Kaie Ilves
Viruskiemand Amanda kössitas mustikapuhmas.
Tal oli hirm. Raba kohale oli kerkinud suur must pilv. Kogu taevaalune kõmises.
„Oh
häda, oh häda,“ halises viruskiemand Amanda mustikapuhmas.
Emand surus käpad kõrvadele ja pigistas silmad kõvasti kinni. Mustikavarte vahelt paistis viruskiemanda pikk triibuline saba. See võbises koledal kombel.
Rabamätta tagant vahtisid seda ainiti kellegi silmad.
Viruskiemand Amanda kartis kõike ja kõiki. Raba ja mets olid õudusi täis. Ta kartis tormi ja üleujutust. Ta kartis pimedust, sahinaid ja krabinaid, külma ja nälga. Ta kartis sipelgaid ja sääski, hambaarsti ja kõrvenõgeseid. Kõige rohkem kartis viruskiemad Amanda maailma lõppu. See varitses teda igal sammul.
Viruskiemanda urg asus rabaservas vana
haavapuu juurte all. Ettevaatlikult pistis viruskiemand Amanda hommikul nina välja. Otse emanda ukse ees kivi peal kükitas läbimärg rott, räbaldunud sall kaelas.
