Inglismaa armuke ndd

K at e Wi l l i a ms

INGLISMAA ARMUKE Emma Hamiltoni skandaalne elu

Tõlkinud Tiina Tarik

Originaali tiitel: ENGLAND’S MISTRESS The Infamous Life of Emma Hamilton Kate Williams Hutchinson The Random House Group Ltd. London

Toimetanud Egle Taklai ja Piret Ruustal Kujundanud Marge Pent Küljendanud Erje Hakman Esikaanel: Emma Hart õlgkübaraga. George Romney, 1785. © Francis G. Mayer/Corbis/Scanpix.

Copyright © Kate Williams 2006 © Tõlge eesti keelde Tiina Tarik ja kirjastus Argo, 2009 ISBN 978-9949-438-64-8 Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas

Ma armastan teda, ma jumaldan teda, mu hinge ja mõistust joovastab mõte õnnistatud ekstaatilisest h ­ etkest, mil teda jälle näen, teda emban …

Pean edasi patustama ja armastama teda rohkem kui iial varem. See kuritegu on väärt, et tema eest Põrgusse minna.

Emma Hamilton Nelsonist, 1804

SISUKORD Tänuavaldused 11 Proloog 14 Põgenemistung Karm algus Tulivesi ja mesi Vaesena sirgumine Treppi küürides Reis lõunasse Kõlvatuse kool Kiusatusi himule Puuder ja värv Venuse väljak Taevane jumalanna Santa Carlotta nunnaklooster Elu maal Ahastavad kirjad Charles Greville’i patukahetseja

19 27 33 39 43 49 55 61 69 78 85 94 101 108

Kuulsuse armuke Londoni muusa 119 Saadikut lõbustades 132 Läbirääkimised 141 Kirgedest lõhestatud 148 Maailma uhkeim hiilgus 153 Valusad tõed 158 Kulusid säästmata 167 7

Pistodad vehklevad Manipulatsioonid söör Williamiga Värvatud kogu eluks Raske osatäitmine Armastav Maria Carolina Väga ebatavaline naine

176 185 191 201 208 213

Napoli ööd Sangari külaskäik Sõda ligineb Hirm Napoleoni ees Kannatanud kangelane Langedes tema käte vahele Kired Palermos Napoli mäss Jõudepäevad ja naudinguööd Parun Krokodilli rändtsirkus

225 234 240 246 252 265 272 280 286

Skandaal ja staariseisus Kleopatra saabub 299 Aeg etteasteks 307 Armupant 311 Prints ja tantsutüdruk 317 Vääriskivid 322 Paradiis Merton 329 Nelsoni aujärg 340 Muutused 345 Nelsoni üksildane armuke 353 Raha on rämps 358 Tule taassüütamine 366 Trafalgar 370

8

Tagasilöök Leinava rahva armuke Mood võlgu Nelsoni mahamüümine Leedi Hamiltoni sõbrad Häda sugulastega Raskendavad asjaolud Herald’it lugedes Mul on võimalus ellu jääda Horatia jääb üksi

379 388 396 403 407 413 420 423 429

Illustratsioonid 436 Märkused 437 Kasutatud allikad 459 Register 472

9

TÄNUAVALDUSED

Esmakordselt komistasin ühe Emma Hamiltoni kirja otsa Briti Raa­ matukogus. See avastus sõna otseses mõttes muutis mu elu. Olin ­doktorant, kes otsis arhiivist naiste kirju, et lisada mahtu oma doktoriväitekirjale võrgutamisest XVIII sajandil. Nädalatepikkuse George’iaegsete naiste siivsate ja igavate kirjade lugemise järel olin valmis alla andma. Siis aga leidsin Emma kirja. Ma ei suutnud uskuda, mida lugesin. Lehelt voogav tundetulv oli oma aususes hämmastavalt alasti.

Mulle näis, et Emma kirjutas tõepoolest otse südamest. Ma lihtsalt pidin edasi lugema.

Kirju juurde tellides olin üllatunud, kui väga erines neist nähtuv naine sellest, kellena teda tavaliselt kujutati. Nii Nelsoni kui Emma uurijatele on väga tähtis olnud kirjade väljaanne, mille avaldas Alfred Morrison 1893.–1894. aastal. Ent Morrison, nagu ma leidsin, oli paljusid kirju muutnud ja kärpinud, et vastata toonastele konservatiivsetele väärtustele, mis ületähtsustasid seksuaalsust. Algupäraste kirjade ­lugemine tõi mõttesse hoopis teistsuguse Emma kui see, keda me enda arvates teadsime. Ta oli palju enamat kui mõni seksisireen või rumal naine, kes segati poliitikasse, millest ta aru ei saanud, või õrna südamega tüdruk, kes leidis end millegipärast kõige kõrgemalt redelipulgalt.

Emma oli nutikas ja otsusekindel naine, kes ei lasknud mitte millelgi end takistada oma unistusi teostamast, kuid teda ajendas ka igatsus kire järele, mille nimel ta oli valmis kõik ohverdama.

Noil varaseil päevil polnud mul aimugi, kui kaugele viib mind ­rännak Emma leidmiseks. Olen külastanud kõiki kohti, kus ta ­Inglismaal ja välisriikides elas, ja juhindunud tema marsruudist N ­ apolisse 1786. aastal ning Viini ja Ida-Euroopa kaudu tagasi 1800. aastal. Samuti ­võtsin 11

In g l i s m a a a r m u k e

tema eeskujul ette merereisi Maltale. Mul on vedanud, sest olen ­veetnud palju aega tõeliselt inspireerivas Napoli linnas ja Sitsiilias. Inglismaal järgisin ta sõitu Londonisse 1777. aastal, tema külaskäike maale 1791. aastal ning tema ringsõitu Nelsoniga 1802. aastal. Kui ma ei istunud mõnes arhiivis, olin rongis või autos Emmat jahtimas.

Nelja aasta pikkuse uurimistöö jooksul on mul olnud õnne leida kogu maailma arhiividest sadu uusi dokumente. Suur osa sellest tööst poleks olnud võimalik paljude abivalmis arhivaaride ja raamatukoguhoidjateta, keda ma suutsin koostööle veenda. Olen tänulik kõikidele raamatukogudele ja eraisikutele, kes lubasid mul enda valduses olevatest käsikirjadest tsitaate kasutada. Tänan järgnevaid muuseume ja arhiive: Briti Raamatukogu, Rahvuslik Meremuuseum, Kuninglik Meremuuseum, Londoni Linnaarhiiv, Nelsoni Muuseum ja Kodulookeskus Monmouthis, Beinecke Haruldaste Raamatute ja Käsikirjade Raamatukogu, Houghtoni Haruldaste Raamatute ja Käsikirjade ­R aamatukogu, Huntingtoni Raamatukogu Californias, Victoria ja Alberti Muuseum ning arhiivid üle terve riigi.

Olen tänu võlgu Nelsoni dokumentide kollektsionääridele, kellest enamik eelistab anonüümseks jääda. Clive Richards on olnud tõesti väga helde, seda nii aja kui külalislahkuse poolest. Anna Tribe, Nelsoni lapselapselapselapselaps, majutas mind lahkesti oma kodus ja näitas mulle oma Nelsoni-dokumente. Paljud teised, sealhulgas David ­Constantine, Flora Fraser, Claire Harman, Alex Kidson, Tom Pocock, Michael Nash, Nick Slope ja Peter Warwick ning Colin White, on mind aidanud nõuannete ja tutvustustega. Muu abi eest olen tänulik Janet Nortonile ja Emma Haywardile. Martyn Downer on olnud mulle olu­ liseks toeks, lugedes minu mustandeid, lisades dokumentidele sisse­ juhatusi ja viiteid ning pakkudes alati abistavaid nõuandeid. Jennie Batchelor, Sam Gilpin, Emma Jay ja Matt Kelly lugesid mu tööle hoolikalt korrektuuri. Kõigist ustavaim on olnud James Miller, kes on seda biograafiat mitmeid kordi lugenud, kuulanud mind lõputult Emmast rääkimas ning tunneb nüüd Romney juba viiesaja sammu pealt ära.

Minu agent John Saddler on minu heaks väsimatult töötanud ­sestsaadik, kui ma selle raamatu kallal tööd alustasin, ning ma võlgnen talle tänu ta pühendumuse, tähelepanu ja piiritu huvi eest raa12

Tänuavaldu s ed

matu vastu. Random House’is on Tess Callaway mind kannatlikult läbi ­k irjastusprotsessi juhtinud ning tema ja Faye Brewster, Mary ­Chamberlain, Cecília Durães, Kate Elton, Anne Kragelund, Emma Mitchell, Claire Round, Patricia Slattery ja Christina Usher on teinud palju rohkem, kui on nende kohus. Võlgnen erilise tänu Gail ­Rebuckile tema lahkuse ja vaimustuse eest raamatu vastu, samuti tõeliselt ­imetoreda töötamiskoha muretsemise eest Roomas. Minu toimetaja Paul Sidey on olnud mulle pidevalt toeks, algusest peale Emmast innustunud ning alati valmis projekti edenemise käigus sõbralikku sõna l­ausuma. Tema tarkus ja detailide suhtes terav silm on olnud ­hindamatud. Need ja veel paljud teised inimesed aitasid „Inglismaa armukesel” võimalikuks saada. Olge te kõik tänatud!

13

PROLOOG

Modell, kurtisaan, tantsijatar, moeikoon, näitleja, topeltagent, poliitiline võõrustaja, ema, suursaadiku proua ning sangari armuke – Emma Hamilton täitis oma hämmastava tõusu jooksul vaesusest jõukuse ja kuulsuseni paljusid rolle. Ükski neist ei olnud tähendusrikkam kui osa, mida ta mängis 22. septembril 1798 Napolis. Emma osales kontradmiral Horatio Nelsoni vastuvõtukomitees, kui tolle laevastik Napoli lahes ankrusse heitis. Nelson oli tulnud Napolit pealetungivate prantslaste eest kaitsma ning napollased olid otsustanud sangarile väärilise vastuvõtu korraldada. Proovid olid kestnud nädalaid, ent keegi polnud ­harjutanud hoolsamalt kui Emma Hamilton. Vaimustavalt kaunis ja alles kolmekümne kolme aastane naine teadis, et Nelsoni naasmine on tema suur võimalus.

Edaspidi ei ole tema elu enam kunagi endine.

Viis aastat varem, kui Nelson esimest korda linna külastas, oli Emma väheveetlevat mereväekaptenit vaevu märganud. Aastal 1798, mil Nelsoni vapustav edu Niiluse lahingus oli teinud temast ainsa mehe, kes tundus suutvat Euroopat Napoleoni käest päästa, nägi naine tema naasmises võimalust äratõukeks suuremale lavale. Nädalate­ pikkune võitlus prantslastega ning valu, mida põhjustasid raskelt vigastada saanud silm ja amputeeritud parem käsi, olid Nelsoni ära kurnanud. Niipea kui suurmees vastuvõtjate paati astus, viskus Emma talle õnnest nuttes kaela. Üle lahe kostvate hõisete ja kahuritule saatel lõi ta käed ümber Nelsoni ja talutas võiduka, kuid väsinud kangelase laevakajutisse, jättes endast maha rabatud kuningliku kaaskonna ja oma abikaasa söör William Hamiltoni. Inglismaa vapraimaks inimeseks 14

Proloo g

pühitsetud mees oli varisenud Euroopa kuulsaima naise rinnale. Emma Hamilton oli juba legendaarne kui tütarlaps eikuskilt, kes oli katapulteerunud kõrgseltskonda. Tema täiuslik lava valitsemine tol juulipäeval pani aluse ta kirglikule armuloole Nelsoniga ning nõnda kõrgesse ­kuulsusse tõusmisele, mis tundub tänapäevalgi imestusväärne.

Kuidas jõudis Emma, hirmsasse vaesusse ja rõhumisse sündinud tüdruk, niisugusele positsioonile, kus tal oli võimalik võrgutada ja võluda Euroopa nimekaimat meest? Mida pidi ta sinna jõudmiseks tegema?

Kui tegu oleks ilukirjandusega, tembeldataks Emma lugu uskumatuks ja ebatõenäoliseks. Talle järgnemine viib meid laias kaares läbi XVIII sajandi ajaloo, tuues esile kogu tema ajastu hiilguse ja õuduse. Et mõista, mismoodi tegi Emma endast oma aja kõige tuntuma naise, peame minema kolmkümmend aastat tagasi ja üle tuhande miili taha, sädelevast Napoli õukonnast ja saadikuproua kohustustest äärmises vaesuses ilmaletulekuni Loode-Inglismaa viletsas urkas.

15

Esimene osa

PÕGENEMISTUNG

1. pe at ü k k

KARM ALGUS

Emma Hamilton – toona Amy Lyon – sündis reedesel päeval,­ 26. aprillil 1765 armetus vaesuses. Ness oli umbes kolmekümnest ­lagunevast kaevurihütist koosnev pundar, mis asetses võsastunud kivisel viljatul maal. Küla, mille ankrupaik Wirrali poolsaarel Cheshire’is jääb Liverpoolist tosina miili kaugusele, särab praegu oma luksuslike majadega igapäevaste töölesõitjate jaoks, kuid XVIII sajandil sündinud tüdruklapsele oli see üheotsapilet viletsusse. Stanley perekond, Nessi ümbritseva maa-ala omanik, elas lähedalasuva Hooton Halli peenes toreduses ning ei teinud mingit tegemist kaevurite ja väheste kaluritega, kes kõledal rannal endale kasinat elatist kokku kraapisid. Ness oli tärkava tööstusrevolutsiooni eesliinil ning Amyle oli ette nähtud karm ja kasin elu: kontimurdev töö kümnendast eluaastast peale, ränk abielu ja varane surm.

Vastsündinud Amy võlgnes oma elu täielikult kivisöele – XVIII sajandi mustale kullale. Sajandi alguses hoidis Chesteri ja ümberkaudsete alade vabrikuid, käitisi ja ärisid töös Põhja-Walesi kivisüsi, mida veeti laevaga ühenduslüliks oleva Dee suudmelahe kaudu, kuid veetee hakkas mudast ummistuma ning Walesi söe hind kerkis väga kõrgele. Kui naabruses asuvast Denhallist 1750. aastal söevarud avastati, muutus Nessi maastik igaveseks: kalurite ja mõne üksiku talu­ mehega hõredalt asustatud paigast sai Metsiku Lääne linna mini­ variant, mis kubises investeerijatest ja ruttu rikkaks saada ihkavatest kaupmeestest. Pärast seda, kui Stanleyd 1750-ndate aastate lõpus oma kaevanduse tohutu melu saatel viimaks avasid, saabus sinna vankritäite viisi turskeid noori kaevureid Lancashire’ist, Staffordshire’ist ja 19

In g l i s m a a a r m u k e

­ õhja-Walesist. Paljud rändasid kohale Iirimaalt, et ehitada söe väljaP veoks sadamasilda, ning töömehi tuli püstitama Stanleyde uut maja Dee jõe kaldale. Nessi küla määrati nende majutuskohaks ning kivistel väljadel tärkas kiiruga ehitatud odavaid osmikuid nagu seeni pärast vihma. Sellesse tuliuude külla, mis oli suuremas osas alles ehitusplats, saabus 1764. aastal 21-aastane Mary Kidd. Kuna iga naise kohta elas Nessis viis meest, oli populaarsus talle kindlustatud.

Ohtlik töö oli Nessi mehi karastanud. Denhalli kaevanduse kehvad töötingimused olid kurikuulsad, mehed pidid küürutama jäises mudases vees ja raiuma üleujutatud tunneli seinu. Hiired ja prussakad ­pugesid neile taskusse, et nende toitu süüa, eriti kui nad töötasid ­kaevandushobuste tallide juures. Kaevandatud süsi laaditi lootsikutele, mis seoti maa-alustes kanalites nelja-viie kaupa kokku. Kaevurid heitsid lootsikutele ja „sammusid” mööda tunneli lagesid, et lükata lootsikuid šahti põhja, kust süsi üles vinnati. Kahekümnendates eluaastates mehed olid vähem kui paar aastat pärast tööle asumist küürus ja ­vildakselgsed, paljud olid õhuaukudesse kogunenud metaangaasi tagajärjel mürgitusse surnud või kivivaringutes hukkunud.

Emma ema oli siia rännanud Hawardenist, vahetult Chesteri piiri taga asuvast külakesest Dee jõe teisel kaldal. Ta oli Nessis omamoodi puhkusel. William Kidd, Mary vanem vend, oli Nessi kolinud ja töötas kaevurina. 1763. aasta jaanuaris oli tema ja Chesterist pärit neiu Mary Foulkesi abielu maha kuulutatud, nende esikpoeg Samuel sündis 1764. aasta kevadel ning ristiti 15. aprillil. Kaheksateistkümnendal sajandil haarati kõik vabad naissoost sugulased vastsündinu vanematele appi ja nõnda tuli Mary Samueli sünni aegu Nessi oma vennale ning vennanaisele, keda ta vaevu tundis, palgata lapsehoidjaks, koristajaks ja kokaks. Üle Dee viival praamil, mis sõitis Hawardeni lähedal asuvast Flintist Parkgate’i, ja hiljem venna maja poole kõndides oli Mary elevil, rõõmsas pühademeeleolus. Ness oli esimene paik, mida ta peale oma koduse kolkalinna näinud oli, ja ta otsustas sellest viimase välja võtta. Pääsenud eemale õdedest-vendadest, süngest kodust ja ­vihavimmasest emast, kavatses ta mõnusalt aega veeta.

Mary oli sale, elav ja lõbujanune ning mehed võistlesid tema tähelepanu pärast. Ta oli uus küla kaunitar (ehkki tal polnud just nimetamis20

Kar m alg u s

väärselt rivaale). Igatsedes meeletult Hawardenist ja ema raudsest haardest pääseda, viskus Mary kaela Henry Lyonile, kaevanduse sepale.

Emma andis hiljem mõista, et ta isa pärines Lancashire’ist. Tõenäoliselt oli ta sündinud Skelmersdale’is või Ormskirkis, kus seda perekonnanime leidub kirikukirjades kõige sagedamini. Sepaametisse jõudmiseks pidi ta olema kahekümnendate eluaastate lõpus, niisiis oli ta tõenäo­ liselt sündinud 1737. aasta paiku. Emma kasvu ja välimuse põhjal otsustades oli Henry pikk, laiaõlgne, nägus ja tumedapäine. Vaesest perest pärit Maryle pidi ta paistma võimatult rikka ja sõltumatuna.

Henry kosimine käis kiiresti ja võib-olla ka tahumatult. 27. mail, ­vististi vähem kui kaks kuud pärast Mary saabumist, teatati ametlikult nende kihlusest.

Emma vanemad abiellusid 11. juunil 1764 Great Nestoni kirikus.

Kuna pulmad peeti esmaspäeval, ei olnud tõenäoliselt kohal ühtegi sugulast, isegi mitte William Kiddi või tema naist. Henry oli kirjaoskamatu nagu paljud töömehed ning märkis raamatusse allkirjaks „X”, ka Mary pani allkirjaks risti. Varsti pärast tseremooniat pidi Henry ­ilmselt sepikotta tagasi pöörduma. Kuigi töölisklassi pulmad olidki tagasihoidlikud, tundub Mary oma siiski rutakana. Enamik naisi abiellus hilistes kahekümnendates eluaastates – keskmine abiellumisiga oli 26 – ja alles pärast seda, kui nende peigmehed olid kodu rajamiseks vajaliku rahasumma kõrvale pannud. Mary oli siiski tavatult noor. Abiellumise võis paratamatuks teha rasedus.

Esimene laps eostati tihtipeale enne laulatust ja paljudes kogukondades seda suisa soositi, et ennetada häda ja õnnetust – abielu viljatu naisega. Kuna sünnitunnistus puudub, peame eeldama, et Emma väitis oma sünnipäevaks olevat selle päeva, mida ema käskis tal öelda. Henry ja Mary ei olnud usklikud ning pole põhjust arvata, et Emma pidanuks enamikust Nessis sündinud esiklastest erinema. Tõik, et Emma armastas oma sünnipäeva tähistada 26. aprillil ja toonitas, et ta sünniaasta on 1765, viib mõttele, et ta pidas tähtsaks rõhutada oma seaduslikkust.

Emma tõelist sünnikuupäeva teadsid ainult Mary ja tema vend ­William, ent võimalus, et Mary rasedus oli sundinud teda Henryga abielu sõlmima, võib seletada nende õnnetut kooselu. Mary tuli Nessi otsima elu, mis oleks selja taha jäänust põnevam – üksnes selleks, et leida end 21

In g l i s m a a a r m u k e

v­ aesusse ja ahastusse lõksu jäänuna Inglismaa osas, mis oli palju karmim kui Hawarden.

Mary uus kodu Denhalli tee lähedal oli kaevurihütt, mida üüriti kaevanduse juhtkonnalt. Madala laega maja, mis oli ühendatud kahe samasuguse külge, oli üks sadadest sarnastest töölismajadest seal ­kandis. Liivakivist trepiastmed viisid üles madala ukse juurde. Nüüdisajal on see kena majake ja maadligi vajunud olek annab talle maalilise väljanägemise, ent toona oli sealne elu kärarikas, räpane ja kitsas.

Kahekümne ühe aastasena oli Maryst saanud päev läbi kasimata hütis koduorjuses rügav tööloom, ja seda külas, mille elanikud olid ­1850-ndatel aastatel külastajate sõnul „samavõrd primitiivsed, kui ­ü ksildane oli nende küla”.1 Ta ärkas kella nelja paiku, et tuua vett, ­süüdata tuli ja ­valmistada Henryle hommikueinet. Kui mees kell viis lahkus, alustas naine igapäevast heitlust mustusega, mis ummistas aknaid ja kattis kõik pinnad tahmakorraga. Tema akna taga laius puudeta võserik, m ­ illesse lõikusid armidena söeräbu hunnikud ja nõe­ vihmast mustunud odavate kivimajade read. Mary teadis, et varsti pärast sünnitust oodatakse teda koos teiste naistega kaevandusse tööle.

Oodata polnud eriti midagi ja nautida veel vähem. Henry naasis hilja õhtu eel, palavuses ja ohtlikes tingimustes töötamisest kurnatud, ning – nagu enamik mehi Nessis – jõi ja tõenäoliselt peksis oma naist.

Vaesele inimesele oli sünnitus piinarikas. Abiks üksnes naabrid, jõid nurganaised valu tuimastamiseks džinni või klammerdusid sõlmilise riideräbala külge. Mary lasi lapse ristida Amyks, mis oli Kiddi ­perekonna lemmiknimi ja mida kandis ka ta õde. Henry ei pruukinud oma tütre nime vastu erilist huvi tundagi. Paljudes kogukondades oli tavaks 28 päeva pärast sünnitust korraldada värskele emale pidu, mis oli midagi varasema kombe, mahasaanu kirikliku õnnistamise taolist, et püüda võidelda sünnitusjärgse depressiooniga ja tähistada ema ­ellujäämist, kuid paistab, et Maryle säärast pidu ei peetud. Ükski sugulane ei tulnud talle appi ja kuna külas oli nii vähe naisi, ei olnud tal õieti ka seltsilisi. Üksildane ja rusutud Mary Lyon pingutas, et mitte valada oma frustratsiooni välja imiku peale. Pojaga võinuks tal olla vahetum suhe, ent Amy oli koorem, mis sidus ta pealtnäha möödapääsmatult

22

Kar m alg u s

Nessi külge. Mary hoomas kogu oma edasise elu masendavat üks­ luisust: muudkui lapsed, kodused tööd ja vaesus.

Emma ristiti 12. mail. Registreerimisraamatus paistab ta nimi ­olevat Emy, kuid Emma kinnitas ise alati, et see oli Amy, Kiddi perekonnas levinud nimi. Arvatavasti pani registreerija öeldu lihtsalt valesti kirja.

Toonased vanemad olid registreerija õigekirjaotsuste meelevallas, eriti kui nad ei osanud lugeda nagu Henry ja Mary. Üks kolmest Emma eakaaslasest suri lapsena, kuid tema sündis ellujäämiseks parimal ­aastaajal: tõved levisid kõige hoogsamalt juunist septembrini, novembrist veebruarini surid väikelapsed külma tõttu. Ellujäänuid ootas ees raske töö. Denhallis kasutati enamikku üheksa-kümneaastastest lastest odava tööjõuna. Kõik Nessis ilmale tulnud tüdrukud vinnasid iga päev korve maapinnale, ise üleni sopased ja alailma meeste poolt ahistatud.

Päeva lõpuks läksid nad koju, et emade või ka võõrasemade – mis oli peaaegu sama tõenäoline, sest paljud naised heitsid hinge sünnitusel – eest süüa teha ja koristada.

Emmale näis karm eluring olevat ette määratud. Ent ühtäkki, kaks kuud pärast tema ristseid, Henry suri. 21. juuniks 1765 oli ta maetud.

Mary ja Emma olid vabad.

Emma ei rääkinud oma isast mitte kunagi ning ta ema ei avaldanud mingeid üksikasju. Uurimused surmast XVIII sajandil annavad meile mõneti aimu Henry surma põhjusest ja tema tütre keeldumisest temast kõnelda. Emma ja ta ema võisid varjata skandaali.

Kaevanduses või selle lähedal töötavate meeste keskmine eluiga oli madal, ent nende surm hingamiselundkonna haigustesse oli pikaldane ja lõpmata vaevaline. Kui Henry põdenuks tuberkuloosi, poleks ta enam tööl käinud. Ta olnuks silmanähtavalt tõbine ja vaevalt oleks Mary temaga abiellunud. 1765. aasta suvel ei ole registreeritud mitte ühtegi kaevandusõnnetust ega rõugeepideemiat. Surma põhjust ei ole üles tähendatud ning Great Nestoni kalmistul puudub tema hauatähis.

Mary ei saanud kaevandusest pensioni ega valuraha, mida tavaliselt maksti, kui keegi tööl oma otsa leidis. Pärast Henry surma ei puutunud Mary mehe perekonnaga enam kokku. Selle asemel pages ta tagasi

23