Esimene
Mitmes kord see tal juba kolida oli? Aureliale ei meenunud. Õieti polnud ta neid kordi kunagi kokku arvanud. Pärast kooli lõpetamist, siis tudengina, edasi noore perena sobiliku töökoha ja eluruumi otsinguil, hiljem tütre seltsis, viimaks üksipäini. Vaid lapsepõlvekodu püsis Aurelial meeles kui „üks kindel linn ja varjupaik“. Ta vanemad leidsid tolles vaikses alevis töö ja korteri. Lapsena oli seal kena kasvada, kuid hil jem muutus alevi sumbunud õhustik neiule ahtaks. Ta ihkas sealt pääseda, niipea kui kool seljataga. Pääseski, lausa mitme kümneks aastaks. Nüüd tuli jälle minna. Sinna, vaiksesse alevisse. Koju. Ring oli täis saanud. „Täna on esimene aprill. Parim päev uuteks algusteks, saab ise tünga ja võib teisi tögada,“ ühmas Aurelia köögikapi uksenupu küljes rippuvat kalendrit eemaldades kerge enese irooniaga. Temal polnud täna seda hirmu ega rõõmu, et keegi võinuks aprillinaljadega lagedale tulla. Naine oli üksi. Akendele nõrgus linna kohal pidama jäänud tinahallist pilve palakast langevaid raskeid piisku. Paokil õhuaknast sisse voogav õhk oli kleepjalt niiske, samas paljutõotavalt kevade hõnguline. Vihmasagar lõi tänavatolmu kinni ning andis mullapõues tärkamisvalmis seemnetele hoogu juurde. See mulla ja tolmu lõhn võinuks isegi erutavalt mõjuda, kui pea kevademõtteid täis ja keha ootusest rambe. Paraku ei kuulunud Aurelia nende õnnelike sekka, kellele kevad tähen das ikka ja alati uut algust, ihu- ja hingepungade puhkemist, tervise paranemist ja kõike muud, mida positiivsel eluskaalal 5
kulgejad kogesid. Teda, nii kummaline kui see oligi, tabas kevaditi pigem hirmusegune ebalus. Kui mitte just masen dus, siis ikkagi mingi käsitamatu „taaskäivituskartus“. Pikalt vinduvast talvest küll võitjana väljunud keha oli jõuvarud ammendanud. Ei aidanud siin apelsinide, hapukapsa ega sibulapealsete söömine, teeseenejoogi lürpimine, idude näri mine, keha ergutamine külma vee või solaariumipäikesega, ammugi mitte apteegivitamiinid. Keha ei lasknud end ära petta. Keha vajas virgumiseks aega ja harjumist, nõnda nagu sinilill samblapõues tasa ja pikkamisi valguse poole sirutus. Kes aga sellist luksust endale lubada sai!? Töö tahtis tegemist, elu elamist, arved tasumist, kurbus kurvastamist, rõõm rõõ mustamist. Nii tormasidki kevadväsimusega kergesti toime tulevad inimesed valgusele ja soojusele avasüli vastu, ei olnud neil mingeid kohanemisraskusi ega ebalust. Vahest oleks Aureliagi, saba seljas, sinna-tänna torma nud nagu karjalaskepäeva vasikas. Kuid ta liigesed kippusid kuritihti valutama ja pikad valged valurikkad päevad pigem hirmutasid. Mida nende päevadega peale hakata? Ei saanud ju peidus olla nagu prussakas põrandapraos. Kevad nõudis elujõudu, elujaatust, mida tuli leida iseenda energiavarudest. Perearst reipusepillide retsepti välja ei kirjutanud. Aureliale meeldis hoopis november oma kaduvuse, häma ruse ja salapäraga. Nõidade, hingede ja nukrameelsete poee tide lemmikaeg. Ta leidis end ühismeeles loodust räsiva pahura sügiskuuga, mida vaid vähesed armastusväärseks pida sid. See avaldus juba lapsena. Temaealised ootasid ju enamasti ikka kuuma suve ja lumerohket talve, kui sai supelda või liugu lasta, igatahes lustida. Väikest Aurit köitis pigem talveks val mistumise metoodiline õhin, mida võis kogeda vanaema ja ema tegutsemist nähes. Mahukas kelder täis hoidiseid, kartu leid ja juurikaid; hapukapsad ja soolaseened tünnidesse ladus tatud, moosiriiulid koorma all lookas. Virnade viisi kootud villaseid salle, kampsuneid, käpikuid ja kapukaid. See oli paratamatus, et talv külma ja nälja kätte koolemata üle elada. 6
Aurelia täiskasvanuelu kulges ühest keskküttega korterist teise, kus keldrit polnudki või seda liigse soojuse tõttu ei kasu tatud. Supermarketid pakkusid aastaringi nii hoidiseid, juuri kaid kui ka turvalist soojust, valgust ja kaasinimeste seltsi, kas või näiliselt, andes petlikke lubadusi, et küllus ja kaaslased ei kao iial. Pole põhjust ega vajadust talve ees põlvi nõtkutades hirmu tunda. Tema perenaiseoskusi, mida ema ja vanaema kõrval sai hoolega õpitud, kõiki neid moose, letšosid, vekke ja salateid ei vajanud praegu keegi. Tütar oli kodunt välja lennanud, juba mitu aastat võõrsil. Mees, tütre isa aga ... oli veel kaugemal. Paar lähemat suhet uue partneri otsingul ei viinud kuhugi. Ju ei otsinud Aurelia piisava visadusega. Olles kaotanud elu suhtes usalduse ja enesekindluse, peletas naine ilmselt ka need vähesed, kes võinuksid temast huvituda. Aurelia kinnitas endale, et naudib tegelikult üksiolemist, kui ei pea kellestki sõltuma ega võõraid muresid muretsema. Või kui just ei naudi (kuidas saab nautida millegi või kellegi puudumist?), siis on ta rahulikumaks, hingeliselt püsivamaks muutunud. Iseenda seltskonnas ei saa ju pettuda? Varase mas elus tuli liigagi palju teiste eest hoolitseda, enda soove ja vajadusi tõrjudes. Ent kuigi naine korrutas üksiolemise mõnu mantrat endale hommikul ja õhtul, kärises see vahel ta ümbert nagu krepp-paberist rüü. Märjaks nutetud padi ei valetanud. Tunne, et teda pole õigupoolest kellelegi tarvis, ajas vahel ahastuse äärele. „Kas tõesti on nii, et üksnes iseenda rõõmuks elamine on vahel nii kurnav, haiget tegev?“ küsis ta, kuulajaks vaid omaenda kõrvad. „Miks tahab inimene olla otsekui koorma hobune, lastiks pere, vastutus, töö, eluraskused, toime tulekurõõmud ja -mured? Ja kui ta sellest koormast viimaks vabaneb, ei oskagi nagu olla? Eluaeg rakkes, võib iseolemine hirmutavana tunduda. Vähemalt kehtib see minu puhul, teiste üksikuks jäänute või saanute eest ei oska kõnelda.“ 7
Selgus, et elu iseenda austavas seltskonnas polnudki nii tore. Jah, ta võis jätta juuksed nädalaks pesemata – mis oli tegelikult kurnatud juuste tervise turgutamiseks ainuõige tegu. Vanasti, kui seltskonda rohkem asja oli, pesi ta neid vahel kaks korda päevas, mispeale juuksed näljastreigi kor raldasid ja peast hoopiski lahkuda ähvardasid. Nüüd, kui ei pidanud pidevalt kellegi jaoks ilus välja nägema, said juuksed ometi rahu. Ta võis kas või kogu ööpäeva pidžaamas ringi tuiata, ei mingit triikimist-viikimist. Ta võis puuksu lasta just siis, kui puuks tuli. No jah, võinuks hambad ja kaenlaalusedki pesemata jätta, aga omaenda ihulehkadesse uppumist ta siiski privaatsuse võlude sekka ei arvanud. Lihtsalt – kombekohaste kohustuste ja suhete kadumine sõelus välja selle, mida pidada oluliseks, mida mitte. Aurelial oli tavaks endaga aru pidades poolihääli kõnelda, kuigi see harjumus vahel ka veidrates olukordades välja lõi, näiteks poes toidukraami valides või bussi oodates. Mõnigi kaaskodanik seiras omaette pomisevat naisterahvast kahtlusta valt, et ega tegu hullu või joodikuga ole. Ei olnud. Kuigi jah, kumbki seisund Aureliale üdini võõras polnud. Mööbel jäi üürikorterisse paigale. „Omanik oli ruumid asjalikult sisustanud,“ arvas Aurelia. „Minusugune keskmiselt vähenõudlik üürnik võib siin end enam-vähem mugavalt tunda. Kas ka koduselt? No seda on ajutisest eluasemest küll palju tahta. Kodutunnet rendilepin gusse sisse ei kirjutatud. See kas on või ei ole elanikul endal kaasas.“ Aurelia patsutas köögikapi kreemvalgeid uksi otsekui tänuks hea teenistuse eest. Temale kuulus majakraamist vaid mõni asjake, mida ta igasse elupaika kaasa vedas: isa meis terdatud, naljatamisi sansukastiks tituleeritud saarepuine sepissangadega rõivakirst, üks Viini tool, rohekalt läbi kumava klaaskupliga laualamp, täispuhutav kummimadrats; 8
kriimuliseks mängitud kõlakastiga kuuekeelne Cremona kitarr (millel Aurelia oskas võtta kolme molli ja viie duuri akorde, aga vahel piisas seltskonnas meeleolu loomisest ja laulujoru algatamisest ka vähesest, kuna teised ei osanud sedagi); elektriradiaator, paar köögividinat, hunnik raama tuid. Ning auväärses eas Naumanni-õmblusmasin, Singeri sugulane, mis hoolika kõpitsemise-õlitamise järel võinuks kindlasti töökorda saada. Ammustel aegadel õmbles Aurelia vanaema selle masina abil perele riided selga, vuristas kokku laudlinad, kardinad ja voodipalakad, tegi tellimustöidki. Õpe tas plikaohtu Aurilegi masina käsitsemise selgeks. Praegu oli Naumanni väljaveninud veorihm lontis ja uut polnud kuskilt saada. Ega Aurelia eriti otsinud ka. Kindlasti olnuks võimalik see rihm välja võluda. Tarvitses vaid ostusoovist arvutis teada anda. Kuid naine tundis, et tema ja Naumanni taasühinemise aeg polnud veel saabunud. Ning ega vist saabugi. Sest Aurelia sõrmed ei tahtnud enam perenaise sõna kuu lata, kippusid kirvendama ja kangeks tõmbuma. Vahel ei saanud ta väiksemaid pluusinööpegi kinni. Ka kitarriduure võtta oli võimatu. Esiti pidas naine seda ajutiseks hädaks, aga paistis, et tõbi oli liigestesse löönud selleks, et jääda. Ka tänane hommik oli alanud Aurelia jaoks kangestunud ja valulike liigestega. Ettevaatlikult võimeldes, sirutusi ja pai nutusi tehes sai naine oma keha enam-vähem töökorda, vere voolama ja lümfi liikuma. Vägisi ligi tükkiv ärevus ikkagi jäi. Ent ta keeldus sel hommikul oma tervisele või õigemini haigusele mõtlemast. Oli tarvis tegutseda. Kolimistöö vajas nobedaid näppe ja musklite rammu. Küll hiljem, kui töö teh tud, võis aietada ja oietada. Seniks pidid leevendust tooma valuvaigistid. Ja kuuma kohvi sisse lisatud brändilonks. Telefonist kostsid Oginski „Poloneesi“ esimesed taktid, õieti küll selle meistriteosega vaevu sarnanev elektrooniline plinin. Anti teada, et kolimisauto on poole tunni pärast kohal. Nii et Aureliale jäi järjekordse mineku eel aega veidi 9
istuda ja mõtiskleda. See vene komme „peresjadim pered dorogi“ sobis talle. Kohvi ta enam valmistama ei hakanud, vastavad tarvikud olid sisse pakitud ja mineku ootel. Brändi pudeli põhjas leidus paari sentimeetri jagu joodavat. Aurelia keerutas pudelit sõrmede vahel, suutmata otsustada, kas see tühjaks juua, sisu plastpudelisse ümber villida või pudel kõige täiega prügikotti visata. Klaastaarat kaasa vedada olnuks ju mõttetu. Enne lõunat „tarbima“ hakata veelgi mõttetum. Hommikukohvisse niristatud piisake oli nagu suhkru ase mel, pigem maitse kui joobe jaoks, aidates veidi ka vererõhku tõsta. Tihtipeale oli Aurelia ärgates uimane, nagu oleks tal öösel veri soontes hangunud. Siis kõlbas kange kohv brändi lisandiga suisa arstirohu eest. Aurelia silmitses hajameelselt kord pudelit, kord mineku ootel mööblitükke ja muud kraami, mida ta endaga truult kaasa vedas. Miks ei võinud sellestki loobuda? Kõik oma raa matud oli ta ammu läbi lugenud, kummimadrats vajus alati hommikuks lössi (ilmselt oli kuskil mikroauk), Viini tool logises igast tapist, kitarri polnud ta juba ammu vutlarist välja võtnud ... Jah, kunagi vurises Naumanngi ühtelugu, tuletades meelde vanaema õpetatud oskusi, aga nüüd, kus rõivaid sai igast kaltsukast, enam mitte ... Vahel näis naisele, et oli oma vanaema välja mõelnud. Et toda põldude vahele metsatukka peitunud ookerkollast, tükati sammaldunud halli viilkatusega majakest polnud ole mas olnudki. Ei taimeaeda ega punase sõstra põõsaid, mille rubiinidena päikeses sillerdavad marjakobarad magusat ela must tõotasid, kuid mille hapu mahl suu krimpsu kiskus; ei olnud kolme mesitaru, mille lähedale minek rangelt keelati, kuid kuhu tüdruk salamisi ikka ligi hiilis, kuulatades mesi laste uminat ja lootes näha, kuidas need pisimutukad magu said meepiisku kokku kannavad; polnud searasvas praetud krõbedaservalisi pannkooke, mida vanaema maasikatoor moosiga serveeris, ega jahedasse sahvrisse hapnema pandud 10
piimalaarist võetud esimest kulbitäit võdisevat hapupiima, mis maitses paremini kui mis tahes jäätis; polnud Punikut, keda vanaema karjamaal kolm korda päevas ketitamas ja lüps mas käis; polnud kentsakaid lehmakooke ega Auri väljasiru tatud käe eest alatasa eemale putkavaid lambaid, kes sabajupi alt ühtelugu läikivmusti pabulaid poetasid, ise kahtlustavalt tüdruku näpuvahel peituvat leivatükki piieldes. Linnaplikat nad päriselt usaldama ei hakanudki, kuigi õhtul laudahäma ruses võtsid pakutud leivatükikesed siiski vastu, ise esijalga hoiatavalt vastu maad kopsides. Aurelia meelest olid lambad rumalad. Ta oleks neile sõbralikult „Pää-pää-päka-päka-pässi“ laulnud, sõrmedega nende sooja lambalõhnalisse villakasu kasse auke vajutanud. Lambad, totud, usaldasid hoopis vana ema, kes ühel hommikul otsustas pirakate kääride abil neil naha maha võtta. Talutas aga ühe lambukese teise järel naabriLiide abiga keset õue, sidus looma jalad kõvasti kinni ja asus nüsima. Ei aidanud määgimine, rapsimine ega kollaste lambasilmade ahastav pilk. Hiljem sai väiksele suvitajale sel geks, et nahk jäeti utele alles, ainult kasukas kooriti seljast maha. Nahavõtmist tal õnneks pealt vaadata ei tulnud. Aga nende linnakodu üleelusuurust tugitooli ehtis pehme lamba nahk, mis Aurile väga meeldis ... Vanaisa sellesse mälestuspagasisse kuigivõrd ei kuulunud. Ta oli küll olemas, toimetas päevad läbi laudas või maja ümb ruses, niitis aovalgel kastepehmet heina, meisterdas värkstoas nipet-näpet, rehapulki või taburetti, käis koos küla jahimees tega ka jäneseid laskmas, mispuhul tavaliselt ketis peetud koer Boi sai oma tõupuhta hagija võimeid näidata. Tuli kesk hommiku paiku väsinult tuppa, kui tema, Aurelia, alles unest virgus, kuna solgipange juures erutatult sumisev kärbseparv leidis ka lapse magusat unesülge eritava suunurga üles ega lasknud tal viimast unenägu lõpuni vaadata. Vanaisa vaikiv kohaolek oli küll tunda, kuid jutumees ta polnud, lapselast põlvel ei hüpitanud ega vana aja lugusid ei pajatanud. Ainult 11
nohises, kui miski vastukarva oli. Näiteks kui Aurelia raadiost tuleva ilmateate ajal valjusti sädistama kippus. Ilmateade oli püha vaikuse aeg. Või kui papa avastas tüdruku laudas kesi kule marjaaiast näpatud maasikaid söötmas. Või kanadele näitamas, kuidas vihmavari lahti käib, mispeale nood aru tult kaagutades rüsinal aida alla pagesid. Maasikaid kasvatati vana aukliku pitskardina varjus, et pasknäärid ja muud sule lised neid pihta ei paneks. Aurile kui parandamatule maias mokale oli maasikapeenral käimine samuti keelatud. Marjad olid piiratud ressurss, millest vanaema talveks moosi keetis. Linnaplika aga pugis marjadest kere täis ja pakkus sealegi! Ennekuulmatu raiskamine! See-eest oli vanaema otsekui muinasjutust välja astunud võlutegelane. Päeval nägi ta välja nagu toonased talupere naised ikka oma pikas undrukus ja vanunud-luitunud kampsunipässikus, põll ees ja kirju sitsirätik pead ehtimas. Õhtul toimus aga metamorfoos. Kui vanaema hallikasvalge linase, rinde pealt pilutikandiga ehitud öösärgi ülle tõmbas, oma hallid hõredad juuksed rätiku alt vabastas ja proteesi suust eemaldas, muutus ta Auri meelest kui mitte pärisnõiaks, siis igatahes nõia sugulaseks. Hea nõia. Sest see hambutu suu oskas nii ilusaid laule laulda ja jutte vesta, et laps neid kuu lates unehõlma vajus, enne kui õhtuti sageli ligi hiiliv kodu igatsus peale tuli. Need maasuved ... Neid kogunes Aurelia ellu mitte r ohkem kui neli-viis, ent mälestustes muutusid need üha pikemaks, soojemaks, tähendusrikkamaks. Talviseid külaskäike ei mee nunudki. Kui, siis sai korraks nii-öelda läbi hüpatud. Et näha, kuidas vanadel läheb, vahel ka metsa veerest kuuseke püha deks kaasa võtta, Boile pai teha ja peagi turvalisse linna naasta. Nõnda ei osanud Aurelia kasina talutare lumme uppunud romantikat taga igatseda, kuigi armastas karget talveõhku, mis sisse hingates ninakarvakesed üllatusest kihelema pani, ja ootas esimest lund nagu mingit parema ja puhtama tulemise tõotust. Enamasti pisenes see küll lörtsiseguseks sopaks ja 12
libeduseks, mida ükski normaalne inimene nautimisväärseks ei pidanud. Aga hetk, see puhasvalge lumehetk, oli ikkagi ehe ja mõjus. Üks lüli Aurelia mälestustest oli aga justkui puudu. Temast tosin aastat vanem vend Almer. Ju tingis selle suur vanuse vahe. Polnud midagi meenutada ei koos veedetud suvedest ega millestki muust. Kui vend ülikooli õppima asus, oli Auri alles lasteaiamudilane. Ka hilisemad kokkupuuted jäid põgusaks. Keda selles süüdistada? Ema, kes sünnitas suure vanusevahega lapsed? Venna eraklikku iseloomu? Süüd polnudki. Nüüd aga oli Aurelia naasmas vanematekoju, kus viimastel aastatel tema vend elas. Pärast vanemate surma otsustati, et korter jääb Almerile, Aurelia saab oma osa rahas kätte. Mullu suvel aga lahkus mees elust, omal soovil, sealsamas korteris. Miks? Kes teab? Niisama salapärane, üksik ja kinnine nagu elus, oli veli ka surmas. Ja nüüd oli Aurelia kolimas enesetapja korterisse. Ta ei tahtnud sellele praegu mõelda. Edaspidi jät kub mõtlemisaega küll ja veel. Küllap hakkavad seal seinadki temaga kõnelema. Praegu otsis Aurelia kolimisauto ootel pidepunkti ikkagi oma varasest lapsepõlvest. „Mamma ja papa olid nagu viimsed mohikaanlased, need päris piimapuki-pärismaalased,“ pajatas Aurelia brändipude lile. „Kuuled või? Va tummahammas. Ise ei kõssagi, küll oskad sa aga inimeste keelepaelu lahti sõlmida. Igatahes, vanad surid ju ka peaaegu korraga, paar kuud oligi vahet. Papal oli leukeemia, aga mammal polnudki diagnoosi, lihtsalt läks mehele igatsusest ja igavusest järele. Süda lakkas tuksumast. Nad olid ju nagu paarisrakend. Jah, need endisaegsed abielud, selliseid enam ei tehta ... Surmatunnistusele märgiti „südame seiskumine“. Mis sa sellest arvad, ah?“ Aurelia silmitses viivuks pudelit, otsekui oodates, et see tema käes kõnelema hakkab. Siis, vastust saamata, valas ta 13
järelejäänud märjukese ikkagi plastpudelisse ja viskas tühja taara hiigelsuurde musta prügikotti. Ega kallist kraami või nud raisku lasta. Naise mõtted aga siirdusid visalt mamma ja papa juurde, oli siis põhjuseks kolimiseelne ärevus või ürita sid vanavanemad talle uueks alguseks sealt kusagilt tähtede tagant jõudu soovida. Sest nii palju kui Aurelia ennast mäle tas, rändas ta mõtteis keeruliste otsuste ja olukordade puhul ikka sinna, Tiigialliku tallu, mida tegelikult ju enam olemaski polnud. Mille hinguse ainus mäletaja ning seega elushoidja oligi vist tema, Aurelia. Reaalselt oli too maatükk ju olemas küll, kuid seal toimetasid võõrad inimesed, hoopis teisest ajast ja teise hingamisega. Õige varsti pärast vanavanemate surma algas Eestis hea uus aeg, ühtlasi külaelu kataklüsm, sisseharjunud korra lagunemine, suur peataolek. Nii et tema, Aurelia, oli üks viimaseid sellest põlvkonnast, kes sai veel endisaegset väiketalunikest maavanade-suve nautida. Tõsi, naudinguks muutus see aegamisi, sedamööda, kuidas see kõik ajavoolus üha kaugemale kandus. Toona, seal ajavoolu taga, muutus vanavanemate juures suve veetmine teismeliseohtu piigale ühel hetkel vastumeelseks. Ta hakkas kippuma trenni ja õpilasmalevasse, arheoloogilistele väljakaevamistele või taskuraha teenimiseks juhutööle. Nii et lambad, kesikud ja lehmad, maapiim ja keelatud maasikad kadusid Auri suvedest ja kadus ka väiketalupidamine kui eluviis. Aurelia raputas oma hooletult hobusesabasse kammitsetud pähklikoorekarva juukseid, nagu soovides vägisi pähe tik kuvaid meenutusi eemale peletada. Praegu polnud meelisk lusteks aega, polnud ka mahti juuksurikülastust broneerida, kuigi naise värvist ja vormist välja kasvanud juuksed vajasid hädasti värskendavat lõikust. Nagu kõike muudki siin ilmas, jagati Aurelia meelest ka naisterahvastele juukseid ebaõigla selt. Kellele rikkalik pahmakas, kellele rasused või kuivetunud salgud. Tema osaks oli variant „rasuse ja kuiva segu“. 14