K
aubanduskeskuse kassas istumist kui tööd polnud Raine unistuste nimekirjas ja tema lapsepõlves ei osanud sellist ametit isegi kõige taiplikumad lapsed ette näha. Tõsi, poodi mängisid Kure tänaval asuvate elumajade hoovi tüdrukud meelsasti, arvates samas, et poemüüjal oli kõike, mida neil endil polnud. Tema müüs saia ja limonaadi ning parimatel päevadel isegi närimiskummi, aga poemüüjat mängivad lapsed veel palju muudki head ning ilusat. Rahal, millega tuli ostude eest tasuda, polnud samuti väärtust, sest maksmiseks piisas paberitükist, mille võis vana koolivihiku nurgast välja lõigata ja vajamineva summa ise peale kirjutada. Raine mäletas seda kõike ja võis pea nelikümmend aastat hiljem supermarketi kassas klienditeenindajana töötades kinnitada, et kõik, mida selles kaubanduskeskuses müüdi, oligi päriselt, aga maksmiseks enam vihikulehe nurgale kirjutatud summast ei piisanud, vaid selleks oli tugevamast materjalist papitükki vaja. Muidugi oli lapsepõlvemängudega võrreldes erinevusi veelgi, aga midagi jäi ka samaks: kassas ostlejate välja valitud kaupu läbi piiksutades tundis Raine end sama tähtsana nagu Kure tänava poemüüja ja need lapsed, kellega koos ta kunagi seda mängu mängis. Stellale polnud mõtet sellest kõigest kõnelda, sest teda ei huvitanud ema mälestused, kuna need olid nii ebausutavad ja kallutatud. Temal oli muudki teha, kui piinata end minevikuga, 5│
mida tema mälus polnud. Mis vaene olemist puudutas, siis selles osas oli Stellal isiklik kogemus olemas, aga see polnud võrreldav ema ettekujutusega. Stella jaoks tähendas vaesus kaltsukast ostetud riideid või siis vanaema küpsetatud pannkooke, sel ajal kui teised käisid hooaja moerõivais ja ostsid kioskist burgerit. Stella ei kommenteerinud seda, mida ta tundis, kuid ta mõtles, et tema tulevik saab olema teistsugune. Selleks oli tal vaja vaid ühte: jääda ellu, ja selles osas olid nad emaga sama meelt.
R
aine Ilmeti lapsepõlv lõppes siis, kui ta vanemad leidsid endale tähtsama tegevuse: astusid mingisse rahvaparteisse ja hakkasid taasiseseisvunud vabariigi tulisteks pooldajateks. Nad ei jätnud ühtegi sellega seonduvat koosolekut või aktsiooni vahele ning tirisid algul neile üritustele kaasa ka oma teismeeas tütart. Raine meelest polnud neis vanainimeste kogunemistes, mis enamasti lõppesid suure söömise või siis ühislaulmisega, midagi erilist, pealegi oli ta just kohtunud Väinoga ning see poiss huvitas teda märksa enam kui miski muu. Suur vabadus, mis oma ootamatu saabumisega oli vanemate senise eluolu pea peale pööranud, lõdvestas ka peresiseseid haardeid ja nii sai Rainegi rohkem võimalusi iseolemiseks ning muutus enesekindlamaks. Väino oli seda juba niikuinii, sest tema seosed oma pere ja ühiskonnaga olid rohkem ärilist kui emotsionaalset laadi. See noormees ei varjanudki oma üleolekut vanema generatsiooni ning ajast-arust majandusmudelite suhtes. Tema oli alalises tülis nii õpetajate kui oma vanematega, kuid meeldis eakaaslastele, eriti tüdrukutele. Väino julges välja öelda, et kõik need persoonid, kes taasiseseisvunud riigis poolt ja värvi vahetasid, olid minevikutegelased ning tulevik oli noorte päralt. Mida täpselt poiss selle all mõtles, ei huvitanud kedagi, küll aga oli ta populaarne ja see oli tähtis. Rainele oli Väino mingil seletamatul põhjusel juba ammu silma jäänud ja kuigi nad õppisid samas koolis, polnud nad 7│
seni lähemalt kokku puutunud, sest Raine alles alustas gümnaasiumis, aga nimetatud noormehest sai sügisel kooli abiturient. Rainel oli eemale hoidmiseks veel teinegi põhjus, sest enda arvates polnud ta nii popi poisi jaoks piisavalt hea, kuna enamasti suhtles too noormees ikka vaid rikaste ja ilusatega. Ühel päeval juhtus aga midagi, mis muutis seda olukorda. Kambakesi koos oma klassi tüdrukutega koolimajast välja joostes komistas Raine üleskeerdunud uksemati serva taha ja lihtsalt pidi kellestki haarama ning täiesti kogemata oli see just Väino Tasoo. Noormees, kes kõigi väliste tunnuste põhjal oli füüsiliselt tugev, prantsatas ootamatust haardest vastu uksepiita ja kukkus seejärel maha. See oli Rainele väga alandav moment ning ta ei teadnud, mida edasi teha, sest kõik naersid ning välistud polnud veelgi halvem variant. Kahelnud hetke, sirutas ta kukkunule oma käe ja noormees hiivas end sellest haarates ainsa ropsuga maast üles. „Ma just tahtsingi sinult midagi küsida …“ lausus ta ega lasknudki enam tüdruku kätt lahti. Taoline käitumine oli selle noorhärra puhul midagi täiesti uut, sest sama hästi oleks ta võinud selle käega midagi muudki teha, näiteks kohmakale piigale vastu laupa lajatada. Saanud poisilt tähelepanu, mida oleks võinud sama hästi ka kaheti mõista, võttis Raine seda siiralt ning vastas samal moel: „Sina ja küsida? Ei tea, mida siis?“ „Kuulsin, et sa pidid tark tüdruk olema,“ sõnas Väino peo pesadega tolmuseks saanud teksapükste põlvi puhtaks kloppides ning jätkas siis juba silmast silma: „Tule, meil on vaja kõnelda!“ See kutse mõjus kui käsk, millega Raine polnud harjunud, aga samas ei saanud ta seda ka eirata, sest tundis, kuidas kõik │8
neid vaatasid ja see oli emotsionaalselt väga murdeline hetk. Kas nüüd või ei iialgi, mõtles Raine, aga vastas puhtspontaanselt, et ei tea, millest neil kahel oleks omavahel rääkida, kui nad pole isegi ühes liivakastis mänginud. Väino puhkes naerma ja see oli nii armas, et Raine justkui iseenesest kaasa naerma hakkas ja nii jalutasid nad koolimaja hooviväravast välja juba koos, teadmata isegi täpselt kuhu või milleks. Tegelikult polnud neil tõesti millestki kõnelda, sest nad mõlemad olid käitunud spontaanselt: Rainele lihtsalt poiss meeldis, aga viimane püüdis sel moel käitudes oma väärikust taastada, sest see tüdruk oli tast teiste juuresolekul justkui üle astunud. „Mida suvel teed?“ küsis paar sammu eespool kõndinud Väino, kui nad olid kaaslaste vaateväljast eemale jõudnud. Raine meelest oli isegi omamoodi meeldiv, kui noormees korraga tema poole pöördus ja selg ees tema vastas edasi kõndis. „Mida ikka, niisama. Ehk lähen kuskile tööle,“ vastas Raine, sest tal polnud veel koolivaheajaga seoses mingeid plaane. „Teeks midagi! Koos, ma mõtlen,“ pakkus Väino ja see oli üsna ootamatu väljavaade. „Mida koos? Ma ei tunnegi ju sind,“ vastas Raine jahmunult, sest sellest, mida poisid koos tüdrukutega tegid, oli ta seni vaid rõvedusi kuulnud. „Ma mõtlen midagi asjalikku,“ jätkas Väino tagurpidi edasi kõndides. „Luigekurus planeeritakse suurt jaanituld.“ „Mis selles siis asjalikku on?“ imestas Raine ja lisas: „Olen seal paaril korral koos vanematega käinud, aga peale rahvatantsu ja sabade jäätisemüüjate ning õlleputkade juures polnud seal küll midagi.“ 9│
„Just!“ kinnitas Väino tüdruku näoilmet uurides ning lisas siis üsna entusiastlikult: „Seda ma mõtlesingi, no seda, et neid stagnaaegseid traditsioone tuleks murda.“ „Mismoodi – kutsud mõne popi tüdrukutebändi või parteijuhi kõnet pidama?“ pakkus Raine pisut irooniliselt, sest tajus läbi õhu midagi, mis ei viidanud sugugi sellele, et poiste ja tüdrukute vahelises suhtes oli kõik rõve, nagu väideti. „Ei, seda mitte, sest bändi ei jõuaks ma kinni maksta, aga tulevikus poleks see välistatud,“ jätkas noormees juba Raine kõrvale astudes ning hakkas oma mõtet lahti seletama. „Möödunud aastal sind vist Luigekuru jaanipeol polnud, aga juba siis müüdi seal palju muudki. Tegime ema Fatmaga kahasse vahvliäri: tema küpsetas ja mina müüsin, aga see pole päris see, mida mina tahaksin. Mõtlesin sel aastal millegi uuega välja tulla ja rohkem võidupüha kui jaanipäevaga seoses, sest rahvas vajab praegu uut ideoloogiat rohkem kui mingit vanaema vahvlitorbikut. Teeks näiteks kalja, villiks pudelitesse ja paneks sinimustvalge sildi peale, et Eesti oma asi. Nii oleks kaks kärbest ühe hoobiga – janu kustutatud ja vaim toidetud.“ „Ja mis roll minul selle juures oleks?“ küsis Raine kuuldust huvitudes ning oletas: „Pean müüjaks hakkama või, sest kalja teha mina ei oska, aga … aga silte võiks maalida küll!“ „Nii ja naa, sest oma äriga alustades tuleb ju kõike teha, aga … aga ma mõtlesin, et sa võiksid näiteks asja majandusliku küljega tegeleda: no nii-öelda nagu ökonomist olla,“ pakkus Väino välja. Tegelikult oli sel noormehel silmapiiril küll tulemus, mida ta taotles, kuid vahepeal kiratses tükk tühja maad, mida tema ise harida ei suutnud. Raine seevastu oli praktilise loomuga ratsionaalne mõtleja ja see, et need kaks, Väino idee ja Raine │10
reaalsustaju, kokku said, oli puhas juhus, mis kogemata kombel ja omal moel isegi haakusid. Kui Väino selle momendi ära tabas, ei lasknud ta enam tüdrukust lahti. Viimane tajus seda kui noormehe reaalset huvi tema isiku ja siis ehk ka soo vastu, siis miks ka mitte! Südant tuli ju usaldada, sest oli ikka päris uhke tunne, kui kooli popim poiss sulle mingi pakkumise tegi või siis lihtsalt kõrval jalutas. Mida teised tüdrukud juhtunust arvasid, oli nende asi, aga imestamist oli üksjagu, sest Väino Tasoo käed polnud seni ühegi tüdrukuga jalutades pikalt taskus püsinud. Nädal hiljem, just siis, kui Raine juba oma vastleitud sõbra jutus ja huvis pettuma hakkas, ilmus viimane taas välja. „Tehtud!“ sõnas Väino ja vaikis hetke, justkui kiitust oodates, aga kuna mõistis isegi, et polnud asja selgitanud, jätkas: „Sain Lätist odavalt kaks sajaliitrilist vaati kalja välja kaubelda ja nüüd on meil vaja see pudelitesse villida ning sildid peale panna. Siis on meil võidupüha ja jaanitule õhtuks kaup olemas – hea Eesti kraam!“ „Kuidas see saab Eesti kraam olla, kui sa selle Lätist tõid?“ küsis Raine, selle asemel et poissi kiita. „Nii mõtledki või?“ küsis noormees vastu, arvates, et tüdruk tegi tema kulul nalja, kuid Raine pilgus polnud kübetki millestki lõbusast. „Jah! Ma mõtlen, et Läti kaljale ei saa Eesti lipuvärvides silti külge panna, või … või mida sa täpsemalt selle hea Eesti asja all mõtlesid?“ küsis Raine ja vaatas oma kaaslasele lausa alasti ausal pilgul otse silma sisse. „Ma mõtlesin, et … et,“ kokutas Väino ja lisas omakorda imestades: „Sa vist tõesti mõtled nii!“ „Ma ei mõtle nii, sest sa ju ütlesid nii!“ kinnitas Raine. 11│
„Ah soo! Või nii! Ehk see ongi hea, et sa minuga nii aus oled,“ lausus Väino kalkuleerivalt, mõtles hetke ja kinnitas siis: „Sa said must valesti aru, sest ma ostsin Lätist vaadid, aga kalja tegi mu sõber. Ta vanematel on piiri ääres talu ja nad kasvatavad ise rukist. Kas sa seda usud?“ „Kui sa nii ütled. Miks ma siis ei peaks sind uskuma?“ vastas Raine pilku peitmata. Väino vaatas kõrvale, kuid noogutas ning asus siis innukalt seletama, mis plaan tal edaspidisega oli ja kuidas Raine saaks talle selles osas abiks olla. Äkki ta vakatas ja küsis: „Kas me ikka oleme partnerid?“ „Muidugi, kui sa nii tahad, aga …“ sõnas Raine, kuid mitte eriti veendunult, sest poiss oli ju pea nädala tegutsenud omapäi ja siis järsku kaljavaatidega välja ilmunud ning tahtnud, et tüdruk talle lennult ühe pudeli optimaalse müügihinna välja arvutaks. „Mis aga?“ tahtis Väino valvsaks muutudes teada. „Aga selle arvutamiseks on andmeid vaja: koostisosade hinda, valmistamiskulusid, logistikale kulunud summat ja siis veel villimine ja …“ püüdis Raine selgitada. „Ah seda sa mõtled! Kuule! Me ei saa kõike praegu nii täpselt kalkuleerida, sest aeg pole veel küps. Ootame, kuni vabariigi kroon tagasi käibele tuleb ja seadusloome praktikale järele jõuab. Meil tuleb hetkel lihtsalt operatiivne olla ja tegutseda. Küll pärast jõuab!“ seletas Väino ja sedavõrd rahulikult, et Raine kuulduga nõusse jäi. „Sul võib isegi õigus olla,“ sõnas tüdruk mõttesse jäädes ning küsis: „Aga kuidas ma saan kindel olla, et …“ Väino oletas, mida tüdruk küsida tahtis ning kiirustas ette, ulatas käe ning sõnas: „Minu käsi selle peale: partner!?“ │12
Raine nägu lõi õhetama ja kuigi ta oleks käepakkumisele midagi muud eelistanud, et tema tunnete ehtsuses veenduda, leppis ta ka lihtsalt kätlemisega ja mitte ainult – Raine arvamus poisist muutus. Kõik need jutud, mida teised tüdrukud olid Väinost rääkinud, ei vastanud tõele, sest need lihtsalt olidki valed. „Väino Tasoo on väga viisakas ja aus poiss,“ kinnitas ta oma emale, kes oli juba oma tütre ja selle poisi käsikäes käimisest kuulnud ning lisas oma kogemusest lähtudes: „Ema! Ma ei saa aru, miks kõik teda kiruvad? Ta pole ju midagi valesti teinud ja miks meie ei või sõbrad olla?“ „Aga vaata, kallis laps! Kõik räägivad …“ jätkas ema, kuid Raine polnud enam see sõnakuulelik tüdruk kes varem. „Las nad räägivad! Mida muud teiegi seal rahvakoosolekutel teetegi, kui räägite, ja kas see on siis halb?“ sõnas Raine ärritunult ja pidi end tagasi hoidma, et mõne mõtlematu lausega ema mitte solvata. „Me ei käi niisama, nagu sina mõtled. Meil on oma ühine äriprojekt ja … ja sügisel lähen ma ju gümnaasiumisse. Ma tahangi majandust õppida ja selleks tuleb valmistuda, tuleb suund võtta ja enda tõekspidamiste eest võidelda.“ „Võidelda?“ hüüdis ema ahastades. „Kas mina siis pole veel küllalt teinud, et sa õppida saaksid? Isa tahtis nii väga, et sa kutsekooli läheksid, aga mina ütlesin talle, et sul pea lõikab ja et meie tütar läheb veel ülikooli ja professorile mehele, aga … aga nüüd jamad selle vana kommunistist partorgi pojaga. Kohe esimene mees oli, kes rahvarindesse üle hüppas ja kirikus hakkas käima. Kas niisugust inimest saab siis usaldada?“ väitis ema ja vakatas, kui isa tulemas kuulis. 13│
„Mis teemaks?“ küsis isa rõõmsalt ja Raine vastas ema eest. „Lihtsalt naiste jutud!“ sõnas ta ja ei valetanud, sest isa poleks sellist teemat, nagu tal äsja emaga oli olnud, kõneks võtnudki. „Meie fraktsioonis on palju nais- ja noorliikmeid,“ jätkaski isa oma teemal. „Sa võiksid ka tulla …“ „Ei! Me juba tegime oma ühingu, äriühingu,“ oli Raine vastus ja seletus konkreetne. „Minu teada on noorte ettevõtlus tulevikuala ja me tahame sellega algust teha juba kooliajal.“ „Ja mis see teie plaan siis on?“ tahtis isa täpsustust. Raine mõtles pisut, kuidas isale asjast lühiülevaadet anda, kuid viimane haaras juba esimesest lausest ja kiitis: „See on muidugi hea mõte, et te suvist pööripäeva tähistades võidupüha rõhutate, aga …“ Ja edasi tuli isa suust loeng, mida Raine oli juba kordi kuulnud, kuid ta kuulas veel korra, sest rääkijaks oli ju tema isa ja oma vanemaid tuli austada. Mõte tulevikus majandust õppida polnud päris Raine enda idee, aga kuna põhikooli klassijuhataja oli tal sellele mõelda soovitanud, oli ta gümnaasiumisse astudes ka ise vestluses maininud, mida tulevikus teha plaanib. Viimane ja kõige tugevam argument oli muidugi Väino soovunelm, kes lisaks partnerlusele teda ka oma tulevase suurettevõtte ärijuhiks nimetas. Raine enda süda kuulunuks tegelikult bioloogiaõpingutele, sest põlise linnatüdrukuna oli see valdkond talle tundunud alati nii müstilise ja haaravana. Seos nende erialade vahel muidugi oli, aga see tuli tal veel leida ja gümnaasiumiõpingud olid selleks parim aeg. „Mul läheb nüüd kiireks,“ sõnas Raine isa jutus tekkinud pausi ära kasutades. „Pean mõned arvutused ära tegema, enne kui saame oma kaubaga välja tulla.“ │14
„Kaubaga?“ imestas isa, lisades: „Ma arvasin, et …“ „Jah, kaubaga, sest meil on äriühing ja me tegeleme kodumaise toodangu müügiga, mitte pelgalt sõnavõttudega,“ lisas Raine kiiresti ja kadus enne, kui öeldu mõte isale kohale jõudis. Mis ta kodus edasi toimus, sellest oli Raine samuti juba teadlik, sest isa väitel oli kuueteistaastane Raine alles laps ja ema kinnitas aina, et selles vanuses tüdruk polnud enam mingi tita, vaid noor naine, kes teadis, mida oma elus teha tuleks. Raine teadis ka seda, millega see vaidlus enamasti lõppes ja siis oli parem, kui teda selle otsuse kuulutamise ajal saalis polnud. „Oh! Pääsesin napilt,“ sõnas ta, Väinoga määratud kohtumisele jõudes. „Mis mõttes?“ küsis poiss ootamisest pahurana. „Mu isa läheb vahel teooriaga liiale, aga …“ püüdis Raine selgitada, kuid Väino võttis tal sõnad suust, taibates lennult, mis teooriast jutt. „Aga sa ära kuula teda! Need vanamehenässid ei tea asjast midagi,“ sõnas ta ja üllatus taas, kui Raine temaga nõus polnud. Mõnda aega vaikinud, tegeles kumbki iseendaga, kuid samas mõtlesid nad ikkagi teineteise peale. „Tead, sellepärast sa meeldidki mulle,“ sõnas Väino äkki, „et sa julged mitte nõus olla, aga kõik teised tüdrukud on alati minuga samal arvamusel.“ „Kas … kas ma meeldin sulle?“ küsis Raine kohmetudes ja lõi näost õhetama. „Muidugi! Miks ma muidu siis siin sinuga jaman ja … ja ega su väljanägemisel ka eriti viga ole: annab vaadata küll!“ lisas Väino ja asus tööle, et vanu laoriiuleid kolhoosiaegsest kolast tühjendada. 15│
Edasi kõneles ta aga sootuks muul teemal, kui Raine kuulda lootis. „Mu paps sai need laoruumid kolhoosis töötamise ajal välja teenitud osakute eest enda valdusse ja andis meile kasutada. Peame vaid ära koristama, aga …“ Raine kuulas, ja taibanud lõpuks, et rohkem tema enda ja ta väljanägemisega seonduvaid viiteid ei tule, hakkas kaasa mõtlema sellele, mida Väino kõneles. Kolhoosi endine partorg vana Tasoo oli ühismajandi lagunedes kahmanud enda valdusse hulga hooneid, mis asusid linnapiirist vaid kilomeetri jagu eemal. Oma suuruse ja lagunenud oleku tõttu pakkusid need väikeettevõtjatele vähe huvi, küll aga meelitasid ligi linnanoori. Nii ka Väino, kes end lausa nende hoonete omanikuna tundis, aga vaid selle vahega, et tema kavatses neid niisama luuserdamise asemel ka kasutama hakata. Noor Tasoo polnud ilmselt vanast vähem andekas, sest genereeris samuti ideid ja leidis hulgaliselt võimalusi, kuidas mitte millegi pealt midagi ikkagi teenida, kuigi suurem osa ta plaanidest takerdus praktiliste probleemide taha. „Ei! Meie üksi ei suuda seda küll korda teha,“ sõnas Raine nõukaaegsest kolast lookas laoriiuleid silmitsedes ning lausus: „Meil on brigaadi vaja.“ „Mh! Alles sai see kollektiivmajand ära lammutatud ja juba tahad sa seda tagasi – ei! See brigaadi värk oleks stagna …“ „Miks mitte, kui see toimib,“ vastas Raine ja pakkus välja oma idee. „Nimetame selle siis ümber: näiteks tiimiks. Paljudel on koolivaheajal igav. Teeks kohaliku õpilasmaleva. Ehk mõned tuleksid?“ „Ilma eest ei tule keegi,“ mühatas Väino, taibates samas ka ise, et sel mõttel oli iva sees. │16