruk
1.
11
tegelikult võib laps mõelda kas või täiskasvanu piirjoontest või ajast. Mina olen mõelnud palju ajast. Mul on ajus hallid ajurakud, nagu Hercule Poirot’l. Nendega ma mõtlen, kuidas aeg edasi liigub ja haavu parandab. Täiskasvanud ütlevad, et aeg parandab haavad, ja see tähendab, et kui aeg kulub, muutub kõik juhtunu mälestuseks ja seejärel mäletad sa seda üha halvemini ja halvemini. Siis kui mäletad juba väga uduselt, on haavad paranenud. Aga ma ei taha ema uduselt mäletada. Ma tahan mäletada ema õigesti, ilma lennuväljata, ilma jäätükkideta, ilma auguta verandal. Sellisena, nagu ema tavaliselt oli.
selja ahava
//
taevast pudeneb asju
t a v a l i n e e m a . Ema kõnnib ringi karvastes
12
sussides ja isa suures kampsunis. Ema teeb mulle diivaninurka pesa. Ta pakib mu vatiteki sisse ja läheb alles seejärel kuuri puid tooma. Ema paneb mulle pliidi ees päevariided selga. Kõigepealt avab ta pliidiluugid, soojendab riideid tulekumas ja raputab neist külma välja. Siis võtab ta mu riidest lahti ja paneb riidesse, nii kiiresti kui võimalik. Ema kühveldab lund, sinine tuttmüts peas ja soojendab käsi vastu teetassi külge. Selline on tavaline ema.
Isa ütleb, et „aeg parandab“ on pask. Isa meelest ütlevad seda ainult need, kes ei tea millestki midagi ja kes pole pidanud midagi läbi elama. Ja mu hallid ajurakud mõtlevad, et isal võib õigus olla, sest vähemalt praegu
Auto kojamehed vehklevad üle akna ja niisketest riietest muutub klaas auruseks. Isa sõidab täie hooga läbi lombi, talle meeldib, kui vesi laiali lendab. Sajab. Praegu sajab iga päev. Koolis ütleb õpetaja, et kuulge, ega me suhkrust pole. Me paneme selga vihmakuued, jalga vihmapüksid ja kummikud ning läheme õue. Mõtlen suhkrust lastele, kes vihma käes ära sulavad. Kooliõuele jäävad maha ainult kleepuvalt magusad ja porised riided. Saepurumajas kartis isa alati, et katus laseb läbi ja pööning läheb kõdunema, ja korraga ongi juba liiga hilja. Ema ütles, et isa dramatiseerib üle, kuna ta mõtleb isegi tavalised asjad suureks. Aga praegu on kõik suur. Ja isa peaaegu ei märkagi vihma. Praegu võib isa vihmas puid saagida ja läbimärjaks saada, aga isegi tädi ütleb ainult: „Las ta rügab väheke.“ Praegu käiakse mul iga päev autoga järel. Kui me veel Saepurumajas elasime, tuli ema kooli järele ainult siis, kui sadas. Ema lõhnas pärast tööpäeva suitsu järele. Tal olid pluusikaeluse küljes nööpnõelad, sõrmed värvised ja juuksed töökrunni keeratud.
seina sisse müüritud tüdruk
pole miski ära paranenud, olgugi et suvevaheaeg on juba alanud. Seepärast istun tagaistmel ja ütlen „ei midagi“, mõtlen aja parandavale jõule ja otsustan kindluse mõttes meenutada ema iga päev, enne kui aeg liiga palju parandada jõuab.
13
e m a t ö ö l . Ema töökoht on maa all. Seal haiseb tolmu, suitsu ja vanade riiete järele ning see on põrandast laeni kraami täis. Emal on suured kuldsed käärid, millega ta riiet lõikab ja randmel sametine padi, mis on nööpnõelu täis. Tal on üks pikk küüs, millega ta tõmbab kangasse selged triibud. Tema töökrunnist turritab välja pliiats. Ema kääre ei tohi keegi võtta. Ööseks paneb ema käärid konksu otsa rippuma. Selline on ema tööl.
Lõpuks pöörab auto Förstorgårdi puiesteele. Lõpetan mõtlemise ja tõmban ümber ema tükikeste valge joone. Kui ma mõtted valgel joonel kinni pean, võin nendega hiljem uuesti, samast asendist jätkata. Ma armastan puiesteed. Kui sinna pöörata, on korraga ees igivana joonsirge, puudest ääristatud tee. Avaneb sametist kardin, algab muusika. See on viiulimuusika. Hoburakend kiirustab, kutsari keep lehvib. Tee otsas seisab Förstorgård. Kui maja on piisavalt vana, ei näe ta enam inimese ehitatud välja. Ta muutub samamoodi elavaks nagu sammaldunud kivi või vana jäme puu. Kujutlen, kuidas Förstorgård tõusis maa seest nagu seen – kõigepealt ilmus kivist ring, siis kerkis selle seest punane kogu, mis tardus seinteks. Aegade möödudes venisid palgid pikemaks ja laudade vahel avanesid aknad. Torn tõusis kõrgemale ja katus muutus tugevamaks, sammal muutis vundamendi laiguliseks ja seinte värv tuhmus. Sedasi sündis Förstorgård. Tammed ja vahtrad kaarduvad meie kohal roheliseks tunneliks ja kruus krabiseb. Läheks nagu natuke muinasjutumaailma või ajatunnelisse. Aeg laguneb tükkideks ja ees avaneb häärber. „Isa, sõida aeglasemalt.“
seina sisse müüritud tüdruk
2.
15
taevast pudeneb asju // selja ahava
16
Sellistesse kohtadesse tuleb saabuda vaikselt. Varem tuli härrasrahvas hobustega, kelle jaoks oli oma tall. Tädi lambad seisavad paraadtrepi ees majaesisel murul. Neid on kaheksa valget ja kolm musta. Lammaste kohta öeldakse must, olgugi et silmas peetakse pruuni. Samamoodi nagu kalade kohta öeldakse, et ujub, kuigi nad tegelikult sukelduvad. Bruno on lammastest kõige taltsam. Kui ma tema juurde lähen, ütleb ta böö ja müksib peaga vastu reit. Praegu ta mind veel pikali ei lükka, aga täiskasvanud lammas saab mu ühe tõukega siruli. Lammastel on tugev kolp. Bruno on taltsas, sest ma söötsin teda beebist peast lutipudeliga. Nüüd ta arvab, et ma olen ta ema ja tuleb alati aia äärde määgima, kui ma mööda kõnnin. Bruno on must ehk siis pruun, ja üks tema kõrv ripub madalamal kui teine, sest tema ema püüdis kõrva otsast hammustada. Lambad ei saa alati aru, kes on nende poeg, isegi kui see on just nende pepust välja vupsanud. Nad on nii rumalad. Bruno otsustas elada ja haaras lutipudelist nagu kiskja. Piima pritsis, pudel mulksus ning Bruno suu luristas ja matsutas. Ülaltpoolt vaadates võis näha, kuidas ta kõht paisus ja sooja piimaga täitus. Brunot polnud üldse armas sööta ja lasteraamatusse see ei sobiks, isegi käed läksid pudelit hoides piimaseks. Nüüd oskab Bruno juba rohtu süüa. Täna näevad lambad nirud välja ja keegi ei ütle böö. Nad lamavad kõikjal murul, jalad hoolega kõhu alla surutud. Nad lamavad alati samades kampades. Pruunid sõbrustavad omavahel ja valgetel on kaks eraldi rühma. Nad
vaatavad üksteist, nagu ei saaks aru, mida teised seal aedikus teevad. Kõva vihmaga tõmbub lammaste vill kokku ning nad näevad välja kõhnad ja märjad. Tädi rääkis, et kui lammas vette visata, upub ta ära. Förstorgårdi väiksest korstnast tuleb suitsu, mis tähendab, et tädi Annu teeb köögis tuld. See on hea, sest muidu on köök nii külm, et pole isu mantlitki seljast võtta. Ma tean, et kui elad mõisamajas, ei maksa külma üle kurta.