Üks
EVVIE LEBAS PIMEDUSES põrandal. Täpsemalt öeldes lebas ta põrandal väikeses tühjas korteris, mis sirutus majast hoovi suunas. Ta oli seal, kuna oli üleval oma voodis järjekordselt unes näinud, et Tim on elus. Evvie skandinaavlasest vanaema oli väitnud, et noored naised näevad unes abikaasat, keda endale tahavad, vanad naised näevad unes abikaasat, keda kunagi tahtsid, ja ainult kõige õnnelikumad naiste seas näevad kahe vahele jääval põgusal hetkel unes abikaasat, kellega nad parajasti koos on. Aga kuigi latt oli seatud väga madalale, ei olnud Evvie unenäod Timist päris sellised, nagu memm oli silmas pidanud. Mees oli alati tema lahkumise pärast vihane. Näed, mis juhtus? kordas ta üha uuesti. Sel korral paistis ta olevat nii lähedal, et naine tundis unes tema kaneelinätsu järele lõhnavat hingeõhku ja nägi tillukest veresoont mehe otsaesisel. Ta kartis, et kui keerab külge ja jääb uuesti magama, on mees jälle kohal. Ja ta lükkas teki pealt ning läks esimesele korrusele majas, mis oli niigi tundunud alati liiga suur ja oli nüüd muutunud talumatult suureks. Laiast kaarjast trepist laskumine näis ka praegu veel olevat patt, justkui hiiliks hilisõhtul hotelli valvelauda vannilinu juurde küsima. Ta oli köögis peatuse teinud, et
11
teevesi keema panna, läinud siis otseteed korterisse, selili heitnud ja ootama jäänud. Kui nad maja ostsid – kui mees maja ostis –, oli neil plaanis see korter välja üürida. Aga nad ei jõudnudki kunagi nii kaugele, ja ta oli korteri seinad maalinud oma lemmiktooni, paabulinnusiniseks, ning võtnud selle kasutusele oma isikliku mängumajakesena: SISSEPÄÄS KEELATUD. Korter oli ikka veel tema lemmikpaik kogu majas ja pidi selleks ka jääma, kui just Timi vaim ei kavatse seal kummitama hakata, puhtalt sellepärast, et öelda: ma märkasin värvi sees mõnda väikest mullikest, näeks tõesti parem välja, kui sa selle üle värviksid. Tore lugu, mõtles ta endamisi, kui see mõte talle esimest korda pähe tungis. Tere tulemast Maine’i kõige laibasõbralikumasse komöödiaklubisse. Kõigepealt üks väike nali selle kohta, et mu abikaasa vaim on paras sitapea. Ja et mina olen koletis. Kell oli natuke üle nelja hommikul. Ta oli ristseliti maas, seljas ainult T-särk ja bokserid, ja hingas rütmiliselt, püüdes vaigistada pekslemist oimukohtades ja kõhus ja randmetes. Tundus, et majas pole üldse õhku, seal oli täiesti vaikne, kosta oli vaid kella häält, see oli tiksunud juba kolmkümmend viis aastat, kõigepealt tema vanemate ja nüüd tema köögis. Pimedas korteris ei tundnud ta peaaegu midagi peale vaiba torkimise vastu nahka, tundus, et tal polegi asukohta. Ta lamas justkui otse maa südames. Evvie mõtles aeg-ajalt korterisse kolimise peale. Keegi teine võiks maja endale saada, suure köögi ja ülemise korruse magamistoad, nikerdatud käsipuu ja libeda trepi, kus ta oli kord libisenud ja puusale tumelilla sinika saanud. Tema võiks elada siin, sirutada end pimeduses selili lamades välja, mõelda kõige hullemaid mõtteid, süüa saia maapähklivõiga ja kuulata patareidega raadiot, nagu oleks elekter igaveseks kadunud. Köögist kostis kannu vilinat, ta tõusis ja läks, et kann tulelt tõsta. Ta võttis köögikapist ühe kahest riigiraadio rahakogumisaktsiooni tassist ja jättis teise kummuli keeratuna õhukese tolmukihi alla seisma. 12
Tema kummeliteekotikese küljes olev silt teatas: pole ühtegi probleemi, mida hea tee lahendada ei suudaks. See kõlas kui miski, mida mõni Downton Abbey härrasmees ütleks enne seda, kui tema naine hambad kokku surub ja oma voodis elegantselt otsad annab. Tee pinnale keeriseid puhudes läks Evvie elutuppa, kus olid istumisasemed, ning tõmbas end kerra sügavrohelisel väikesel sohval. Diivanilaual lebavast postihunnikust turritas välja üks Timile adresseeritud Sports Illustrated, ta asus seda lehitsema köögist kumava valguskiire paistel: pesapallihooaeg lähenes lõpule, jalgpallihooaeg hakkas tuure koguma; uudislugu kolledžiatleedist, kes jättis spordi, et arstiks hakata; lugu Yankee söötjast, kes ühel hommikul ärgates avastas, et ei suuda enam sööta. Selle viimase kohal oli suurtähtedega pealkiri: „KUIDAS SAADA PSÜHHOKS”. „Tehtud-nähtud,” pomises Evvie ja toppis ajakirja kõige alla. Digiboksi järgi oli kell 4.23. Ta sulges silmad. Timi surmast oli möödunud peaaegu aasta, aga ikka veel tuli ette perioode, mil ta ei suutnud teha mitte midagi, sest oli vapustatud, et ei tunne mehest puudust. Ta võis täita terve ruumi tundega, et on ainuke inimene, kes teab, et ta peaaegu ei armastanudki meest, kui kuulis teda ta elu viimasel ööl vaikselt norskamas. Koletis, koletis, mõtles Evvie. Koletis, koletis.
Kaks
„ LILLY SÜLITAS PIIMA põrandale.” Andy võttis lonksu kohvi. „Pean minema õpetaja manitsusi kuulama.” Andy ja Evvie laupäevased hommikusöögid Kompassi kohvikus olid alguse saanud neli aastat tagasi, kui mees abielu lahutas, ja nad ei olnud neile lõppu teinud. Mõni mees oleks seda pahaks pannud, aga Tim mitte. „Mul on palju tööd, nii et kuni sa tema üle mulle kurtma ei tule, on mul ükskõik,” oli ta öelnud. Andy võttis tavaliselt singi ja juustuga omleti ning Evvie mustikapannkoogid peekoniga ja suure apelsinimahla. Nad jõid vähemalt kaks kannutäit kohvi ja arutasid läbi nii möödunud kui eesseisvad nädalad. Nad nägid, kuidas kohvik rahvast täitus ja tühjenes ja uuesti täitus. Nad jõllitasid turiste, ja jätsid ekstravagantselt suure jootraha, ja mõned tuttavad jalutasid mööda ja ütlesid midagi ilma kohta või küsisid Andylt, mida tema väikesed tütred ka teevad. Ja umbes aasta tagasi olid inimesed hakanud kaela sirutama, et neid piiluda, või jäid nagu juhuslikult seisma viisakas kauguses, et saaks Evviet lähemalt uurida, südame rahustuseks, puhtalt kindluse mõttes, kas abikaasa surm pole temast teinud kokkukuivanud inimvaret, kes kodus istudes ümiseb ballaade Timi lemmiksärgile, surudes seda end kiigutades kramplikult vastu rinda. 14
„Miks Lilly piima põrandale sülitas?” Lilly on Andy noorem tütar, kes oli hiljuti hakanud lasteaias käima. „Hea küsimus. Õpetaja ütles, et ta lihtsalt oksendas selle välja. Ei mingit hoiatust. Hüüdis ainult: „Piim on sulatatud jogurt!”” Evvie naeratas. Ta kujutas vahejuhtumit ette, ka Lilly raevukat ilmet, mille tüdruk alates beebipõlvest aeg-ajalt näole manas. „Ma arvan, et saan tema mõttekäigust aru.” „Niisiis, õpetaja ütleb mulle, et saatis Lilly järele mõtlema. Mina vastu: „Tundub loogiline.” Ja õpetaja ütleb: „Ma arvan, et oleks hea, kui te veel kodus ka austusest räägiksite.” Mina ütlen: „Austusest teie vastu?” Ja see naine ütleb: „Nojah, aga ka omandi vastu.” Ja mina mõtlen: kas me räägime praegu sellest, kuidas õpetada mu tütrele austust piima vastu? Sest ma ei näe, et seal oleks veel midagi, mida ma tema meelest Lillyle peaksin õpetama. No et mida „austus omandi vastu” tema meelest tähendab.” „Kapitalismi?” „Võib-olla. Igatahes ma töötan asja kallal. Ma töötan selle kallal, et õpetada Lillyt rohkem oma õpetajat austama. Ja piima.” „Lakto ... respekt? Laktorespekt? Kas selline asi on olemas?” „Ei.” Andy vaikis, et sirutada kohvitass täitmiseks Marnie poole, kes oli noor ema väljakasvanud lillade triipudega juustes, nende teenindaja viimasel paaril aastal. „Seda ma sulle ütlen, et väiksena ta hammustas, aga ma ei tea, milles asi praegu on. Isegi kui ta mind nunnutab, on ta nii vihane. Käisin tal ühel päeval järel ja ta jauras: „Issi! Kallista mind!” Aga kisades, nagu möiraahv. Võtab ohjad kindlalt oma kätte, see on üks võimalus seda näha, nagu ta oleks ...” „Jerry Orbach.” Mees kibrutas kulmu. „Räpane tants?” „Seadus ja kord.” „Olgu, Jerry Orbach.” Mees vaikis. „Ma tahan öelda, et ta on jäärapäine, mis on minu meelest suurepärane, aga ma ei taha hakata teda vanglast välja lunastama, kui ta üheksaseks saab.” 15
Evvie naeratas jälle. „Ma ei jõua ära oodata, millal ta teismeliseks saab.” „Ta võib siis sinu juurde elama tulla.” „Oo ei. Mina võtan kuupuhastuse, rinnahoidjad ja beebipillid enda peale, aga ma elan ikka üksi.” „Nojah, vähemalt praegu,” sõnas Andy. „Pidingi küsima, kas mõtled ikka veel korteri välja üürida?” Evvie näris peekonitükki. „Võib-olla. Kunagi.” „Sa ei kasuta seda, ega ju?” „Ainult selleks, et keset ööd põrandal lamada ja oma eksistentsi üle mõtiskleda.” Andy peatas mälumise ja tema kulmud kerkisid kõrgele. „Ma teen nalja,” lausus Evvie. Mees ei saaks sellest aru. Hakkaks ainult muretsema. „Ma ei käi seal kunagi.” „Tead, ma mõtlesin, see on nagu raha põletamine, kui sa lased sel tühjalt seista. Majanduslikus mõttes.” Veatu loogika. Ilmselt oli see lõks. „See on vist tõsi,” vastas ta kõhklevalt. „See on tõsi.” Ta viipas käega. „Su varrukas on siirupis.” Evvie tupsutas oma pluusimansetil olevat kleepjat täpikest. „Kas sa tahad, et ma üüriksin kellelegi kindlale? Kas sa tõstad Rose’i kodust välja?” „Hahaa.” Andy ei naernud päriselt. „Ei, ma arvan, et lapsed peaksid täielikult iseseisvat elu alustades olema vähemalt kümnesed.” Ta rüüpas kohvi. „Muide, enne kui unustan, Rose’il on homme nädala pärast esinemine ja ta ütles, et ma sulle ütleksin, et ta tahaks, et sa tuleksid meile ja teeksid talle „lainelised patsid”.” Rose on seitse ja ta ei usalda oma isale ei esinemissoengute tegemist ega oma Matchboxi autosid. „Tema on sul ikka korralik planeerija.” „Ükspäev ta ütles mulle „isake”,” rääkis Andy. „Nagu me oleks „Väike maja preerias”.” Evvie kortsutas kulmu. „Seal öeldi lihtsalt „pa”.” „Keda ma mõtlen? Keda isakeseks kutsutakse?” „Preestreid,” vastas Evvie. „Ja kapten von Trappi.” 16
„Ma võin siis talle öelda, et sa tuled?” „Muidugi,” vastas Evvie. „Nüüd ütle mulle, kelle sa mu korterisse tahad sokutada.” „Õige küll. Mul on sõber, kes tuleb mõneks kuuks meie linna elama ja otsib elamispinda.” Evvie tõmbas kulmu kortsu. „Mis sõber? Kas ma ka tunnen?” „Minu sõber Dean.” Naise silmad läksid pisut suuremaks. „Pesapalli-Dean?” Ta teadis, et üks Andy sõber on pesapallur, söötja, aga polnud teda kunagi kohanud. „Enam mitte,” kostis Andy. „Ta läks hiljaaegu pensionile. Ta tuleb siia ja laseb mõneks ajaks rihma lõdvaks. Naudib natuke meie suurepärast soolast õhku ja kõike muud.” „Mul läheb alati meelest ära, et profisportlased lähevad normaalsete inimestega võrreldes erineval elukümnendil pensionile. Kui vana ta on, kolmekümnendate keskel? Ja pensionil? See võib päris hea tunne olla.” „Asi on natuke keerulisem. Ja sa teaksid seda, kui ma kõiki su spordiajakirju ära ei varastaks.” „Ma ei loeks neid nagunii,” tunnistas Evvie. „Muide, mul on kodus kõige viimane number ka.” „Ma tean,” vastas mees. „Seal on Deanist lugu.” Evvie nipsutas sõrmedega. „Oot-oot. Pesapalli-Dean on psühho?” Andy vaatas kissis silmadega naise poole. „Ta ei ole psühho. Ta jäi käest ilma. Või noh, mitte nagu päris käest, ta jäi söödukäest ilma. Tal on mõlemad käed alles. Ja ta ei ole hull.” „Mis tal siis viga on?” „Noh, ta oli väga hea söötja ja siis äkki sai temast väga halb söötja. Kõik muu on saladus.” Sel hetkel jäi nende laua äärde seisma Diane Marsten. Ta pidas taaskasutuspoodi Estri Pööning, mis oli enne tema omaks saamist kuulunud ta emale. Diane käis sageli laupäeviti koos abikaasaga Kompassis söömas, mõnikord oma väikese koera Ziggy sanktsioneerimata 17
seltskonnas, aga täna ei paistnud tervishoiureegleid eiravat pisikest nöpsnina kuskil. „Hommikust, teie kaks.” „Hei, Diane!” hüüdis Andy. „Kuidas läheb?” „Ei saa kurta.” Nagu Evvie teadis, polnud see tõsi. Diane pöördus ja pani talle käe õlale. „Tore näha, et sa oled ka jälle kodust välja tulnud.” Evvie heitis pilgu Andyle ja sundis end siis naeratama. „Aitäh, Diane. Sind on ka tore näha.” Diane kostitas neid viimaste uudistega oma naabrite ihuhädadest (viisakalt ebamääraselt, lausa tarbetult, näiteks „mehel on oma süsteemiga probleeme”) ja isiklikest muredest (sama, näiteks „asjaajamised ühe tütrega”), ja suundus siis oma Prantsuse röstsaia nautima. „Ei no päriselt.” Evvie ohkas. „Ta hoolib sinust, Ev.” „Ma tean. Ma tean. Aga nad kõik ... luuravad. „Ka jälle kodust välja saanud”, nagu ma oleks gripis olnud. Nad arvavad, et ma ei teegi midagi peale” – ta läks üle valjule sosinale – „kodus istumise ja leinamise.” „Ta ütles, et sind on tore näha.” Evvie raputas pead. „See on kaastunne. Kõik need käepatsutused, kõik need malbed hääled. Paari nädala pärast on kliinikus see puude istutamise asi ja seal on veel hullem. Kõik lihtsalt istuvad ja vaatavad, kuidas ma nutan.” „Sa ei pea nutma. Kõik teavad, kui väga sa teda armastasid.” Tegelikult ei teadnud keegi midagi. Andy ka ei teadnud. „Ma ei saa sellest aru,” ütles Evvie. „Keegi ei haletse Tessa Vascot, kuna ta mees suri, ja tema ka ei ole kogu aeg väljas pidutsemas.” „Tessa Vasco on üheksakümmend kaks.” „Ja siis?” „Sina ei ole üheksakümmend kaks. Ja erinevalt Tessa Vascost ei vaja sina toidupoodi minekuks kõndimisraami ega hapnikuballooni.” Ta pühkis suud. „Ja ei tahaks küll lausa liiale minna, aga sisetunne käsib mul eraldi esile tuua, et Tessa käib vesiaeroobikas.” „Miks sa sellist asja tead?” 18
„Sest minu ema käib ka vesiaeroobikas. Aga tema on alles kuuskümmend üheksa. Sinu jaoks vähem piinlik.” Evvie tõstis käe. „Hea küll. See oli halb näide.” „Nii, kas ma võin nüüd sulle üürilise muntserdamise juurde tagasi pöörduda?” Evvie lasi pilgul restoranis ringi käia ja suunas selle siis Andyle. „Miks peaks üks profisportlane tahtma minu majas korterit üürida? Ma arvasin, et nad elavad ... ma ei tea, privaatsaarel või midagi.” „Dean elab Manhattanil. Maailma kõige vähem privaatsust pakkuv saar. Ta rääkis, et ei saa isegi kohvi osta, ilma et keegi temast pilti ei teeks. Ta tahab mõneks ajaks suurlinnast minema saada ja ma ütlesin talle, et minu arvates laseks siinsed inimesed tal omaette olla. Ta ei jää nii kauaks, et korterit osta, aga piisavalt kauaks, et mitte hotelli minna. Ma ei saa teda enda juurde võtta, sest mul on lapsed. Mõtlesin, et äkki ta võiks seal korteris olla. Siis ma vähemalt tean, et korteriomanik ei tee temast vannitoas Snapchati pilte ega müü TMZ-ile räpaseid lugusid. Sina saaksid natuke raha ja ehk saavad teist sõbrad. Kõik võidavad. Ütlesin talle, et sa võtad vist 800 dollarit kuus.” See oleks arvete maksmisel suureks abiks. „800 sobib.” „Nii et siis jah?” Evvie vaatas oma kohvitassi, mille pinnal ujus ikka veel ulaka loki kujuline vahututs. „Eks too ta siis maja vaatama.” Ta tundis tillukest meeleheitehoogu ja kangestus. „Ma ei ole temaga varem kohtunud, Andy. Mida ma sinu arvates ütlema peaksin?” „Ta hakkab sulle meeldima,” sõnas Andy. „Mulle ju meeldib.” Evvie ajas selja sirgu. „Sulle meeldivad paljud inimesed. Mine tea, mis haisvaid ülikooliaegseid joomasemusid sa mu kööki veaksid, kui ma laseks.” „Me ei tutvunud napsuklaasi taga. Ma kohtusin temaga Cub Scoutsis. Ta oli mu pulmas, Ev, sa oled ju pilte näinud. Ja kui sulle meenub, siis oli just tema see, kes mu pärast lahutust koos tüdrukutega Disneylandi saatis. Ta ei kavatse su vääriskive pihta panna.” 19
Evvie naeratas. „Mul pole eriti palju vääriskive.” „Hea küll, ta ei kavatse varastada sinu ... mõnusaid aukudega sviitreid või mida iganes.” Naise kulm läks kortsu. „Alatu võte. Tead, nagu ma ütlesin, too ta kohale ja las ma saan temaga kokku. Kui kõik klapib, siis on mul raha üle hea meel.” Ta mõtted läksid korraks tähtaja ületanud arvete peale, mis olid kummipaelaga kokku köidetud ja lebasid köögisahtlis. Nii siis lõpebki aasta ilma arstipalgata. Ta võiks kellegi korterisse elama panna, ukse kinni hoida ja üüriraha koguda, ta ei paneks tähelegi, et keegi seal elab. Andy ohkas. „Aitäh. Tal on vaja ... ma ei teagi, vaikust. Ja peale selle, nagu ma ütlesin, poleks ju maailma kõige kohutavam asi, kui sul natuke seltsi oleks.” „Mul on seltsi,” vastas naine. „Ma istun praegugi kellegi seltsis.” „Peale minu. Ja mu laste. Ja sinu isa. Tead,” mees viipas tema poole muna täis laaditud kahvliga – „ei ole hea liiga palju üksi olla. Sa lähed imelikuks.” Andy liivakarva lainelised juuksed ja kitsas nägu andsid talle indie-bändi liikme välimuse, kel on alati käepärast mõni ruuduline ürp, mis heita üll, kui on vaja poseerida mõne viimase plaadi ümbrise jaoks, kus ta kõvasti pesulauda mängib. Aga isa temas andis kõvasti tooni, juba seitse aastat. „Minuga on kõik korras. Ma ei ole imelik. Kui mul igav hakkab, lasen Tessa Vascol ennast zumbatrenni viia.” Mehe näol oli kahtlustav ilme. „Andy, minuga on kõik korras. Ma saan sinu sõbraga kokku.” Äkitselt tõmbas Evvie silmad kissi ja vaatas talle otsa. „See ei ole ju mingi kosjasobitamine?” Andy naeris hommikusöögisuutäie vahele, neelatas ja loputas selle kohviga alla. „Seda küsis tema ka: „Kas see on paaripanek?”” Evvie ei naernud. „See ei ole paaripanek. Minu meelest loodab mu ema ikka veel, et mina abiellun sinuga, ja kui ma sind endiste sportlastega paari panema hakkan, siis seda kohe kindlasti ei juhtu.” „Oo ei,” õhkas Evvie. „Kas sa ei võiks talle juba ükskord öelda?” 20
„Öelda mida?” „„Öelda mida.” Öelda talle, et me tõesti püüdsime teineteist selle pilguga vaadata. Ja et see oli kõige vähem seksikas asi, mis kahe inimese vahel on aset leidnud, ilmselt kogu ajaloo jooksul.” „Ta ei usuks mind,” vastas mees. „Siis usuks, kui ta oleks kohal olnud,” lausus Evvie. „Oh, siis kui sa naerma purskasid? Sest see on tõsi.” „Me mõlemad purskasime naerma.” „Sina naersid kõvemini,” ütles mees, kahvliharudega süüdistavalt tema poole osutades. „Hea küll, sul on õigus.”
Kolm
DEAN ISTUS ANDY sissesõiduteel oma maasturis. Ta oli New Yorgist lahkunud rohkem kui kaheksa tundi tagasi ning teinud teel ainult ühe peatuse. Ta tõmbas sügavalt hinge. „Olgu siis,” pomises ta maja poole astudes ja helistas uksekella. Uks avanes ja nähtavale ilmus Andy lai irve. „Terekest, mees.” Nad embasid teineteist seljale patsutades, nagu olid teinud alates kolmeteistkümnendast eluaastast, ja Andy sirutas välja käe õllepudeliga. „Tule sisse.” Andy maja oli tagasihoidlik roheline maakodu, mille välisviimistlus oli üsna kulunud. Aga esimesel korrusel seisev tüdrukute plastist nukumaja oli põhjalikult kaunistatud, sel oli kolm korrust ja plokivinna peal sõitev lift. Praegu nägi see välja, nagu oleks kummuli keeratud ja uuesti püsti tõstetud, sest vaibal oli terve hulk väikesi plastist lampe ja mööbliesemeid. Vastu sohvaotsa oli toetatud hularõngas ning suletud ukse tagant imbus koridori telerihääli ja kahe plikatirtsu itsitamist. „Tere tulemast minu peomajja,” ütles Andy ja viipas tugitooli poole, et Dean istet võtaks. „Ma panen täiega hullu, nagu näha.” Dean naeris. „Kui vanad nad nüüd on?”
22