Natuke omamoodi vanaproua Prosalie kuuleb ühel päeval mahedat häält, mis tuleks justkui tema surnud abikaasa suust. Sedasi kõneleb sõbralik koibik Sven, kes sattus Prosalie korterisse koos küttepuudega.
Õnneks Prosalie teda ei näe. Koibik ei ole ämblik, kuid üle kõige kardab Prosalie ämblikke ja neid on omavahel kerge segi ajada. Nähtamatu Sven aitab Prosaliel lahti saada rahakoti vargast ja petisest hooldekodutöötajast. Koos on elu tore, kuni Prosalie näeb koibikut.
Õnneks saab ta lõpuks oma hirmust üle ja lepib koibikuga ära.
