Kui ma mahajäetud masinaruumi astusin, kostis sinna selgelt Strömmeni veemüha. Kott õlal, kõndisin valgete ja hallide torudeni. Nende taga oli varjul pika ja kitsa tunneli suue. Liikusin mööda tunnelit kuni hargnemiskohani. Tunneleid oli enamgi, peidupaiku rohkem, kuid see, kuhu mina teel olin, oli kõige parem. Kätt ümber koti kohendades pöörasin paremale ja astusin üha kiiremas tempos otse edasi. Rinnus õhin, kui enda ees ukseava aimasin. Ronisin kiirelt metalltrepist alla ning süütasin akutoitel lambid, mille olin kõleda betoonruumi põrandale jätnud. Sinakashall valgus oli nõrk, kuid piisav, et näha suures veepaagis hulpivat naisterahvast. Paagi esikülg oli klaasist, lagi ja ülejäänud seinad terasest. Naiselt pilku pööramata panin koti ettevaatlikult maha, läksin üle niiske põranda ning surusin käed vastu klaasi. Seisin seal hetke, imetledes teda, ta kahvatut nägu, väljasirutatud käsi ja pea ümber hõljuvaid juukseid. Tema vaatas vastu, pilgus teatud üllatus, nagu oleks ta alles nüüd aru saanud, kes ma tegelikult olen. Ta oli andnud alla varem, kui ma arvasin, paagi laes oli endiselt tilluke õhutasku ja vett tuli tema kohalt torust ikka veel juurde. Ma astusin roostes raudkangi juurde ja pidin kõvasti vaeva nägema, et vesi seisma keerata. Ruumi täitis vaikus. Punane nupp asetses trepi all seinal. Vajutasin seda ning samal hetkel, kui vesi paagist välja voolama hakkas, tundsin põranda värisemist. Ei läinud kuigi palju aega, kui sain veekindla ukse lukust lahti ja astusin naise juurde. Teda polnud võimalik tõsta, keha oli liiga raske. Selle asemel pidin ta tirima toa teise otsa, kus seisis laud. Suure jõupingutusega õnnestus mul surnukeha koredale määrdunud lauale vedada. Riietasin ta lahti, sättisin paika ja lükkasin siis märjad juuksed ettevaatlikult ta näolt ära. Mööda mu kaela voolas higi, kui ma ta jalad laiali ajasin ja suguelundeid uurisin. Seda hetke olin kõige rohkem oodanud ning tundsin, kuidas pulss kiireneb, kui ma žileti kotist välja võtsin. Tõhusate ja täpsete liigutustega hakkasin tumedat karvatutti maha ajama. A LT E R E G O
5
Valmis saades võtsin skalpelli. Tera libises pehmelt läbi kubemenaha, lõigates läbi koed ja kelmed. Haavast pahises välja verd, voolates lauale ja põrandale. Jätkasin aegamisi jala sisekülje lahtilõikamist põlve suunas ning edasi pahkluuni.
6
EMELIE SCHEPP
Esm a s pä ev 1.
Vadstena kohtupsühhiaatriahaigla teraapiaruumis oli jäänud vaikseks. Kuulda oli vaid järelejätmatut vihmapladinat aknal. Danilo Peña ja teised hommikuselt uimased patsiendid istusid ringi paigutatud toolidel. Mees libistas pilgu ühelt teisele, enne kui uuesti Annie Rosvallil peatus. Punapäine psühholoog oli ühe jala üle teise tõstnud. Seelik ulatus veidi üle põlvede ja pluus oli rinna kohal pingul. Nukunägu ning intensiivne pilk, nagu otsiks ta midagi Danilo sisemusest. „Seega olid sa seitsmene, kui su vanemad surid?“ küsis psühholoog, püüdes teda edasi rääkima panna. „Jah,“ vastas mees ning kirus, et naine oli nii vara hommikul seansiga algust teinud. Ta põlgas tõepoolest kõike grupiteraapiaga seonduvat, aga vastata küsimustele oma eraelu kohta enne, kui kell kaheksagi on saanud, oli puhas piin. „Mis juhtus?“ küsis naine. „Kas ma juba ei rääkinud?“ „Sa pole siiajõudmisest peale peaaegu midagi rääkinud,“ vastas Annie. „Täpselt!“ pahvatas naine, kes istus Danilost paremal. „Nii et vasta nüüd. Mis tegelikult juhtus?“ Naise nimi oli Sophie Engman, ta oli kahekümne viie aastane, suur kõht rippus üle püksivärvli ja ta blondeeritud juuksed nägid välja kui suhkruvatt. Danilo teadis, et naisele oli määratud kohtupsühhiaatriline teraapia sellepärast, et ta oli püüdnud raviasutustes, kus ta oli viibinud suurema osa oma elust, endalt korduvalt elu võtta. Viimati oli ta kogu paigale tule otsa pannud ja kaks töötajat said eluaegseid vigastusi. A LT E R E G O
7
Danilo ohkas. „See oli … õnnetus, võib öelda.“ Ta ei tahtnud tõtt rääkida – et ta vanemad olid ta silme ees maha lastud, kui ta laps oli. Nad olid koos ema, isa ja paljude teiste perekondadega konteineris peidus. Nad olid teel üle Atlandi Rootsi ja mingi neetud unistuse poole, nagu läheks elu siin paremaks. Läks veel hullemaks. Kui laev kohale jõudis, oli neil vastas kolm meest. Tema oli üks seitsmest lapsest, kes välja valiti, ja kui vanemad olid tapetud, viidi lapsed Norrköpingi kaldast kaugele saarele. Seal õpetati tema ja teised lapsed välja palgamõrvariteks, ülesandega kaitsta üht narkokartelli. Nad õppisid võitlustehnikaid ja relvade käsitsemist, neid treeniti tapma relvaga ja relvata. Ja neile anti uued nimed. Nimed, mis olid kraabitud nende nahale, et neile jääks alatiseks meelde, kes nad sestpeale olid ja kelleks igaveseks jäävad. Tema kuklale oli kraabitud surmajumal Hadese nimi ja ta ei viitsinud seda varjatagi. Ta vilistas täiesti kõigele, mis oli temaga väiksena juhtunud. Ta oli kõik selja taha jätnud ja palus nõmedatel uudishimutsejatel absoluutselt mitte välja teha, mida see sissekraabitud nimi tähendab. „Ja siis sattusid sa …“ Annie vaatas oma paberitesse, „… kasuperre?“ „Midagi sinnapoole,“ vastas tema ja pööras pilgu vihmasele hallile taevale akna taga. „Kas seal oli veel lapsi?“ „Alguses küll, jah, aga lõpuks olime ainult meie temaga kahekesi järel,“ vastas ta naisele uuesti otsa vaadates. „Seega sul on õde?“ küsis Danilo vastas istuv mees. Enamik psühhootroopseid ravimeid tarvitavatest patsientidest lähevad ülekaaluliseks, kuid Nils Andersson oli erand. Ta oli meeletult kõhn ja ta peenikesed käed värisesid. See häbelik mees oli kannatanud kuulmishallutsinatsioonide all ja ta oli oma ema kõhu lahti lõiganud, et seal tiksuv kell vaikima sundida. Kuid nüüd oli skisofreenia kontrolli all ja mõne päeva pärast pidi ta ambulatoorsele ravile üle viidama. „Me pole õde ja vend,“ sisistas Danilo vastuseks. „Seda muidugi, palun vabandust,“ ütles Nils ja naeratas närviliselt Simon Norelli, neljanda patsiendi poole nende grupis, kes istus tema kõrval vaikides, alahuul töllakil ja rohmakad rusikad süles. 8
EMELIE SCHEPP
„Aga tema oli inimene, kellega koos sa üles kasvasid?“ küsis Annie pead küljele kallutades. Danilo ajas selja sirgu. „Jah, aga meil pole ülepea midagi ühist,“ vastas ta. „Kas sa pead temaga ühendust?“ „Ma ei pea kellegagi oma lapsepõlvest ühendust.“ „Mis ta nimi on? Kas tahaksid meile seda öelda?“ Danilo raputas pead. Ei tahtnud nimetada nime – Jana Berzelius. Ei soovinud rääkida psühholoogile ega kellelegi teisele ruumis, et ka selle naise kuklal seisis nimi: Ker. Surmajumalanna. Erinevalt Danilost tegi naine kõik, et seda varjata. Tõepoolest kõik. Mis oli praktiline, Danilo jaoks. Nemad olid ainsad lapsed, kes saarel ellu jäid. Koos otsustasid nad põgeneda, kuid kaotasid teineteise silmist. Tüdruk sattus avariisse ja kui ta haiglas ärkas, polnud tal aimugi, kes ta on, mida tähendab nimi ta kuklal või mida ta läbi on elanud. Üsna pea pärast seda lapsendas peaprokurör Karl tüdruku ja suuremaks kasvades käis ta Karli jälgedes ning sai prokuröriks. Ent siis olid alanud unenäod, tüdrukule oli hakanud meenuma ja ta tahtis saada vastust küsimusele, kes ta enne lapsendamist oli olnud. Ning ühel päeval oli ta oma küsimustega lihtsalt seal, Danilo korteris, juuksed pulksirged, seljas uhke firmamärgiga mantel. Danilo suu tõmbus sellele mõeldes irvele. Kogu naise olemusest vaatas vastu elu, millest Danilo polnud kunagi osa saanud. Naisele oli kõik neetud hõbekandikul ette kantud. Danilo ise oli jäänud vägivalla maailma ja tal polnud aimugi, kui palju inimesi ta aastate jooksul maha oli löönud. „Millele sa nüüd mõtled?“ küsis Annie. „Mitte millelegi,“ vastas ta lakooniliselt. „Olgu,“ sõnas naine ja tema intensiivne pilk kadus. Ja Danilo teadis, mida naisel vaja oli. Vastuseid, kirjeldusi ja selgitusi. Nii lihtne. Aga polnud midagi rääkida. Ta ei mõelnud kunagi möödunule. Lülitas tunded välja samal hetkel, kui jala saarele tõstis. „Kuigi millelegi sa ju ikka mõtled,“ ütles Sophie ärritunult. „Sophie,“ ohkas Annie. „Aga Danilo ütleb alati niimoodi.“ „Mis asja ma teen?“ küsis Danilo vihaselt. A LT E R E G O
9
„Püüad kõrvale hiilida. Iga kord.“ „Kust, kurat, sina seda tead?“ küsis Danilo üht kätt rusikasse surudes. Sophie pööritas silmi. „Sa ei tunne midagi, ei arva midagi, ei mõtle midagi …“ „Pea suu!“ käratas Danilo, nii et Nils võpatas. „Olgu, olgu,“ katkestas psühholoog. „Nüüd ma tahan, et peaksime kõik hoogu ja hingaksime mõned korrad rahulikult ja sügavalt.“ „Miks me seda peame tegema?“ küsis Sophie. „Et leida endas jõudu edasiminekuks. Ja sa tead, millised on reeglid, Sophie. Seni, kuni me siin valmis saame, esitan küsimusi ainult mina, mitte keegi teine.“ * * *
Charles Olsson väntas mustal maastikurattal kärmelt läbi jääkülma vihma. Salauru juurde jõudmine ei võtnud kuigi kaua aega. See asus otse Motala jõe ehk Strömmeni ääres, nagu kõik läbi Norrköpingi kohisevat jõge nimetasid. Tal polnud aimugi, mis selles mahajäetud kohas enne oli olnud. Teadis ainult, et nüüd kasutati seda sigarettide ja alkoholi peitmiseks ning oma nime oli see paik saanud sellest, et asus küülikuuru kombel maa all. Kevin oli juba kohal. Charles vähemalt eeldas seda klassivenna märjas rohus lebavast sinisest jalgrattast põõsaste vahel, mis varjasid sissepääsu peaaegu täielikult. Kevin oli temaga ühevanune, neliteist, aga vähemalt kümme sentimeetrit pikem ja kümme kilo raskem. Samuti olid poisil karmid rusikad ja neid kasutas ta varmalt, et kooliõuel lugupidamist pälvida. Charles tegi kõik, et mitte peksa saada, ja sellepärast polnud ta suutnudki muud moodi kui jaatavalt vastata, kui Kevin helistas ja küsis, kas ta saaks tulla appi uusi sigarette hankima. Ta viskas oma ratta Kevini oma kõrvale, lükkas põõsad Salauru sissepääsult eest ja hõikas pimedasse kuristikku: „Halloo?“ Hääl kajas vastu. Vastumeelselt võttis ta märja seljakoti seljast, viskas selle avausse ja ronis raudredelist järele. Talle lõi vastu niiskuse ja mustuse läppunud hais. All oli kummaliselt vaikne, kostis vaid Strömmeni kohinat. Ja põrgut, milline pimedus. 10
EMELIE SCHEPP
„Kevin?“ hüüdis ta. Jälle kajas. Kuid nüüd kõlas ta hääl teisiti. Ta kartis. Kartis pimedust. Ta võttis ruttu mobiiltelefoni välja ja valgustas närviliselt maa-aluse tunneli seinu ning põrandat nende ees. Aga mida ta siis tegelikult lootis näha? Vampiire? Kummitusi? Ta vangutas endamisi pead, võttis seljakoti ja hakkas astuma. Alles nüüd nägi ta, et uks tunneli lõpus oli lahti. Kas Kevin on seal? Miks ta sellisel juhul ei vasta? Ukseni jõudes pistis ta mobiiltelefoni enda ees uksest sisse ja valgustas ruumi. See oli tühi. Äkki lõi talle pähe, et Salaurus võib olla keegi teine. Võõras. Charles läks üle keha külmaks. Kui ta vaid sigaretid üles leiab, laseb ta sellest jälgist kohast jalga nii kähku, kui saab. Ta märkas seina ääres põrandal roostetanud tubakapurki, laskus põlvili ja hakkas selles tuhnima. Välgumihkel, käärid ja … Selja tagant kostis nõrka heli. Ta jäi liikumatult istuma, ihukarvad tõusid püsti. Ta pööras aeglaselt ukseava poole. Tõstis pilgu ja karjatas, kui vaatas läbitungivasse pilku. „Kurat, kuidas ma kartma hakkasin!“ Kevin irvitas oma puseriti hammastega. „See oligi tagamõte,“ ütles ta. „Mida sa seal põrandal istud?“ „Sigarette otsin.“ „Ega sa ometi arvanud, et ma need sellesse purki panen? Viimnegi idikas leiaks need siis üles. Ma peidan need alati ühe toru peale lae all. Tule.“ Charles hingas kergendatult, kui nad lõpuks mööda rauast redelit üles ronisid ja Salaurust välja jõudsid. Samal hetkel, kui ta oma märja ratta maast üles tõstis, otsustas ta, et see oli viimane kord. Siia ei tule ta enam kunagi. Kodarad surisesid ühtlaselt, kui nad nõlvakust alla Strömmeni poole suundusid. Külg külje kõrval jätkasid nad teed tööstushoonete vahel. Kui nad jõudsid mahapõlenud Kopparhammareni restorani varemete juurde, pöörasid nad tagasi vee poole. Kalda ääres lasi Kevin rattast lahti ja võttis taskust sigaretipaki. Ta avas selle, koputas kaks suitsu välja ja ulatas ühe Charlesile. A LT E R E G O
11
„Säh,“ ütles ta. „Ja aitäh abi eest.“ „Ma ju ei teinud midagi,“ sõnas Charles ja tõstis sigareti värisevi käsi suu juurde. Ta ei julgenud öelda, et pole varem suitsetanud. „Ma tean,“ ütles Kevin ja süütas talle sigareti, „aga ma arvestan sellega, et teed seda edaspidi.“ „Millal siis?“ uuris Charles. „Kui sa minu heaks müüma hakkad.“ Charles teadis, et peaks ülesande üle teatavat rõõmu tundma, kuid ei tundnud. Selle asemel tõmbas ta suitsu kogemata liiga tugevasti alla. Kõhus pööras kõik kohe pahupidi. Ta lasi otsekohe rattast lahti ja kummardus üle Strömmeni kaldaserva. Sel ajal, kui tema vee kohal köhis ja öökis, märkas ta midagi kummalist. Temast mõne meetri kaugusel paistis veepinnal hele pall. Ei, mitte pall, mõtles Charles ja kissitas silmi. „Mis sul on?“ küsis Kevin ta selja tagant. Kuid Charles ei vastanud. Põrnitses vaid seda ümmargust asja vees. Nüüd oli ta täiesti kindel. Polnud see mingi pall. See oli pea. * * *
Jana Berzelius astus trepist üles prokuratuuri poole, mis asus Norrköpingi kesklinnas helepruuni kontorihoone seitsmendal korrusel. Ta tumedad juuksed liikusid õlgadel ja must nahkportfell ta käes oli raske. Kui ta teise korruse trepimademele jõudis, nägi ta äkki liibuvates pükstes ja rohelise spordijopega heledapäist meesterahvast, kes seisis seljaga tema poole. Jana jäi otsekohe seisma. Kas see oli Per? Mees pööras ringi. Jana õlad vajusid longu, kui ta mõistis, et see polnud tema, vaid jalgrattakuller, kes seisis ühe raamatupidamisbüroo ukse taga ja ootas sisselaskmist. Mees naeratas talle kergendatult. „Kas te lähete siia?“ küsis ta. Jana raputas pead ja kuulis kirumist, kui teine jooksuga trepist alla lippas. Teosammul kõndis ta mööda treppi üles, mõtted Peril. Endine prokurör oli olnud ainuke, kellega ta suhtles, ja ainus, kes talle kunagi 12
EMELIE SCHEPP
päriselt on meeldinud. Nad olid hakanud suhtlema väljaspool tööaega, koos õhtustanud ja juttu puhunud. Aeglaselt, kuid järjekindlalt oli Jana tema tõttu rohkem avanenud, murdnud välja sissekulunud meeldivalt rutiinsest elurütmist. Mehel õnnestus ta isegi oma lemmikspordiala, tennisega kätt proovima meelitada. Kuid kaheksa kuu eest oli Per nende tutvuse üles öelnud ja kuna Jana teadis, et see oli ta enda süü, ei suutnud ta lõpetada mehe otsuseni viinud sündmuste ketramist oma peas. Samal ajal oli Per lahkunud ka prokuratuurist ning asunud tööle hoopis ühte linna väljapaistvamasse advokaadibüroosse. Jana oli teda mitu korda kohtumaja rahvasummas märganud ja küllap oli mees ka teda näinud, aga nad ei olnud teineteisega rääkinud, isegi mitte tervitanud. Jana ise oli prokurörina töötanud kogu oma täiskasvanuelu. Isa jälgedes minek oli olnud enesestmõistetav, too poleks eales leppinud, kui Jana oleks valinud muu karjääri. Ja veidral kombel, mõtles ta seitsmendale korrusele jõudes ja prokuratuuriuksest sisse astudes, oli tema töö talle alati meeldinud, kuigi ta seda ise ei valinud. „Jana?“ Ta tõstis pilgu ja nägi koridoris seismas ülemust, seljas tumehall ülikond. „Mul on vaja sinuga rääkida,“ ütles Torsten Granath tõsisel ilmel. „Millest?“ küsis Jana. „Parem on, kui me räägime sellest minu kabinetis.“ „Kas ma saan mõned minutid, et asjad ära panna?“ küsis ta. „Saad kakskümmend,“ vastas mees. * * *
Käed ümber sooja kohvitassi, vaatas kriminaalkomissar Henrik Levin Smedby linnaosas asuva kodu märjast köögiaknast välja. Möödus mitu autot kooli ja tööle kiirustavate inimestega. Näod on neil sama sünged kui aprillikuine ilm, mõtles ta ja vaatas siis oma poja Vilgoti poole, kes lastetoolis võileivaga maadles. Kohe pärast seda kuulis ta, kuidas Felix ja Vilma hakkasid kemplema, kes enne trepist alla jõudis. Samal ajal, kui ta neile hõikas, et nad ei tülitseks, ajas Vilgot oma piima köögilauale ümber. Pesamuna nägu läks naeru täis ja ta liigutas pooleldi söödud võileiba õnnelikult lastetooli kandikule valgunud valges vedelikus edasi-tagasi. A LT E R E G O
13
Ohkega pani Henrik kohvitassi käest, rebis mitu tükki majapidamispaberit, kuivatas piima ära ja viskas paberi prügikasti. „Kas sa saaksid täna Vilgoti lasteaeda viia? Siis mina viiksin Felixi ja Vilma kooli?“ Emma oli tulnud kööki, et haarata kaasa eelmise päeva õhtusöögi jäägid, mis olid pakitud toidukarpi. Henrik oli just hakanud õppima tundma oma naise uusi harjumusi. Pärast üle aasta kestnud emapuhkust Vilgotiga oli ta hakanud jälle tööl käima. Emmal olid jalas mustad püksid, seljas kootud kampsun, ta oli juuksed üles pannud ja ennast meikinud. Mehele meeldis näha teda jälle sellisena, professionaalse sotsiaalpedagoogina. „Muidugi,“ vastas ta. „Ma ei tea, kuidas sa laste viimise siis korraldad, kui ma konverentsil olen,“ ütles naine ja võttis külmkapi ülemiselt riiulilt toidukarbi. „Sa oled ainult kaks ööd ära. Ära sellele praegu mõtle, küll ma selle lahendan. Mis kell sa kolmapäeval ära sõidad?“ „Rong läheb kell kaks päeval.“ „Ma viin su rongijaama.“ Emma naeratas ja astus tema juurde. „Me istume päevad läbi konverentsiruumides, seega ma mõtlesin, et oleks mõnus jalutada.“ Ta pani toidukarbi käest, põimis käed ümber mehe kukla, surus oma huuled tema omadele ja ütles, et hakkab teda igatsema. Tema sosistas vastu: „Mina sind ka.“ Emma silitas kiiruga ta õlga, mille haavaarm tuletas meelde möödunud sügise sündmusi Ljurafälteti ehitusplatsil. Teda tulistati, kui ta läks päästma varastatud last, ja ta ei tahtnud mõelda, mis oleks võinud juhtuda, kui kuul oleks teda rindu tabanud. Peaaegu kohe pärast juhtunut oli ta perele Tai-reisi ostnud ning mõistnud, et tööd on võimalik päriselt ka välja lülitada ja selle asemel päevad läbi supelda, süüa, ning kui lapsed olid uinunud, Emmaga armatseda. Ta naeratas, mõeldes, kui õnnelikud nad koos on. Ainult veel see juhtum naisterahvaga, kes kahe päeva eest elutuna Strömmenist leiti, sisendas ta endale. Pärast seda võtab ta hoo maha, pühendab rohkem aega perekonnale. Ta oli üle neljakümne ning oli seda Emmale juba liigagi palju kordi lubanud. Ta lükkas naise näolt juuksesalgu ja küsis: 14
EMELIE SCHEPP
„Mida sa sünnipäevaks tahad?“ Naine raputas pead. „Ma pole jõudnud sellele mõelda.“ „Aga su kolmekümne üheksas sünnipäev on ju vähem kui nädala pärast. Sa pead mind aitama, vähemalt välja pakkuma, mida ma võiksin osta.“ „Sa ei pea midagi ostma. Ma olen ikka veel rõõmus selle käevõru üle, mille sa mulle eelmisel aastal kinkisid,“ ütles naine ja puudutas hõbedast käevõru randme ümber. „Aitab, kui me kogu perega koos oleme, on ju?“ „Olgu,“ noogutas mees. „Ma pean nüüd lippama, koosolek noorsootöötajatega algab varsti, ja ega ülemusele vist meeldi, kui ma hilinen,“ lisas ta ja otsis tööpinna alt toidukarbi jaoks koti. Henrik läks Vilgoti juurde, kes ikka veel lastetoolis oma märja võileivaga mängis. „Noh, tule, poja. Täna saad issiga sõita.“ Kui ta poja toolist välja tõstis, hakkas telefon helisema. Ekraanilt paistis juurdlusrühma juhi number ja ta surus mobiili vastu õlga. „Kus sa oled?“ küsis Gunnar Öhrn, kui ta vastu võttis. „Kodus.“ „Ma tahan, et sa Kopparhammareni sõidaksid. Tuleks kohe minna.“ „Miks ometi?“ küsis Henrik, hoides ühe käega Vilgotit ning püüdes telefoni mitte maha pillata. „Mis juhtus?“ „Meile saabus häire uue surnukeha kohta Strömmenis.“ Henrik vaatas Emmale otsa ja nähtavasti oli ta pilk paljutähenduslik. Sest naine ohkas, tõstis Vilgoti ta sülest ära ja ütles: „Noh, tule, poja. Täna saad emmega sõita.“
2. „Kas sa jaksad nüüd jätkata?“ Danilo jättis psühholoogi küsimusele vastamata ning vaatas hoopis ülejäänud kolme patsienti, Nilsi, Simonit ja Sophie’d, kes istusid endiselt koos temaga kohtupsühhiaatria teraapiaruumis. See teraapiamula A LT E R E G O
15
oli juba liiga kaua kestnud. Muidugi polnud tal midagi Annie’ga ajaveetmise vastu, naine oli peaaegu täielik kaunitar. Vähemalt siinses paigas. Täidlased huuled, intensiivne pilk, punased juuksed ja keha … Tal poleks midagi selle vastu, kui pääseks nende riiete alla ja saaks katsuda ta vorme, prinki keha, rindu. Seevastu ei meeldinud talle ta naeratus. Naine naeratas talle soojalt ja targalt, nagu tahaks tõepoolest mõista. Kuid kas tegelikult tahtis? Oleks ta vaid ühe minuti mehe peas viibinud, teadnud kõikidest mõrvadest, mille too on toime pannud, kurat, mida ta siis ütleks? „Sa oled varem maininud, et kogesid lapsena üsna palju vägivalda,“ ütles Annie. „Kas sa tahaksid rääkida oma esimesest vägivallakogemusest?“ „Ma tean vägivallast üht-teist,“ vastas tema, „aga mul pole mingit tahtmist sellest rääkida.“ Sophie kirtsutas nina, kuid psühholoog otsustas seda eirata. „Miks mitte?“ küsis ta. „Küllap on mul lihtsalt kehv päev, täpselt nagu Simonil,“ vastas ta. See suurt kasvu mees tõstis segaduses pilgu ja kergitas kätt, millega ennast käeõndlast näpistada, ent peatus siis. Danilo oli varemgi näinud, kuidas ta korduvalt seda pooleli jäävat liigutust teeb. „Eelmisel korral oli ta küll piisavalt tugev, et meile rääkida, kuidas ta isa teda kohtles.“ Simon näpistas ennast käeõndlast, noogutas hajameelselt otsekui meenutaks. „Isa, ta … ta kuulutas, et kelder olla minu koht maamunal ja … ta peksis mind, sest ma polnud nagu …“ „Kui ma kuulen sind veel kord ütlemas, et see oli sinu süü, hakkan ma kohe oksele. Selge? Ma hakkan siis oksele, sest see polnud sinu süü,“ väitis Sophie. Sophie’ hääl ajas Danilol pea valutama. Kui naine rääkis, kõlas see, nagu kraabiks keegi millegi teravaga vastu tahvlit. Kuid ta surus hambad risti ega öelnud midagi. Annie ei öelnud samuti midagi, ta heitis Sophie’le vaid pettunud pilgu. „Mis on?“ küsis Sophie. „Ta arvab ju isegi, et see oli ka tema süü, et teda mõnitati ja peksti ja et õpetajad midagi selle vastu ei teinud, ja mina …“ „Nüüd aga …“ katkestas Annie, „rahuneme jälle maha. Ma suunan küsimuse edasi sinule, Nils.“ 16
EMELIE SCHEPP
Danilo vastas istuva mehe pilk eksles rahutult. „Kas sina saad rääkida oma esimesest vägivallakogemusest?“ küsis Annie. „Kas ma pean?“ „Sisseõpitud mustrid korduvad tihtipeale. Kui inimene kogeb lapsena vägivalda, on tavaline, et täiskasvanuna tarvitatakse vägivalda.“ „Kuid ma ei mäleta, mis juhtus, Annie,“ ütles mees psühholoogile ebakindlalt naeratades. „Aga mina mäletan,“ torkas Sophie vahele. „Ma mäletan täpselt, mis juhtus.“ „Olgu,“ ütles Annie ja pöördus Sophie’ poole. „Kui vana sa siis olid?“ „Ma olin nii umbes kümneaastane ja juhtus see, et ma sain isalt kaks küülikut. Ta arvas, et need on kaks poissi, kuni üks tiineks jäi. Tuli kuus jänkupoega, aga küülikuemal pidi midagi viga olema, sest ühel hommikul oli ta poegade käpad ära söönud, nii et nad olid seal pikali, piiksusid ja jooksid verd. Isa peksis teda vastu seina, kuni kael murdus, ja siis pistis ta pojad kotti ja käskis minul nad ära uputada.“ Sophie jäi vait ja kiskus kampsunikäist, nagu püüaks varjata arme, mille olid põhjustanud žiletiterad ja hõõguvad sigaretid. „Ja see on kuidagi ajju kinni jäänud,“ lisas ta. „Kas sa mõtled sellele tihti?“ uuris Annie. „Jah,“ vastas Sophie, „aga see on esimene kord, kui ma …“ „Kui sa sellest räägid?“ „Grupis, jah.“ „Ja mis tunne on?“ „Seda on raske … teha.“ „Mõistan,“ ütles Annie. „Ja muidugi ma mõistan, millisesse olukorda ma teid olen pannud. Grupiteraapia mõte on osakonnas uus ja üsna riskantne ning pole sugugi kindel, et see aeg, mille me sellele pühendame, viib tulemuseni, mille poole me püüdleme, aga ma tahan sellele võimaluse anda. Teil kõikidel on midagi, mis peab leidma väljapääsu, ja oma sügavaimate tunnete jagamine teistega on oluline.“ „Aga mina ju peamiselt räägingi,“ vingus Sophie ja sikutas jälle särgikäiseid. „Ma tean, aga ma annan teile homseks ülesande. Te peate kõik rääkima mõnest oma unenäost, algusest lõpuni, eks?“ A LT E R E G O
17
„Kuigi mina lähen ju varsti siit minema, nii et …“ poetas Nils. „Ma tean, aga isegi kui sa oma siinse kaheteistkümne aastaga oled suuri edusamme teinud, on edaspidigi tähtis harjutada endast ja oma tunnetest rääkimist teise ees.“ „Jah, ma mõistan, selge see,“ vastas mees. „Simon?“ Temagi noogutas vastuseks. „Hästi, ja Sophie?“ „Mul pole sellest midagi. Kuigi Danilo peab ka osalema, muidu pole sellel ju mingit mõtet. Siis võime selle samahästi tegemata jätta või kuidas, Nils ja Simon? Võime ju?“ Danilo nägi, kuidas nende pilgud tema poole pöördusid, ja mõistis, et tal polnud muud võimalust kui öelda: „Ma olen nõus.“ * * *
„Pane uks enda järel kinni,“ ütles Torsten tema poole vaatamata. Jana astus oma ülemuse kabinetti koridori lõpus. Kabinett oli avar, seal oli tohutu kirjutuslaud ja ülearu palju fotosid ta naisest, nende kolmest lapsest ja tervest reast lastelastest. Hallipäine mees seisis, käed seljal, pilk suunatud kõrgetest akendest välja Drottninggatani poodide poole. Tal oli veel mõni aasta pensionini jäänud ja ta püüdis selle ajani hoogu sees hoida, kuid Jana teadis, et mees on juba tüdinenud ning veedab üha rohkem aega ümberkaudsetel golfiväljakutel. „Närune hommik,“ kostis Torsten. „Räägi nüüd, miks ma siin olen,“ palus Jana lühidalt. Torsten pööras ringi ja naeratas talle samamoodi nagu lapsevanem trotslikule teismelisele. Nähtavasti tegi talle nalja, et Jana polnud viisakusjutust huvitatud ja tahtis kohe asja kallale asuda. „Olgu,“ ütles mees ja istus kirjutuslaua taha. „Asjalood on sedasi, üks sinu süüdistatav taotles vabastamist.“ „Juhtub,“ arvas Jana. „Seda küll, aga see süüdistatav teeb seda esimest korda.“ Jana kortsutas kulmu. „Kellest jutt käib?“ 18
EMELIE SCHEPP
„Danilo Peñast.“ Torsten jäi vait, nagu ootaks, et Jana midagi ütleb. Kuid ainus, millele Jana suutis mõelda, oli mees, kes oli saalinud tema ellu sisse ja sealt välja, kõik ära rikkunud. Ja temas lahvatas lõkkele soov mees tappa. „Danilo Peña mõisteti kohtupsühhiaatrilisele ravile eritingimustel väljasaamisega,“ rääkis ta ja lootis, et ta riietelt ei paista välja, kuidas ta süda oli hakanud taguma. „Tõsi, nii oli küll,“ meenutas Torsten ja kummardus kirjutuslaua kohale, nii et ta tumehall pintsak tõmbus seljal pingule. „Meil pole olnud ju aega sellest varem rääkida, aga kas sinu arvates pole veider, et talle vanglakaristust ei mõistetud?“ Millegi peale mehe hääletoonis tõmbus Jana pingesse. „Danilo on kohtuotsuse juba edasi kaevanud ja see on kõikides astmetes tagasi lükatud,“ ütles ta nii neutraalselt kui suutis. „Jah, ja ta ei anna järele. Nii et nüüd on halduskohtu otsustada, kas kohtupsühhiaatriline ravi jätkub või mitte, ning selle juhtumi süüdistajana tuleb sul esitada arvamusavaldus, kus sa kas rahuldad tema taotluse või lükkad tagasi.“ „Mis seal öelda on? Kui tagasi on lükatud juba kõikides …“ „Jana,“ katkestas Torsten ja nõjatus toolil tahapoole. „Pole vaja põhjendada.“ Jana langetas pilgu. „See pole küll minu laual, aga ma tean, et Peña kohtuasi läks tormiliseks kätte ja tema käitumine enne kohtuistungit tekitas sinus tugevaid tundeid.“ Jana raputas pead. „Mul pole Daniloga mingit pistmist.“ „Ma ei mõelnud seda, ma viitasin sellele, mis Per Åströmiga juhtus. Et Peña teda ähvardas.“ Jana tõstis pilgu ja neelatas tugevalt. „Ma hoiatasin Peri, aga tema otsustas sellele vaatamata objektiivsusnõudeid eirata ja asja edasi ajada.“ „Nüüd hakkad sa ennast jälle õigustama,“ sõnas Torsten talle naeratades. „Ja ma tean, et see pidi sulle raske olema, aga ma tahan lihtsalt öelda, et sa tegid õigesti, kui Peri erapoolikuse pärast üles andsid. Pole sinu süü, et ta prokuröritöö lõpetas, see oli otsast lõpuni ta enda otsus.“ A LT E R E G O
19
See ei vasta tõele, mõtles Jana. Jana oli süüdi, et Per enam prokurör pole. Aga kui poleks olnud Danilot, ei oleks kõik nii läinud. Jana soovis, et võiks selgitada, ent see oli võimatu. Kellelegi polnud võimalik rääkida, et neil oli Daniloga ühine verine ajalugu. Danilo teadis, et Jana teeb mida tahes, et seda saladuses pidada. Ta teadis ka seda, kui palju Per Janale tähendab. Ja ta oli seda ära kasutanud, kui talle narkootikumidega kauplemises, inimröövis, mõrvakatses ja peksmises süüdistus esitati. Danilo juhtum ja kohtuasi anti Perile. Danilo oli mõistnud, et riskib pikaaegse vanglakaristusega, ning oli püüdnud nii ähvarduste kui vägivallaga panna teda asjast loobuma. Kuid Per polnud seda tõsiselt võtnud. Tema nägi asjade käigus hoopis solvangut ning veendus üha enam, et ajab Danilo kohtuasja lõpuni ja kannab hoolt, et mees saaks karmi karistuse. Kuid Per ei teadnud, milleks Danilo võimeline on. Kuidas ta olekski saanud seda teada? Keegi ei teadnud. Peale tema. Kui Danilo oli öelnud, et kavatseb Peri ära tappa, oli Jana kindel, et ta mõtles seda tõsiselt. Mehe elu päästmiseks oli ta sunnitud ära kasutama seda, et Per võttis kohtuasja isiklikult. Ta oli Peri erapoolikuse kahtlusel üles andnud ja võtnud tema tööülesande endale. Per ei mõistnud, miks, nägi selles vaid Jana poolt altvedamist, ja asjaolu, et ta Perile kunagi tõde rääkida ei saa, tegi haiget. Miski pole läbi enne, kui ta pole Danilole kätte maksnud. Mees oli ta elu ära rikkunud. Ja ta ei kavatse enam kunagi lasta tal seda uuesti teha. Mitte kunagi. Torsten köhatas. „Ma tahtsin jõuda selleni,“ alustas ta, „et oleks olnud loogiline, kui Danilole oleks mõistetud pikaaegne vanglakaristus.“ „Mida ma taotlesingi.“ „Jana, sina taotlesid lühikest vanglakaristust. Liigagi lühikest, kui minu arvamust kuulda tahad, ja kui ma kohtuistungile tagasi mõtlen, siis …“ Ta jäi vait, vaatas Janat tõsisel ilmel. „Minu võimuses polnud teha midagi tulemuse mõjutamiseks,“ sõnas too. 20
EMELIE SCHEPP
Torsten nõjatus jälle toolil tahapoole, nii et toolinahk krudises. „Asi pole selles, nagu ma kahtleks sinus.“ „Seega milles sa kahtled?“ küsis Jana. „Kas see oli õiglane kohtuotsus.“ * * *
Vihm oli lakanud, kuid külm ja karge õhk tõmbas läbi Mia Bolanderi vihmajope. Kolmekümne kahe aastase kriminaalinspektori kõik meeled olid pingul, kui ta Strömmeni kai ääres seisis, selja taga mahapõlenud restoran Kopparhammaren. Siit nägi ta hallikasrohelist vett Berbro tammist alla kohisemas, enne kui see edasi läbi linna Bråvikeni lahe suunas voolas. Mõlemal pool jõge asusid linnale iseloomulikud kollased krohvitud tööstushooned, kuhu puuvilla- ja paberivabriku asemele olid muuhulgas tekkinud kontorid ja restoranid. Mia oli vägagi hästi teadlik kõikidest uudishimulikest mobiiltelefonidega pealtvaatajatest, kes olid kogunenud piirdelindi äärde, mis oli tõmmatud kaiservast võimalikult kaugele. Ajakirjanikud hüüdsid teda, kuid tema ei viitsinud neist välja teha. Selle asemel pööras ta pilgu vee poole ja nägi pead, mis veepinnal edasi-tagasi liikus. Otse selle kõrval oli tuukrite paat ning Mia silmitses kolme tuukrit, kes metoodiliselt ja liialdatud aeglusega varustust üle kontrollisid. Ta oleks tahtnud neile karjuda, et nad teeksid kiiremini, sest ta teadis, mida vesi võib surnukehadega teha ja et see mõjub igatpidi laastavalt võimalustele mingeidki jälgi leida. Ta võttis läbematult oma mobiili. Näppis seda, oleks nii väga tahtnud avada Tinderi kohtingurakendust, ent häbenes. Kurat, kuidas ta võis praegu sellele mõelda? Kuidas võiks ta Antonyga tšättida, kui tema ees on surnukeha, praegu küll mitte. Hiljem. Ta oli endale korduvalt sama asja kinnitanud ja ikkagi seisis ta siin, mobiil käes. „Oled sa kindel, et see on Frida Norberg?“ Henrik oli lõdisedes ta kõrvale ilmunud. Tal olid jalas teksad ja seljas sinine sulejope nagu ikka. Pilk oli mõtlik ning Miale tundus, et ta nägi meest alati sellisena, tõsise ja endassetõmbununa, juurdlusaju käivitatud. „Kindel ei saa ju kunagi olla, aga mind vägagi üllataks, kui see pole tema,“ vastas Mia ja pistis mobiili taskusse. A LT E R E G O
21
Henrik noogutas aeglaselt. „Kes ta leidis?“ „Üks neljateistaastane poiss, Charles Olsson,“ vastas Mia, pööramata pilku tuukripaadilt, kus varustuse kontroll oli valmis saanud. Üks tuuker noogutas ja sekund hiljem sukeldus ta vette. Ta lähenes aeglaselt surnud naisele. Kuid enne naiseni jõudmist pöördus pea küljele ja keha kadus vee alla. „Me ei tohi teda kaotada,“ ütles Henrik ja kiirustas mööda kaid. Mia järgnes talle, tulutult silmadega Strömmenist surnud naist otsides. „Seal!“ hüüdis ta ja osutas. Naise pea oli jälle pinnale kerkinud, koos tuukriga. Mees näitas kolleegidele paadis ülespidi pöialt ning aitas seejärel surnukeha hoida, kui seda aeglaselt veest välja tõmmati. Mia kummardus ettepoole, et näha all randuvat paati. Surnud naisterahvas lebas selili. Nägu oli kahvatu ja tema märjad juuksed kleepusid kaelatätoveeringutele ja õlgadele. Paljal ülakehal paistsid suured ja pikad lõikehaavad. Mia ahmis õhku, kui ta pilk naise jalgadeni jõudis. Jalge vahel oli nahk suguelunditest kuni hüppeliigesteni kinni õmmeldud. See ei saa võimalik olla, mõtles ta ja vangutas pead. See ei tohi võimalik olla. Sest seda vaatepilti oli ta varemgi näinud. * * *
Jana istus prokuratuuris oma kabinetis, pilk kirjutuslaual. Pärast vestlust ülemusega oli ebameeldivustunne levinud üle kogu keha. Ta soovis, et oleks võinud endalt maha raputada tunde, et keegi temas kahtleb, kuid sisimas ta teadis, et Torstenil on õigus. Danilo kohtuotsus oli vale. Jana oli otsustanud taotleda talle nii lühikest vanglakaristust kui võimalik, et võiks talle vabanemisel otsekohe maksta kätte kõige eest, mis mees talle oli teinud. Kuid kohtuprotsessi tulemus oli hoopis teistsugune, kui tema oli ette kujutanud. Danilol oli muidugi psühhopaadile omaseid tunnuseid, aga ta ei olnud psüühiliselt haige. Sellegipoolest oli talle mõistetud kohtupsühhiaatriline 22
EMELIE SCHEPP
ravi eritingimustel väljasaamisega, ja polnud midagi, mida Jana oleks saanud kohtuotsuse mõjutamiseks teha. See oli juba ette otsustatud. Jana võpatas, kui Oscar Nordvall ukse avas ja sisse astus. Mees vaatas teda naeratades, näiliselt täielikus teadmatuses sellest, mida Jana arvab inimestest, kes kutsumata tema kabinetti astuvad. Sel kahekümne kuue aastasel prokuröril oli poisikeselik välimus – selged silmad ja paksud isepäised juuksed – ja ta oli prokuratuuris uus. Jana oli seni teinud omalt poolt kõik, et teda ja ta pealetükkivaid küsimusi sealse töökorralduse kohta vältida. „Mis on?“ küsis ta ja uuris uhkelt rinnataskusse sätitud valget taskurätti. „Ma tahtsin lihtsalt ühte asja küsida,“ ütles mees ja libistas uudishimuliku pilgu üle Jana riiulite, kus mustade selgadega kaustad seisid veatutes ridades. „Mida siis?“ küsis Jana halvasti varjatud ärritusega. Oscari naeratus kadus. „Seda et, ma kolin parajasti sinu kabineti kõrvale sisse ja kui ma ühe sahtli avasin, leidsin mingi märkmiku. Sellel pole kellegi nime, aga kuna selles kabinetis oli enne Per Åström, siis ma pakun, et see võib olla tema oma.“ „Ma ei saanud küsimusest aru,“ ütles Jana ja võttis demonstratiivselt mobiili, mehe poole vaatamata. Ta telefon oli olnud hääletul režiimil ja alles nüüd avastas ta, et tal oli kaks vastamata kõnet ja üks SMS Henrikult seoses Kopparhammarenist leitud uue surnukehaga ning Henrik tahtis, et ta tuleks politseimajja sellekohasele koosolekule. Oscar ei saanud vihjest aru. „Kas sa tead, kas see on Peri oma?“ küsis ta ja sirutas tema poole mustade kaantega märkmiku. Jana heitis sellele kiire pilgu ja tõusis püsti. „Kust mina peaksin seda teadma?“ vastas ta. „Te olite ju päris lähedased?“ Jana vaatas talle karmil pilgul otsa ja võttis oma portfelli. „Helista talle ise,“ ütles ta, möödus mehest ning astus uksest välja. „Kas sul on vähemalt ta number?“ hüüdis mees talle järele. „Enam mitte,“ hõikas Jana vastu. A LT E R E G O
23