Hunt metsas

Talv 1940

Nad jätsid maha kodu, perekonna ja kodumaa. Hommikul alanud talve esimene lumesadu oli õhtuks muutunud lörtsiks. Koos merelt puhuva tuulega muutis see lobjakaga kaetud tänavad ohtlikult libedaks. Nad asusid teele saaniga, auto oleks kallakutel hätta jäänud. Hobune vedas ree sadamaväravast sisse. Metallist jalased libisesid lumistel munakividel.

Punaarmee mundris sõdur pööras tulijate poole vintpüssitoru. „Seis.”

Kutsar tõmbas ohjadest ja hobune jäi kapjadega munakive kraapsates seisma.

Sõdur silmitses saanis istuvaid tekkidesse mähitud reisijaid: naine ja kaks last. „Dokumendid.”

Leena asus käekotis ringi kobama. „Ei. Tulge maha. Teie kõik.”

Leena andis lastele märku saanist välja ronida.

Sõdur silmitses neid. Palitutesse, sallidesse ja mütsidesse mässitud laste vanust või sugu oli raske hinnata. Kohmakad palitud jätsid mulje, et nad olid prisked ja hästi toidetud. Järjekordsed rikkad riigist pageda üritavad eesti sead, mõtles sõdur.

Leena ei pööranud pilku kõrvale. Kui vana see sõdur õigupoolest olla võis, seitsmeteistkümne- või kaheksateistkümneaastane?

Sinel rippus ta seljas nagu telk. Müts oli silmini vajunud. Suur vabastaja. Leena tundis soovi ta endale põlvele heita ja tagumik tuliseks kütta. Aga nolgil oli vintpüss. Tema selja taga oli Puna­ armee. Naine võttis dokumendid ja ulatas sõdurile. „Palun,” ütles naine. Ta rääkis ladusat vene keel. Leena oli sündinud Peterburis, revolutsioonijärgselt Leningradi nime kandva linna Eesti kogukonnas.

13

Hunt metsas

Sõdur heitis vintpüssi õlale. Ta asus tunnimehe valveposti kohal rippuva laterna valguses pabereid veerima. Dokumendid laperdasid lörtsisajus. Mees ei kiirustanud.

Vaeseke, mõtles naine, ta ei oska vist korralikult lugeda.

Viimaks tõstis sõdur pilgu. „Riigist lahkumise põhjus?” „Sugulaste külastamine,” valetas naine. „Milliste sugulaste? Kas te teate, kuhu laev läheb?” Mees osutas lõuaga umbes saja meetri kaugusel kai ääres seisva laeva suunas. „Jah.” „Saksamaale.” „Ma tean. Te küsisite, kas ma tean. Ma vastasin jah.” Naine ei suutnud oma ärritust ega kasvavat murelikkust vaos hoida.

Sõdur heitis talle tigeda pilgu. „Ma küsin veel kord. Milliste sugulaste?”

Naine kõhkles. „Nõbude. Me läheme mu nõbudele külla.” „Ühesõnaga, lasete jalga?” „Mille eest? Kas Nõukogude Liit ja Saksamaa mitte oma­vahel lepingut ei sõlminud? Küsimuste esitamine oleks asjakohane siis, kui me Inglismaale või Ameerikasse läheksime. Aga nagu te näete, on meie paberid korras. Meie eesmärgis ei ole midagi ebaseaduslikku.” Naine sirutas käe dokumentide järele. „Teil ei ole õigust …”

Sõdur murdis nüüdseks läbi vettinud paberid kokku ja torkas sinelitaskusse. Ta võttis püssi uuesti kätte. „Mul on täielik õigus.

Mul on volitused keelata pääs sadamasse kõigile, kes mulle kahtlased tunduvad. Teie tundute mulle kahtlased. Tulge kaasa. Võtke oma kohvrid.”

Mees astus kõrvale ja andis naisele püssitoruga märku liikuma hakata. Kui tundus, et naine ei kavatse paigast liikuda, suunas ta relva naise kõrval seisvate laste poole.

Naine noogutas ja asus lastega askeldama. Ta teadis, mis nende kolmega nüüd edasi juhtub. Nad toimetatakse ühte mornidest barakkidest sadamaservas. Seal jäetakse nad ilma mingit selgitust andmata mõnda külma ruumi tundideks, ehk koguni terveks ööks ootama. Päris kindlasti seniks, kuni nende laev on lahkunud.

14

Talv 1940

„Ema,” küsis suurem lastest eesti keeles. „Kas me ei lähegi Saksa­maale?” „Kõik on korras, kullake. Küll me selle asja selgeks saame. Ja siis asumegi teele.” „Ma ei tahtnud niikuinii Saksamaale minna,” teatas väiksem laps.

Väike seltskond korjas kohvrid saanist kokku, igaühele üks, ja nad jätkasid teekonda jalgsi. Kutsar pööras saani ümber ja kadus pimedusse. Tuul kandis märjast hobusest õhkuva tuttavliku ja trööstiva lõhnapahvaku minema.

Sadama sissepääsu juures võttis oma seltsimehe asendamiseks koha sisse sõdur, kes astus välja seni lörtsise öö eest varju pakkunud vahiputkast.

Ruum oli külm, täpselt nagu Leena oli oletanud. Ja samuti oli ta osanud oodata seda, et nad juhatakse ruumi ja jäetakse sinna.

Uks pandi nende selja taga lukku. Sõdur oli kohvrid endaga kaasa viinud. Lehkas keedetud kapsa ja märja villa järele. Naise kümneaastane tütar Maret võttis toolil istet ja asus jalgu kõlgutama. Ta vend Juhan tõmbas end laulu ümisedes ja peopesi uurides kerra seina ääres seisva laua all. „Ema?” „Jah, kullake?” „Kas ma tohin palitu seljast ära võtta?” „Ei, kullake. Loodetavasti saame siit kohe minema.” „Aga mul on palav.” „Ma tean, kullake. Aga seda ruumi ei ole köetud. Kui sa palitu seljast võtad, hakkab sul varsti külm.” „Aga mul on ebamugav.”

Leenal oli samuti ebamugav. Aluspesu voodri vahele õmmeldud ehetel istumine polnud kuigi mõnus. Naine polnud saanud kõike kodus tualettlaua sahtlis leiduvat kaasa võtta. Ülejäänud ehted oli ta viinud vanematekoju ja seal aeda matnud, ootama päeva, mil nad saavad koju tagasi tulla.

Koju tagasi.

15

Hunt metsas

Nad polnud veel kuskile jõudnudki, kuid ometi oli naisel tunne, et tema korrapärane elu, ta laste õnn ja turvatunne olid jäänud teise ellu. Kui kaua? Kui kaua peavad nad eemal vii­bima?

Siis mõtles naine oma abikaasale Hendrikule. Ta polnud meest kolm nädalat näinud. Just tema oli neile hankinud dokumendid, mis nüüd arvatavasti vettinuna sõduri sinelitaskus vedelesid. Dokumendid oli käskjalg kohale toimetanud sama päeva pärastlõunal. Neile olid lisatud Hendriku kirjutatud juhtnöörid, mis andsid korralduse kohe teele asuda ja mainisid selleks ette nähtud laeva nime. Laev oli sama hästi kui käeulatuses, seisis kai ääres ja seda täideti laadungiga. Laev, mis oli paari minuti eest vilet andnud, hoiatades kõiki kuuldekauguses viibijaid peatsest teeleasumisest. Naise mõtisklused katkestas tajumine, et tütar jälgib teda. Ta naeratas lapsele ja läkitas talle õhusuudluse.

Maret oli mures. Ta oli küll kõigest kümneaastane, kuid oskas ometi nii mõndagi tähele panna. Tüdrukule oli kõigepealt silma jäänud see, ema silmade ümber on tekkinud ringid. Siis see, et ema riided hakkasid talle korraga suureks jääma. Ta oli sedagi tähele pannud, et ema ei liikunud enam tavalise kergusega. Ta ei keerutanud enam lapsi kätest hoides ringiratast nagu vanasti. Ei naernud enam helisevalt. Ja nüüd siis see. „Ema?” „Jah, kullake?” „Miks sõdur ütles, et me oleme kahtlased?” „Me ei ole kahtlased, kullake. Ta lihtsalt peab üht-teist kontrollima.” „Aga ta ütles „kahtlased”.” „Ta ei mõelnud seda nii. Ta kontrollib, kas meie paberid on korras, ja siis asumegi teele.”

Maret sai vene keelest aru. Sarnaselt kõigi teiste Eesti kooli­ lastega õppis temagi koolis lisaks emakeelele vene keelt. Saksa keelt samuti. Tüdruku kodumaa oli aastasadu ühe või teise riigi võimu alla kuulunud. Ometi polnud ta oma lühikese elu jooksul väga paljude venelastega kokku puutunud. Mitte 16

Talv 1940

pärast ise­seisvuse saavutamist. Iseseisvuse, mille eest ta isa, Eesti mereväe­ohvitser, kakskümmend aastat tagasi võidelnud oli. Tüdruku mõtted pöördusid sõduri juurde tagasi. Ta oli ­kuulnud, mida too nende emale ütles, ja aru saanud, mida ta selle all silmas pidas – rääkigu ema ükskõik mida. Mees ei meeldinud tüdrukule. Ta oli vastik. Ta meenutas talle ta õpetajat.

Mitte vana õpetajat. Uut. Seda, kes oli sügisel neid õpetama tulnud.

Nende eelmine õpetaja naeratas alati. Kui nad mängides kukku­sid, kallistas ta lapsi, kuni nad enam ei nutnud. Ta pakkus neile lohutuseks karamellkompvekke. Puuviljakaramelle, vaarikaja maasikamaitselisi. Uus õpetaja ei näinud küll niimoodi välja, nagu võiks ta kedagi kallistada, veel vähem kommi pakkuda.

Maret meenutas uut õpetajat. Seda, kes vene keelt rääkis. Ja esimest päeva, mil ta klassi ette astus. Õpetajal oli soojale ilmale vaatamata seljas paks villane seelik.

Kuklasse tihedaks krunniks tõmmatud juuksed rõhutasid teravaid põsesarnasid. Ta lehkas naftaliini järele.

Naine tõmbas klassiukse kinni.

Ta pani selle lukku.

Seejärel vaatas ta klassis põgusa kalgi naeratusega ringi. „Tere hommikust, poisid ja tüdrukud. Mina olen teie uus õpetaja. Teie eelmine õpetaja lahkus. Ta ei tule enam tagasi. Aga ärge muretsege. Kõik jätkub vanaviisi, täpselt nii, nagu te harjunud olete. Nii, ma olen aru saanud, et te alustate päeva palvusega, on nii?”

Lapsed noogutasid. „Selge, sel juhul jätkame palvusega. Palvete lugemine on väga oluline, eks ole, lapsed?”

Lapsed noogutasid jälle. „Väga tore. Ja kuna Jumal võib meile anda kõike, mida soovime, siis kuidas oleks, kui paluksime täna Jumalalt midagi erilist?

Ma tean! Palume Jumala käes šokolaadi, eks ole? Pange silmad kinni, lapsed. Hästi kõvasti. Ja nüüd palvetage kogu südamest, et Jumal saadaks teile kõigile tüki šokolaadi.”

17

Hunt metsas

Lapsed palvetasid kogu südamest. Nad pigistasid silmad kõvasti kinni. Surusid käed nii kõvasti palveks kokku, et sõrmenukid valgeks tõmbusid. „No nii, lapsed … tehke silmad lahti!”

Nad vaatasid laudadele. Neil polnud midagi. „Oi heldeke,” tähendas õpetaja, „oi heldeke. Paistab, et Jumal on teid täna ära unustanud.” Naine tegi pausi ja vaatas neid suurte silmadega. Seejärel muutus ta taas erksaks. „Teate mis, paneme uuesti silmad kinni ja käed kokku. Seekord palvetame, et onu Jossif Stalin meile šokolaadi saadaks, eks ole? No nii, lapsed, silmad kinni, paneme käed kokku ja palvetame, et armas onu Jossif …”

Ja lapsed palvetasid uuesti. „Nii, tehke nüüd silmad lahti.”

Lapsed tegid, nagu kästud.

Iga lapse laual oli ruuduke šokolaadi.

Tüdruk rääkis koolis juhtunust kodus vanematele. Ta ei saanudki aru, kas asi tegi neile nalja või muutis murelikuks.

Mareti mõtted rändasid viimase korra juurde, mil ta isa näinud oli. Või pigem kuulnud. See oli juhtunud mõne nädala eest nende Tõnismäe korteris. Nende imeilusas korteris. Ilm oli külmaks läinud ja ruumid köetud. Tüdrukul hakkas voodis palav. Ta tõusis ja avas akna. Sellest polnud abi. Palavus ja janu sundisid teda vett jooma minema. Ta vanemad olid elutoas ja rääkisid vaikselt omavahel. Maret astus paljajalu vaikselt uksele lähemale, et teda ei nähtaks, ja jäi kuulatama. Tüdruk ei kuulnud päris täpselt, kuid tasased ärevad hääled lubasid oletada, et jutt on tõsine. „Nemad on juba läinud. Vanemate ohvitserideni jõudmine on üksnes aja küsimus.” Isa vaikis hetkeks. „Ja pärast seda, kui mind on ära viidud … tulevad nad sinu ja laste järele.”

Tüdruk kuulis, kuidas ta ema vaikselt ägas. „Mida me ette võtame?” „Ära muretse. Ma mõtlen midagi välja. Ma ei jäta sind ja lapsi hätta.”

Tüdruk kuulis, kuidas isa tõusis, ja sibas kiirustades oma tuppa tagasi. Joogijanu oli unustatud.

18

Talv 1940

Ta kuulis korteri välisukse sulgumist.

Tagasi voodisse pugedes tajus tüdruk taas oma sisemust juba mõnda aega purenud ebamugavustunnet ja rahutust. Mida oli isa silmas pidanud? Nad tulevad sinu ja laste järele. Kes need „nemad” olid? Selleni jõudmine ei nõudnud palju aega. Igal pool olid sõdurid. Mitte Eesti sõdurid. Võõrad. Üha rohkem ja rohkem mehi, kelle peakatet ehtis punane täht. Ta oli kooli minnes ja koolist tulles märganud, kuidas inimesi tänaval kinni peeti.

Kätega vehkimist ja kõrgendatud hääli. Palitutaskutest ja käekottidest välja otsitud dokumentide krabinat.

Dokumentide krabin. Samasuguste, nagu ta ema oli just sõduri kätte andnud.

Mareti mõtted põikasid tagasi sadamasse teele asumisele eelnenud pärastlõunasse. Ta oli taas oma pere korteris, mitte selles lehkavas ja külmas ruumis paljudesse seelikutesse ja palitutesse pakituna higistamas. „Tule nüüd, kullake, tule nüüd. Tee kähku. Me peame minema hakkama,” ahastas ema ühest toast teise käies. „Me peame kohe minema hakkama.” „Kas ma tohin raamatu kaasa võtta?” Tüdruk oli ristisjalu elutoa põrandal istunud ja Tennysoni „Kuninga idülle” lugenud.

Ta oli raamatut endale sünnipäevakingiks palunud. Arthuri ja Guinevere’i ja Lanceloti maailma kandunud. Emotsioonid, mis temas seda lugedes vallandusid, ühtaegu trööstisid ja šokeerisid teda. Üllas armastus ja reetmine. Kangelaslikkus, idealism ja kurjus. Kaotuse ja kahetsusega kaasnev rafineeritud melan­hoolia. „Ei, kullake. Raamatud on liialt rasked. Me ostame sulle kohale jõudes uued raamatud.”

Ema võttis tüdrukul käest kinni, too tõusis nagu kuninganna Guinevere ja lubas end oma magamistuppa talutada. Diivanile olid laotud tüdruku kolm parimat palitut: puuvillane suve- ja villane talvepalitu ning punane pidulik üleriie. „Pane need selga, kullake.” „Kõik kolm? Aga ema, mul on juba kolm seelikut ja kaks pluusi seljas. Mul on väga palav.”

19

Hunt metsas

„Ma ju ütlesin sulle, igaüks saab vaid ühe kohvri kaasa võtta.

Me peame võimalikult palju riideid selga panema.”

Sellal kui ema ta palitutega jändas, silmitses Maret oma voodi kõrval seisvat juba valmis pakitud ja tüdrukuga peaaegu ühe­ suurust kohvrit. See oli valmistatud pähkelpruunist papist ja varustatud pruuni melamiinist käepidemega. Kohvri tagumised hinged olid paindunud, et kummuvatele külgedele vähemalt osaliselt rohkem ruumi anda.

Tüdruk pööras end uuesti ringi, et veel kord protesteerida, kuid tabas ema nõrkusehetkel. Ta nägi, et naise enesekindlus oli kadunud. Ta nägu oli pingul ja silmad läikisid elektrivalguses.

Need olid paistes ja punased. „Ema?” „Tee nüüd kähku, paneme viimase palitu selga. Torka käsi siit sisse. Suru.”

Maret teadis, et ema tõreles vaid moepärast. Ta väänas ja surus oma käsivart, mille sellele kuhjatud riidekihid kohmakaks muutsid, läbi järgmise varruka villase tunneli, kuni õlg valust tuikama hakkas. Viimaks ilmusid sõrmed manseti otsas nähtavale ja neile järgnes ülejäänud käsi. Ema rapsis ja sikutas palitut, et seda lapse õlgade ja keha ümber kohendada. „Väga hea. Nii sobib. Mine nüüd ja otsi kähku oma vend üles.

Ma ei tea, kus ta jälle on, ja saan on iga hetk kohal. Iga hetk.”

Taas eemalt kostev laevavile tõi Mareti jälle tagasi ebameeldivasse külma ruumi. „Ema, kas see on meie laev?” „Ma ei tea,” tunnistas Leena. Temagi oli seda Sibeliuse sümfoonia lõppu meenutavat kaeblikku hääbuvat heli kuulnud. Ta võis seda vabalt ette kujutada, kuid ometi tundus naisele, et selles oli midagi ühtaegu tungivat ja lõplikku. Neile on jäänud veel mõni minut, ja siis on juba liiga hilja.

Koridorist kostis saabaste müdinat. See lähenes kiiresti.

Uks keerati lukust lahti ja paisati valla.

See oli sama sõdur.

20

Talv 1940

Kohe ta selja taga oli teine mees. Ta kandis sinist kuldsete õlakutega mundrit. Nõukogude mereväe kolmanda järgu kapteni tunnused. Mees kummardas. „Peeter!” hüüatas Leena. „Onu Peeter!” hõiskasid kaks last teda kallistama tormates, mees kallistas neid innukalt vastu. „Tasa-tasa,” manitses mees, „ma kardan, et meil on väga vähe aega. Me peame teid teele saatma. Seltsimees sõdur tegi suurepärast tööd ja täitis imetlusväärselt oma kohust. Aga mõistagi on ilmselge, et puudub igasugune põhjus teie kinnipidamiseks.

Niisiis andsin seltsimehele korralduse teid laeva peale saata. Võtke oma kohvrid – need seisavad koridoris.” Üle lörtsise sadamaterritooriumi kõndides jäi Leena koos Peetriga teistest veidi maha. Sõdur ja lapsed jätkasid teekonda laeva suunas. See paiskas õhku veel viimase vile, pikk kaeblik heli keerles talvises tuules sadama kohal ja kaikus Läänemerd katvas öös. „Peeter …?” „Ära hakka midagi küsima, kullake.” „Aga sinu munder …?” „Me kõik peame oma valikud tegema.” „Jah, aga …” „Minu laev Ristna täiendab praegu sadamas varusid ja me asume peagi pärast teid teele. Muide, teie laev on viimane reisilaev, mis Tallinnast lahkub. Pärast seda on sadam avatud üksnes sõjalaevadele.” „Kuidas sa teadsid, et me siin oleme?” „Kallikene, mida sa ise arvad? Hendrik laskis mul teie jaoks paberid vormistada.” „Hendrik! Kus ta on? Kas ta on koos teiega? On ta nüüd üks teie seast?” „Mina ei tea, kus ta on. Keegi mees tuli kolm päeva tagasi kirjaga teie kohta. Rohkem ei tea ma midagi. Sa tead ise kõige paremini, milline mu vend on: laseb ringi nagu orav rattas. Kes seda teab, kus ta on või millega tegeleb.”

21

Hunt metsas

„Aga miks ta meid Saksamaale saadab?” „Mine võta kinni. Viimane koht maamunal, kuhu kippuda.

Olemegi teie laeva juures … Tulge siia, pisikesed, kallistage oma vana onu Peetrit hüvastijätuks.”

Lapsed kuuletusid heameelest kilgates. Nad tundsid ta soojust, hingasid sisse ta tuttavlikku lõhna.

Sõdur sikutas nad eemale ja utsitas maabumissilda mööda astuma. Võimatu oli ta ilmest välja lugeda, mida ta seejuures mõtles.

Leena kallistas oma mehevenda. „Ega sul sellest probleeme ei tule? Ega see noormees sinu peale kaeba?”

Peeter kehitas õlgu. „Nüüdsest tähendab iga liigutus riskimist.” „Kas me kohtume veel?” „Aga muidugi.”

Määrdunud ja soolakoorikuga kaetud korstnaga Läänemere ranna­sõidulaev tossutas üle rahutute vete sadamast välja ja kadus öhe. Neljas, kõige alumine illuminaatorite rida kadus aeg-ajalt mäslevate lainete varju ja kerkis siis taas nagu õhku ahmides pinnale.

Seal, armetus väikeses kajutis viimase Tallinnast lahkuva reisi­ laeva pardal jagas kodumaalt pagev Leena koos oma kümne­ aastase tütre ja kuueaastase pojaga ühte kuuest koikust.

Kajutit ja koikusid välgutas üksiku lambipirni melanhoolne oranžikas kuma. Ruum oli nii väike, et kui kõik selles viibijad oleksid end koikuservale istuma seadnud, põlved ruumi keskele suunatud, oleksid nad omavahel kokku puutunud.

Teisel pool koridori mürisesid mootorid ja kajut lehkas määrde­ ainete, diiselmootori heitgaaside ja õli järele. Õhk oli läppunud, põrand kleepus. Päevinäinud õlgmadratsid olid rõsked, tekid kopitanud. Maret nühkis küünarnukiga illuminaatorilt mustust maha, kuid tal õnnestus seda üksnes veel rohkem laiali ajada. Kui ta välja pimedusse kiigata üritas, et viimast korda linna­tulesid näha, puhkes ta hingeõhust klaasile õitsema lill. Tema linn. Tema 22

Talv 1940

kodu. Ta nägi üksnes Läänemerd, mis tõusis ja langes nagu hiiglase rind.

Sel ööl esitas ta emale vaid kaks küsimust: „Millal me tagasi koju läheme?” ja „Kus isa on?”. „Varsti,” vastas ema. „Varsti oleme jälle kõik koos.”

Und saamata sosistas Maret paar tundi hiljem needsamad küsimused uuesti emale kõrva. Ta sai sama vastuse ja mõistis, et küsimused ei vii teda kuskile. Niisiis loobus ta neid esitamast. Ometi kajasid need kaks küsimust edaspidi igal ärkvel oldud hetkel nii tüdruku peas kui ka südames: Millal me tagasi koju läheme?

Kus isa on?

23

Kevad 1941

Kevad 1941

I „Kaptenleitnant Kotkas?” „Jah.” „Admiral võtab teid nüüd vastu.” „Tänan teid.”

Kotkas tõusis, sättis ohvitserimütsi kaenla alla, silus mundrikuube ja astus sisse uksest, mida tema jaoks lahti hoiti.

Kabinet oli avar ja lage. Suure akna all seisis tumedast tammest kirjutuslaud. Sellel seisid tindipotialus, kaks telefoni ja lamp. Laua taga istus väikest kasvu hilistes viiekümnendates mees. Tema kuuevarrukate otstest paistsid valged tärgeldatud särgi­mansetid. Mehe auastmele viitavad jämedad kuldsed rõngad särasid varakevadises päikeses. Ta keeras täitesulepea kinni ning pani nii kirjutusvahendi kui ka paberid, millega ta tegelenud oli, kõrvale. Mees tõstis pilgu. „Tere hommikust.” „Tere hommikust, admiral.” „Niisiis, vaatame teie …” alustas mees. Admiralist õhkuv Kölni vee aroom täitis spartaliku ruumi kerge sidrunihõnguga.

Enne kui ta jätkata jõudis, avanes Kotkase selja taga sulgunud uks uuesti.

Admiral heitis kaptenleitnandi selja taga seisja poole pahase pilgu. „See on eraviisiline kohtumine. Välja.”

Saabuja kandis halli välimundrit, läikima löödud säärikuid ja hõbedast vilenööri. Ta peatus Kotkase kõrval. Mehest uhkas talgilõhna. Ta ei pööranud admirali poole ja kõnetas Kotkast. „Kas te oleksite nii kena ja jätaksite meid omavahele,” sõnas mees jäiselt naeratades, „meil ei lähe kaua.”

Kotkas vaatas saabunud majori ja seejärel admirali poole.

Admirali õlad vajusid kössi. Ta suunas Kotkase viipega avatud ukse poole. „Vabandust, kaptenleitnant,” ütles mees.

27

Hunt metsas

Kotkas väljus. Ta kuulis, kuidas admiral saabuja poole pöördudes urahtas: „Kas teid koputama ei ole õpetatud?” Siis uks sulgus.

Mees võttis eesruumis istet. Sealsamas istus kirjutusmasinate taga viis-kuus naist. Keegi oli aknalauale hüatsindipoti asetanud.

Selle õis oli lahti läinud ja lillelõhn levis terves ruumis.

Hetk hiljem algas eesruumi taga asuvas koridoris sagin.

Sammu­müdinale järgnes sahin, siis mütsud ja tümpsud. K ­ otkas oletas, et kaks kummalgi pool kabineti sissepääsu seisvat mereväelasest vahti olid valveseisangu võtnud. Ilmselgelt oli läheneja keegi väga tähtis isik. Kui tähtis nimelt, selgus hetk hiljem.

Ruumi sisenes pruunis mundrikuues ja veripunase käe­lindiga lühikest kasvu mees. Tema kannul tõttasid kaks kõrgele au­astmele viitavate punakuldsete embleemidega ehitud sõjaväemundris käsundusohvitseri.

Kotkas tõusid. Ka kõik naised tõusid ja tõstsid tervituseks parema käe. Mees suundus admirali kabineti poole. Üks käsundus­ohvitseridest kiirustas talle ust avama. Kuid siis mees peatus ja pööras pead. Kotkas tundis, kuidas jäised silmad teda süsimustade kulmude alt takseerivad. Mehe ülahuult ehtivad vuntsid läksid turri. „Kas teie ei annagi mulle au?” küsis mees naiste tõstetud käsivarte poole osutades. Kotkas pani mütsi pähe ja kergitas sõrmed selle serva juurde. „Minu meelest,” tähendas üks adjutantidest, „peab juht silmas nõuetekohast auandmist.” „Täie lugupidamisega, härra …” alustas Kotkas. „Selles asi ongi,” ütles juht, „te ei osuta mulle täit lugupidamist.” „Täie lugupidamisega …” jätkas Kotkas, „mul on jäänud mulje, et mereväes on selline auandmine igati lubatud.” „Aga teie ei ole praegu lihtsalt „mereväes”. Te viibite Berliinis, minu luureteenistuse südames. Kas teile ei tundu, et see eeldab suurema lugupidamise väljendamist minu suhtes?” „Ehk tõesti, härra. Aga …”

28

Kevad 1941

Mees jõllitas teda tigedalt ja pöördus seejärel oma saatjate poole. „See mees julgeb minuga – minuga! – rääkides kasutada väljendeid „ehk” ja „aga”!”

Kotkas jätkas: „… aga mina pole ei sakslane, teile truudus­ vannet andnud ega kuulu teie parteisse, niisiis ei seo mind kohustus kasutada tervitust, mida kasutavad teie järgijad.” „Teie ei ole sakslane? Te räägite nagu ehtne sakslane.” Mees astus sammukese tema suunas. „Aga tema ei käitu nagu sakslane, mis?” ütles ta üle õla adjutantide poole pöördudes. Nood naersid. „Kust siis teie pärit olete, herr Ersatssakslane?” „Ma olen eestlane, härra.” „Eestlane, mis? Ilmselgelt kannate te heal meelel minu mundrit, lasete mul endale palka maksta, järgite minu antud korraldusi.

Ja ometi ei pea te vastutasuks kõigi nende hüvede eest vajalikuks kõiki oma kohustusi täita.” Ta nihkus Kotkasele nii lähedale, et mees tundis ta hapukat hingeõhku. „Härra,” tähendas Kotkas, „ma kannan teie mundrit, kuna me võitleme ühel poolel. Aga meie eesmärgid on erinevad. Teie ­soovite sõda võita, mina üksnes oma kodumaa iseseisvust taastada.”

Mees mühatas, ta lõualihased tõmbusid pingule. Kui ta uuesti suu avas, kostis sellest vorstiviilutamismasinat meenutav sisin. „Ma väga tänan teid toetuse eest, kaptenleitnant. Kindlasti on teie suuremeelne osalus meie väikeses ettevõtmises auks kogu Saksa rahvale. Olge lahke ja toimetage seejuures nii, nagu paremaks peate.”

Mees pöördus ja jäi admirali kabineti ukse ette seisma, oodates, et kaaskondlased selle tema jaoks avaks. Enne, kui nad seda teha jõudsid, võttis ta Kotkase veel kord ette. Ta sihtis kaptenleitnandi poole sõrmega. „Enda meelest võitlete te mingi ülla ideaali nimel.

Aga tegelikult olete lihtsalt palgasõdur. Armetu palgasõdur. Täpselt nagu kõik teised.”

Seltskond astus kabinetti. Uks sulgus.

Kotkas võttis uuesti mütsi peast ja istus.

Ruumis viibivad naised vahetasid omavahel pilke, istusid ja jätkasid masinal tippimist.

29

Hunt metsas

Kotkas pühkis varrukalt süljepritsmeid. „Vabandage mind, kaptenleitnant …”

Mees tõstis pilgu. Üks naistest, see, kes oli talle enne ukse avanud, oli trükkimise katkestanud. „Jah?” küsis mees.

Naine oli väikest kasvu, ta punakaspruunid juuksed olid palmikuna ümber pea keeratud. Ta silmad olid suviselt sinised.

Naine võis olla kahekümne või kahekümne ühe aastane. „Kas te ikka teate …?” Ta pilgus olid segunenud pahameel ja mure. Ta ei lõpetanud oma lauset. „Väga hästi tean,” vastas mees. „Selge,” tähendas naine, „oli meeldiv teid tunda.” Ta kehitas õlgu ja asus taas tööle.

Umbes pool tundi hiljem avanes admirali kabineti uks uuesti.

Neli viimati saabunud meest lahkusid. Lühike puravikupruunis mundris turris vuntsidega mees möödus Kotkasest ilma viimasele ainsatki pilku heitmata. Naised jõudsid napilt püsti karata ja au anda, ning juba olidki nad läinud. „Preili Meyer!” hüüdis admiral oma kabinetist.

Kotkasega rääkinud naine sisenes kabinetti, sellal kui teised masinatel klõbistamist jätkasid. Peagi oli preili Meyer tagasi. „Te võite nüüd sisse minna,” ütles naine.

Kotkas astus kabinetti. Ta oli vaid poole kabinetini jõudnud, kui admiral end laua tagant püsti ajas. „Mida kuradit te enda meelest korraldate?” tahtis mees teada. „Kuidas, härra admiral?” „Solvate juhti, seate iseenda ohtu. Seate ohtu kogu oma rolli … kõik võimalused? Püha taevas, mees, ma olen kuulnud, et olete jäärapäine, aga selline asi …” „Härra, mulle ei tulnud pähegi, et mu käitumine kuidagi vale oleks.” „Ei tulnud pähegi?” admiral vajus raskelt istuma. „Ma pidin kõigest väest pingutama, et ta ei laseks teid aknast välja visata. Ja 30

Kevad 1941

lubage meelde tuletada, me viibime kolmandal korrusel. Õnneks suutsin ta ümber veenda.” „Tänan teid, härra.” „Nojah, teie hääletooni põhjal on selge, et te ei tunne vähimatki tänulikkust, veel vähem kahetsust. Kaitsku issand meid mereväeohvitseride ülima enesekindluse eest.”

Väljas ooteruumis helises telefon. Preili Meyer võttis vastu. Ta kuulas helistaja ära ja võttis seejärel oma märkmiku, et seda uurida. „Kotkas,” ütles naine, „kaptenleitnant Hendrik Kotkas. Miks te seda teada tahate?” Ta jäi uuesti kuulama. „Jah, muidugi, vabandust. Mul ei olnud kavas hakata teile küsimusi esitama … kui see on kõik …? Väga hea. Head aega.”

Naine lõpetas kõne. „Igatahes õnnestus mul talle selgeks teha, kui väärtuslik te meie jaoks olete. Lõpuks,” tähendas admiral. „Aga kui ma tohiksin midagi soovitada: kui te peaksite talle kunagi sattuma lähemale kui sada sammu, siis andke jalgadele valu.” „Ma jäin oma põhimõtetele kindlaks, muud ei midagi.” „No tehke seda edaspidi kuskil mujal. Ja kirevase päralt, andke talle korralikult au.” „Ma andsin talle au.” „Aitab!” Admirali rusikas raksas lauale, nii et telefonitorud hakkasid hargil võbisema. Mees kogus end kiiresti. „Palun vabandust, see oli kohatu.” Ta ajas end sirgu. „Mis tehtud, see tehtud.

Võib juhtuda, et tagajärgedega tuleb teil endal üsna pea tegeleda.

Aga vahepeal peame teid ära kasutama nii palju kui võimalik.

Palun võtke istet.”

Kotkas istus. „Niisiis, mis teid siia toob?” „Ma ei tea, härra admiral; ma eeldan, et …”

31

Hunt metsas

„See oli retooriline küsimus, Kotkas. Kus te pärast Eestist lahkumist olnud olete?” „Memelis, härra admiral. Töötan seal teie mereväe heaks.” „Memelis vist käib paras möll.” „Möll käib tervel Läänemerel, härra admiral.” „Ja rääkige mulle, kuidas teie enda arvates sinna sattusite?” „Teie korraldasite selle, härra admiral.” „Just nimelt. Te olete meile väga vajalik, kaptenleitnant. Ja just sel põhjusel õnnestus mul juhti veenda teid mängus edasi hoidma. Ma eeldan, et olete andnud vande saladust hoida?” „Jah, härra admiral. Loovutasin end ühele lõputult pikale dokumendile allkirja andes naha ja karvadega teile.” „Väga hea. Seda, mida ma teile praegu räägin, teab üksnes ülemjuhatus. See on teadmata isegi julgeolekuteenistusele. Nad ei tohi sellest teada saada enne, kui sündmused, millest te kohe kuulete, on aset leidnud. Kas te mõistate mind?” „Jah, härra admiral.” „Niisiis, ühesõnaga … Inglismaa ei langenud. Kuid juhi sõnul oli rünnak selle väikse saare vastu üksnes diversioonivõte. Ta kavatseb seda tõusikust Churchilli ohjes hoida ning sundida teda keskenduma oma tähtsusetutele probleemidele, sellal kui kotka säravad silmad on suuremale saagile pööratud.”

Kotkas jäi ükskõikseks. See, mida admiral ilmselgelt öelda kavatses, ei tulnud talle üllatusena. Kõik luureteenistuse töötajad, kes vähegi Balti riikide piirkonnas toimuva vastu huvi tundsid, teadsid, kui ebakindel on kahe Euroopa suurima totalitaarrežiimi vahel sõlmitud lepe. Üsna mitmes mõttes nägi Kotkas selles tegelikult lootuskiirekest. Ta poleks parema meelega selles kabinetis, linnas ega riigis viibinud, kuid katastroofi möödapääsmatust arvestades polnud see koht teistest sugugi hullem. „Juht on kogu aeg kavatsenud kommunismiohu oma raudse kanna all lömastada,” jätkas admiral. „Me kiirendame ettevalmistusi sissetungiks – selle koodnimi on legendaarse Saksa kangelase ja ristisõdija järgi Barbarossa. Mittekallaletungipakt pidi meile üksnes ettevalmistusaega andma.”

32

Kevad 1941

„Ja see ongi minu siinviibimise põhjus.” „Ma näen, et teie paljukiidetud intellekt ei ole teid alt vedanud. See on teie siinviibimise ainus põhjus. Tänu sellele te veel elus oletegi. Eesti mereväe vanemluureohvitser, kogu teie aastate jooksul kommunistide raadioside püüdmisel tehtud töö, teadmised ja läbinägelikkus on hindamatud. Suudate te minuga ikka sammu pidada?” „Jah, härra admiral. Aga nagu te arvatavasti teate, on minu tegevus suunatud minu riigi iseseisvuse taastamisele. Ma ei oska teile öelda, milliseks kujuneb mu osalus seejärel, kui me oleme venelased tagasi löönud ja minu kodumaa on neist taas vaba.”

Admiral kehitas õlgu. „No mis siis ikka. Ja olgu öeldud, et mina saan teid kaitsta üksnes seni, kuni te aitate venelasi oma riigist ja mujaltki välja ajada. Kes teab, mis saab siis, kui te meile enam kasulik pole.” „See on igati mõistetav, härra admiral.” „Selge, niisiis mõtleme me ühtemoodi.” „Sarnaselt, härra admiral. Hetkel.” „Nagu arvate.” Admiral võttis sulepea pihku. „Igatahes oleks vist parem, kui ma teile Berliinis mingi koha leian. Hetkeks. Kuni ma olen teist kõik, mida teate, välja pigistanud.” „Üks palve, härra admiral.” „Ja see oleks?” „Kas mul oleks võimalik enne ülesandele keskendumist oma perekonda külastada?” „Kus nad asuvad?” „Ma pole päris kindel, härra admiral. Usun, et Königsbergis, aga sooviksin selles ise veenduda.” „Olgu nii. Te saate kolm päeva. Sinna peab mahtuma nii sõit kui ka külastus.”

Fischer oli pool ööd üleval istunud. Ta istus särgiväel, traksid õlgadel, akna all kirjutuslaua taga ja töötas. Aknad olid määrdunud. Nõrk päikesevalgus nägi kõvasti vaeva, et sigaretisuitsust 33

Hunt metsas

tekkinud sudust läbi tungida. Ruumis lehvis kolkunud kohvilõhn. Mehel oli õnnestunud alumisel korrusel ühes tühjas kongis enne tööpostile naasmist magada. Ta polnud magades peene­ triibulisi pruune pükse jalast võtnud, seda kinnitas neist uhkav pesematuse lehk. Habet polnud ta samuti ajanud. Ehk ta pingutab veel tunnikese või paar, läheb seejärel koju ja heidab pikali.

Mees mõtles, kas öelda, et ta läheb mõneks ajaks välja mõnda juhtlõnga uurima … „Ülemus just helistas.” Tema juurde astus sinises kammvillases ülikonnas mees. „Nii?” küsis Fischer. „Paistab, et keegi juhi lähikonnast on juhile osaks saanud kohtlemise pärast mõnevõrra pahane.” „Millise kohtlemise?” „Mingi ennast täis mereväeohvitser. Keeldus au andmast.

Puhta­kujuline häbematus.”

Fischer haigutas. Ta tõi kipitavatest silmadest väsimust peletada üritades lagedale kirjaploki ja sulepea. „Puhtakujulist häbematust ei saa me mingil juhul taluda, mis? Nimi?” „Kotkas. Kaptenleitnant Hendrik Kotkas. Tundub, et eestlane.

Balti riigid on sinu rida. Uuri natuke asja, eks ole? Ehk tuleks selle selliga mingil hetkel üks sõbralik jutuajamine ette võtta.” „Tegelen asjaga.” „Nii kiiresti kui võimalik.” „Jah, härra.”

Mehe ülemus lahkus. Fischer viskas kirjaploki ja sulepea lauale ja vaatas tigedalt aknast välja. Ongi kõik. Nii palju siis minema hiilimisest, et korraks pikali visata. Kurat küll.

Kotkas ulatas admirali kirjakese preili Meyerile. Too luges selle läbi. „Teil on tarvis kabinetti?” „Jah.” „Ja admirali volitusi teatud uurimistöö korraldamiseks?” „Jah.” 34

Kevad 1941

„Tohin ma küsida, härra, mis laadi uurimistöö?”

Kotkas silmitses naist. Oli see mingi trikk? Kas nad üritasid kontrollida, kui kindel saab tema peale konfidentsiaalsuse osas olla? Kas ta pannakse proovile niipea, kui ta on admirali kabinetist välja astunud? „Miks teil seda tarvis teada on?” „Mul ei ole seda üldse tarvis teada,” näis naine pisut solvunud olevat. „Aga kas te ei tundu, et kui te soovite, et ma hangiksin teile volitused uurimistöö tegemiseks, on mul tarvis teada, mida te täpselt uurite?” Naine tegi lühikese pausi. „Härra.” „Lihtsalt volitustest hetkel piisab. Üksikasjadega tegelen siis, kui puutun kokku raamatukoguhoidjate, arhiivitöötajate ja pedantide vastuseisuga.”

Preili Meyer ei liigutanud. „Minu meelest olite te väga vapper,” pahvatas ühe kirjutuslaua taga istuv noor naine. „Clara, tss,” tegi teine naine.

Clara punastas. Ta jätkas masinal kirjutamist.

Preili Meyer viipas käega, andes kaptenleitnandile märku, et too talle järgneks. Ta juhatas mehe koridori, ukse kõrval seisvate tunnimeeste kuuldekaugusest välja. „Asi on selles, et teatud inimesed tunnevad teie vastu huvi,” sosistas naine. „Millised inimesed?” „Sellised, kelle huviorbiiti on parem mitte sattuda.” Naise silmad tõmbusid kitsasteks piludeks. Kas see mees mängis meelega puupead või oli ta tõepoolest järjekordne poolearuline üliagar mereväeohvitser? „Tänan muretsemast,” ütles mees. „Nagu te näha võite, on admiral minu huvid oma südameasjaks võtnud.” „Sellest ei ole alati küllalt.” „Eks seda ole näha.” „Ma üritan teid aidata. Kuidas te sellest aru ei saa?” Naine tegi uue katse. „Mis laadi uurimistöö see on? Selline, mis teile veel hullemaid sekeldusi põhjustab?”

Mees silmitses teada. Ta ütles endale, et tema maailmas tuleb ette hetki, mil veendumiseks, et inimest saab usaldada, tuleb teda 35

Hunt metsas

lihtsalt usaldada. Ta jõudis otsusele. „See ei pea ilmtingimata sekeldusi põhjustama,” tunnistas mees. „Kuigi arvestades minu ennistist jutuajamist admiraliga on peagi ka sedalaadi uurimistööd oodata. Aga ehk saate te mind ikkagi aidata? Mul on enne tööga alustamist aega kolm päeva. Ilmselt kuluks mul siinse korraga tutvumiseks vähemalt sama palju aega. Samas teie ilmselt teate, millistele nuppudele vajutada.” „Aitan hea meelega, kui saan.”

Vaherahu. Polnud sugugi hea, et luurekogukonna südames asuv isik, kes tõenäoliselt iga päev salapolitseiga kokku puutub ja suhtleb, teab tema perekonna elukohta. Aga mees oli ise just maininud, et aega napib. Niisiis ta riskis. „Ma üritan oma perekonna asukohta välja selgitada.

Perekonna­nimi on Kotkas. Naise nimi Leena, lapsed on Maret ja Juhan. Lahkusid Tallinnast laevaga. Viimati kuulsin, et nad olid teel Königsbergi. Üks mu tundmatu kontaktisik pidi neile korraldama elukoha, olgugi ajutise.” „Vaatan, mida teha annab.” „Küll ma järje peale saan. Mul on lihtsalt tarvis teada, kust oleks kõige parem alustada.”

Naine hakkas tagasi oma kabineti poole minema ja peatus siis. „Küllap te tunnete neist väga puudust.”

36