Ikka mina by Apollo Raamatud

Jojo Moyes

Ikka mina

I kka mi n a

Kõigepealt selgita välja, kes sa oled, ja ehi ennast siis vastavalt sellele. – Epiktetos

I kka mi n a

ust vuntsid tuletasid mulle meelde, et ma pole enam Inglismaal: see tihke hall tuhatjalg, mis varjas kindlalt mehe ülahuult, Village People’i vuntsid, kauboivuntsid, väike hari, mis võttis ennast väga tõsiselt. Kodus selliseid lihtsalt ei olnud. Ma ei saanud neilt pilku lahti. „Ma’am?“ Ainus inimene, kellel ma olin kodus selliseid vuntse näinud, oli härra Naylor, meie matemaatikaõpetaja, ja tema kogus sinna küpsisepuru – me lugesime neid purukesi tunni ajal kokku. „Ma’am?“ „Oh. Vabandust!“ Vormiriides mees kutsus mind töntsaka sõrmega viibates ettepoole. Ta ei tõstnud pilku ekraanilt. Ootasin kabiini juures ja higinire kuivas tasa mu kleidi sisse. Mees tõstis käe ja vehkis nelja sõrmega. Mõne sekundi pärast taipasin, et sel moel nõudis ta mu passi. „Nimi.“ „See on seal kirjas,“ ütlesin. „Teie nimi, ma’am.“ „Louisa Elizabeth Clark.“ Piilusin üle leti. „Aga seda Elizabethi ma ei kasuta. Sest kui nad olid mulle nime ära pannud, taipas ema, et minust oli saanud Lou Lizzie. Ja kui seda väga kiiresti öelda, kõlab see nagu hulluke. Kuigi isa arvab, et see tegelikult isegi sobib mulle. Mitte et ma hull oleksin. Te ju ei tahaks hulle oma riiki lasta. Voh!“ Mu hääl põrkas närviliselt vastu pleksiklaasist seina. Esimest korda vaatas mees mulle otsa. Tal olid tugevad õlad ja pilk, mis puurib sinust läbi nagu taseriga. Ta ei naeratanud. Ja ootas, kuni minu naeratus kadus.

Jojo Moyes

„Vabandust,“ ütlesin. „Vormiriides inimesed teevad mu närviliseks.“ Vaatasin selja taha, kus immigratsioonisaalis lookles järjekord, mis keerdus nii mitu korda, et oli muutunud läbipääsmatuks rahutuks inimmereks. „Paistab, et mul on selles järjekorras seismisest imelik tunne. See on tõesti kõige pikem saba, kus ma kunagi seisnud olen. Hakkasin juba mõtlema, et peaksin jõulunimekirjaga algust tegema.“ „Asetage käed skannerile.“ „Kas see on alati selline?“ „Skanner või?“ „Järjekord.“ Aga mees ei kuulanudki enam. Ta uuris midagi ekraanilt. Panin sõrmed väikesele alusele Ja siis mu telefon piiksatas. Ema: Kas sa oled maandunud? Hakkasin vaba käega vastust toksima, aga mees keelas mind karmilt. „Ma’am, siin ei tohi mobiiltelefone kasutada.“ „Ema saatis sõnumi. Ta tahab teada, kas ma olen siin.“ Püüdsin vargsi vajutada pöial-püsti emotikoni, kui telefoni ametniku pilgu eest ära panin. „Reisi eesmärk?“ Mis see veel on? tuli emalt kohe vastus. Ta armastab sõnumite saatmist nagu part vett ja teeb seda juba kiiremini kui räägib. Ehk siis valgusest kiiremini. Sa ju tead, et mu telefon ei näita neid pisikesi pilte. Kas see on SOS? Louisa, ütle, et sinuga on kõik korras.

„Reisi eesmärk, ma’am?“ Vuntsid värisesid ärritusest. Mees lisas aeglaselt: „Mida te siin Ameerika Ühendriikides teete?“ „Ma sain uue töökoha.“ „Ja see oleks?“ „Hakkan tööle ühe perekonna juures New Yorgis. Central Parki lähedal.“ Ametniku kulmud kerkisid korraks millimeetri võrra. Ta uuris aadressi blanketil, mis seda kinnitas. „Mis tööd te seal tegema hakkate?“

I kka mi n a

„Keeruline seletada. Ma olen omamoodi palgaline seltsiline.“ „Ah et palgaline seltsiline.“ „Nii enam-vähem. Töötasin kunagi ühe mehe juures. Olin tema seltsiline, aga andsin talle ka rohtu, viisin teda õue ja toitsin. See pole üldse nii imelik, kui tundub, muide, ta ei saanud kätega midagi teha. Asi pole kuidagi pervo. Tegelikult tegin eelmisel töökohal enamgi, sest paratamatult ju kiindud inimesesse, kelle eest hoolitsed, ja Will – see mees – oli vaimustav ning me … Nojah, me armusime.“ Liiga hilja tundsin tuttavat pisaratulva. Pühkisin ägedasti silmi. „Nii et ma arvan, et see on ka midagi niisugust. No armastus muidugi välja arvatud. Ja toitmine.“ Immigratsiooniametnik vahtis mulle otsa. Püüdsin naeratada. „Tegelikult ma tavaliselt ei nuta tööst rääkides. Nimest hoolimata ei ole ma mingi hull. Vat. Aga ma armastasin seda meest. Ja tema armastas mind. Siis ta … Ta otsustas oma elule lõpu teha. Nii et see on nüüd katse otsast alustada.“ Nüüd, tekitades piinlikkust, voolas mu silmanurgast pisaraid juba järelejätmatult. Näis, et ma ei saa neid kuidagi pidama. Näis, et ma ei saa midagi pidama. „Vabandust. Ilmselt ajavahe mõjub. Normaalse aja järgi peaks praegu olema vist umbes kell kaks öösel, eks? Pealegi ei räägi ma enam temast. See tähendab, et mul on uus peika. Ja ta on suurepärane! Ta on parameedik! Lihtsalt kütkestav! Justkui oleksin saanud peikaloterii peavõidu. Kütkestav parameedik?“ Sobrasin käekotis taskurätikut otsides. Kui ma pilgu tõstsin, sirutas ametnik minu poole taskurätikarpi. Võtsin sealt ühe. „Tänan. No igatahes mu sõber Nathan – ta on Uus-Meremaalt – töötab siin, ta aitas mul seda kohta saada. Ja ma tõesti ei tea veel täpselt, mida seal teha tuleb. Peale selle, et pean hoolitsema ühe rikka mehe naise eest, kes kaldub depressiooni. Aga ma olen otsustanud, et seekord suudan olla selline, nagu Will tahtis, et ma oleksin, sest eelmine kord ei saanud ma hakkama. Sattusin lihtsalt tööle lennujaama.“ Kangestusin. „Ei … oh … ega lennujaamas töötamisel ei ole midagi viga! Olen kindel, et immigratsiooniametnik on väga tähtis tegelane. Tõesti tähtis. Aga mul on plaan. Ka kavatsen teha siin iga nädal midagi uut ja ma kavatsen öelda jah.“ „Öelda jah?“

Jojo Moyes

„Uutele asjadele. Will rääkis alati, et ma keelan endale uusi kogemusi. Nii et mul on nüüd selline plaan.“ Ametnik uuris mu dokumente. „Te ei täitnud seda aadressilahtrit korralikult. Mul on vaja sihtnumbrit.“ Ta lükkas blanketi minu poole. Kontrollisin numbrit paberilt, mille olin välja printinud, ja kirjutasin selle värisevate sõrmedega õigesse kohta. Vaatasin vasakule, kus minu taga olev järjekord hakkas kärsituks muutuma. Järgmise järjekorra eesotsas oli hiinlaste perekond, keda küsitles kaks ametnikku. Kui naine avaldas protesti, viidi nad ära kõrvalruumi. Tundsin end korraga väga üksi. Immigratsiooniametnik silmitses ootavaid inimesi. Ja siis äkki lõi mu passi templi. „Õnn kaasa, Louisa Clark,“ soovis ta. Vahtisin teda. „Ongi kõik?“ „Ongi kõik.“ Naeratasin. „Oi, tänan teid! Väga lahke teist! See tähendab, et on tõesti veider esimest korda omapäi maailma teises otsas olla, aga nüüd on mul natuke selline tunne, et kohtasin juba ühte kena inimest ja …“ „Te peate nüüd edasi liikuma, ma’am.“ „Muidugi. Vabandust.“ Korjasin oma kraami kokku ja lükkasin higise juuksesalgu näolt. „Ja, ma’am …“ „Jah?“ Imestasin, mis ma siis nüüd valesti tegin. Ametnik ei tõstnud pilku ekraanilt. „Vaadake ette, millele te jah ütlete.“

Nathan ootas saabuvate lendude saalis, nagu oli lubanud. Vaatasin rahvahulga üle ja tundsin kummalist hirmu, olles salamisi kindel, et keegi ei tule, aga seal see Nathan oligi, lehvitades tohutut kämmalt tema ümber sagivate inimeste kohal. Ta tõstis teisegi käe, tema näole valgus naeratus, ta trügis minu juurde ja tõstis mu karukallistusse haarates maast lahti. „Lou!“ Nathanit nähes tõmbus minus järsku miski ootamatult krampi – miski, mis oli seotud Willi ja kaotuse ja selle valusa tundega,

I kka mi n a

mida tekitab seitse tundi istumist pisut liiga jõnksutavas lennukis – ning mul oli hea meel, et Nathan hoiab mind tugevasti embuses, sest nii oli mul veidi aega ennast kokku võtta. „Tere tulemast New Yorki, Pisike! Ma näen, et su riietumisvaist pole kuhugi kadunud.“ Nüüd vaatas ta mind natuk eemalt ja naeratas laialt. Silusin oma 1970. aastate tiigrimustrilist kleiti. Olin arvanud, et näen sellega välja nagu Jackie Kennedy tema Onassise aastatel. Kui Jackie Kennedy oleks poole oma lennukikohvist endale sülle ajanud. „Nii hea on sind näha!“ Nathan haaras mu tinarasked kohvrid, otsekui oleks seal sees vaid suled. „Tule nüüd. Viime su siis majja ära. Prius on autoteeninduses, nii et härra G laenas mulle oma auto. Liiklus on kohutav, aga vähemalt saabud sinna stiilselt.“

Härra Gopniku auto oli läikiv, musta värvi ja suur nagu buss, uksed sulgusid rõhutatult diskreetse õõnsa heliga, mis andis märku kuuekohalisest hinnast. Nathan pani mu kohvrid pakiruumi ja istus siis ohates kõrvalistmele. Vaatasin telefoni, vastasin ema neljateistkümnele sõnumile üheainsaga, milles teatasin lihtsalt, et istun autos ja helistan talle homme. Seejärel vastasin Samile, kes oli kirjutanud, et igatseb mind, lihtsalt Maandusin xxx. „Kuidas sel kutil läheb?“ uuris Nathan minu poole pilku heites. „Hästi, tänan.“ Lisasin veel xxxx-e, lihtsalt, et oleks kindel. „Kas sinust polnud liiga klammerduv siia tulla?“ Kehitasin õlgu. „Arvasin, et pean tulema.“ „Me kõik arvasime. Sul läks lihtsalt aega, et leida võimalus.“ Panin telefoni ära, toetusin istme seljatoele ja vaatasin võõraid nimesid kiirtee ääres – Milo rehvipood, Richie jõusaal – samuti kiirabi- ja haagisautosid, ajahambast puretud kooruva värviga lääbakil hooneid, korvpalliväljakuid, autojuhte, kes jõid midagi ülisuurtest plasttopsidest. Nathan pani raadio käima, ma kuulasin, kuidas keegi Lorenzo rääkis pesapallist, ja tundsin korraks, otsekui oleksin maailmas, mis on seisma jäänud. „Nii et homme on sul aega asjad klaariks saada. Mida sa tahaksid teha? Mõtlesin, et laseks sul kaua magada ja tassiks su

Jojo Moyes

siis hilisele hommikusöögile. Pead oma esimesel siinsel nädalavahetusel saama täieliku NY sööklakogemuse.“ „Tundub suurepärane.“ „Nad ei tule oma klubist tagasi enne homme õhtut. Möödunud nädalal oli mõnevõrra probleeme. Teen sulle asjad selgeks, kui oled veidi maganud.“ Vaatasin Nathanile otsa. „Ei mingeid saladusi, eks? See ei lähe nagu …“ „Nemad ei ole nagu Traynorid. Lihtsalt tavaline mittetoimiv multimiljonäripere.“ „Kas naine on meeldiv?“ „Ta on tore. No selline … paras tegelane. Aga tore. Mees samuti.“ Just selliseid iseloomustusi võiski Nathanilt kuulda. Siis ta vaikis – ta polnud kunagi suurem asi lobiseja – ja mina istusin sujuvas kliimaseadmega Mercedes GLS-is, võideldes unega, mis tuli lainetena ja ähvardas mind enda alla matta. Mõtlesin nüüd Samist, kes parajasti magas tuhandete miilide kaugusel oma rongivagunis. Mõtlesin Treenast ja Thomist, kes olid topitud minu väikesesse Londoni korterisse. Siis lõikus mu mõtetesse Nathani hääl. „Vaata sinna.“ Vaatasin kipitavate silmadega üles ja seal teisel pool Brooklyni silda see oligi –Manhattan, särav nagu miljon sakilist valguskildu, aukartustäratav, ligitõmbav, uskumatult kokkusurutud ja kaunis – vaatepilt, mis oli nii tuttav televiisorist ja filmidest, et ma ei suutnud õieti omaks võtta, et näen seda päriselt. Rabatuna ajasin ennast istmel sirgu, kui sõitsime sinnapoole – maailma kauneima metropoli poole. „See vaade ei vanane kunagi, mis? Pisut uhkem kui Stortfold.“ Minu uus kodu − see mõte polnud mulle vist enne seda hetke pärale jõudnudki.

„Hei, Ashok! Kuidas läheb?“ Nathan kärutas mu kohvrid läbi marmorvestibüüli, mina vahtisin samal ajal musti ja valgeid põrandaplaate ja messingkäsipuid, püüdes mitte komistada, ning mu sammud kajasid suures tühjas ruumis. See nägi välja nagu sissekäik uhkesse, kuid pisut kulunud hotelli: poleeritud messingist

I kka mi n a

lift, punakuldne vaip, vastuvõtuala veidi ebamugavalt liiga tume. Ruum lõhnas mesilasvaha, läikima löödud kingade ja raha järele. „Kõik korras, mees. Kes see on?“ „See on Louisa. Ta hakkab tööle proua G juures.“ Vormiriides uksehoidja astus laua tagant välja ja sirutas mulle surumiseks käe. Tal oli lai naeratus ja silmad, mis tundusid olevat näinud kõike. „Meeldiv tutvuda, Ashok.“ „Britt! Mul on Londonis nõbu. Croydonis. Teate Croydoni? Kas te elate kusagil sealkandis? Ta on suur nina, saate aru, mida ma mõtlen?“ „Tegelikult ei tunne ma Croydonit õieti,“ vastasin. Ja lisasin, kui tema nägu pikaks vajus: „Aga küll ma järgmine kord peale passin, kui sealt mööda juhtun minema.“ „Louisa. Tere tulemast Laverysse. Kui on midagi vaja, andke mulle teada. Ma olen kakskümmend neli-seitse kohal.“ „Ta ei tee nalja,“ kinnitas Nathan. „Mõnikord arvan, et ta magab selle laua all.“ Nathan viipas igavhalli uksega teenistuslifti poole vestibüüli tagaosas. „Kolm alla viie aasta vana last, mees,“ teatas Ashok. „Uskuge mind, siinviibimine aitab mul täie mõistuse juurde jääda. Ma ei saa öelda, et see mu naisele samamoodi mõjuks.“ Ta naeratas laialt. „Tõsiselt, preili Louisa, kui midagi vaja, olen teie käsutuses.“ „Kui asi puudutab narkootikume, prostituute, halva kuulsusega maju?“ sosistasin ma, kui teenistuslifti uks meie järel sulgus. „Ei. Kui asi puudutab teatripileteid, restoranilaudu, parimaid keemilise puhastuse kohti,“ selgitas Nathan. „Siin on Viies avenüü. Issand küll! Mida sa seal Londonis üldse tegid?“

Gopnikute eluase võttis enda alla seitse tuhat ruutjalga gooti stiilis tellismaja teisel ja kolmandal korrusel – neil oli New Yorgi selles osas haruldane kahel korrusel paiknev korter, pärandus Gopnikute perekonna rikkustest. Maja ise, Lavery, oli vähendatud koopia Dakota majast Manhattanil, nagu Nathan oli mulle rääkinud, ja üks vanimaid korterelamuid Upper East Side’is. Mitte keegi ei tohtinud siin korterit osta ega müüa ilma elanike nõukogu

Jojo Moyes

loata, aga elanikud olid kindlalt muutuste vastu. Kui teisel pool parki asuvates moodsates majades elasid uusrikkad – vene oligarhid, popstaarid, hiina terasemagnaadid ja tehnoloogiamiljardärid ning seal asusid ka restoranid, spordisaalid, lastehoiud ja basseinid, siis Lavery elanikud eelistasid vana kooli kombeid. Neid kortereid anti edasi põlvkonnalt põlvkonnale, elanikel tuli ikka veel välja kannatada 1930. aastatest pärit torustikku, nad pidasid pikki ja raskeid võitlusi, et saada luba välja vahetada midagi suuremat kui elektrilüliti, ja vaatasid viisakalt kõrvale, kui New York nende ümber muutus – just nii, nagu võidakse kõrvale vaadata pappsildiga kerjusest. Parkettpõranda, kõrgete lagede ja põrandani damastkardinatega korterile endale ei jõudnud ma õieti pilkugi heita, kui suundusime otse töötajate ruumidesse, kaugest ajast säilinud imelikku jäänukisse, mis olid teisel korrusel pika ja kitsa kööki viiva koridori lõpus. Uuemates või renoveeritud majades polnud töötajate eluaset: majapidajannad ja lapsehoidjad sõitsid varahommikuse rongiga kohale Queensist või New Jerseyst ning said koju tagasi pimedas. Aga Gopnikutel olid need tillukesed toad olemas sellest ajast peale, kui maja ehitati. Töötajate eluaset ei tohtinud ümber ehitada ega müüa, need ruumid olid lepinguga seotud põhikorteri külge ja neid sooviti laoruumideks. Polnud raske näha, miks oli loomulik neid kasutada laona. „Kohal.“ Nathan avas ukse ja lasi mu kottidel põrandale kukkuda. Mu tuba oli umbes kaksteist korda kaksteist jalga. Seal oli kaheinimesevoodi, televiisor, kummut ja riidekapp. Nurgas seisis väike beeži riidega kaetud tugitool, mille lohkus iste andis tunnistust eelmistest kurnatud elanikest. Väike aken võis avaneda lõunasse. Või põhja. Või itta. Raske öelda, sest see asus umbes kuue jala kaugusel ühe kõrge telliskivimaja tagaseinast, nii et taevast võisin ma näha ainult siis, kui surusin näo vastu klaasi ja sirutasin kaela välja. Ühisköök oli sama koridori ääres sealsamas lähedal ja seda pidid minuga jagama Nathan ja majapidajanna, kelle tuba asus üle koridori.

I kka mi n a

Voodil olid korralikult virnas viis tumesinist polosärki ja midagi, mis nägi välja nagu mustad odava teflonisäraga püksid. „Kas nad sulle vormiriietusest ei rääkinudki?“ Võtsin ühe polosärgi kätte. „Lihtsalt särk ja püksid. Gopnikud arvavad, et vormiriietus teeb asja lihtsamaks. Nii teab igaüks oma kohta.“ „Kui just tahetakse välja näha nagu elukutseline golfimängija.“ Piilusin magamistoa kõrval asuvasse pruunide katlakiviste plaatidega kaetud tillukesse vannituppa. Sinna mahtusid WCpott, väike kraanikauss, mis tundus olevat pärit 1940. aastatest, ja dušš. Kraanikausi serva peal olid paberpakendis seep ja prussakatõrjevahend. „Manhattani standardeid arvestades üsna helde,“ väitis Nathan. „Ma tean, et siin näeb kõik veidi väsinud välja, aga proua G ütleb, et me võime siia tiba värvi panna. Mõned lisalambid, kiire retk sisustuspoodi ja seda kohta ei …“ „Mulle meeldib siin väga,“ teatasin. Vaatasin Nathanile otsa ja mu hääl oli korraga värisema hakanud. „Ma olen New Yorgis, Nathan! Olengi tõesti siin!“ Nathan pigistas mu õlga. „Jep. Oled tõesti.“

Suutsin just nii kaua ärkvel olla, et asjad lahti pakkida, süüa Nathaniga natuke valmistoitu (Nathan nimetas seda kiirtoiduks nagu ehtne ameeriklane), klõbistada läbi mõned väikese televiisori 859 kanalist, mis põhiliselt näitasid Ameerika jalgpalli, seedimisprobleemidega seotud reklaame või kehva valgustusega krimisarju, millest ma polnud kuulnudki, ja kustusin siis ära. Kell neli nelikümmend ehmusin ärkvele. Mõne segadusttekitava hetke jooksul ei saanud ma millestki aru. Kuulsin eemalt mingit tundmatut heli, tagurdava auto madalat undamist. Panin tule põlema. Mõistsin siis, kus ma olen, ja läbi minu sööstis elevusejutt. Võtsin kotist sülearvuti ja toksisin Samile sõnumi. Oled seal? xxx