Armastus by Apollo Raamatud

ui ma vanaks saan, sõidame rongiga ära. Nii kaugele kui saab. Vaatame aknast mägesid, linnu ja järvi, räägime välismaa inimestega. Oleme kogu aeg koos. Ei jõua kunagi kohale. Nädalas kulub kolm raamatut, tihti neli, viis. Kuisee tema teha oleks, loeks ta vahetpidamata, istuks kohvi ja hulga sigarettidega voodis teki all, seljas soe öösärk. Ta võiks ka telekast loobuda, ma ju ei vaata seda kunagi, mõtleb ta, aga Jon poleks nõus. Ta põikab kaarega mööda vanast naisest, kes tatsab jäätunud külavaheteel, hall ratastega kott järel. On pime, tee kohal kõrguvad sahavaalud ja piiravad nähtavust, mõtleb Vibeke. Siis avastab ta, et on unustanud esilaternad süüdata ja sõitnud pea terve kodutee pimeda autoga. Ta lülitab tuled sisse. Jon katsub mitte pilgutada. See ei õnnestu. Silmaümbruse lihased tõmbuvad krampi. Ta põlvitab

voodil ja vaatab aknast õue. Kõik on hääletu. Ta ootab, et Vibeke tuleks koju. Ta katsub hoida silmi lahti ja rahulikult, vahib ühte punkti akna taga. Lund on oma meetri jagu. Lume all maapinnal elavad hiired. Neil on urud ja käigud. Nad käivad üksteisel külas, mõtleb Jon, võib-olla viivad külakostiks süüa. Autohääl. Kui ta seda ootab, ei tule talle meelde, milline see on. Olen selle unustanud, mõtleb ta. Aga siis see tuleb, tihti hetkel, kui ta on ootamises vahet pidanud ega mõtle sellele. Siis tuleb Vibeke ja Jon tunneb hääle ära, kuuleb seda kõhuga, kõht mäletab häält, mitte mina, mõtleb ta, ning kohe pärast auto kuulmist näeb ta seda ühes aknanurgas, Vibeke sinine auto ilmub all külavaheteel välja käänu tagant sahavalli varjust, keerab nina maja poole ja sõidab laugest tõusust üles ukse ette. Mürin toas paisub valjuks, kuni Vibeke mootori välja lülitab. Siis kuuleb Jon, et ta lööb autoukse kinni, seejärel avaneb välisuks, Jon loeb sekundeid, kuni see sulgub. Iga päev samad hääled. Vibeke lükkab toidukotid esikus kaugemale ja kummardub, et saapapaelad lahti harutada. Käed lähevad külmast paiste, auto termostaat on rikkis. Eelmisel nädalal viis ta ühe kolleegi kauplusest koju ja too rääkis, et tunneb kedagi, kes säärast asja

odavalt parandab. Vibeke naeratab sellele mõeldes. Tal ei ole rahaga kiita ja auto peale ta seda küll ei kuluta. Kuni see sõidab, on kõik hästi. Ta võtab peegli eest laualt posti. Tunneb, et õlad on pisut kanged, täpselt parasjagu pärast tegusat päeva, jääb seisma, ringitab õlgu, painutab kaela, ajab siis pea kuklasse ja hingab välja: aah. Ta võtab riidest lahti, mõtleb Jon, kujutab teda ette esikupeegli ees, kuidas ta mantlit nagisse riputab, pilk peeglis. Ta on kindlasti väsinud, mõtleb Jon. Ta avab toosi ja võtab sealt kaks tikku. Ta paneb ühe kummassegi silmakoopasse, et lauge paigal hoida ja mitte pilgutada. Küll sa sellest välja kasvad, ütleb Vibeke, kui on heas tujus. Tikud on nagu jämedad palgid, takistavad nägemist. Ta mõtleb mudelraudteele, ei suuda teisiti; ükskõik mida ta ka ei mõtleks, sõidab mõtetesse mürinal rong, vajub käänakus kreeni ja kihutab huilates mööda. Äkki võiks Vibekele näomassaaži teha, mõtleb Jon, masseerida otsaesist ja põski, nad õppisid kehalises, see pidavat hea olema. Vibeke viib poekotid kööki, paneb posti lauale, laob ostud külmkappi ja tõstab paar konservi riiulile. See tõmmu pruunide silmadega insener planeerimisosakonnast istus tema vastas, kui nad kultuurikava esitlesid. Vibeke esimene tööülesanne

värske kultuurinõunikuna. Ta oli nõudnud, et see trükitaks mitmevärvilise esiküljega, kohaliku kunstniku inspireeriva pildiga. Ta jääb tööpinna ette seisma, joob klaasi vett. See läks hirmus hästi, pärast tulid inimesed tema juurde, ütlesid, et neil on hea meel, et ta töötab nende juures. Et see lükkas neil fantaasia tööle ja nad nägid uusi võimalusi. Pruunid silmad olid talle naeratanud ettekande mitme punkti juures, kokkuvõtet tehes oli mees märkinud, et on äärmiselt huvitatud osakondade koostöö laiendamisest. Vibeke lükkab juuksekarva näo eest, kogub kõik juuksed üle ühe õla rinnale ja silitab neid rahulolevalt, et need lõpuks pikaks on kasvanud. Jon kuuleb tema samme pea kohal põrandal. Kingi. Vibeke kannab toas alati kingi. Madala kontsaga suvekingi. Ta võtab tikud ära. Kraapsab ühega vastu toosi, ei puhu ära, tahab hoida, kuni tikk põleb. Tööl seelik ja huulepulk. Kui ta koju jõuab, riietub ta halli dressi, mille kaeluses on tõmblukk. Ehk ta vahetabki praegu riideid. See on seest nii pehme, tule katsu. Ta kinkis Jonile sussid, kui nad siia kolisid. Tõi need ühel esimestest päevadest töölt tulles koju, lillelises pakkepaberis. Viskas talle, et ta õhust kinni püüaks. Villased pahkluuni sussid, nahktallaga. Need käivad kinni metallpandlaga. Kui ta pannalt kinni ei pane, kilksuvad need käies.

Vibeke asetab veeklaasi lauale. Ta vaatab aknast välja, on pime. Tänavalaternad on süüdatud ja valgustavad külavaheteed, mida palistavad mõlemalt poolt majad. Põhja pool suubub tee tagasi maanteele. See moodustab otsekui ringi, mõtleb Vibeke, võib sõita külakeskusse, vallamajast ja poodidest mööda, läbi elurajooni, keerata taamal maanteele, sõita seda pidi lõuna poole ja seejärel külakeskusse tagasi. Enamiku majade elutoaaknad avanevad tee poole. Midagi tuleks võtta ette terviklikuks arhitektuurilahenduseks. Tagapool piirab küla igast küljest mets. Ta kribab paberile märksõnad: identiteet, enesehinnang. Esteetika. Informatsioon. Ta läheb elutuppa. Diivanil lebab hall villane valgete rõngastega pleed, pahemalt poolt on see valge ja rõngad on hallid. Ta võtab selle kaasa ja tõmbab tugitooli akna alla radiaatori ette. Võtab väikeselt ümmarguselt laualt erialaraamatu. Raamatu ümbris on vahatatud, seda on mõnus käes hoida. Ta silitab seda vasaku käega, enne kui avab. Loeb paar rida. Siis jääb ta istuma, raamat lahtiselt süles, nõjatub seljatoele, suleb silmad. Tema silme ette kerkivad töökaaslaste näod, inimesed, kes astuvad kabinetist läbi, seal on nüüd nii ilus. Ta taastab mõttes olukordi, kordab oma miimikat.

Jon seisab elutoa uksel ja vaatab teda. Ta katsub mitte pilgutada. Ta tahab Vibekelt küsida midagi sünnipäeva kohta, ta saab homme üheksa-aastaseks. Nüüd mõtleb ta, et see võib oodata, Vibeke magab. Raamat süles. Jon on harjunud teda nii nägema. Raamat, põrandalambi ere valgus. Tihti on Vibekel põlev sigaret sõrmede vahel, Jon saadab suitsuviirgu tavaliselt pilguga, kui see lae poole siugleb. Vibeke pikad tumedad juuksed on tooli seljatoel laiali, mõni salk ripub üle ääre ja õõtsub tasakesi. Silita mu juukseid, Jon. Jon keerab ringi, läheb kööki ja võtab kapist küpsiseid. Ta pistab küpsise tervelt suhu ja püüab selle pehmeks imeda, nii et see katki ei läheks. Ta pöördub oma tuppa tagasi, läheb põlvili voodisse. Sätib küpsised aknalauale ritta. Ta vaatab akna taga lund, mõtleb, kui palju läheb lumehange tegemiseks lumehelbeid vaja. Ta püüab mõttes loendada, kui palju neid on. Nad võtsid seda täna koolis läbi. Neid nimetatakse lumekristallideks. Ükski kristall ei ole täpselt teise moodi. Kui palju neid lumekuulis võiks olla? Või aknal, pisikeses lumetupsus?

ibeke avab silmad. Suurtest elutoaakendest näeb ta auto tagatulesid, mis teed pidi eemalduvad. Mõttes võtab ta läbi kõik, keda tunneb, kas see võiks olla mõni neist. Insener, mõtleb ta, äkki tema. Ta tõuseb istuli ja vaatab kella, läheb seejärel kööki, paneb poti vähese veega tulele, hakib pool sibulat. Kui vesi keema tõuseb, tõmbab ta poti keeduplaadilt kõrvale ja pistab sinna vorstid, avab külmkapi ja paneb sinna ülejäänud sibula. Ta vajutab raadio käima. Sealt tuleb intervjuusaade, ta ei kuula, mida räägitakse. Vahelduvad hääled tekitavad omamoodi meloodia. Ta viib musta taldriku laualt ära. Selle äär on purune, põhjale on jäänud tilk piima. Tal on ikka veel seljas lühike seelik, küll vana, aga voogab nii pehmelt ümber reite ja tagumiku. Õhukesed sukad on luksus, mida ta endale lubab. Enamik riietub ilma järgi. Paksud sukkpüksid ja veel üks lisapaar, mille nad tööle

jõudes tualetis maha koorivad. Elu on liiga lühike, et mitte ilus olla, mõtleb ta. Parem juba külmetada. Ta loputab taldriku kraani all ära, nühib korbad harjaga lahti. Jon sööb tavaliselt koolist tulles. Küpsiseid või maisihelbeid. Ta sööb tihti raadiot kuulates ja unustab selle mängima. Mõnikord on Vibeke töölt tulles astunud esikusse, kuulnud köögist vaikset jutukõma ja arvanud, et seal on inimesed. Intervjuusaade on läbi, nüüd tuleb laul ja ta teab, et see on tuntud bänd, teab, et selle nimi on tuttav, aga praegu ei tule see keelele. Ta käivad neelud hea raamatu järele, korraliku tellise järele, mis mõjuks vägevama ja tõelisemana kui elu ise. Ma olen selle ära teeninud, mõtleb ta, pärast vaeva tööl ja puha. Jon võtab istet. Voodi seisab radiaatori kõrval akna all. Kui ta lamab, tunneb ta soojust ühe kehapoolega. Voodi peatsis seisab siniseks värvitud riiul, kus on tema asjad, muu hulgas ajakirjad, rull kleeplinti, taskulamp ja veepüstol. Ta vajutab ühte klahvi raadiol, mis seisab riiulil, ja krutib sagedusnäidikut, kuni leiab muusikat. Ta püüab eristada erinevaid pille. Õhulised kitarrid, mõtleb ta, sest on kuulnud sellist ütlust. Õhulised kitarrid. Ta heidab voodisse ja suleb silmad. Ta mõtleb, et kui ta millelegi ei mõtle, on peas ilmselt kottpime nagu suures toas, kus on tuli kustutatud.

Korraga tuleb Vibekel bändi nimi meelde. Loomulikult, mõtleb ta. Stseen ülikooli lõpupeolt: üks teine tudeng, temast noorem, hobusesabaga, kellega ta tantsis just selle laulu saatel; poisi käed olid Vibeke tagumikul ja ta oli kuidagi väga vulgaarselt rütmiliselt puusi hööritanud. Vibeke naeratab. Ta on võtnud sahtlist paki kartulipannkooke ja kahvli, et vorstid välja õngitseda. Ta kummardub üle ukse esikusse ja hüüab Joni. Võtab välja kastrulialuse, paneb selle lauale. Tal tekib tahtmine süüdata küünal, otsib sahtlist, aga on vist unustanud osta. Kas ta juba ei tule. Ta hüüab veel korra, läheb trepist alla ja Joni ukse taha. Jon näeb unes, et mängib paari sõbraga kossu, päike paistab ja on soe, ta saab palju kordi sisse; ta on rõõmus, jookseb maja juurde ja tuppa, et seda Vibekele rääkida. Vibeke väljub köögist aeglasel sammul. Jon hakkab talle rääkima, aga Vibeke muigab nii imelikult, et Jon keerab ringi ja tahab minna trepist alla oma tuppa. Trepikäänu taga seisab naine, kes näeb välja täpselt nagu Vibeke. Naine sosistab talle midagi vaikselt, nagu püüaks teda enda juurde meelitada. Kui Jon hakkab tema vastu nõjatuma, tuleb trepist üles kolmas naine. Vahest on tema Vibeke. Jon jääb hiirvaikselt seisma.

Ta ärkab selle peale, et Vibeke seisab uksel, tema ümber särab valgus ja ta ütleb, et söök on valmis. Jon sammub tema järel trepist üles, nad istuvad köögilaua äärde. Vibeke paneb raadio kinni. Kuni nad söövad, sirvib ta posti. Jon näeb, et seal on mööblikettide ja suurte toidukaubamajade reklaamid. Ühele lehele on trükitud pealkiri: Tivoli. Ta küsib, mis seal veel seisab. Vibeke loeb ette, et vallamaja juurde staadionile on saabunud tivoli, kus on ufomasin ja tsentrifuugratas. Tivoli ei ole midagi sinule, Jon, ütleb Vibeke. Jon küsib, kas neil on 3D-mänge. Vibeke ei tea, mis need on. Kosmoseautomaadid ja sellised asjad, ütleb Jon, arvutimäng, kus sa istud masinas, sõidad kosmosesse ja pead ületama takistusi. Vibeke loeb lehe veel kord läbi ega leia selle kohta midagi. Jon vaatab teda, Vibeke sööb ja sirvib edasi, Jon kuuleb naksatust, kui Vibeke sitke vorstinaha läbi hammustab. Jon paneb valmis järgmise vorsti. Need kuhjuvad ta kõhtu nagu palgid metsas, alati on võimalik veel üks sisse pigistada. Unustatud salapaigast laane rüppe viib allee. Kui sa raja peale eksid, leiab keha ise tee. Õite, puude, puhmi vahelt ilmub põline palee. Seal on peeneid daame kolm, kel nukralt kõlab pillikeel.

Istuvad ja ootavad, kas prints ju saabub pikalt teelt. Lossisaalis kurvalt hällib vaikne kaeblik rüütlilee. Kuidas seal välja näeb, küsis Vibeke alati, kui printsess oli võõrasse lossi põgenenud. Räägi, Jon. Jon mäletab, et istus Vibekel süles ja kirjeldas suuri avaraid saale, kus on lahtised aknad ja pikad hõljuvad kardinad. Põlevad küünlad ja pehmed vaibad. Sina juba tead, kuidas olema peab, Jon, ütles siis Vibeke. Mulle nii meeldivad suured heledad saalid. Jon vaatab aknast välja. Vastasmajas elab vana mees. Tema sissesõiduteed ei lükata laialt lahti, sest tal ei ole autot. Vana mees kõhvib lumme labidaga kitsa raja. Poes käib ta tõukekelguga. See võtab palju aega, Jon on näinud, kuidas ta peatub ja kelgule puhkama istub. Viimastel päevadel ei ole ta meest maja ümber näinud. Rada on ka lumme mattunud. Poenaine tuli väikese kaubikuga. Mootor jäi käima, kui ta läbi lume maja juurde sumpas. Jon nägi, kuidas ta ulatas paar poekotti ukseprao vahelt sisse ja lentsis seejärel tee peale auto juurde tagasi. Vibeke vaatab oma kätt, kui sirutab seda veel ühe kartulipannkoogi järele. Sõrmed on sihvakad, ta saadab käeselja sooni pilguga. Siseõhk kuivatab

nahka ja ainus, mis tegelikult aitab, on udarakreem Spenol. Küüsi ka. Juukseid ka. Pakane kuivatab neid. Linna ei ole küll palju maad, kuid ometi näib, nagu poleks ta seal ammu käinud. Ta püüab meenutada, millal see oli. Jäta järele, Jon. Pisut üle nädala tagasi. Eelmisel laupäeval. Raamatupoes muidugi. Tema ja Jon sõid suitsuvabas kohas kooki. Mida veel? Õudne, milline koht, plastkohvik. Linnal on vaja läbimõeldud disainiga kohvikut, see on nagu maja, millel pole korralikku esikut. Lõpeta ära, Jon. Ausalt öeldes pole ma endale ammu enam riideid ostnud, mõtleb ta. Tal oleks vaja midagi uut, ta on selle tõesti ära teeninud, nii kuidas ta kolimisega on rassinud. Palun lõpeta see pidev silmade kinnipigistamine, Jon, sa näed välja nagu hiir. Ta mõtleb kitsale beežile ühevärvilisele seelikule, mida nägi kord seminaril ühe naise seljas. Jon vaatab pilti akna kõrval seinal. See on küla mustas raamis aerofoto. See oli seal juba siis, kui nad sisse kolisid. Ta vaatab seda järgmist vorsti närides. Majad seisavad tee ääres reas. Tee on katkematu joon. Kuigi foto on vana ja kipub koltuma, pole tookordsel ja tänasel vahet, ainult pildistades oli kõik uuem. Ta püüab ette kujutada, kes neis majades elab, aga teab vaid neid, kus elavad klassikaaslased.

Kui ta pilti küllalt kaua vaatab, tulevad nad majadest välja ja hakkavad liikuma nagu joonisfilmis. Üks tema klassi poiss sai kahe nädala eest sünnipäevaks hävituslennukikomplekti. Jon tahab mudelraudteed. Märklinit. Esialgu on tal vaja ainult mõnda osa, lihtsaid rööpaid ja eelkõige vedurit. Tema koolikotis on spordiklubi loosiraamat. Kui ta söönud saab, hakkab ta käima ukselt uksele, samades majades, mida pildil näeb, ja müüma loosipileteid. Vibeke tõuseb ning tõstab taldrikud ja klaasid tööpinnale. Jon on põlvili toolil ja kummargil laua kohal, Vibeke näeb, et ta püüab kahvlit ahinguna kasutades potist viimast vorsti. Jon jutustab enda väljamõeldud anekdoodi mehest, kes hüppab aknast alla ega jõuagi maapinnale. Vibeke arvates pole tema lugudel mingit iva. Jon saab vorsti kätte, murrab pooleks ja annab ühe tüki Vibekele. Vibeke naeratab. Nad jagavad viimase vorsti alati pooleks, söövad seda paljalt. Siis jääb Jon natukeseks küünarnukkidele kõikuma, just nagu ootaks midagi. Ta jutustab piinamispildist, mida nägi ühes ajakirjas, kus mees ripub põranda kohal, kapuuts peas. Käed on köiega posti külge seotud ja ta ripub nii kaua, et käed tahavad otsast lahti tulla, ütleb Jon. Kas sa ei võiks ära minna, mõtleb Vibeke. Otsi mingit tegevust, mängi natuke.

„See on tubli, et sa mõtled nende peale, kellel on valus,“ ütleb ta. „Kui kõik nii teeksid, oleks maailm palju parem paik.“ Vibeke sirutab käe ja paitab Jonil pead. „Kas sa hakkad siin juba sõpru leidma?“ Poisi juuksed on õhukesed ja pehmed. „Jon,“ ütleb ta, „kõige kallim Jon.“ Vibeke kordab liigutust, vaatab oma kätt. Küüntel on õrnalt roosakas ihukarva lakk, ta eelistab tööl paista tagasihoidlik. Talle meenub uus komplekt, mis on veel käekotis, ploomikarva, või oli see veinikarva: tume sensuaalne huulepulk ja sama tooni küünelakk. Tõmmu pruunisilmse mehega sobiv kosmeetika, mõtleb ta äkki põgusa naeratusega. Jon toob esikust koolikoti. Äärmisest väikesest vahest, kus tal muidu on toidupakk, võtab ta loosiraamatu. Ta tõmbab jalga veel ühe paari sokke ja nöörib hallid saapad kinni. Ta paneb jopi selga ja sinise salli kaela. Mütsi pähe. Ta vaatab ennast peeglist. Ta püüab end takistada, aga ei suuda. Ta katsub Vibeke mantlitaskud läbi. Ostutšekkide ja vana bussipileti vahelt leiab ta peenraha. Ta hüüab esikusse, et läheb välja. Ta avab ukse ja seisatab korraks lävel. Kui ta sisse hingab, on pakasekõrvetust ninas tunda.