Esimene peatükk
Üsna varsti pärast seda, kui olin koos perekonnaga New Hampshire’i
väikelinna kolinud, komistasin linnaservas otsapidi metsa kaduvale rajale.
Infotahvel andis teada, et tegemist pole mitte tavalise jalgtee, vaid
kuulsa Apalatši matkarajaga. Enam kui 3380 kilomeetri pikkuselt läbi
suursuguste ja peibutavate Apalatši mägede mööda Ameerika idaran-
nikut kulgev AM on kõigi märgistatud pikamaa matkaradade esiisa.
Ainuüksi läbi Virginia kulgev lõik on kaks korda pikem kui Pennine Way1 nimeline matkarada. See kulgeb teel Georgiast Maine’i läbi nel-
jateistkümne osariigi, üle matsakate kaunite mägede, mille nimed – Blue Ridge, Smokies, Cumberlands, Catskills, Green Mountains,
White Mountains – ainuüksi kõlavad kui kutse teele asuda. Kes suudaks sõnu „Great Smoky Mountains“ või „Shenandoah’ org“ kuulda-
vale tuua, ilma et teda valdaks tung „leivapäts ja teepakk vanasse kotti
visata ja üle majataguse tara hüpata“, nagu naturalist John Muir seda kunagi kirjeldas?
Ja siin see oligi, täiesti ootamatult, ja lookles ohtlikult ahvatle-
val moel läbi meeldiva Uus-Inglismaa kogukonna, kuhu ma olin end vastselt sisse seadnud. See tundus täiesti jalustrabav: mõte, et võin
kodust astuma hakata ja kõndida 2900 kilomeetrit läbi metsa Georgiasse välja või minna vastassuunas ning turnida üle kivise ja karmi
White Mountainsi mäeaheliku legendaarse Katahdini mäe tippu, Inglismaal asuv 435 kilomeetri pikkune vanim ja väidetavalt ühtlasi populaarseim matkarada. Siin ja edaspidi tõlkija märkused
1
7
mis kõrgub 725 kilomeetrit põhja pool asuvas metsas, ürgmaal, kuhu vähesed on oma jalga tõstnud. Hääleke mu peas teatas: „Kõlab lahedalt! Teeme ära!“
Mõtlesin kohe välja terve rea mõjuvaid põhjuseid. See aitaks mul
pärast paterdava laiskloomana veedetud aastaid end vormi saada.
Oleks igati kasulik – ma küll ei teadnud täpselt milleks, kuid olin selles siiski kindel – õppida üksi metsikus looduses toime tulema. Kui laigulistes pükstes ja jahimehekaabus mehed mõnes Four Acesi keti
söögikohas ümber laua istudes jälle oma ürglooduses toime pandud
pöörastest tegudest rääkima hakkavad, ei pea mina end enam äpuna
tundma. Ihkasin kübekest sellest ülbest hoiakust, mis käib kaasas või-
malusega suunata graniidiselt kalk pilk silmapiiri poole ning aeglaselt ja mehelikult mühatada: „Jääh, ma olen metsas sital käinud küll.“
Ja lisaks oli minekuks veel üks, palju olulisem põhjus. Apalatši
mäed on koduks ühele maailma suurimale lehtpuumetsale – see on
jäänuk maailma kõige lopsakamatest ja mitmekesisematest metsa maadest, mis on eales mõõduka kliimavöötme ehteks olnud – ja see
mets on hädas. Kui Maa keskmine temperatuur järgmise viiekümne
aasta jooksul enam kui 4 oC võrra tõusma peaks, nagu näib olevat igati
tõenäoline, siis muutub kogu Uus-Inglismaast allpool asuv Apalatšide
osa savanniks. Puud surevad juba praegu salapäraselt ja hirmutaval hulgal. Jalakad ja kastanid on ammu läinud, väärikad tsuugad ja õitest tulvil kontpuud minekuperi ning järg võib olla jõudnud ka punaste
kuuskede, Fraseri nulgude, hikkoripuude, pihlakate ja suhkruvahtrate
kätte. Kui niisuguse ürgloodusega tutvumiseks üldse sobivat hetke oli, siis just praegu.
Niisiis otsustasin, et tuleb minna. Hullem veel, ma andsin oma
kavatsusest kõigile teada: rääkisin sellest sõpradele ja naabritele, kuu-
lutasin enesekindlalt kirjastajatele, tegin asja selgeks kõigile, kes mind
8
tunnevad. Seejärel ostsin mõned raamatud ja rääkisin inimestega,
kes matkaraja tervikuna või osaliselt läbi olid käinud, ja jõudsin pisi-
tasa arusaamiseni, et see oli hullem – ikka väga palju hullem – kõigest, mida ma kunagi üritanud olin.
Peaaegu kõigil, kellega asjast juttu tegin, oli rääkida mõni räige
lugu, milles oli oma osa kõrgete lootuste ja uute saabastega matkateele läinud pahaaimamatust tuttavast, kes kaks päeva hiljem viimset
jõudu kokku võttes koju tagasi vankus, ilves pea külge klammerdunud või veri nõrgumas otsast rebitud narmendavast varrukajupist, mida oli
kunagi täitnud käsi, ise enne teadvusetult kokku langemist kähedalt sosistamas: „Karu!“
Metsad olid täis ohtusid: rästikute, lõgis- ja kilplõugmadude pesi;
ilveseid, karusid, koiotte, hunte ja metssigu; end tohututest puhastamata maisipuskari kogustest segi joonud ja põlvkondi kestnud sugulasabielude tagajärjel sündinud kohalikke napakaid; marutõvest hullunud skunke, pesukarusid ja oravaid; halastamatuid tulisipelgaid ja
aplaid kihulasi; mürgiseid puid, mürgiseid põõsaid ja mürgiseid sala-
mandreid; siin-seal tuli ette ka end nende ajju puurinud parasiitusside tõttu ohtlikult segi pööranud põtru, kes õnnetuid matkajaid läbi kaugete päikeseliste niitude jääkülmadesse järvedesse ajasid.
Matkarajal võis juhtuda täiesti kujuteldamatuid asju. Kuulsin
mehest, kes südaöösel vee laskmiseks telgist väljus ja kelle lühinägelik kassikakk õnneks võttis – mees nägi oma skalpi viimast korda täiskuu taustale joonistunult kaku küüniste vahel rippumas –, ja noorest
naisest, kes ärkas, tundes midagi üle kõhu siuglemas, ja nägi magamiskotti piiludes end ta jalgadevahelises soojuses unele seadnud rästi-
kut. Kuulsin nelja erinevat lugu (mida minuga alati naeru mügistades jagati) mõne hämmeldust tulvil ja äreva hetke jooksul telki jaganud matkasellidest ja karudest; inimestest, kes kõrgematel harjadel
9
ootamatu tormi kätte jäädes võimsa välgunoolega pihtasaamise järel
lihtsalt aurustusid („temast jäi maha üksnes kõrbenud jälg“); langevate puude all lapikuks litsutud või kuullaagrisuuruste vihmapiiskade toel
üle kuristikuserva veerenud telkidest, mis seejärel paraplaanina kau-
gete orupõhjade poole liuglesid või mille ootamatu üleujutus minema
kandis; loendamatutest matkajatest, kelle viimase kogemuse võis kokku võtta jalge all vappuva maapinna ja jahmunud mõttega: „No mida p...t?“.
Piisas pealiskaudsest tutvumisest seiklusjuttudega ja mul ei läinud
enam erilist kujutlusvõimet tarvis, et näha end vaimusilmas seismas
kesk minu ümber koomale tõmbuvat, näljast julgust saanud huntide ringi; ülivalusasti hammustavate tulisipelgate rünnaku all vankumas ja riideid ihult rebimas või siis lolli näoga ainiti vahtimas, kuidas
korraga ellu ärganud alustaimestik minu suunas sööstab nagu läbi vee tuhisev torpeedo, misjärel sohvasuurune ja külma pilguga nööp
silmadega metssiga luust ja lihast läbi lõikavat kriiset kuuldavale tuues ning roosat, prisket, linnaelust pehmitatud ihu toiduks tarvitada ihaledes mu jalust maha paiskab.
Siis veel igat masti metsas oma hetke passivad haigused: teiste seas
Giardia lamblia, ida hobuste entsefa(lomüe)liit, Lyme’i tõbi, Kalju
mägede tähniline palavik, Helicobacter pylori, Ehrlichia chaffeenis, skistostomiaas, brutselloos ja šigelloos. Ida hobuste entsefa(lomüe)-liidi
põhjustajaks on sääsehammustus, see ründab aju ja kesknärvisüsteemi. Kui vedama peaks, siis möödub teie ülejäänud elu ratastoolis
pudipõlle kandes, kuid enamasti lõpeb haigus surmaga. Ravi puudub. Lyme’i tõbi, mida põhjustab nööpnõelapeast pisem puuk, võib
avastamata jäämise korral inimorganismis aastaid oma aega oodata ja
seejärel terve rea väga erinevaid vaevusi vallandada. See haigus sobib
inimesele, kes soovib kogeda korraga kõiki sümptomeid. Nende sekka
10
kuuluva peavalud, kurnatus, palavik, vappekülm, õhupuudus, peapööritus ja teravad valuhood jäsemetes, mis on eelmänguks südame
rütmihäiretele, näohalvatusele, lihasspasmidele, vaimse võimekuse
tugevale langusele, kontrolli kaotusele kehaliste funktsioonide üle ja – mis pole ka kõike eeltoodut arvestades põrmugi imelik – kroonilisele depressioonile.
Siis veel vähetuntud hantaviiruste perekond, mille liikmed uhka-
vad hiirte ja rottide väljaheidetest justkui nähtamatu udu ja leiavad tee inimese hingamisteedesse, kes on nina või suu neile õnnetuseks liiga
lähedale toppinud – näiteks heites pikali magamislavatsile, millel nak-
kuskandjaiks olevad hiired on eelnevalt tantsu vihtunud. 1993. aastal tappis üksainus hantaviirusepuhang Ameerika Ühendriikide edelaosas kolmkümmend kaks inimest ja aasta hiljem registreeriti haiguse esi-
mene ohver ka Apalatši matkarajal; selleks osutus närilistest kubisevas matkaonnis ööbinud matkaja. (Kõik AMil asuvad matkaonnid kubise-
vad närilistest.) Viiruste pere liikmeist on niisama kindlateks tapjateks vaid marutõbi, ebola ja HI viirus. Ravi taas puudub.
Ja kuna tegemist on ikkagi Ameerikaga, ei saa mainimata jätta ka
alati kummitavat mõrvatud saamise võimalust. Matkarajal on alates
1974. aastast mõrvatud vähemalt üheksa matkajat – tegelik arv sõltub
sellest, millist allikat kasutada ja keda matkajaks lugeda. Sellal kui mina rajal olin, leidsid seal oma otsa kaks noort naist.
Praktilistel, ennekõike Uus-Inglismaa pikkade ja ränkade talve
dega seotud põhjustel sobivad igal aastal rajal matkamiseks üksnes
teatud kuud. Kui alustada põhjapoolsest otsast, Maine’is asuvalt
Katahdini mäelt, siis tuleb oodata lume sulamist, mis leiab aset mai lõpus või juunis, aga kui alustada Georgiast ja liikuda põhja poole,
siis tuleb teekond lõpetada oktoobri keskpaigas, mil taas lund sadama
hakkab. Enamik inimesi matkab koos kevadega lõunast põhja, püüdes
11
ideaalis kõige hullematest palavatest ilmadest ning hulluksajavatest ja nakkust kandvatest putukatest sammukese eespool püsida. Mina
pidasin plaani alustada märtsi alguses lõunast. Kavandasin matka esimese etapi läbimiseks kuus nädalat.
Apalatši matkaraja täpse pikkuse osas saab rääkida huvipakku-
vast ebatäpsusest. Vahetpidamata erinevatel häirivatel viisidel silma paista püüdev Ameerika Ühendriikide rahvusparkide amet suudab ühes ja samas brošüüris matkarada 3468 ja 3540 kilomeetri pikkusena
kirjeldada. Ametliku, üheteistkümnest erinevat osariiki või rajalõiku
käsitlevast raamatust koosneva Apalatši matkaraja teejuhi kohaselt on raja pikkus 3450, 2455, 3474 ja „enam kui 3460 kilomeetrit“. Matkarada haldav Apalatši Matkaraja Ümarlaud on 1993. aastal matkaraja pikkuseks märkinud täpselt 3454,7 kilomeetrit ja vaid paar aastat hiljem selle asendanud pisut umbmäärasema „enam kui
3460 kilomeetriga“, kuid võttis hiljuti taas kasutusele enesekindlalt paika pandud 3476,5 kilomeetrit. 1993. aastal käisid kolm inimest raja kogu selle pikkuses mõõterattaga läbi ja said üldpikkuseks
3484 kilomeetrit. Umbes samal ajal USA geoloogiliste kaartide põhjal läbi viidud ülitäpne mõõtmine ütleb, et rada on 3409 kilomeetrit pikk.
Üks asi on siiski kindel: rada on pikk ja mitte sugugi kerge läbida,
kummast otsast seda ka ei alustata. Mägedena ei ole Apalatši matka rajale jäävad tipud eriti pelutavad – neist kõrgeim, Tennessees asuv
Clingmans Dome, on vaid 2042 meetri kõrgune –, kuid samas on
need siiski piisavalt suured ja neil pole otsa ega äärt. Apalatši matkarajale jääb enam kui 350 mäge, mis on kõrgemad kui 1500 meetrit,
ja raja läheduses on neid veel umbes tuhatkond. Nädalaga on võimalik
ületada viiskümmend Snowdoni. Kokku kulub raja otsast otsani läbimiseks umbes viis kuud ja viis miljonit sammu.
12
Ja otse loomulikult tuleb AMil kõike vajalikku seljas kaasas tas-
sida. See võib ju tunduda enesestmõistetav, kuid minu jaoks tuli kerge
šokina teadasaamine, et ettevõtmine ei sarnane vähimalgi määral lonkimisega läbi Lake Districti, kus piisab hommikul teele asudes seljakotti kaasa pakitud lõunaeinest ja Wainwrighti matkajuhist, ning
päeva lõpus mägedest laskudes ootab ees mõnus võõrastemaja. Sellel rajal tuleb magada vabas õhus ja endale ise toitu valmistada. Vähe
on inimesi, kes jaksaks 20 kilogrammist raskemat koormat kaasa vedada, ja uskuge mind, sedalaadi koormaga rännates ei unusta te selle olemasolu hetkekski. On suur vahe, kas lihtsalt 3128 kilomeetrit
läbi kõndida või kõndida need 3128 kilomeetrit läbi riidekappi kukil kandes.
*** Hakkasin sellest, kui pelutav terve see ettevõtmine on, aimu saama siis, kui läksin kohalikku Dartmouth Co-opi rõivakauplusesse vajalikku varustust soetama. Mu poeg oli just samasse poodi poole
kohaga kooli kõrvalt tööle võetud, niisiis oli mulle antud karm kor-
raldus end viisakalt üleval pidada. Täpsemalt oli mul keelatud teha või öelda midagi tobedat, proovida selga kõhtu paljastavaid riideid,
öelda toodete hinda kuuldes „Te ajate mulle mingit pada või?“, olla
silmatorkavalt hajevil, kui müüja toodete õige hooldamise nippe
selgitab, ja ennekõike mitte toppida endale naljaviluks selga, jalga või pähe mingeid sobimatuid rõivatükke, näiteks naiste suusamütse.
Mul paluti küsida David Mengle’it, kuna ta oli ise mitu raja lõiku
läbi matkanud ja kujutas endast midagi elava välitingimustes toime tuleku entsüklopeedia laadset. Heatahtlik ja aupakliku olemisega
Mengle võinuks huvi olemasolu korral matkatarvete erinevatest omadustest vabalt neli päeva jutti rääkida.
13
Ma pole veel kunagi varem korraga sellist vaimustust ja jahma-
tust tundnud. Veetsime poes pakutavaga tutvudes terve pärastlõuna. Ta poetas mulle pidevalt mingeid umbes selliseid lauseid: „Sellel siin
on rebenemiskindla lõimisega 70 DENine tugev ja kulumiskindel lukk. Aga teisalt, ja ma ei hakka siin midagi ilustama,“ ja seda öel-
des kummardus ta minu poole ja tasandas häält, otsekui kavatseks kohe öelda, et peeti kunagi koos meremehega avalikus tualetis kinni,
„selle õmblused pole teibitud, vaid kanditud, ja sissepääs on pisut kitsavõitu.“
Ta paistis minult teatud pädevust eeldavat, küllap seetõttu, et
olin talle oma Inglismaalt saadud matkakogemust maininud. Ma ei tahtnud teda kohutada ega talle pettumust valmistada ja kui ta siis
esitas mulle mingi küsimuse stiilis: „Kuidas te süsinikkiust telgivaia-
desse suhtute?“, vangutasin kurvavõitu naeruturtsatuse saatel pead, väljendades nii korraga kõiki väga erinevaid seisukohti selles vastu-
käivaid arvamusi pälvinud küsimuses, ja vastasin: „Teate, Dave, ma
pole kunagi osanud selles asjas ühesele otsusele jõuda – mida teie ise arvate?“
Arutasime ja kaalusime üheskoos tõsiselt külgmiste kompressioon-
rihmade kinnituste, vihmakatete, kotilakkade, koormuse jagunemise, õhutussüsteemide, kinnitusrihmade, puusavöö ja mingi müstilise sel-
jatoe astmelise pikendamise suhtelisi eeliseid. Selle protsessi tegime läbi iga esemega. Isegi alumiiniumist pottide komplekti puhul tuli
arvesse võtta kaalu, kompaktsust, termodünaamikat ja üldist praktilisust – see oli teema, mida käsitledes võinuks kulutada tunde. Vahepeal oli üksjagu juttu matkamisest üldiselt, ennekõike keskendusime
ohtude teemale: kivivaringud, kohtumised karudega, pliidi plahvatamine ja maohammustused, mida ta enne taas põhiteema juurde naasmist liigutusest uduseks tõmbuva pilguga kirjeldas.
14
Ta rääkis kõikide esemete puhul palju nende kaalust. Minu jaoks
tundus ühe magamiskoti teisele eelistamine vaid seetõttu, et see kaalus kaheksakümmend grammi vähem, pisut ülepingutatuna, aga tarvete kuhjudes hakkasin märkama, kuidas grammidest said kilod. Ma
polnud osanud arvata, et ma ostan nii palju asju – matkasaapad, taskunuga ja kilest kaarditasku, mida nööriga kaela riputada, olid mul juba olemas, niisiis olin end üsna hästi varustatuks pidanud –, aga
mida pikemalt ma Dave’iga rääkisin, seda selgemaks sai mulle tõsiasi, et ostan vajalikku kraami ekspeditsiooni tarvis.
Sain kaks suuremat sorti šokki, mis puudutasid seda, kui kallis
kõik oli – iga kord, kui Dave laoruumi sukeldus või mingit DENi
kontrollima läks, piilusin vargsi hinnalipikuid ja mul läks alati süda
pahaks –, ja lisaks tundus, et iga varustusühikuga käib kaasas sellega seotud varustusühik. Magamiskotti ostes tuli selle jaoks soetada ka
spetsiaalne ümbris. Ümbris maksis 29 dollarit. Sellise süsteemi osas soojade tunnete väljendamine muutus üha raskemaks.
Kui ma pärast pikki ja põhjalikke kaalutlusi viimaks seljakoti välja
valisin – väga kallis Gregory kaubamärgi toode, parim pakutavatest,
sedalaadi asi, mille arvelt pole mõtet koonerdada –, küsis tema: „Ja millised riputusrihmad võiksid teile selle juurde sobida?“
„Kuidas palun?“ küsisin ja taipasin silmapilk, et mind tabab iga
hetk väga ohtlik seisund, mida nimetatakse poodlemisküllastuseks. Nüüdsest ei kuuluta ma enam muretult: „Dave, ma parem võtan neid
pool tosinat. Ah jaa, ja neid siin võtaks kaheksa – mis seal ikka, pange tosin. Me ju elame vaid korra, mis?“ Varustuse virn, mis oli vaid hetk
tagasi nii meeldivalt küllusliku ja erutavana mõjunud – kõik puha uued asjad! minu jagu! –, mõjus korraga koormava ja ülepakutuna.
„Rihmad,“ selgitas Dave. „Teate küll, need, mille külge riputada
magamiskott ja muud vajalikud asjad.“
15
„Kas rihmad siis ei kuulugi komplekti?“ küsisin hoopis uue tooniga.
„Oi ei.“ Ta silmitses asjade virna ja puudutas sõrmega nina. „Ja
selle jaoks läheb mõistagi tarvis ka vihmakatet.“ Pilgutasin silmi. „Vihmakatet? Miks?“
„Selleks, et vihm asju märjaks ei teeks.“ „Kas seljakott ei ole siis vihmakindel?“
Ta manas näole grimassi, otsekui äärmiselt peent erinevust rõhu-
tades. „Noh, mitte sada protsenti …“
See oli minu jaoks tõepoolest jalustrabav. „Tõesti? Kas tootjatele
ei tulnud mõtet, et inimesed võiksid tahta aeg-ajalt oma seljakotiga
õues käia? Ehk isegi matkama minna? Muide, kui palju see seljakott maksiski?“
„Kakssada viiskümmend dollarit.“
„Kakssada viiskümmend dollarit? Te ajate mulle mingit ...“ Pidasin
korraks hoogu ja jätkasin teistsuguse tooniga. „Kas te, Dave, tahate
mulle öelda, et ma maksan seljakoti eest kakssada viiskümmend dollarit ja sel pole isegi rihmasid ja vihmakindel see samuti pole?“ Ta noogutas.
„Kas sellel ikka põhi on?“
Mengle naeratas ebalevalt. Matkavarustuse külluslikus ja palju-
lubavas maailmas kriitiliseks muutumine või tüdimine polnud talle omane. „Rihmasid on meil pakkuda kuues erinevas värvitoonis,“ soovitas ta abivalmilt.
Lõpuks ostsin kokku nii palju asju, et nende tassimisel jätkunuks
tööd tervele orutäiele šerpadele: kolmel aastaajal kasutamiseks sobilik telk, isetäituv magamisalus, üksteise sisse sobituvad potid ja pannid, kokkupandavad söögiriistad, vikerkaarevärvides pakkimiskotid,
õmbluste veekindlaks muutmiseks kasutatav materjal, paikamistarvikute komplekt, magamiskott, riputusrihmad, venivad kummipaelad,
16
vee pudelid, veekindel pontšo, veekindlad tikud, seljakotikate, igati nutikas kompassi ja termomeetriga võtmehoidja, väike kokkupandav
matkapliit, mis juba peale vaadates head ei tõotanud tuua, gaasiballoon ja varu-gaasiballoon, pealamp, mis meenutas kaevurilampi (ja
mis mulle kangesti meeldis), suur väits karude ja maakate tapmiseks, pikkadest aluspükstest ja särkidest koosnev kehasoojust isoleeriv alus-
pesu, neli kaelarätikut ja rohkesti igasugu muud tavaari, ka selliseid asju, mille puhul ma pidin minema tagasi küsima, mis otstarvet see
siis ikkagi täidab. Disaineritoodanguna valminud presendist alust, mis maksis 59.95, ma siiski ei ostnud, teades, et saan K-martist viie
taala eest koormakatte soetada. Ühtlasi keeldusin esmaabikomplektist, õmblustarvikute komplektist, vastumürgikomplektist maoham-
mustuste puhuks, kaksteist dollarit maksvast hädaabivilest ja väikesest oranžist plastkühvlist, mis oli mõeldud väljaheidete matmiseks, tuues
põhjenduseks mitte üksnes nende esemete tarbetuse, vaid ka kõrge hinna ja naeruväärsuse. Oranž kühvel näis ennekõike kõigest kõrist karjuvat: „Kollanokk! Äpu! Laske härra Hädapätakas läbi!“
Siis, et kõik korraga kaelast ära saada, läksin kohalikku raamatu
poodi ja ostsin raamatuid: „Läbimatkaja käsiraamatu“, „Apalatši
matka rajal rändajale“, mitu looduse- ja looduslooteemalist raamatut, Apalatši matkaraja geoloogilise ajaloo, mille autoriks oli vahva
nimega V. Collins Chew, ja täieliku eelpool viidatud üheteistkümne osalise komplekti, mis koosnes väikestest paberköites raamatutest. Lisaks viiskümmend üheksa eri mõõtu, eri stiilis ja mõõtkavaga
kaarti, mis hõlmasid tervet matkarada, alates Springeri mäest kuni
Katahdini mäeni, ning mille komplekti hinnaks olid muljetavaldavad 233.45 dollarit. Teel kassa poole märkasin raamatut pealkirjaga „Karude ründed: põhjused ja neist hoidumine“, avasin selle suvalisest
kohast ja leidsin lause: „Tegemist on klassikalise näitega võrdlemisi
17
tavalisest olukorrast, milles baribal näeb inimest ning otsustab ta tappa ja ära süüa“, ja viskasin sellegi ostukorvi.
Tarisin kogu kraami koju, kus pidin selle keldrikorrusele toime-
tamiseks mitu tretti tegema. Seda kõike oli nii palju ja see kõik oli suures osas tehnilises plaanis minu jaoks täiesti tundmatu maa, mis
muutis selle ühtaegu erutavaks ja pelutavaks, kuid ennekõike siiski
pelutavaks. Sättisin pealambi endale puhtalt lõbu pärast pähe, võt-
sin telgi kilekotist välja ja panin põrandale üles. Siis avasin isetäituva magamisaluse, toppisin telki ja kobisin koos oma uue koheva magamiskotiga järele. Pugesin kotti ja pikutasin niimoodi tubli tükk aega,
püüdes kohaneda selle kalliks maksma läinud, kitsukese, kummaliselt uue lõhnaga ja täiesti uut laadi ruumiga, millest pidi peagi saama minu
kodu kaugel kodust. Üritasin endale ette kujutada, et ma ei lama mitte
keldris, turvatunnet pakkuva, kodustatud ja mõnusasti mühiseva katlaahju lähedal, vaid hoopis väljas kõrgel mäekurul, kuulatades tuule ja puude kohinat, koeralaadsete elukate üksildasi haugatusi ja Georgia
aktsendiga kähedat häält sosinal küsimas: „Hei, Virgil, juba leidsingi ühe. Võtsid ikka köie ligi?“ Aga ma ei tulnud sellega toime.
Ma polnud sellises ruumis viibinud alates ajast, mil ma umbes
üheksa-aastasena tekkidest ja kaardilaudadest onnide ehitamise lõpetasin. See oli tegelikult üsna õdus paigake ja kui välja arvata harju mine lõhnaga, mida naiivselt ajapikku hajuvat lootsin, ja tõsiasi, et
telgikangas andis kõigele haiglaselt roheka varjundi, meenutades radariekraanilt peegelduvat valgust, polnudki asi kõige hullem. Ehk kübeke klaustrofoobne, kübeke kummaliselt lõhnav, kuid siiski õdus ja turvaline.
Kinnitasin endale, et asi ei kujune sugugi kõige hullemaks. Kuid
salajas teadsin, et eksin selles osas täielikult.
18