Eesti teatri
1OO aastat MADLI PESTI
1 1 1 1 1 1
0 1 0 1 1 1
0 1 1 0 0 0
0 0 0 0 1 0
1 1 1 0 0 0
0 0 1 0 0 1
1 0 0 1 1
1 1 1 1 1 1 1
1 1 1 1 1 0
0 0 0 1 0 0
0 1 0 0 1 0
1 0 0 0 0 0
0 0 0 1 1
1 1 1 0 1 1 1
1 1 1 1 1 0
1 0 1 1 0 0
1 0 0 0 0 0
0 0 0 1 0 0
0 0 0 0 0
1 1 0 1 0 0 1 0
Sisukord
9 11 13 19 22 29 34 39 46 53 55 63 63 70 71 83 86
Proloog Koidula teater Wiera teater Kutselise teatri sünd ja Karl Menning Estonia asutamine Eesti Vabariik Ekspressionistlik Hommikteater Draamateatri kujunemine Esindusteater Estonia Tallinna Töölisteater Teater mujal Eestis Nõukogude Eesti Teine maailmasõda ja Stalini aeg Sula Ird ja Panso, Vanemuine ja Draamateater Rajooniteatrid Muusika- ja tantsuteater
91 101 112 120 124 135 135 143 155 159 167 174 180 186 192 194 197
Teatriuuendus Uue teatrikeele kinnistumine Noorsooteater Rajooniteatrid Muusika- ja tantsuteater Taasiseseisvunud Eesti Üleminekuaeg ja muutused teatrisüsteemis ja repertuaaris Eesti Draamateater ja Tallinna Linnateater Teatrielu Tartus Maakonnateatrid Väiketeatrid VAT-ist Von Krahlini Teater NO99 Muusika- ja tantsuteater Nüüdistants ja etenduskunstid Lõppsõna Kirjandust Isikunimede loend
Marju Mutsu graafiline leht „Lava”, 1977. EKM
Proloog
Eesti teatri viimase saja aasta arengu mõistmiseks tuleb kõigepealt vaadelda Eesti aladel kujunenud baltisaksa teatrit kui eesti teatri otsest eeskuju. Tänapäevane Eesti teatrikunst on kasvanud rahvuslikul ärkamisajal siinset baltisaksa kõrgkultuuri matkides. Esimesed teated euroopalikust teatrikunstist on teada 16. sajandist, mil Eesti aladele oli jõudnud koolidraama, kus keeleõppe eesmärgil etendati ladina autoreid. Sellist, 1529. aasta vastlapäeval Tallinna Raekojas toimunud etendust loetaksegi esimeseks teadaolevaks teatrietenduseks Eestis: Tallinna linnakooli õpilased esitasid Terentiuse komöödia „Androslanna”. Järgneval paaril sajandil piirduvad teatriteated rändtruppide etteastetega. Need trupid saabusid peamiselt Saksamaalt, aga ka Hollandist ja Itaaliast. Etendusi anti Tallinnas Kanuti gildi ja Suurgildi saalis, ajutine lava oli püstitatud ka Raekoja platsile. 17. sajandi olulisimaks teatrisündmuseks võib pidada Tallinna gümnaasiumis üheksa aastat kantorina tegutsenud Johann Valentin Mederi ooperi „Kindlameelne Argenia” etendamist, milles tegid kaasa õpilased ja kohalikud muusikud.1 18. sajandi lõpul muutus teatrielu Eestis elavamaks ning teatriharrastus levis kohaliku baltisaksa aadli ja haritlaskonna hulka. Tallinnas tegutses Euroopas ülipopulaarne näitekirjanik August von Kotzebue, kes on kirjutanud üle 200 lavateose. Kotzebue asutas 1784. aastal Tallinna asjaarmastajate teatri (Revaler Liebhaber-Theater). Eesti teatriloo Anu Schaper, Poliitiline Argenia: Johann Valentin Mederi ooper „Kindlameelne Argenia” omaaegsete sündmuste taustal. – Res Musica 2013, nr 5, lk 12–21. 1
9
seisukohast on see fakt oluline, sest just selles teatris ilmusid arvatavasti esmakordselt lavale eestlane ja eesti keel – Kotzebue ühevaatuselises muusikalises rahvatükis „Isalik ootus” 1788. aastal. Esimene kutseline ja regulaarselt etendusi andev (saksa) teatritrupp Eestis mängis Tallinnas 1795–1798 ja jätkas tegevust 19. sajandi alguses. 1809. aastal valmis Saksa Teatri 600-kohaline maja Laial tänaval praeguse NUKU teatri asukohas. Teatri näitlejad ja lavastajad olid enamasti pärit Saksamaalt, etendati nii sõna- kui ka muusikalavastusi, peamiselt olid kavas siiski lustmängud. Rohkesti esitati Kotzebue näidendeid, paar aastat oli Kotzebue ka teatri direktor. Teada on aga, et just ooperid teenisid enim mängukordi, parematel hooaegadel oli kavas paarkümmend ooperit ja laulumängu. Oopereid esitasid sõnalavastuste tegijad, solistideks püüti leida tugevamaid lauljaid2. Esimene eestikeelne näidend jõudis Tallinna Saksa Teatri lavale 1819. aastal – „Häbbi sellele, kes petta tahab”, autoriks Peter Andreas Christoph Johann Steinsberg. Ta oli esimene eestlasest kutseline näitleja, kes hiljem töötas Riias ja Saksamaal. Seejärel mängiti teatris üha sagedamini lühikesi eestikeelseid näitemänge, kuid Saksa Teatri sihtgrupp ei olnud mõistagi eestlased, pigem tutvustati saksakeelsele vaatajale eestlaste elu ja kombeid. 1910. aastal ehitas Tallinna Saksa Teatriselts uue moodsa kivimaja Pärnu maanteele (praegune Eesti Draamateater). Iseseisvas Eestis jäi Saksa Teatri tegevus aegamööda soiku ja II maailmasõja eel, sakslaste ümberasumise järel lõpetas selts tegevuse. Teatritegemise kohta Tartus pärinevad esimesed andmed 16. sajandi teisest poolest seoses jesuiitide kooliteatriga. Ladinakeelseid komöödiaid esitati õppetöö raames tõenäoliselt ka 1632. aastal avatud ülikoolis. Nii tol sajandil kui ka järgneval esines Tartus saksa rändtruppe. Pärast ülikooli taasavamist aga hakkas Tartus sarnaselt mitme teise protestantliku Euroopa ülikoolilinnaga kehtima teatrikeeld, seda lausa 55 aastat, 1812–1867. Leiti, et teatritegevus ja ülikool ühte linna ei sobi ning see häirivat üliõpilaste õppetööle keskendumist. Linnast väljas, Riia maantee ääres, praeguse Maarjamõisa haigla lähistel, Valge Hobuse kõrtsi juures tegutses 19. sajandi teisel poolel aga Carl Theodor Nielitzi Novumi teatri2
Kristel Pappel, Ooper Tallinnas 19. sajandil. Tallinn: Eesti Muusikaakadeemia, 2003.
10
maja. 500–600 vaatajat mahutavas Novumis esinesid sageli külalistrupid. Novumi trupp tegi sagedasti väljasõite Pärnusse ja Narva, isegi Võrru, Viljandisse ja Kuressaarde.3 Tartu teatrielu lõi päriselt käima 1860. aastal asutatud Tartu saksa käsitööliste selts. 1870. aastal ehitati puidust teatrihoone, kus anti suviti teatrietendusi. 700–800 vaatajat mahutanud hoone avati vaid kolm päeva enne eesti rahvusliku teatri sündi tähistavat sündmust, Lydia Koidula „Saaremaa onupoja” esietendust Vanemuise seltsis. Tartu saksa käsitööliste seltsi teatrit juhtis Eduart Berent, kes talviti juhtis Tallinna Saksa Teatrit – Tartu teater oligi Tallinna näitlejate suvehooaja mängukoht. Publiku lemmikuteks olid ikka ooper ja operett. Puidust teatrimaja hävis 1904. aastal tulekahjus. Uus, kivist teatrihoone valmis samas kohas alles 1918. aastal ja praegu teame seda Vanemuise väikese majana. Saksa püsiteatrid nii Tallinnas kui ka Tartus, samuti külalistrupid olid eeskujuks teatrihuvilistele eestlastele, mida näitab ka saksakeelsete lavastuste pidev tutvustamine eesti lehtedes. Just neist kogemustest ammutasid eestlastest asjaarmastajad teadmisi eesti teatri loomiseks ja eestlastest publik sai esimese teatrikogemuse.
Koidula teater Rahvusliku teatri algust saab lugeda ajast, mil eestlased ise hakkasid oma rahvuskaaslastele teatrit tegema, uus harrastus levis kiiresti ja jäi meie kultuuripilti püsima. Nagu eespool osutatud, oli eesti kõrgkultuur, sh teatrikultuur suuresti mõjutatud saksa eeskujust. Näitemängu olid näinud vaid üksikud saksa teatrietendustele sattunud linnaeestlased või mõisateenijad, kes olid teatriharrastusega kokku puutunud Balti mõisnike juures. Rahvusliku teatrikunsti tekkeks võib aga välja tuua mitmeid eeldusi. Teater sündis rahvusliku ärkamise kõrgpunktis, mille üldisteks eeldusteks olid kirjaoskuse kasv ja talurahva pärisorjusest vabastamine 19. sajandi alguses. Oluliseks konkreetsemaks tõukeks oli ühistegevust soodustavate seltside loomine. Samuti iseloomustas ajastut üldine kultuurilise enesemääratlemise soov ja hariduspüüe. 3
Jaak Rähesoo, Eesti teater. Ülevaateteos. 1. Tallinn: Eesti Teatriliit, 2011, lk 28. 11
Eesti rahvuslik teater sai alguse tollase tugevaima eesti seltsi, 1865. aastal asutatud Tartu Vanemuise juures. Seltsi tegevus muutus süsteemsemaks, kui 1870. aastal koliti saksa käsitööliste seltsi endisesse majja Jaama tänaval (praegu asub seal laulupeomuuseum). Sinna 300-kohalisse saali jäädi kuni 1903. aasta põlenguni. Rahvusliku teatri loojaks sai Vanemuise seltsi asutaja Johann Voldemar Jannseni tütar Lydia Koidula, kes oli oma isamaaliste luuletustega juba tuntust kogunud, kuid teatritegevuse algatamisel said määravamaks tema korraldamis- ja kirjutamiskogemused ajakirjanikuna. Arvatakse aga, et tema eelnev teatrikogemus oli napp ja vaevalt oli ta saksa külalistruppegi palju näinud (üheks põhjuseks, et teatrikeeld oli Tartus tühistatud alles 1867). Eesti rahvusliku teatri sünnipäev on 1870. aasta jaanipäev, 24. juuni, mil kanti ette Koidula „Saaremaa onupoeg”. See oli saksa näitekirjaniku Theodor Körneri naljamängu „Bremeni onupoeg” mugandus, mille sündmustiku pani Koidula eesti oludesse, aktuaalsust lisas kohalike elutingimuste ja koolikorralduse kriitika. Lavadekoratsiooni valmistas asjaarmastaja dekoraator Frischmuth: lava tagaplaanil seisis talumaja, eraldi olid maalitud küljekulissid. Näidendi lavastas Koidula ise (proovid toimusid Jannsenite kodus), samuti oli ta muusika autor ja mängis etenduse ajal lava taga klaverit. Kuna naisi sel ajal veel lavale ei lubatud, mängis naisosa Koidula gümnasistist vend Harry Jannsen. Esietendus osutus menukaks ja lavastust korrati juba järgmisel päeval. Lydia Koidula kirjutas aasta jooksul kolm näitemängu, mis moodustavadki n-ö Koidula teatri. Algelise dramaturgiaga „Saaremaa onupojale” järgnes sama aasta mihklipäeval, 29. septembril etendunud „Maret ja Miina ehk Kosjakased” ning järgmise, 1871. aasta juunis kunstiküpsem ja algupärasem komöödia „Säärane mulk ehk Sada vakka tangusoola”. Nüüd levis teatritegemise harrastus üle Eesti. Tallinnas oli rajatud Estonia selts Vanemuisega samal aastal (1865) ja esimest näidendit („Valelik, kes tõtt räägib”) esitati seal Tartust aasta hiljem, 1871. Tallinnas aga ei sündinud kohe nii eesmärgipärast tegevust kui Tartus, suurem pööre toimus sajandivahetuse paiku. Paljudes Eesti linnades tegutsenud seltside juures hakati harrastama näitemängu. Esimene lavastus sündis 12
Viljandi Koidus 1873, Narva Ilmarises 1874, Pärnu Endlas 1875. Teatriharrastus liikus linnadest alevitesse ja küladessegi. Pärast Koidulat sai Tartus teatritegemise eestvedajaks esimene eestlasest fotograaf Reinhold Sachker. Olulisim muutus oli naisnäitlejate lavale lubamine. Teada on, et Johann Kantsvey kurbmängus „Mihkel ja Liisa ehk Vaata, mis rikkuse ahnus võib teha” esinesid naised laval 1876. aastal. Baltisaksa väikekodanliku moraali mõjul oli näitlejate maine aga madal ja esinemiseks kasutati varjunime.4 Ärkamisajal alanud teatrielu levikust ja prestiižist kõneleb üks erakordne sündmus: 1882. aastal rajas eestlasest ehitusmeister, seltsi-, teatrija muusikategelane Abram Siimon omal kulul Toilasse teatri, projekteerides ja ehitades ise nii maja kui ka mööbli ja lava. Teater olevat olnud isegi parema sisseseadega kui Vanemuine.5
Wiera teater 1878. aastal valis Vanemuise selts varem Koidula juures suflöörina tegutsenud August Wiera seltsi koori-, orkestri- ja näitejuhiks. Wierast sai esimene eestlane, kes pühendas kogu oma aja ja energia eesti teatrile ja sai selle eest ka tasu. Teatriloolane Jaak Rähesoo iseloomustab oma monograafias „Eesti teater” Wierat sõnaga „entusiast”: teda kannustas keerulisel venestamise tippajal ehtne muusika- ja teatrivaimustus. 1880. aastate keskpaigast kasvas Wiera juhtimise all Vanemuise teatriga seotud trupp suuremate lavastuste puhul 100-liikmeliseks ja etendusi anti regulaarselt. 1887. aastal ehitati seltsimaja kõrvale suvisteks vabaõhuetendusteks uus aialava, kuhu mahtus 1100 istekohta. Wiera aega iseloomustavad tõmbenumbriteks saanud suured muusikalavastused, operetid ja laulumängud. Eesti muusikateatri algusaastaks loetakse 1883. aastal Wiera lavastatud esimest eestikeelset muusikalavastust, Carl Maria von Weberi „Preziosat”, mida tänapäeval võiks nimetada laulumänguks. Lavastus püsis repertuaaris enneolematu aja – kuni 1903. aastani, ja seda mängiti kokku 114 korda. 1899. aastal jõudis Jaak Rähesoo, Eesti teater, lk 42–48. Ajakajad: http://ajakajad.blogspot.com.ee/2013/05/abram-siimon-virumaa-tookangelasi. html
4 5
13
August Wiera. ETMM
14
lavale esimene ooper, Étienne Méhuli piibliaineline „Joosep Egiptuses”. Wiera tõi lavale ka esimesed eestikeelsed klassikalavastused: Molière’i „Ihnuskaela”6 ning Shakespeare’i „Venedigu linna kaupmehe”7 (1888) ja „Kangekaelse taltsutamise”8 (1889), toona küll originaalist erinevalt proosavormis. Paljusid Wiera lavastusi nimetatakse ilunäitlusteks. Need olid muusikalis-tantsulised lavastused eksootilistel ainetel. Ilunäitluste süžee oli magus ja sentimentaalne, stiil paatoslik ja ilutsev. Just ilunäitluste hulka kuulub Wiera ainus eesti menulavastus, Peeter Jakobsoni „Udumäe kuningas” (1894). Wiera teatri kõrgajaks saab pidada 1880. aastate lõppu, mil hooajal valmis ligi paarkümmend uuslavastust. Repertuaaripilt tervikuna oli kirju. Enamik olid küll ühevaatuselised jandid, kuid vahele mahtus muusikalavastusi ja maailmaklassikat. Jaak Rähesoo juhib tähelepanu, et teatri repertuaari järgi ei aimu sugugi ümbritseva elu venestamispoliitikat, laval jätkus saksa teoste ülemvõim. 1890. aastatel sai selgeks, et Wiera on oma lustmängude maitsesse kinni jäänud. Samal ajal oli publik neid eksootilisi lustmänge, kus rong oli riidest ja paberist madusid liigutati nööridega, nõus vaatama kuus tundi öösel kella kaheni välja. Näiteks Jules Verne’i seiklusromaanil põhinev, kuraditosinas pildis mängitud „Teekond ümber maailma 80 päevaga” (1891) püsis repertuaaris terve kümnendi.9 Wiera entusiasmi ja töömeetodit iseloomustab tema teatris näitlemist alustanud Leopold Hansen: „Taktilöömisega valmis, ruttas Wiera silmapilk lava taha, tõmbas klarnetimehel, kes oma noodiga polnud veel lõpule jõudnud, pilli suust ära, ja korraga hakkasid saali kostma valjusti sosistatud korraldused ning hüüded: „Jaan, päike põlema...” jne.”10 Igatahes ei sobinud Wiera maitse enam tärkava eesti haritlaskonna vaadetega ning pärast traagilist tulekahju seltsi Jaama tänava majas 1903. aastal Wieraga enam lepingut ei uuendatud. Kirjanik August „Ihnus” „Veneetsia kaupmees” 8 „Tõrksa taltsutus” 9 Jaak Rähesoo, Eesti teater, lk 60–70. 10 Leopold Hansen, Vanemuise radadelt: mälestusi teatriteelt. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1960, lk 25. 6 7
15
Carl Maria von Weberi „Preziosa� plakat. Lavastaja August Wiera, Vanemuine, 1883. ETMM
16
Peeter Jakobsoni „Udumäe kuningas”. Lavastaja August Wiera, Vanemuine, 1894. Emilie Pungar – Muruneitsi. ETMM
Kitzberg kirjutas pärast põlengut Postimehes: „Ehk põles ühes vana hoonega, mis vana katuse all pesitas, tükk tuimust, tükk osavõtmatust, tükk seda, mis seisma oli jäänud, ei edenenud, mis edu takistas. Ehk tõuseb varemetest vana Eesti ärkamisaja vaim ja vaimustus.”11 Kahtlemata jäävad aga Wiera teeneiks eesti muusikateatriga alustamine ja üldise teatrihuvi levitamine, mis pakkus kultuurilist vastukaalu tolle aja venestuspoliitikale. Wiera viis läbi murrangu eestlastest vaatajate seas: süvenes ettekujutus teatrikunstist ja kujunevast eestikeelsest repertuaariteatrist. Eesti teatri kutseliseks muutmisest oli räägitud juba Wiera teatri esimeste edukate lavastuste puhul ja Wiera teatrit võibki käsitleda poolkutselise teatrina: etendusi mängiti regulaarselt ja näitlejad said esinemise eest väikest tasu. Tasu oli aga siiski sümboolne ja teatrilaval esineti põhitöökoha kõrvalt. Proovid algasid tihti kell kümme õhtul ja kestsid kella neljani hommikul, lavastus valmis paari nädalaga. Teksti enamasti päris selgeks ei saadud, samuti ei saa tehniliste võimaluste ja kujunduse puhul professionaalsusest rääkida. Wiera põhitähelepanu laulumängudele oli ka omamoodi ajastu märk. Operett võimutses kõikjal Euroopas, seda vastukaaluks 1880. aastatest alates levinud realistlikule teatrile. Ka Tartus tekkis Wiera teatri kõrvale teisi teatriharrastajaid, näiteks spordiselts Taara näitejuht Karl Jungholz lavastas uut realistlikku draamat. 20. sajandi algul oli teatriharrastuse levik Eestis üldine. Seltse, kus regulaarselt etendati näitemängu, oli rohkesti: Tallinnas Estonia, Lootus ja Valvaja, Tartus Vanemuine, Taara ja Karskuse Sõber, Pärnus Endla ja karskusselts Valgus, Viljandis Koit ja Vabadus, Narvas Narva Eesti selts ja Võitleja, Võrus Kannel, Valgas Säde, Saaremaal Kuressaare Eesti selts. Just maapiirkondades eelistati eesti algupärandeid, kuid mängiti ka vanemat klassikat ja uuemat realistlikku draamat. See lõi pinnase kutselise teatri tekkeks.
Eesti teatri aastad. August Wiera ja Vanemuine. Eesti teatri- ja muusikamuuseum: http:// tmm.ee/teatriaasta/doku.php?id=vanemuine:2_wiera
11
18