Hõbedatee

V

algus. See torkis, põletas ja rebis teda. Laotas ennast üle metsade ja järvede nagu manitsus edasi hingata, nagu lubadus, et uus elu on saabumas.

Valgus, mis täitis sooned rahutusega ja võttis talt une. Juba maikuus oli ta ärkvel, kui koidukuma läbi kardinakiudude ja pilude sisse paistis. Ta kuulis, kuidas verest tühjaks jooksva talve külm maapinnast välja immitseb. Ojad ja jõed kohisesid ja kerkisid, kui mäed talvekasukad maha koorisid. Varsti täidab valgus ööd, sirutab end välja ja pimestab, raputab elu sisse kõigele, mis oli kõdunenud lehtede all tukkunud. See täidab puude pungad soojusega, kuni need puhkevad ja mets äsjakoorunud elude näljakisast kaigub. Kesköine päike ajab inimesed oma urgudest välja ja täidab nad igatsusega. Nad naeravad, armatsevad ja solvavad üksteist.

Juhtus, et inimesed läksid kaduma, et miski pimestas neid ja nad eksisid teelt. Aga ta ei tahtnud uskuda, et nad surid.

Ta suitsetas ainult teda otsides.

Iga kord, kui Lelle uue sigareti süütas, nägi ta vaimusilmas tütart enda kõrval eesistmel. Kuidas too nina kirtsutas ja talle üle prilliraamide ainiti otsa vaatas. „Ma arvasin, et sa oled maha jätnud.“ „Olengi. Praegu on lihtsalt erand.“ HÕBEDATEE

7

Ta nägi, kuidas tütar pead raputas ja teravad silmahambad paljastas. Need, mida ta häbenes. Lelle nägi teda kõige selgemini siis, kui ta öösel sõitis ja väljas valge oli. Nägi tema juukseid, mis olid päikese käes peaaegu valged, ninajuurele puistatud tumedaid tedretähti, mida ta oli viimastel aastatel meigikihiga varjama hakanud, ja siis silmi, mis nägid kõike, ehkki ta ei paistnud vaatavat. Tütar oli rohkem Anette kui Lelle enda moodi, ja hea oli, sest Lellel mingeid ilugeene ei olnud. Lina oli ilus, ja Lelle ei mõelnud seda mitte üksnes sellepärast, et ta oli tema tütar. Juba siis, kui Lina hästi väike oli, vaatasid inimesed talle järele.

Ta oli säherdune laps, kes meelitas naeratuse näole ka kõige tülpinumatele inimestele. Aga praegu ei vaata keegi enam Linale järele. Keegi pole teda kolm aastat näinud, igatahes mitte keegi, kes oleks tahtnud sellest teada anda.

Sigaretid said enne Jörni jõudmist otsa. Lina ei istunud enam kõrvalistmel. Auto oli tühi ja vaikne ning Lelle oli peaaegu unustanud, kus ta on. Tema silmad vaatasid teed, ent ei näinud seda. Ta oli mööda seda rahvasuus Hõbedateeks kutsutavat riigimaanteed nii palju kordi sõitnud, et tundis seda läbi ja lõhki. Ta teadis, kus see käänaku teeb või kus ulukitara katki on, nii et põdrad ja porod oma tahtmist mööda teed ületavad. Ta teadis, kuhu vihmavesi koguneb ning kus udu metsajärvede kohale kerkib ja maailma moonutab.

Maantee oli kaja nendest kadunud aegadest, kui Nasafjällist Bottenvikenisse hõbedat veeti. Nüüd lookles see tundrute ja ranniku vahel nagu jõgi ja ühendas Glimmersträski teiste sisemaa paikadega, ja ükskõik, kui väga ta ka poleks jälestanud seda, kuidas tee läbi sügava 8

S T I N A J AC K S O N

metsa käänles ja väänles, ei lahkuks ta sealt eluilmaski.

Siin oli Lina kadunuks jäänud, see tee oli tema tütre alla neelanud.

Keegi ei teadnud, et ta öösiti ringi sõidab ja Linat otsib. Et ta vahetpidamata suitsetab, kõrvalistme seljatoe ümbert kinni hoiab ja räägib oma tütrega nii, nagu oleks too tõepoolest seal, nagu ta poleks kunagi kadunud. Tal ei olnud kedagi, kellele rääkida. Sellest ajast saadik, kui Anette ta maha jättis. Naine oli kohe alguses öelnud, et see oli Lelle süü. Tema oli Lina tol hommikul bussipeatusse viinud. Vastutus oli tema kaelas.

Kella kolme paiku jõudis ta Skellefteåsse. Tegi bensiinijaamas peatuse, et tankida ja kohvitermos täis panna. Varasest tunnist hoolimata oli leti taga oleva noormehe silm selge ja tuju hea, tema punakad juuksed olid külje peale kammitud. Ta oli noor, mitte vanem kui üheksateist, kakskümmend. Linagi oleks praegu sama vana. Ehkki Lellel oli raske Linat nii täiskasvanuna ette kujutada. Ta ostis veel ühe paki Marlboro Lighti, kuigi südametunnistus piinas. Tema pilk langes sääsetõrjevahendi karbile kassa kõrval. Lelle kohmitses pangakaardiga. Kõik tuletas Linat meelde. Tol viimasel hommikul oli Lina ennast sääsetõrjevahendiga sisse hõõrunud. Lelle mäletaski tegelikult ainult seda, et kui Lina bussipeatuses autost väljus, oli tema klaasi alla keeranud ja selle lõhna välja lasknud. Tal ei olnud meeles, mida nad teineteisele ütlesid, kas Lina oli rõõmus või kurb, mida nad hommikul sõid. Kõik see, mis pärast juhtus, võttis liiga palju ruumi, meelde jäi üksnes sääsetõrjevahend. Õhtul hiljem oli ta politseile öelnud, et Lina haises sääsetõrjevahendi järele. Anette oli HÕBEDATEE

9

vaadanud teda nagu võhivõõrast, inimest, kelle pärast tal on häbi. Ka see oli Lellel meeles.

Ta tegi uue suitsupaki lahti, hoidis süütamata sigaretti senikaua huulte vahel, kui jõudis tagasi maanteele ja võttis seekord suuna põhja poole. Kodutee tundus alati lühem, paistis tühjem. Tahavaatepeegli küljes keti otsas rippus Lina hõbesüda ja püüdis päikeselaike.

Nüüd istus Lina taas tema kõrval esiistmel, heledad juuksed näo ees nagu kardin. „Isa, kas sa tead, et oled ainult mõne tunniga kakskümmend üks suitsu ära tõmmanud?“ Lelle raputas tuhka aknast välja, puhus suitsu Linast eemale. „Kas tõesti nii palju?“ Lina tõstis silmad autokatuse poole, otsekui kutsuks kõrgemaid jõude appi. „Kas sa tead, et iga sigaret võtab üheksa minutit sinu elust, seega oled sa täna õhtul oma elu saja kaheksakümne üheksa minuti võrra lühemaks teinud?“ „Oi, oi,“ lausus Lelle, „aga mille pagana nimel ma elan?“ Lina vaatas talle otsa, tema heledaid silmi varjutas etteheide. „Sa pead mu üles leidma. Ainult sina saad seda teha.“

* Meja surus käed vastu kõhtu ja püüdis hääli mitte kuulata. Oma sõrmede all kisendavat nälga ja siis seda teist. Vastikut häält, mis läbi hõredate põrandalaudade tungis. Silje ähkimine ja siis tolle teise, Silje uue mehe 10

S T I N A J AC K S O N

oma. Voodiotste kiiksumine ja siis koera haukumine.

Ta kuulis, kuidas mees koerale käratas, et too asemele läheks.

Oli südaöö, kuid väikesesse pööningukambrisse paistis ere päike. Laotas oma sooje kollakaid kiiri hallidele seintele ja paljastas veresoonte mustri suletud laugude all. Mejal ei tulnud und. Ta laskus madala akna ette põlvili ja pühkis ämblikuvõrgu käega ära.

Ainult sinine öötaevas ja sinetav mets, niikaugele kui silm ulatus. Kui ta kaela pikaks venitas, nägi ta allpool järvesiilu, tumedat ja vaikset, otsekui ahvatlust. Ta tundis ennast nagu röövitud printsess mingis muinasjutus.

Suletud nukrasse torni keset suurt ja paksu metsa, mõistetud kuulama oma õela võõrasema seksimänge alumisel korrusel. Kuigi Silje ei ole tema võõrasema, ta on tema ema.

Kumbki neist ei olnud enne Norrlandis käinud. Rongis veedetud tundide jooksul oli mõlemat haaranud kõhklus, nad olid näägelnud ja nutnud ning pikka aega vaikselt istunud, samal ajal kui mets akende taga aina tihedamaks ja vahemaa jaamade vahel üha pikemaks muutus. Silje oli vandunud, et see on neil viimane kord kolida. Meest, kellega ta oli tutvunud, kutsuti Thorbjörniks ja tal oli Glimmersträski nime kandvas külas oma talu. Nad olid internetis tuttavaks saanud ja mitmeid tunde telefoni teel juttu ajanud. Meja oli Thorbjörni järsku Norrlandi murrakut kuulnud ja näinud pilte vuntsidega mehest, kellel oli turske kael ja silmad naeratades pilukil. Ühel pildil oli tal lõõtspill käes ja teisel oli ta kummargil jääaugu kohal, käes HÕBEDATEE

11

punaste soomustega kala. Silje sõnutsi oli Thorbjörn tõeline mees, mees, kes ka kõige karmimates tingimustes ellu jääb ja nende eest hoolitseda suudab.

Jaam, kus nad viimaks rongi pealt maha tulid, polnud midagi muud kui osmik mändide vahel, ja kui nad ust katsusid, oli see lukus. Kedagi teist polnud maha tulnud, ning kui rong minema sõitis ja puude vahele kadus, seisid nad tõmbetuule käes, käed rippu. Maapind vibreeris tagantjärele tükk aega jalge all. Silje süütas sigareti ja hakkas reisikotti üle kulunud perrooni lohistama, Meja seisis paigal ja kuulas natuke aega puude kohinat ja miljonite äsjakoorunud sääskede pininat.

Ta tundis, kuidas kõhusopis hakkab kuju võtma karje.

Ta ei tahtnud Siljele järgneda, ent ei julgenud paigale jääda. Teisel pool rööpaid kerkis mets nagu rohekasmust kardin heleda taeva taustal ja puulatvades liikusid tuhanded varjud. Ta ei näinud ühtegi looma, kuid tunne, et teda jälgitakse, oli sama tugev, nagu istuks ta keset mingit väljakut. Tuhanded silmapaarid kõditasid nahka.

Silje oli juba jõudnud pragulisele parkimisplatsile, kus ootas roostest puretud Ford. Mootorikatte vastu nõjatuva mehe nägu varjas must nokats. Kui mees neid tulemas nägi, ajas ta ennast sirgu ja tema naeratus paljastas huuletubaka. Tegelik Thorbjörn nägi laiem välja, kogukam. Kuid tema liigutustes oli midagi kohmakat ja rahumeelset ning ta ei paistnud oma suurusest teadlik olevat. Silje pani koti maha ja kallistas teda, justkui oleks ta päästerõngas keset metsamerd. Meja seisis kõrval ja vaatas asfaldipraost ülespoole sirutuvat võilille. Ta kuulis, et nad suudlevad, kuulis, kuidas nende keeled ringi sobravad.

12

S T I N A J AC K S O N

„See on minu tütar Meja.“ Silje pühkis suud ja osutas käega Mejale. Thorbjörn piidles teda mütsisirmi alt ja ütles oma hakitud keeles, et ta on teretulnud. Meja ise hoidis pilgu pidevalt maas, otsekui rõhutamaks, et kõik sünnib vastu tema tahtmist.

Thorbjörni auto haises nagu märja koera karv ja tagaistmele oli laotatud halliks tõmbunud kare loomanahk. Seljatoest oli hakanud pudenema kollast polstrit.

Meja istus hästi serva peale ja hingas läbi suu. Silje oli öelnud, et Thorbjörn on heal järjel, ent auto järgi otsustades oli see liialdus. Mehe tallu viiva tee ääres polnud midagi peale sünge kuusemetsa, see vaheldus raielankide ja üksikute väikeste järvedega, mis särasid puude vahel nagu pisarad.

Kui nad Glimmersträski jõudsid, oli Meja kurku kerkinud kipitav klomp. Esiistmel oli Thorbjörn oma käe Silje reiele pannud ja kergitas seda ainult aegajalt, et midagi enda arust olulist näidata: ICA pood, kool, pitsabaar, postkontor, pank. Ta paistis kõige üle tohutult uhke olevat. Elumajad olid suured ja paiknesid hõredalt. Mida kaugemale nad sõitsid, seda suuremaks kasvas talude vahemaa. Neid lahutasid mets, põllud ja karjakoplid. Siit-sealt kostis koerte hajusat haukumist.

Esiistmel olid Silje põsed lausa lõkendama löönud. „Vaata, Meja, kui ilus. Nagu muinasjutt!“ Thorbjörn ütles, et rahunegu ta nüüd maha, sest tema elab järve teisel kaldal. Meja mõtles, mida see tähendab. Tee muutus eespool kitsamaks, mets roomas ligemale ja autos võttis maad rusuv vaikus. Kõrgeid mände mööda vilksatamas nähes tundis Meja, et hingamine muutub raskeks.

HÕBEDATEE

13

Thorbjörni maja seisis üksiku ja hüljatuna metsalagendikul. Maja oli kahekorruseline ja kunagi ilmselt väärikas olnud, aga nüüd punase värvi maha koorinud ja näis olevat maa sisse vajumas. Tokerja karvaga koer haukus keti otsas, kui nad autost välja ronisid. Muidu polnud kuulda ühtegi häält peale kuuselatvu sakutava tuule. Meja vaatas ringi, jalad ei tahtnud hästi kanda. „No nii, siin see nüüd ongi,“ lausus Thorbjörn ja viipas käega. „Kui vaikne ja rahulik siin on,“ sõnas Silje, ent vaimustus oli kadunud.

Thorbjörn viis nende kotid majja ja pani räpast mustunud põrandale. Maja haises tuulutamata ruumide ja vanade toiduaurude järele. Neile vahtis vastu mingist kadunud kümnendist pärit topilise kangaga kaetud mööbel. Pruunitriibulist tapeeti ehtisid loomasarved, kumerates tuppedes noad, neid oli rohkem, kui Meja oma elus näinud oli. Ta katsus Silje pilku tabada, kuid see ei õnnestunud. Silje oli oma näole kleepinud tolle naeratuse, mis tähendas, et ta on valmis taluma peaaegu ükskõik mida, et ta pole kaugeltki valmis oma viga tunnistama.

Alumiselt korrusel kostvad oiged ja äginad olid vaibunud ja teinud ruumi lindudele. Meja polnud iialgi niisugust linnulaulu kuulnud, see kõlas hüsteeriliselt ja ebameeldivalt. Kaldus lagi moodustas tema pea kohal kolmnurga ja teda jälgisid tuhanded oksaaugusilmad.

Kui Thorbjörn oli trepi juures seisnud ja Mejale näidanud, kus too elama hakkab, oli ta seda kolmnurkseks toaks nimetanud. Oma tuba teisel korrusel. Mejal 14

S T I N A J AC K S O N

polnud enam ammu oma tuba olnud. Enamasti olid tal üksnes oma käed, millega hääli summutada. Täiskasvanute õeluste ja masenduse ning teineteise vastu puutuvate kehade hääli. Polnud mingit tähtsust, kui kaugele nad kolisid, need hääled jõudsid alati järele.

* Alles siis, kui Lelle rehvide tüminal teepervele kaldus, tundis ta, kui väsinud ta on. Ta keeras akna alla ja lõi endale senikaua vastu nägu, kuni nahk kipitama hakkas. Kõrvaliste oli tühi. Lina oli kadunud. Ega tütar tema öiseid sõitmisi ka heaks kiidaks. Lelle torkas uue sigareti hambu, et ärkvel püsida.

Koju Glimmersträski jõudes õhetasid ta põsed kõrvalopsudest. Bussipeatuse juures võttis ta kiiruse maha ja jättis auto seisma. Vaatas vildikaga tehtud grafiti ja linnusitaga kaunistatud ilmetut klaasputkat umbusklikult. Oli varane hommik ja esimene buss polnud veel läinud. Lelle tuli autost välja ja läks kriimulise puupingi juurde. Maas vedelesid kommipaberid ja nätsuplärakad.

Veelompidelt peegeldus öine päike. Lelle ei mäletanud, et vihma oleks sadanud. Ta lonkis mõne tiiru ümber putka ja peatus nagu alati seal, kuhu ta Lina jätnud oli.

Toetus õlaga vastu räpast klaasi täpselt nagu Linagi.

Natuke hooletult, otsekui näitamaks, et ega see nüüd nii suur asi ka ole. Esimene tõeline suvine tööots.

Arjeplogis kuuskede istutamine. Saab enne kooli algust head raha teenida. Selles polnud ju midagi imelikku.

See, et nad liiga vara kohale jõudsid, oli Lelle süü, tema oli kartnud, et Lina jääb bussist maha ega jõua HÕBEDATEE

15

esimesel tööpäeval õigeks ajaks kohale. Lina ei olnud nurisenud, juunihommik sädistas ja soojendas. Lina oli seisnud seal putkas täiesti üksi, päike peegeldumas Lelle vanadelt lenduriprillidelt, mille ta oli endale nuianud, ehkki need katsid poole tema näost. Võib-olla oli ta lehvitanud, võib-olla isegi õhumusi saatnud. Tavaliselt ta tegi seda.

Noorel politseinikul olid olnud samasugused päikeseprillid. Ta oli need laubale lükanud, kui esikusse astus ning pilgu Lellele ja Anettele kinnitas. „Teie tütar ei läinudki täna hommikul bussi peale.“ „See ei saa õige olla,“ oli Lelle öelnud, „ta läks ju bussipeatuses autost välja?“ Politseinik raputas pead, nii et päikeseprillid toetuspunkti kaotasid. „Sinu tütart ei olnud bussis, me rääkisime nii juhi kui ka reisijatega. Keegi pole teda näinud.“ Nad olid juba siis teda imelikult vaadanud. Ta tundis seda. Politsei ja Anette. Nende silmist paistev etteheide torkis ta auklikuks, jõud hakkas välja visisema.

Tema oli ikkagi viimasena Linat näinud, tema oli Linat sõidutanud, tema vastutas. Nad esitasid ikka ja jälle ühtesid ja samu neetud küsimusi, tahtsid teada täpseid kellaaegu, seda, missuguses tujus Lina tol hommikul oli. Kas tal oli kodus hea olla? Kas nad tülitsesid?

Viimaks oli tal kõrini saanud. Ta haaras köögitooli ning lennutas selle täie jõuga ühe politseiniku pihta ja too neetud jänespüks tormas välja abijõude kutsuma.

Lelle tundis ikka veel põrandalaudade jahedust põse all, kui nad ta pikali väänasid ja käed raudu panid. Kuulis 16

S T I N A J AC K S O N

Anette nuttu, kui nad ta ära viisid. Aga Anette ei olnud teda kaitsnud. Ei siis ega ka nüüd. Nende ainus laps oli kadunud ja naisel polnud kedagi teist, keda süüdistada.

Lelle pani mootori käima ja sõitis üksildasest bussiputkast minema. Kolm aastat ja tema oli endiselt viimane, kes oli Linat näinud.

* Kui poleks olnud sisikonda kriipivat näljatunnet, oleks Meja alatiseks kolmnurksesse tuppa jäänud. Ükskõik kuhu nad ka ei kolinud, ei saanud näljatundest iialgi lahti. Ta paotas ust, üks käsi nuriseva mao vaigistamiseks kõhul. Ta pidi kikivarvul käima, sest trepiastmed olid nii kitsad, mitu neist nagises ja kägises tema raskuse alla ning muutis hiilimise asjatuks. Köök oli pime ja Thorbjörni magamistoa uks kinni. Koer oli esikupõrandal sirakil ja jälgis tema möödumist valvsalt.

Kui ta välisukse avas, ajas loom ennast püsti ja lipsas Meja jalgade vahelt õue, enne kui too reageerida jõudis. Koer tõstis sõstrapõõsa juures jalga ja tiirutas siis kõrge rohu sees ringi, nina maas. „Miks sa koera välja lasid?“ Meja polnud märganud, et Silje istus seina ääres lamamistoolis. Ta suitsetas sigaretti, võõras flanellsärk ülakeha katmas. Juuksed ümbritsesid pead nagu lõvilakk ja silmad reetsid magamatust. „Ma ei tahtnud, ta lipsas välja.“ „See on emane koer, tema nimi on Jolly.“ „Jolly?“ „Mm.“ HÕBEDATEE

17

Koer reageeris oma nimele ja oli peagi terrassil tagasi. Heitis pehkinud puidule, keel suust väljas nagu lips, ja vahtis neid. Silje pakkus Mejale suitsu ja too nägi, et tal on kaelal punased plekid. „Mis sul seal on?“ Silje muigas kõveralt. „Ära mängi lolli.“ Meja võttis suitsu, ehkki tal oli tegelikult kõht tühi.

Lootis, et Silje säästab teda üksikasjadest. Vaatas silmi kissitades metsa poole ja talle näis, et seal liigub miski.

Eluilmaski ei läheks ta üksinda sinna. Ta imes suitsu ja tal tekkis taas too lämmatav tunne, et ta on luku taga, sisse piiratud. „Kas me tõesti hakkame siin elama?“ Silje riputas jala üle käetoe, nii et mustad aluspüksid paistsid. Ta kõlgutas närviliselt jalga. „Me peame, see on mingi võimalus.“ „Aga miks?“ „Sest meil pole valikut.“ Nüüd ei vaadanud Silje talle otsa. Eelmise päeva eufooria oli kadunud, sära silmades kustunud, ent tema hääl oli otsusekindel. „Thorbjörnil on raha. Tal on talu, tal on kindel töö, me võime siin hästi elada, ilma et meil oleks vaja järgmise kuu üüri pärast muretseda.“ „Kusagil pärapõrgus asuvat lobudikku ma küll heaks eluks ei nimetaks.“ Silje kaelale ilmusid punased laigud ning ta pani käe rangluule, otsekui tahaks neid takistada. „Ma ei jaksa midagi muud teha,“ ütles ta. „Ma olen vaesusest tüdinud. Mul on vaja meest, kes meie eest hoolitseks, ja Thorbjörn just seda teha tahabki.“ 18

S T I N A J AC K S O N

„Oled sa kindel?“ „Milles?“ „Et ta tahab?“ Silje suunurk kerkis. „Küll ma selle eest hoolitsen, et ta tahaks, ära sina selle pärast muretse.“ Meja kustutas pooleldi tõmmatud suitsu talla all. „Kas midagi süüa on?“ Silje tõmbas sügava mahvi ja muigas, nagu mõtleks ta seda tõsiselt. „Selles lobudikus on rohkem toitu, kui sina oma elus näinud oled.“

* Taskus vibreeriv mobiiltelefon ajas Lelle üles. Ta istus sirelipõõsa kõrval lamamistoolis ja keha valutas, kui ta telefoni kõrva äärde tõstis. „Lelle, kas sa magad?“ „Ei, kurat võtaks,“ luiskas ta. „Ma teen aias tööd.“ „Kas aedmaasikad hakkavad valmis saama?“ Lelle viskas pilgu rohtukasvanud maasikamaale. „Ei, aga loota on.“ Liini teisest otsast kostis Anette hingamist, otsekui püüaks naine ennast koguda. „Ma panin info Facebooki üles,“ lausus ta, „pühapäevase mälestamise kohta.“ „Mälestamise?“ „Kolmanda aastapäeva eel, see pole ju saanud sul meelest ära minna.“ Lamamistool kägises, kui Lelle püsti tõusis. Pea HÕBEDATEE

19

hakkas korraks ringi käima ja ta pidi rõdupiirdest kinni haarama. „Pagan võtaks, loomulikult on mul meeles!“ „Thomas ja mina ostsime küünlaid ja ema õmblusring on T-särke juurde trükkinud. Me oleme mõelnud, et alustame kiriku juurest ja marsime bussipeatusse. Sa võid ju ette valmistada, kui tahad mõne sõna öelda.“ „Mul pole vaja midagi ette valmistada. Kõik, mida ma öelda tahan, on mul pealuu sees.“ Kui Anette vastas, oli tema hääl väga väsinud. „Oleks parem, kui me suudaksime ühise rindena esineda,“ lausus ta, „Lina pärast.“ Lelle mudis oimukohti. „Kas me peaksime käest kinni hoidma ka, sina, mina ja Thomas?“ Torus kahises sügav ohe. „Kohtume pühapäeval. Ja, Lelle?“ „Jah?“ „Ega sa ometi ööd läbi ringi ei sõida?“ Lelle pööritas silmi taeva poole, kus päike pilve tagant välja pressis. „Kohtume pühapäeval,“ lausus ta ja lõpetas kõne.

Kell oli pool kaksteist ennelõunal. Pärast öist ringisõitmist oli ta õues lamamistoolis neli tundi magada saanud. Seda oli rohkem kui tavaliselt. Kukal sügeles ja ta küünealused said sääsekuppude kratsimisest veriseks. Ta läks tuppa. Pani kohvi üles ja loputas köögikraani all nägu. Kuivatas ennast sileda köögirätikuga ning peaaegu kuulis vaikuses Anette noomimist. Köögirätikud olevat nõude ja siledate pindade, mitte tema kareda inimnaha jaoks, ja Lina otsimine olevat politsei, mitte tema hingevalust vaevatud isa asi. Anette oli teda 20

S T I N A J AC K S O N

lahtise käega näkku löönud ja karjunud, st see olevat tema süü, et tema olevat see, kes oleks pidanud vaatama, et Lina bussi peale saab, tema olevat naiselt tütre võtnud. Ta oli Lellet seni tagunud ja küünistanud, kuni too naisel käsivartest kinni haaras ja nii kõvasti pigistas, et naise lihased lõtvusid ja too tema all kokku sulas. Lina kadumise päev oli viimane, kui nad teineteist puudutasid.

Anette pöördus väljapoole, sõprade, psühholoogide ja ajalehereporterite poole. Avasüli ootava ja kiimast tuksleva riistaga tööterapeut Thomase poole, kes oli lahkesti valmis nii ära kuulama kui ka probleemi olematuks keppima. Anette võttis unerohtu ja rahusteid, need muutsid ta pilgu töntsiks ja tegid ta liiga jutukaks.

Ta lõi Lina kadumisele pühendatud Facebooki lehekülje, korraldas kohtumisi ja andis intervjuusid, mis Lellel ihukarvad püsti ajasid. Nende eraelu üksikasjad. Üksikasjad Lina kohta, keda Lelle kaitsta tahtis.

Lelle ise ei rääkinud kellegagi. Tal ei olnud aega.

Tal oli vaja Lina üles leida. Otsimine oli ainus tähtis asi. Hõbedateel sõitmine algas tol suvel, ta kergitas iga prügikasti kaant, sobras paljakäsi konteinerites, tuhnis suletud kaevandustes ja mudastes soodes. Istus kodus arvuti ees ja luges internetifoorumitest pikki lugusid, kus võhivõõrad Lina kohta oma teooriaid kirja panid.

Eri kujutlustest kootud pikk jõle jutukangas: Lina olevat põgenenud, tapetud, röövitud, tükeldatud, ta olevat ennast ära tapnud, uppunud, auto alla jäänud, ta olevat prostituudiks sunnitud ja terve rodu muid luupainajalikke stsenaariume, mida Lelle mõistus ei suutnud vastu võtta, aga siiski sundis ta ennast neid lugema. Peaaegu iga päev helistas ta politseisse ja karjus nende peale, HÕBEDATEE

21

et nad ei tee oma tööd. Ta ei maganud ega söönud.

Ta tuli pärast pikki otsingupäevi koju, riided porised ja nägu täis kriimustusi, mida ta seletada ei osanud.

Anette ei pärinud enam. Võib-olla tundis Lelle isegi kergendust, kui naine ta Thomase pärast maha jättis, siis sai ta täielikult otsingutele pühenduda. Otsingud olid kõik, mis tal oli.

Lelle istus arvuti taha, kohvikruus käes. Kuvari taustapildilt naeratas talle vastu Lina. Õhk oli raske, tuba tuulutamata. Kardinad olid ette tõmmatud ja sissepääsenud valguskiirtes keerles tolm. Aknalaual konutas unustatud lill. Kõikjal kurvad meeldetuletused tema allakäigust, sellest, missuguseks ta on muutunud.

Ta logis Facebooki leheküljele, kus oli kutse Lina mälestamisele. Sada kolm inimest olid seda laikinud ja kuuskümmend neli osavõtjat ennast kirja pannud.

Lina, me igatseme sind ega jäta kunagi lootust, oli üks tema sõpradest kirjutanud ning lisanud sellele hüüumärke ja nutvaid emotikone. Viiskümmend kolm inimest laikisid seda postitust. Anette Gustafsson oli üks neist. Lelle mõtles, kas naine muudab millalgi perekonnanime ära. Ta klõpsas edasi, lasi pilgu üle luuletuste, piltide ja vihaste hüüatuste. Keegi teab, mis Linaga juhtus, on aeg ette astuda ja tõtt rääkida! Vihased punetavate põskedega emotikonid. Üheksakümmend kolm meeldimist. Kakskümmend kommentaari.

Lelle logis välja. Facebook tekitas temas üksnes masendust. „Miks sina ei võiks sotsiaalmeedias üles astuda?“ oli Anettel kombeks tänitada. „Kus üles astuda? Virtuaalsel nutupeol?“ „Jutt on tegelikult Linast.“ 22

S T I N A J AC K S O N