Haakrist ja ajarelv by Apollo Raamatud

Peeter Helme

HAAKRIST AJARELV JA

Toimetaja: Lyyli Virkus Kujundaja: Villu Koskaru Illustraator: Jüri Saks Raamatu väljaandmist toetas Eesti Kultuurkapital

Autoriõigus: AS Eesti Meedia, 2019 Postimees Kirjastus kirjastus.postimees.ee Kõik õigused kaitstud. Selle raamatu ühtegi osa ei tohi reprodutseerida ega edastada ühelgi kujul ega ühegi vahendiga ilma autoriõiguse omaja kirjaliku loata. ISBN 978-9949-669-02-8 Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas

apten köhatas, kogus end mõne hetke ja hakkas siis rääkima: „Ja siis see juhtuski. Laev ... vaadake ... peatus. Läbi laeva käis nagu mingi jõnksakas ja veider värin – isegi mitte õhuvärin, vaid kõik, kogu kaptenisild, kõik sellel olnud asjad, kõik ohvitserid värisesid. Mäletan veel, et imelik hakkas, kõhus korra keeras, ma ei uskunud seda, mis toimub, pühkisin veel käega üle silmade, aga hetke pärast tundus, et kõik on korras. Seisime meestega ja vahtisime üksteisele otsa. See lihtsalt ei saanud juhtuda! Ruumilaev ei jää seisma. Mitte niimoodi, mitte sellises olukorras! Kõik oli olnud normis. Vaid hetke eest oli vanemtüürimees teatanud, et oleme saavutanud maksimumkiiruse, et kurss on paigas ja kuu ajaga oleme tagasi Maal. Olin valmis andma käsu üleminekuks autopiloodile, et enamik meeskonnast saaks puhkust. Ja siis see jõnksakas. Ja värin. Nojah, mõne hetke vahtisime üksteist lollilt ja siis märkasime seda vist kõik korraga – mina, vanemtüürimees ja tema abi, pootsman, peamehaanik, sideohvitser ... kõik, kes me seal kaptenisillal olime ja enam-vähem ringis seisime. Pöörasime lihtsalt järjest pilgu üksteiselt ära ja jäime jõllitama astrolaabkera. Kui juba laeva tühja koha pealt peatumine kesk kosmost oli uskumatu, õigupoolest võimatu – mitte midagi sellist ei ole ju kunagi juhtunud! –, siis midagi oli lahti ka astrolaabkeraga. See polnud enam õiget värvi! Mäletan veel, et astusin oma silmi uskumata

kerale lähemale, puudutasin selle siledat pinda ja libistasin sõrmedega üle jaheda kristallklaasi. Aga see ei muutnud muidugi midagi. Ikka oli nii, et kui enne hõõgus kera sisemus roosakalt ja taevakehad selles olid valged, punased ja hallid punktid, siis nüüd oli kõik ühtlaselt sini-valge: kera sisemus sinine ja tähed valged. Sosistasin vist „see on võimatu” või midagi sarnast – sest see ongi võimatu, kõik teavad, milline näeb välja üks astrolaabkera ja teistsuguseid ei tehta –, aga kogusin ennast siiski hetke pärast. Andsin mehaanikule käsu uurida peatumise põhjusi, nõudsin tüürimeestelt, et nad uuriksid, mis keraga toimub, ja kontrolliksid meie asukohta ning saatsin pootsmani kontrollima ülejäänud meeskonna seisukorda. Tüürimehed vajutasid kera kontroll-lüliteid, nihutasid vaadet ühes ja teises suunas, aga endine seis ei taastunud. Asi läks hoopis hullemaks. Vanemtüürimehe hääl lausa värises, kui ta juhtis mu tähelepanu järgmisele: lülitades keral sisse legendifunktsiooni, ilmusid küll taevakehade juurde nende nimed, aga need polnud õiged. Need olid ... Noh, osalt õiged, osalt aga täiesti tundmatud! Nagu oleks keegi vahepeal astrolaabkeraga lollitanud. Mis on aga võimatu. Nad pannakse ju kokku Maa peal, nad on komplektsed, meie saame küll nende eri funktsioone kasutada, aga meil puudub igasugune ligipääs kera sisemusse. See on ... noh ... kera. Ilusasti titaanist posti peal, kõik ühes tükis valatud – keegi selle sisemusse ei pääse, keegi pardalviibijatest ei saa saa selle kvantarvutist lõpuni arugi! Ja kellelgi pole ka motivatsiooni sellega jamada. Ja ometi just nii see oli. Kummardusin kerale lähemale ja nägin tuttavate nimede asemel võõraid ... Maa oli küll Maa ja Kuu oli Kuu ning gaasihiidude süsteemid olid ka harjumuspärased, aga kõik hiljem nimetatud ja avastatud objektid olid tundmatud. Ja mõnd polnud üldse. Või ma ei tea ka. Olin nähtust nii suures šokis, et ei suutnud süveneda. Pidin end hoopis rahulikuks sundima ja käskisin tüürimeestel edasi töötada.

Pealegi teatas sideohvitser samal hetkel, et meiega võetakse ühendust. Olin üllatunud. Asusime ikka veel Jupiterile lähemal kui asteroidivööle. Kes pidi nii sügaval kosmoses meiega ühendust võtma? Aga mis seal’s ikka. Äkki annab see vastuseid? Lubasin avada sidekanali ja võtsin raadiopuldilt teise paari kõrvaklappe: neist kostis võõrkeelne korduvkutsung. Esimese hooga arvasin, et automaatjaam – aga kelle automaatjaam saaks see olla? Võõrkeelne? Nii kaugel? Arusaamatu ... Kõlas õõvastavalt. Meie ümber – mootorite vaikus, kuulda oli ainult seda, kuidas tüürimehed astrolaabkera puutetundlikke nuppe piiksutavad ja vannuvad, läbi eetri kostmas tundmatus keeles esitatud krabisev ja katkev korduste jada. Kuulasin pingsalt ja panin siis klapid nõutult lauale. Sama tegi sideohvitser, kes pakkus, et võib küll eksida, aga kuuldu võis olla hiina keel. Ja et tegu vist ikka ei ole automaatsalvestusega, vaid keegi kutsub meid päriselt. Andsin käsu kutsungi asukoht lokaliseerida ja esialgu mitte vastata. Pöörasin oma tähelepanu hoopis mehaanikule. Ta oli kummardunud enda töökonsooli kohale ja uuris seda. Minu pärimise peale kehitas mehaanik õlgu ja ütles, et kõik muud näitajad on justkui korras, lihtsalt juhtunud on midagi võimatut – tuumafusioon on katkenud. „Kuidas on katkenud?” ei saanud ma aru. Mehaanik kehitas õlgu ja ütles, et peab ise vaatama minema. Otsustasin temaga kaasa minna, jättes vanemtüürimehe vastutama. Kui olime keerdtrepist alla, keskmisele korrusele jõudnud, tunnistas mehaanik, et ta kardab. „Tuumafusioon ei peatu lihtsalt nii,” ütles ta rohkem iseendale kui mulle, „see pole hõõglamp, mille saab klõps! sisse ja klõps! välja lülitada.” Tunnistasin, et ei ole tõesti, aga jah – otsustasime reaktoriruumi ikkagi ise üle vaadata. Ilmselt meie häälte peale ilmus trepikäiku pootsman, teatades, et vähemalt meestega on kõik korras. Pootsman oli andnud elektrikutele käsu elektri- ning kütte- ja jahutussüsteemid üle vaadata. Vee- ja õhufiltreid

ning ventilatsiooniseadmestikku pidid kontrollima elutagajad. Igaks juhuks saatis pootsman kaks meest ka meie ümmargust laeva vööna ümbritsevat kaubatrümmi kontrollima. Kuid siin korrusel oli muidu kõik korras. Mul oli hea meel näha vähemalt üht optimistlikult meelestatud ohvitseri, mistõttu käskisin pootsmanil minna ja vaadata kaubatrümm veel ka oma silmaga üle – lihtsalt selleks, et hoida ta mõne minutigi kauem eemal kaptenisilla anomaaliatest tiinest ja potentsiaalselt depressiivsest õhustikust. Pootsman lahkus ning ma sukeldusin koos mehaanikuga laeva kõige alumisse otsa, kus reisi ajal pole kellelgi põhjust viibida – reaktoriruumi. Ega sinna päriselt pääsegi – keskmise korruse kinnikruvitava luugi kaudu saab lihtsalt ronida reaktori sisse ehitatud torukujulisse teenindusšahti. Mehaanik oli minu ja pootsmani vestluse ajal luugi lahti kruttinud ning nüüd seisingi seal torus, selg selja vastas mehaanikuga. Vahtisime kumbki illuminaatorite taga valitsevasse rohekasse pimedusse ega suutnud oma silmi uskuda. „See lihtsalt pole võimalik!” oigas mehaanik. Pidin nõustuma. Reaktor oli peatunud. Fusiooni ei toimunud. Asi seisis. Kõik. Tundsin, kuidas minu kõhuõõnest hakkas paanika üha kõrgemale ja kõrgemale kerkima. Elasin toimunut – ikka veel toimuvat! – uuesti üle. Jõnksatus. Ruumivärelus. Sinise sisuga astrolaabkera. Hiinakeelne jutt eetris. Peatunud fusioon. Mitte ükski nendest asjadest eraldi võetuna polnud kuigi tõenäoline – mõni neist oli ka eraldi võttes võimatu. Neist kahe koosesinemine – üli-üli-üliharuldane kokkusattumus. Kolme? Pole võimalik! Kõigi koos – ületab kujutlusvõime! Ometi – siin ta oli ja mina olin kõige selle keskel. Jah, minus hakkas maad võtma paanika. Rahustasin end ja otsustasin, et võtame asjad ette ükshaaval. Nii: kõigepealt oli vaja väljuda klaustrofoobilisest teenindusšahtist. Ronisin kibekähku üles, aitasin ka

mehaaniku välja ja palusin tal luugi sulgeda. Vaatasin, kuidas ta värisevate kätega käelabasuurusi mutreid uuesti paika sättis, hingasin enda rahustamiseks paar korda sügavalt sisse-välja, pühkisin siis peast muud mured ja mõtlesin kojusaamisele. „Fusiooni niisama lihtsalt ju ei käivita, eks?” püüdsin mehaanikule virilat nalja teha, kuid naljatuju oli muidu rõõmsa mehe maha jätnud. Ilmselt tundis ta end mingil ebamäärasel – ja täiesti põhjendamatul – moel süüdi. Nõnda jäigi mehaanik mulle lolli näoga otsa vaatama, vastas siis, et ei, loomulikult mitte, need mootorid on ehitatud käigus püsimiseks. Aga seda teadsin ma isegi: fusioonimootor ehitatakse valmis, nii-öelda lükatakse käima ja siis ta käib. Veatult. Kas nüüd just igavesti, aga teadupoolest ei leidu meie ruumilaevastikus ühtegi laeva, mille fusioonimootor oleks kunagi peatunud. Või noh – polnud leidunud selle hetkeni. Nii et sain ise ka olukorra võimatusest aru. Võimatusest, kuhu olime ometi sattunud. „Aga meil on ju veel ioonmootor?” Ma rohkem nentisin, kui küsisin, sest pidasin silmas laeva manöövermootorit. Tegelikult – mootoreid. Nad on üks süsteem, aga neid on mitu – külgedel terve parv, sabas üks ja ninas ka üks pisike. Kuid, nagu ma väga hästi teadsin, polnud need mõeldud pikka aega töös hoidmiseks ega suutnuks nad ka vajalikku kiirendust anda ... Mehaanik mõtles hetke, korraks lõid ta silmad isegi särama, tuhmusid aga taas, kui ta seletas mulle seda, mida niigi teadsin: et pisikeste ioonmootorite jõul koju lendamine võtaks aastaid. Toiduvarusid on meil kuuks ajaks, hoolika ratsioneerimise korral ehk kaheks. „Pole midagi,” patsutasin talle õlale, „meil polegi vaja ju jõuda koju – lihtsalt kodule piisavalt lähedale.” Ehk siis – minu peas oli sündimas plaan. Andsin mehaanikule käsu optimeerida ioonmootorid võimalikult suurele kiirendusele eesmärgiga jõuda küllalt lähedale

asteroidivööle, millel asuvate sidepoide abil peaks olema võimalik võtta ühendust Maaga, kust loodetavasti saadetakse päästelaev. Siis otsisin üles pootsmani, kes tõepoolest luges koos kahe reamadrusega kohusetundlikult kaubatrümmis kaste, palle ja mahuteid, ning tegin talle ülesandeks koostada nimekiri kõigest laeval leiduvast söödavast – ja arvata sinna hulka ka kõik see, mis on meile kaubalastina kaasa antud. Seejärel tormasin keerdtreppi pidi üles kaptenisillale. Seal valitses samasugune nõutus nagu ennegi, kuid kõik olid kohusetundlikult ülesannete kallal. Tüürimehed olid appi võtnud ühe elektrikmadruse ning joonistasid nüüd kolmekesi üles astrolaabkera käsukombinatsioonide erinevaid skeeme. Ühtki edasiminekut küll ei paistnud, kera oli sinine ja ikka võis taevakehade kõrval näha võõrapäraseid nimetusi. Sideohvitser teatas, et ta klappides kõlab ikka see arvatavasti hiinakeelne kutsung, kuid vähemasti on ta selle lokaliseerinud – asukoht Jupiteri ja asteroid Pallase vahelises tühjas ruumis. Seal pidi asuma kas võõras ruumilaev või sond. See pani mind kulmu kergitama, kuid ma ei kostnud midagi. Andsin hoopis käsu otsida asteroidivööst üles mõni meie oma sidepoi ja proovida võtta kiirt teravdades selle kaudu ühendust Marsi või Maaga. Kui see aga ei õnnestu, siis arvutagu vähemalt välja, kui kaugel asub lähim sõbralik sidepoi. Sideohvitser noogutas ja asus tegutsema. Hetkel ei saanud ma ise enam mitte midagi teha ja jäin veel kord mõtlema kogu äsjase sündmusteahela peale. Astusin astrolaabkera juurde ja küsisin vanemtüürimehelt, kuidas läheb. Viimane vandus ja jätkas nokitsemist. Jäin siis kera sinises sisemuses hõõguvaid tähti vaatama. Kuiperi vöö objektid kandsid eranditult kõik kummalisi ja absurdseid nimesid. New Hope, kus peaks olema Neuvaterland, Guizhou Planet-Poseni asemel ja siis veel mingid Sedna,

Salacia ja Orcus seal, kus oleks pidanud paiknema Gunther, Gernot ja Giselher. Raputasin hämmingus pead. Samal hetkel hüüatas sideohvitser rõõmsalt. „Sain! Sain!” Astusin raadiopuldi poole ja palusin tal kõlaritele ümber lülituda. Kogu kaptenisilda täitis kajana: „This is interplanetary patrol shuttle USS Obama. Please, identify yourself! I repeat – this is interplanetary patrol shuttle USS Obama. Please, identify yourself!”* Ameeriklased!? Ameeriklased kosmoses!? Pidin ehmatusest pikali kukkuma. Õigemini mulle tunduski, et kukun. Haarasin kinni lähimast esemest, milleks osutus astrolaabkera ning tundsin, kuidas kogu laeva tabas taas jõnksatus ja kõik mu silme ees värises – või tegelikult, kui nüüd mõtlema hakata, läbis värin kogu mu keha. Kui see läbi sai, pidin taas pead raputama, käega üle näo pühkima ja kui olin seda teinud, märkasin kaptenisillal valitsevat vaikust. Kummaline ingliskeelne teadaanne oli lõppenud. Kõik raputasid päid ja püüdsid juba teist korda päeva jooksul taibata, mis on juhtunud. Ja siis ma märkasin seda – astrolaabkera sisemus oli taas täidetud ühtlase roosa valgusega. Kolmanda Reichi kolooniad nagu Marss, Pluuto – vabandust, Neugothia – ja Saturni kuud olid valged, jaapanlastele jäetud Veenus ja Merkuur punased ning tühjad taevakehad halli värvi punktid. Ka kõik nimed olid õiged. Samal hetkel ilmus keerdtrepiavast nähtavale mehaaniku naerul nägu ja ma tundsin, et jalgealune suriseb taas mõnusalt: fusioonimootor töötas. Haunebu liikus taas kodu poole. Ja see olekski lühidalt kõik,” pöördus kapten teda ülekuulava mehe poole. „Kas ma tohin nüüd ühe suitsu teha?” Teisel pool lauda istuv Obersturmführer noogutas äraolevalt, silus pisikesi ninaaluseid vurre, mida moe pärast ikka veel füüreri vurrudeks kutsuti, kuigi pärast *

Ingl „See on planeetidevaheline patrullsüstik USS Obama. Palun, identige ennast! Ma kordan – see on planeetidevaheline patrullsüstik USS Obama. Palun, identige ennast!”

Führer’i surma ja valitsusvõimu asendamist Reichsrat’i kollektiivse juhtimisega kaheksakümmend neli aastat tagasi polnud sedalaadi vurrud enam eriti moes, lükkas üle laua Reemtsma logoga Jaava sigarettide paki ja pakkus kaptenile tuld. „Fregattenkapitän,” lausus ta kuivalt, „Ma võiksin teid kohemaid Hadamari* saata. Teate ju, mis see on?” Kapten von Angerapp tõmbas sügavalt suitsu kopsu, hingas selle mõnuga välja ja noogutas. „Aktion T4. Ma arvasin, et see lõpetati ...” ta arvutas sõrmedel, „sada kaheksa aastat tagasi.” „Oo ei, Fregattenkapitän, kahjuks ei ole meie kõige optimistlikumad ennustused täitunud – ka aaria naised sünnitavad vahel väheväärtuslikku materjali ning ikka veel esineb vaimuhaigusi.” „See on muidugi väga kahetsusväärne, Obersturm führer,” rõhutas kõnetatu nüüd vestluskaaslase madalamat auastet, „aga ma tean, et seda te ei tee.” „Ja kuidas te seda nii kindlalt teate? Meil ei ole enam vanaisade ajad, kuid mingid Göringite ja Goebbelsite võsukesed võisid endale sooje kohti ja häid sidemeid osta. Pealegi, kui ma nüüd õigesti vaatan ...” ja SD-mees lõi lahti enda ees laual oleva tahvli ning lappas veidi selle kuvarit mööda. „Kindlasti moepärast, sest tegelikult õppis ta mu toimiku pähe juba siis, kui mina oma Haunebuga veel Maa orbiidilgi polnud,” mõtles kapten muiates, ei hakanud aga teise mehe rõõmu rikkuma. „Jah, pealegi,” jätkas Obersturmführer, „ei ole teil, Fregattenkapitän Klaus-Maria von Angerapp, ega teie suguvõsal just kõneväärseid teeneid ette näidata. Teie üks vanavanaisa, Ulrich, sai 1942 küll Idamedali, üks teine vanavanaisa, Theobald, 1947 Uuraliordeni, aga see on ka kõik ... Pärast sõda ametnikud. Üks Ida-Preisimaal, teine Turkestani riigikomissariaadis ...” *

Hadamar – Linn Hessenis, kus viidi natsionaalsotsialismi perioodil läbi vaimsete puuetega inimeste süstemaatilisi hukkamisi.

„Kuulge, mis see siia puutub?” katkestas kapten nüüd ülekuulaja jutu. „Öelge parem kohe ära – minu looga sarnanevaid juhtumeid on veel olnud. Või olgem täpsemad, mulle on kolleegid lausa ise salvestusi kuulata andnud. Inglis- ja hiinakeelsed kõnekatked, arusaamatu sisuga teated kohtadest, kus pole kolooniaid ega automaatjaamu. Mis toimub?” „Ahah, niisiis te teate,” oli SD-mees nüüd veidi löödud ja jäi enda ette lauale vaatama. Mõne hetke kestis ruumis vaikus. „Vaadake,” alustas Obersturmführer ja von Angerapp sai hääletoonist aru, et ülekuulamine on lõppenud, et teda ei ähvarda saatmine Hadamari vaimuhaigete eutanaasiakliinikumi ega pruugi see vestlus tähendada ka tema karjääri lõppu Reichsraumwaffes. „Mina tegelen naasvate meeskondadega siis, kui midagi on väga valesti. Seega suurt pilti mul pole. Jah, kolleegid SSist on rääkinud, et Rasse und Siedlungshauptamt’is* on üks ammune, kunagi saja aasta eest eksisteerinud osakond taas ellu äratatud, et sellega tegelda, aga ma ei tea ...” „Saja aasta tagune, hmm?” jäi kapten mõttesse ja püüdis meenutada oma ajalooõpinguid. „Kas midagi okultismiga seotut?” „Nooh-jaahm ...” venitas SD-mees vastumeelselt. „Aga on teisigi teooriaid. Üks OrPo** alluvuses olev instituut tegeleb nendega. Sellest ei tea mina aga midagi. Ainuke asi, mida ma tõesti tean, on see, et teie olete viimase aasta jooksul viies kapten, kes on midagi sarnast teatanud.” „Ja edasi?” „Ja edasi ei olegi midagi. Olete vaba.” Rasse und Siedlungshauptamt (RuSHA), sks Rassi- ja Asustuspeaamet – SSi kõrgeim struktuuriüksus, mille alluvuses tegeldi 1930ndatel ka okultismi- ja esoteerikauuringutega. ** Hauptamt OrdnungsPolizei (OrPo), sks Korrakaitse-politsei Peaamet – SSi kõrgeim struktuuriüksus, Kolmanda Riigi politseijõudude katusorganisatsioon. *