Ä
rkasin jõnksatuse peale. Uksed sulgusid ja buss keeras mu kodupeatusest välja. Mõtlesin, et kui ma nüüd hästi kiiresti ette, bussijuhi juurde ei jookse ja uuesti uksi lahti teha ei palu, siis on kindlasti juba hilja, aga kuni ma seda mõtlesin, siis korraga juba oligi hilja, lootusetult hilja, minu peatus jäi selja taha ja ma istusin uuesti
oma kohale. Seda, et bussijuht tagasi sõidaks, ei saanud ma ammugi paluda, sest buss pole mõni auto, mille saab otse tänaval ümber pöörata, ja pealegi oleksid siis kõik teised reisijad, kellel oli vaja sõita kuhugi mujale, minuga kindlasti pahandama hakanud. Buss ei ole küll tramm või troll, mis on sarvedega liinide küljes kinni, aga see ei tähenda, et ta võiks sõita kuhu tahes. Ja ma teadsin ka seda, et buss ei tohi igal pool peatuda, kuigi ma seda väga oleksin tahtnud, sest pärast kirikut ja juuksurit ja jalgrattapoodi, mis kõik jäävad minu kodutee äärde, tuhises buss nüüd mööda ka mu enda kodust. Keset hoovi, näpp ninas, seisis naabri-Kaisa, ja kolmandal korrusel nägin ma meie korteri avatud akent, mis pidi tähendama, et keegi, kas ema ja Leenu või isa või Joosep või nad kõik on juba kodus ja kindlasti ootavad mind.
Buss pani kiirust juurde, meie maja enam ei paistnud ja ma mõtlesin, et nüüd peaksin ma vist maha minema järgmises peatuses. Aga siis tuli mulle meelde, et too järgmine peatus asub teisel pool suurt ristmikku, kus pole valgusfoori ega sebrat ega midagi. Ema ütleb, et üle tee tohib seal minna alles siis, kui kõik autod on mööda sõitnud, aga nii ei saaks ma seda ju kunagi teha, sest autosid on maailmas väga-väga palju ja kõiki neid ei jõuaks ma iialgi ära oodata! Kuidas ema seda õieti mõtles? Otsustasin selle järele uurida kohe, kui teda näen, aga taipasin siis, et kui ma bussi pealt maha ei tule, siis võib-olla seda ei juhtugi – ma ei näe ei teda ega isa ega Joosepit ega Leenut enam kunagi.
Ja ehkki buss oli jõudnud meie kodust vaevalt peatuse jagu eemale, tundusid nad kõik mulle nüüd nii kauged ja nii armsad, et ma hakkasin neid hirmsasti igatsema ja lubasin endale mõttes, et kui siiski veel kunagi nende juurde tagasi saan, ei näpi ma enam kordagi ema potililli ja lasen Joosepil kaardimängus alati piiluda ja pühin prill-laua enda järelt alati puhtaks. Isegi Kaisat hakkasin ma nüüd igatsema, kuigi ta mind alatasa narrib, ja ma jäin hirmus kurvaks, kui meenutasin, kui armsasti ta seal hoovi keskel, näpp ninas, seisis.