Fašism

SISUKORD ÜKS KAKS KOLM NELI VIIS KUUS SEITSE KAHEKSA ÜHEKSA KÜMME ÜKSTEIST KAKSTEIST KOLMTEIST NELITEIST VIISTEIST KUUSTEIST SEITSETEIST

VIHA JA HIRMU DOKTRIIN ____________________________ 9 SUURIM SPEKTAAKEL _______________________________ 22 „ME TAHAME OLLA BARBARID” ______________________ 35 „SULGEGE OMA SÜDA KAASTUNDELE” ______________ 48 CAESARITE VÕIT ____________________________________ 58 LANGUS _____________________________________________ 67 DEMOKRAATIA DIKTATUUR ___________________________81 „SEAL ON PALJU LAIPU” ____________________________ 95 RASKE KUNST _______________________________________107 PRESIDENT KOGU ELUKS ____________________________ 118 ERDOĞAN TORE ____________________________________ 133 KGB MEES __________________________________________ 149 „ME OLEME NEED, KES ME OLIME” __________________ 163 „JUHT JÄÄB ALATI MEIEGA” _________________________ 181 ÜHENDRIIKIDE PRESIDENT ___________________________197 KOHUTAVAD UNENÄOD _____________________________ 214 PÕHJENDATUD KÜSIMUSED ________________________229 TÄNU _______________________________________________242 MÄRKUSED ________________________________________246 REGISTER _________________________________________ 254

ÜKS

VIHA JA HIRMU DOKTRIIN

P

äeval, kui fašistid mu elu igaveseks muutsid, olin vaevalt käima õppinud. See päev oli 15. märts 1939. Saksa rünnakrühmlaste pataljonid tungisid minu kodumaale Tšehhoslovakkiasse, eskortisid Adolf Hitleri Praha kindlusse ning tõukasid Euroopa Teise maailmasõja lävele. Olime koos vanematega kümme päeva peidus, seejärel põgenesime Londonisse. Seal ühinesime kogu Euroopast pärit pagulastega, toetasime liitlaste sõjapingutusi ja ootasime ärevalt katsumuste lõppu.

Kui natsid pärast kuut vaevarikast aastat alistusid, siirdusime suurte lootustega koju tagasi, valmis innukalt rajama uut elu vabal maal. Minu isa jätkas karjääri Tšehhoslovakkia välisteenistuses, üsna lühikest aega edenes kõik hästi. Ent siis, 1948. aastal langes meie kodumaa kommunistide võimu alla. Demokraatia lämmatati, meie pere sunniti taas pagulusse. Esimese maailmasõja lõpetanud relvarahu päeval [11. novembril] jõudsime Ameerika Ühendriikidesse, kus meid Vabadussamba valvsa pilgu all pagulastena tervitati. Meie kaitsmiseks ning selleks et minu, samuti mu õe Kathy ja venna Johni elu tunduks võimalikult normaalne, ei rääkinud vanemad meile, mida kuulsime alles aastakümneid hiljem: nimelt seda, et kolm meie vanavanemat ning paljud tädid,

10

VIHA JA HIRMU DOKTRIIN

onud ja nõod olid nende miljonite juutide hulgas, kes fašismi kõige jubedama kuriteo, holokausti käigus hukkusid.

Olin üheteistkümnene, kui saabusin Ühendriikidesse, oskamata ihaldada midagi muud kui saada päris tavaliseks Ameerika teismeliseks. Vabanesin euroopalikust aktsendist, lugesin pakkide kaupa koomikseid, surusin kõrva transistorraadio ligi ja mälusin innukalt nätsu. Tegin kõike jõukohast, et sobituda, kuid ei vabanenud teadmisest, et meie ajal tähendasid isegi kuskil kaugel langetatud otsused elu või surma. Keskkooli astunud, panin aluse rahvusvaheliste suhete klubile, nimetasin enda presidendiks ning algatasin väitlusi kõigest, olgu see siis titoism või Gandhi tõe vankumatuse (satyagraha) idee („Jõud, mis on sündinud tõest ja armastusest”).1 Minu vanemad armastasid kiindunult vabadust, mille meid omaks võtnud maalt eest leidsime. Isa, kellest peagi sai Denveri ülikooli professor, kirjutas raamatuid türannia ohtudest ning muretses, et ameeriklased on vabadusega nii harjunud – „nad on vabad, väga vabad”, kirjutas ta –, et peavad demokraatiat vist millekski endastmõistetavaks. Kui olin oma perekonna loonud, helistas mu ema igal 4. juulil ning päris, kas tema lapselapsed ikka laulsid patriootlikke laule ja käisid paraadil. Ühendriikides kalduvad paljud iseäranis romantiliseks pidama Teise maailmasõja järgseid aastaid – seda helesinise süütuse aega, kui kõik kinnitasid, et Ameerika on suur ning igal perekonnal on kindel toitja, uusimad kodumasinad, üle keskmise lapsed ja elu paistab nagu läbi roosade prillide. Tegelikult tähendas külma sõja aeg lakkamatut ärevust, milles fašismi hiilivale varjule laskus veelgi tumedam pilv. Aatomikatsetuste tagajärjel tuvastati minu teismeliseaastail väikelaste hammastes looduslikust viiskümmend korda kõrgem radioaktiivse elemendi strontsium-90 tase. Sõna otseses mõttes igas linnas oli tsiviilkaitseülem, kelle nõudmisel ehitati tagaaeda tuumavarjendeid, kuhu tuli varuda konservtoitu, „Monopoli” lauamänge ja sigarette. Suurlinnade lastele jagati metallžetoone, millesse oli löödud nende nimi – tuvastamiseks, kui peaks juhtuma see kõige hirmsam.

FA Š I S M

11

Täiskasvanuks saanud, astusin ma isa jälgedes ja minustki sai professor. Muu kõrval spetsialiseerusin ma Ida-Euroopale, mille riike peeti totalitaarpäikese ümber tiirlevateks satelliitideks.

Valitses üldine arvamus, et seal ei juhtu kunagi midagi huvitavat ega toimu vähegi olulisi muutusi. Marxi tööliste paradiisi unistus oli mandunud Orwelli kirjeldatud luupainajaks, konformismi peeti ülimaks hüveks, koputajad jälgisid iga kvartalit, terved riigid elasid okastraadi taga ja valitsused kinnitasid, et allakäigutrepist minnakse üles ning et must on valge.

Aga kui muutumine kord algas, arenes see hämmastava kiirusega. Juunis 1989 sai Poola sadamatööliste kümnendi kestnud nõudmiste ning Wadowices sündinud paavsti julgustuse toel demokraatliku valitsuse. Sama aasta oktoobris muutus Ungari demokraatlikuks vabariigiks, novembri algul lammutati Berliini müür. Neil imelistel päevadel nägime oma telerist igal hommikul uudiseid, mis olid juba pikka aega lausa võimatuna tundunud. Ma näen ikka veel silme ees otsustavaid hetki oma kodumaa Tšehhoslovakkia sametrevolutsioonist, mille nimi tunnistab, et pööre sai teoks inimeste päid lõhki löömata ja neid tulistamata, nagu mujal toimus. See juhtus ühel novembrikuu lõpu külmal päeval. Praha ajaloolisel Vaclavi väljakul kõlistas 300 000 sinna kogunenud inimest rõõmsalt võtmeid, jäljendades nõnda kommunistliku valitsuse lõppu kuulutavate hingekellade helisemist.

Rahvahulga kohal rõdul seisis vapper näitekirjanik Václav Havel, kes alles kuus kuud tagasi oli olnud meelsusvang ning kes viis nädalat hiljem vannutati vaba Tšehhoslovakkia presidendiks.

Sel hetkel olin mina üks neist paljudest, kes tundsid, et demokraatia on kõige karmimale proovilepanekule edukalt vastu pidanud. Kunagine vägev, nüüdseks majandusnõrkuse ja ideoloogilise väsimuste tõttu rabedaks muutunud Nõukogude Liit purunes nagu kivipõrandale pillatud vaas, vabastades Ukraina, Kaukaasia, Balti riigid ja Kesk-Aasia. Tuumavõidurelvastumine vaibus, hävitamata ainsatki meist. Idas heitsid Lõuna-Korea, Filipiinid ja Indoneesia juba pikka aega valitsenud diktaatorid kõrvale. Läänes

12

VIHA JA HIRMU DOKTRIIN

taandusid Ladina-Ameerika sõjaväelastest valitsejad valitud presidentide ees. Aafrikas sütitas Nelson Mandela – taas üks vang, kellest sai president – vabastamine selle mandri taassünnilootusi.

Kogu maailmas kasvas demokraatia au sisse tõstnud riikide arv kolmekümne viielt rohkem kui sajani.

Jaanuaris 1991 ütles George H. W. Bush Kongressis esinedes, et „külma sõja lõpp on olnud kogu inimkonna võit … mis sai võimalikuks tänu Ameerika eestvedamisele”.2 Teisel pool Atlandi ookeani lisas Havel: „Euroopa püüab ühinemisprotsessi kaudu luua ajalooliselt uut laadi korra … Euroopa, milles enam keegi tugevam ei suuda alla suruda nõrgemat ja mis enam ei saa vaidlusküsimusi jõuga lahendada.”3 Praegu, üle veerand sajandi hiljem, peame küsima, mis juhtus selle üleva nägemusega; miks näib see olevat tuhmunud, mitte aga veelgi erksamaks muutunud? Miks on demokraatia nüüd Freedom House’i väitel „rünnaku survel taganemas”?4 Miks paljud võimupositsioonil inimesed püüavad õõnestada avalikkuse usaldust valimistel, kohtutes, ajakirjanduses ja – igaühe tuleviku suhtes kõige olulisemas – teaduses? Miks lubatakse nii ohtliku, üha laieneva lõhe arenemist rikaste ja vaeste, linna ja maa, kõrgharitud inimeste ja harimatute vahel? Miks on Ameerika Ühendriigid loobunud – vähemalt ajutiselt – maailmasündmuste mõjutamisest? Ja miks peame 21. sajandil taas rääkima fašismist? Üks põhjus on kahtlemata Donald Trump. Kui me mõtleme fašismist kui peaaegu paranenud minevikuhaavast, siis oli Trumpi seadmine Valgesse Majja sellelt haavalt otsekui sideme äratõmbamine ja kärna mahakiskumine.

Washingtoni poliitikute klassi – olgu siis tegu vabariiklaste, demokraatide või sõltumatutega – jahmatas Trumpi valimine nii rängalt, et mõne vanaaegse tummfilmi koomik oleks haaranud kahe käega kübarast, tõmmanud selle silmile, karanud õhku ja prantsatanud selili. Ühendriikidel on varemgi olnud sobimatuid presidente; tegelikult pole meil kunagi teistsuguseid olnudki, kuid

FA Š I S M

13

nüüdisajast ei tea küll ainsatki tippjuhti, kelle sõnad ja teod oleksid demokraatia ideaalidega nii järsus vastuolus.

Oma valimiskampaania algetappidest kuni Ovaalkabinetti jõudmiseni on Donald Trump karmilt rääkinud institutsioonidest ja põhimõtetest, mis kujundavad avatud valitsemise aluse. Seda tehes on ta süstemaatiliselt pisendanud Ühendriikide poliitikadiskursust, ilmutanud faktide jahmatavat eiramist, laimanud oma eelkäijaid, ähvardanud poliitilised rivaalid „luku taha panna”, nimetanud peavoolu ajakirjanikke „Ameerika rahva vaenlasteks”5, väitnud, nagu poleks USA valimisprotsess aus, ta on arutult ülistanud natsionalistlikku majandus- ja kaubanduspoliitikat, teotanud immigrante ja nende päritoluriike ning jutlustanud maailma arvukaima religiooni suhtes lausa paranoilist sallimatust.

Meretagustele autokraatlike kalduvustega võimukandjatele on niisugused vaimuvälgatused meelepärased nagu kassile palderjan.

Demokraatiavastaste jõudude takistamise asemel Trump hoopis toetab neid – ta leiab nende toetamiseks ettekäändeid. Olen oma reisidel sageli kuulnud küsimust: kui Ameerika Ühendriikide president kinnitab, et ajakirjandus alati valetab, kuidas saab siis Vladimir Putinile samasuguseid väiteid ette heita? Kui Trump kuulutab, et kohtunikud on erapoolikud, ning nimetab USA õigusemõistmise süsteemi „naljanumbriks”6, mis siis takistaks mõnd autokraatlikku valitsejat, nagu Duterte Filipiinidel, oma kohtusüsteemi samasuguste sõnadega manamast? Kui Trump süüdistab opositsioonipoliitikuid riigireetmises lihtsalt sellepärast, et tema sõnadele jäetakse aplodeerimata, siis kuidas saab Ameerika protesteerida dissidentide vangistamise vastu teistes riikides? Kui maailma kõige vägevama riigi juht soovib hundiseadustest lähtuvat elu, milles iga riik saab kasu ainult kellegi teise arvel, kes siis kannaks rahvusvahelise koostöö lippu, kui kõige keerukamaid probleeme pole võimalik lahendada mingil muul viisil?

Riigijuhtide kohustus on teenida oma riigi huve; see on aabitsatõde. Kui Donald Trump räägib „Ameerikast eelkõige”, siis nendib ta ilmset. Ükski tõsine poliitik pole soovitanud Ameerikat teiseks

14

VIHA JA HIRMU DOKTRIIN

seada. Asi pole aga niisuguse eesmärgi seadmises. See, mis eristab Trumpi igast presidendist pärast masendavat kolmikut (Harding, Coolidge ja Hoover), on tema idee, mismoodi Ameerika huvisid kõige paremini kaitstakse. Tema näeb maailma lahinguväljana, kus iga riik püüab kõigi teiste üle domineerida; kus riigid võistlevad nagu kinnisvaraarendajad, kes tahavad rivaale laostada ja tehingutest iga võimaliku kasumisendi välja pigistada.

Oma elukogemuste põhjal mõistab igaüks Trumpi niisugust mõtlemisviisi; kindlasti esineb rahvusvahelises diplomaatias ja äris juhtumeid, kus võitja ja kaotaja vahe hakkab selgesti silma.

Ent vähemalt pärast Teist maailmasõda on Ühendriigid toetanud arusaama, et võite on kergem saavutada ja lihtsam säilitada ühisel jõul kui üksinda tegutsemisega.

Franklin Roosevelti ja Harry Trumani põlvkond rõhutas, et riigid toimiksid kõige arukamalt, edendades ühisel jõul julgeolekut, õitsengut ja vabadust. Nii lähtus 1947. aasta Marshalli plaan mõistmisest, et Ameerika majandus ei arene ilma Euroopa turgudeta, mis ostaksid USA farmerite ja töösturite toodangut. See tähendas, et Ameerika esikohale seadmiseks oli vaja aidata meie Euroopa (ja Aasia) partneritel taastuda, arendades seejuures meie enda dünaamilist majandust. Samasugune mõtlemisviis pani aluse Trumani nelja punkti programmile, millega tagati tehnikaabi LadinaAmeerikale, Aafrikale ja Lähis-Idas. Sama laadi lähenemine teenis meid hästi ka julgeoleku valdkonnas. Presidendid Rooseveltist Obamani on aidanud liitlastel ennast kaitsta ning arendada ühiste ohtude tõrjumiseks kollektiivkaitset. See polnud tingitud meie heategevusest, vaid teadmisest, et tähelepanuta jäetud rasked probleemid välismaal võivad peagi ka meid ohustada.

Rahvusvahelise elu juhtimine ei ole ülesanne, millega keegi lõplikult toime tuleks. Vanad ohud kaovad harva täielikult, aga uued ilmuvad sama korrapäraselt, nagu koidab päev. Nende tõhus ohjamine ei ole kunagi sõltunud ainult rahast ja jõust. Riigid ja rahvad peavad ühendama jõud, aga see ei toimu iseenesest. Ehkki Ameerika Ühendriigid on teinud oma sündmusterikkas ajaloos

FA Š I S M

15

palju vigu, oleme sellegipoolest säilitanud teiste koondamise võime, sest pühendume liikumisele kõikide ees suunas, kuhu enamik soovib minna – vabaduse, õigluse ja rahu poole. Praegu peame otsustama, kas Ameerika saab edaspidigi jätkata niisugust omaksvõetud juhtimisviisi presidendi ajal, kes ei paista osutavat kuigi suurt tähtsust rahvusvahelisele koostööle ega demokraatlikele väärtustele.

Vastus on oluline seetõttu, et kuigi loodus ei salli tühja kohta, täidab fašism selle meelsasti.

Kui ma hiljaaegu ütlesin sõbrale, et ma kirjutan uut raamatut, küsis ta: „Millest see räägib?” – „Fašismist,” vastasin ma. Ilmselt ei saanud ta minust aru. „Fassongist?” kordas ta. Mu sõber ei eksinudki nii rängalt, nagu see võiks tunduda, sest fašism on tõepoolest moodi tõusmas, hiilides vargsi sotsiaalsetesse ja poliitilistesse kõnelustesse nagu salaja juuri ajav vääntaim. Kas sa pole kellegagi päri? Nimeta teda fašistiks, vabastades end niimoodi vajadusest toetada oma väiteid faktidega. 2016. aastal otsiti Merriam-Websteri sõnaraamatu ingliskeelselt veebisaidilt sõna „fašism” sagedamini kui kõiki teisi peale termini „sürreaalne”, kusjuures erilist huvi äratas see pärast novembris toimunud presidendivalimisi.

Määratluse „fašism” kasutamine ütleb rääkija enda kohta nii mõndagi. Äärmusvasakpoolsete meelest sobib see sõna otseses mõttes iga korporatsiooni juhttegelase kohta. Mõne mitte just eriti parempoolse arvates on Barack Obama fašist – peale selle veel sotsialist ja salamoslem. Mässumeelne teismeline peab fašistideks vanemaid, kes piiravad tema telefonikõneluste aega. Samamoodi elavad oma argimasendust välja miljonid inimesed: fašistideks nimetatakse õpetajaid, aga samuti feministe, šoviniste, joogainstruktoreid, politseinikke, dieedipidajaid, bürokraate, blogijaid, jalgrattureid, raamatutoimetajaid, suitsetamisest loobunuid ja lapsekindlate pakendite valmistajaid. Sellele refleksile ikka ja jälle alludes tunneme peagi, et meil on õigus nimetada fašistiks keda või mida tahes, võttes nõnda jõu sellelt, mis peaks olema eriti vägev määratlus.

16

VIHA JA HIRMU DOKTRIIN

Mis siis on päriselt fašism ja kuidas selle pooldajat ära tunda?

Ma küsisin seda Georgetowni lõpukursuse üliõpilastelt, paarikümnelt tudengilt, kes minu elutoas ringis istusid, lekkiv papptaldrik lasanjega põlvedel. Nendele küsimustele oli arvatust raskem vastata, sest pole olemas üheselt määratletud rahuldavat vastust, ehkki teadlastest kirjamehed on seda üritades mitu ookeanitäit tinti tühjaks ammutanud. Tundub olevat nõnda, et kui mõni asjatundja hüüab: „Heureka!” ning väidab, nagu oleks ta kõiki rahuldava seletuseni jõudnud, siis teevad nördinud kolleegid tema arvamuse otsekohe maha.

Keerukusest hoolimata olid mu üliõpilased innukalt arutluseks valmis. Nad alustasid algusest, nimetades tunnuseid, mis nende arvates selle sõnaga kõige lähemalt seostusid. „See on mõtteviis „meie nende vastu”,” pakkus üks. Teine rõhutas natsionalismi, autoritaarsust, demokraatiavaenulikkust. Kolmas rõhutas vägivallatahku. Neljas imestas, miks peaaegu alati peetakse fašismi millekski parempoolseks, väites, et „Stalin oli samasugune fašist nagu Hitler”.

Veel üks nentis, et fašism seondub sageli inimestega, kes kuuluvad mingisse majandussurutise all kannatavasse etnilisse või rassirühmitisse ning tunnevad, et nendele ei jätku hüvesid, milleks neil on õigus. „Asi pole niivõrd selles, mis inimestel on,” selgitas see neiu nende arvamust, „vaid selles, mis neil enda arvates peaks olema – ja mis neid hirmutab.” Just hirm on põhjus, miks fašismi emotsionaalne mõju haarab kõik ühiskonnakihid. Ükski poliitiline liikumine ei edene rahva toetuseta, aga fašism sõltub rikastest ja vägevatest samavõrd nagu meestest ja naistest tänaval – neist, kellel on palju kaotada, aga samuti neist, kellel pole üldse midagi.

Niisugune arusaam viis meid mõttele, et fašismi vist ei tarvitsegi vaadelda niivõrd poliitilise ideoloogiana kui hoopis võimu haaramise ja hoidmise vahendina. Näiteks, 1920. aastate Itaalia isehakanud fašistide hulka kuulus vasakpoolseid (kes jutlustasid varatute diktatuuri), parempoolseid (kes nõudsid autoritaarset korporatiivset riiki) ja tsentriste (kes nõudsid naasmist absoluutse monarhia juurde). Natsionaalsotsialistlik Saksa Töölispartei

FA Š I S M

17

(natsid) koondus esialgu antisemiitlike ning immigrantide ja kapitalistide vastaste nõudmiste ümber, kuid hakkas taotlema ka kõrgemaid vanaduspensione, vaeste paremaid haridusvõimalusi, laste töö keelustamist ja emade paremat tervishoidu. Natsid olid rassistid ning enda arvates ühtaegu reformijad.

Kui fašism tegeleb vähem poliitikasuundade arendamise kui võimutee otsimisega, siis mida võiks öelda juhtimistaktika kohta?

Minu üliõpilased mainisid, et kõige rohkem mäletatakse fašistide karismaatilisi ninamehi. Ühel või teisel viisil kujundas igaüks neist emotsionaalse sideme rahvamassiga, olles kultuse keskne kuju ning tuues pinnale varjatud ja tihti inetud emotsioonid, just nõnda tungisidki fašismi kombitsad demokraatiasse. Erinevalt ühiskonnale ülevalt pealesurutud monarhiast või sõjaväelisest diktatuurist ammutab fašism energiat meestest ja naistest, keda masendavad kaotatud sõda, tööpuudus, unustamatu alandus või tunne, et riik on langenud sügavale allakäiguteele. Mida valulisem on rahulolematuse pinnas, seda kergem on fašistlikul juhil köita pooldajaid, kõlgutades nende ees taassünni võimalust või tõotades nendelt varastatu tagasi võtta.

Samamoodi, nagu tegid leebemate liikumiste koondajad, kasutasid needki ilmalikud jutlustajad peaaegu universaalset üldinimlikku iha olla mingi tähendusrikka otsingu osaline. Kõige andekamad neist oskavad lavastada vaatemänge – korraldada marsimuusika saatel massikogunemisi, pidada sütitavaid kõnesid, orkestreerida valju juubeldamist ja saluteerivate sõdurite paraade.

Ustavatele pakutakse tasuks kuulumist mingisse klubisse, millest teisi, sageli põlastatavaid, eemal hoitakse. Kirglikkuse sütitamiseks kalduvad fašistid agressiivsusele, militarismi ja – soodsa olukorra puhul – ka ekspansiivsusele. Tuleviku kindlustamiseks muudavad nad koolid tõsiusklike seminarideks, püüdes luua „uusi mehi” ja „uusi naisi”, kes kuuletuvad midagi küsimata või hetkegi viivitamata. Ning nagu üks mu üliõpilane ütles: „Fašist, kes teeb karjääri tänu talle usaldatud mingile ametikohale, saab takistada teiste edasijõudmist.”

18

VIHA JA HIRMU DOKTRIIN

Pärast võimupositsioonile tõusmist peab fašist kindlustama võimu. Kuidas ta seda teeb? Kohe sekkus mitu tudengit: „Informatsiooni kontrollimisega.” Üks lisas: „Just see on põhjus, mis meile praegu muret tekitab.” Enamik meist on mõtelnud tehnikarevolutsioonile peamiselt kui võimalusele, et mitmesuguste elualade inimesed saaksid omavahel ühendusse astuda, ideid jagada ning arendada selgemat arusaamist, miks mehed ja naised toimivad just nõnda, nagu me oleme harjunud – teisisõnu, me süvendame tõe tajumist. See ei ole küll väär, kuid praegu pole me enam kindlad. Ei tohi unustada „suure venna” häirivat olemasolu, sest me laeme sotsiaalmeediasse kolossaalsel hulgal isikuandmeid.

Kui reklaamija saab kasutada niisugust informatsiooni tarbija mõjutamiseks tema isiklike huvide kaudu, siis mis takistaks fašistlikku valitsust sedasama tegemast? „Oletagem, et ma lähen mõnele meeleavaldusele, näiteks naistemarsile,” ütles üks üliõpilane, „ja postitan pärast sotsiaalmeediasse foto. Minu nimi lisatakse mingisse nimistusse, mis jõuab teadmata kuhu. Kuidas me ennast selle vastu kaitseksime?”

Veelgi häirivam on alatute režiimide ja nende agentide võime levitada võlts-veebisaitidel ja Facebookis valesid. Vähe sellest, tehnika võimaldab äärmusorganisatsioonidel luua oma vandenõuteooriate, valede ning ignorantsete religiooni- ja rassivaadete toetamiseks kajakambreid. See on pettuse esimene reegel: kui korrata piisavalt tihti mis tahes avaldust, väljamõeldist või laimu, siis hakkab see lõpuks kõlama tõena. Internet peaks olema vabaduse liitlane ja teadmiste värav, kuid mõnel juhul pole ta seda ega teist.

Ajaloolane Robert Paxton alustab üht oma raamatut väitega: „Fašism oli 20. sajandi peamine poliitiline uuendus ning suure osa selle piinade allikas.”7 Aastate jooksul on tema ja teisedki teadlased koostanud fašismi paljude liikumapanevate jõudude loetelusid. Meie arutelu lõpupoole püüdis ka minu kursus koostada samalaadse nimekirja.

Enamik üliõpilasi oli päri, et fašism on autoritaarse valitsemisviisi äärmusvorm. Kodanikud peavad tegema täpselt nõnda, nagu

FA Š I S M

19

juhid käsivad, ei midagi rohkem ega vähem. See doktriin on seotud pöörase natsionalismiga. Ühtaegu pöörab see traditsioonilise ühiskondliku lepingu pahupidi. Selle asemel et kodanikud annaksid võimu riigile vastutasuks oma õiguste kaitsmise eest, algab võim hoopis juhist, inimestel aga õigused puuduvad. Fašismi järgi on kodanike ülesanne teenida, valitsuse töö aga juhtida.

Kui keegi sel teemal sõna võtab, siis on segadus kerge tulema – fašismi ei eristata sellega seotud kontseptsioonidest, nagu totalitaarsus, diktatuur, despotism, türannia, autokraatia ja nii edasi.

Teadlasena võiks mind ehk haarata sellesse padrikusse tungimise kiusatus, kuid endise diplomaadina süvenen kõigepealt tegudesse, mitte siltidesse. Minu arvates on fašist keegi, kes identifitseerib ennast kindlalt mingi rahvuse või rühmitisega ja väidab ennast kõnelevat selle nimel, eirates teiste õigusi, ning püüab mis tahes viisil – kaasa arvatud vägivald – oma eesmärgile jõuda. Selle kontseptsiooni kohaselt on fašist tõenäoliselt türann, kuid türann ei tarvitse olla fašist. Sageli on seda erinevust märgata nende juures, kellele on usaldatud relvad. 17. sajandi Euroopas, kui katoliiklastest aristokraadid pidasid pühakirja nimel lahinguid protestantidest aristokraatidega, ei usaldanud nad talupoegadele relvi, leides, et ohutum on võidelda palgasõdurite toel. Tänapäeva diktaatorid suhtuvad samuti oma kodanikesse valvsalt, just sellepärast moodustavad nad enda ohutuse tagamiseks kuninglikke kaardivägesid ja muid eliitjulgeolekuüksusi. Fašist aga loodab rahvamassi toetusele. Seal, kus kuningad püüavad rahvast alla suruda, fašistid hoopis õhutavad masse, et nende sõduritel jätkuks esimestena ründamiseks tahet ja tulejõudu.

Fašism sündis 20. sajandi alguses, ajal, kui intellektuaalne elavus ja taastuv rahvuslus suuresti pettusid esindusparlamentides, mis ei suutnud tehnika arengust õhutatud tööstusrevolutsiooniga sammu pidada. Varasematel kümnenditel olid õpetlased, nagu Thomas Malthus, Herbert Spencer, Charles Darwin ja Darwini poolnõbu Francis Galton, levitanud ideed, et elu on lakkamatu

20

VIHA JA HIRMU DOKTRIIN

kohanemisvõitlus, milles tunnetele jääb vähe ruumi ning kus edu pole sugugi kindel. Mõjukad mõtlejad Nietzschest Freudini arutasid, mis tähendus on enda traditsioonilistest köidikutest ilmselt vabaks rebinud maailmal. Sufražetid levitasid revolutsioonilist arusaama, et nendegi sookaaslastel on õigused. Poliitika ja kunsti arvamusliidrid rääkisid varjamatult inimliigi parandamisest selektiivse aretamise teel.

Sedaaegu lähendasid hämmastavad leiutised nagu elekter, telefon, isesõitvad vankrid ja aurulaevad maailma, ehkki needsamad uuendused võtsid miljonitelt talupidajatelt ning oskustöölistelt töö. Kõikjal läks inimesi liikvele, maalt pärit perekonnad koondusid linnadesse, miljonid eurooplased võtsid oma kompsud ja siirdusid ookeani taha.

Paljudele kohalejäänutele osutusid valgustusaja ning Prantsuse ja Ameerika revolutsiooni tõotused õõnsateks lubadusteks. Paljud ei leidnud tööd; need, kellel see oligi, langesid sageli ekspluateerimise ohvriks või hukkusid Esimese maailmasõja lahinguväljade verises malemängus. Winston Churchill kirjutas sellest tragöödiast: „Inimühiskonna struktuurile tekitati nii suuri kahjustusi, et isegi terve sajand ei muuda neid olematuks.” Kuna aga aristokraatia oli usalduse kaotanud, religioon sügava kahtluse all ning vanad poliitilised struktuurid, nagu Osmanite ja Austria-Ungari impeerium, lagunenud, siis ei saanud vastuste otsimisega viivitada.

President Woodrow Wilsoni välja kuulutatud demokraatlikud ideed köitsid esialgu avalikkuse kujutlusvõimet. Juba enne Ameerika Ühendriikide sõttaastumist jutlustas ta printsiipi, et „igal rahval on õigus valida suveräänsus, mille all ta tahab elada”.8 See enesemääramise doktriin tagas sõjajärgse iseseisvuse mitmelegi Euroopa väikeriigile ning tema maailmaorganisatsiooni plaan viljus Rahvasteliiduna. Ent Wilson oli poliitiliselt naiivne ja füüsiliselt nõrk; Ameerika globaalne nägemus ei elanud tema presidendiaega üle. Wilsoni ametijärglaste ajal hülgas USA Rahvasteliidu ning pesi käed Euroopas toimuvast just siis, kui selle mandri sõjast toibumine ei arenenud kuigi ladusalt.