Tiit Karuks Allan Aan
Enn Selliku lugu
Ma jutustan selles raamatus oma loo. Olen püüdnud olla aus nii enese kui ka teiste vastu. Usun, et mu meenutustes peegeldub ka ajastu, milles mina ja teised mu kaasaegsed spordis tippu pürginud eestlased toimetasid. Valikut ju polnud. Tänan raamatu kaudu oma armsaid vanemaid, abikaasa Riinat ja teisi lähedasi. Tänusõnad mu klassikaaslastele, eriti Allan Aanile ja Ilor Teeväljale. Ja mõistagi sügav kummardus keskkooliaegsele klassijuhatajale Toomas Jõgile ning teistele Iisaku kooli õpetajatele, samuti juba aastaid tagasi manalateele läinud treeneritele Kuno Maiorile ja Manfred Tõnissonile. Aitäh Anne Nurgamaale ja Liivi Möldrile Iisaku Kihelkonna Muuseumist. Ja kindlasti on raamat pühendatud mu kodukandile Iisakule ning Ida-Virumaa toredatele inimestele. Enn Sellik
Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital ja Alutaguse vallavalitsus.
Toimetaja Aet Süvari Keeletoimetaja Maire Kasemaa Kujundaja Linda Liblikas
Kõik õigused kaitstud. Autoriõigus: Tiit Karuks, Allan Aan ja Hea Lugu 2019 www.healugu.ee
ISBN 978-9949-673-13-1
Trükkinud Tallinna Raamatutrükikoda
SISUKORD Saateks . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 8 Sinimustvalgete meri Marylandis Minu kodukoht Iisaku
......................................
11
.........................................................
14
Alguste algus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .19 Esimesed kooliaastad
..........................................................
22
Iisaku spordikool . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .44 1970 – Eesti noortekoondises . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .58 1971 – ikka ülesmäge
.........................................................
69
1972 – tähtede poole . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .80 1973 – keskkooli lõpuaasta
................................................
98
1974 – liidu põhikoondise orbiidis . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .132 1975 – kindlalt NSV Liidu koondises
139
................................
Montreal 1976 – esimene olümpia . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .152 1977 – vaheaasta
178
..............................................................
1978 – tänaseni püsiv Eesti rekord 10 000 meetris . . . . . . . .186 1979 – vigastuse aasta . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .194 Krahh Moskva olümpia aastal . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .196 Nukker lõpusirge . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .205 Manfred Tõnissoni fenomen
209
.............................................
Tagasivaade käidud sportlaseteele Elu pärast sportlaseaastaid
213
..................................
216
..............................................
Fotode autorid . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .222
Saateks Pole kahtlust, et Montreali ja Moskva olümpial osalenud Enn Sellik on Eesti kõigi aegade parim pikamaajooksja. Ja ehkki Sellikul ei õnnestunud olümpiamängudel ja Euroopa meistrivõistlustel pjedestaalile tõusta, kuulus ta aastail 1976–1980 maailma tippstaierite hulka. Meenutagem, et Sellik on erinevatel jõuproovidel edestanud neljakordset olümpiavõitjat Lasse Viréni, legendaarset britti Brendan Fosterit, 1978. aasta Euroopa meistrit Martti Vainiot ... Selliku toonaseid tulemusi ilmestab seegi asjaolu, et tema nimele kuuluvad tänaseni Eesti rekordid 5000 ja 10 000 meetris. Tasub silmas pidada sedagi, et maailma 1976. aasta edetabelis oli Selliku 5000 meetri rekordtulemus 13.17,2 kolmas, elu parim resultaat 10 000 meetris 27.40,61 1978. aasta edetabelis üheksas. See oli tase! Niisiis on Selliku rekordid 5000 ja 10 000 meetris püsinud 40 aastat! Ja veel: Eesti uuema aja jooksjatest on
8
tiitlivõistlustel kõrgemate kohtadeni küündinud vaid 400 meetri tõkkemees Rasmus Mägi. See raamat räägib Iisakust pärit jooksupoisi pürgimisest tähtede poole NSV Liidu ebaõiglases ja armutus spordisüsteemis. Sellik kõneleb põhjalikult toonase punaimpeeriumi tippspordi räpastest tagamaadest ja igapäevasest nõukogude tegelikkusest, meenutab pikki aastaid kestnud usalduslikku ja tulemuslikku koostööd treener Manfred Tõnissoniga. Selliku-Tõnissoni koostöö on supernäide sportlase ja treeneri ühisest hingamisest. Raamatu selgrooks on peategelase ausad ja värvikad mälestused oma kujunemis- ja sportlaseaastatest, samuti tema klassikaaslaste ja Iisaku kooli õpetajate mälestuskillud Ida-Virumaa tollastest oludest ja koolielust.
Tiit Karuks, Allan Aan
9
10
Jooksja . Enn Selliku lugu
Vello Salo sinimustvalgega. Tema kõrval kohalik rätsep, kes õmbles Montrealis sinisest, mustast ja valgest kangast kümme Eesti lippu.
Sinimustvalgete meri Marylandis Oma sportlaseaastaid meenutades ei unusta ma kunagi vahetult pärast 1976. aasta Montreali olümpiat Marylandi ülikooli staadionil peetud Nõukogude Liidu ja USA maavõistlust. Meie majutuspaigast ülikooli ühiselamust staadionile jalutada oli umbes kilomeeter. Ja nii kui ma uksest välja astusin, tulid mulle kõrvale kaks vene keelt rääkivat kahemeetrist noormeest. Hakkasid rääkima, küsisid, kuidas on vorm ja meeleolu. Ma ei saanud asjast aru. Ajasime selle kilomeetri jooksul juttu. Nemad küsisid, mina
11
vastasin. Läksin kohe varustaadionile. Nägin, et meie koondise juures istusid kaks meest, kes olid alati koondisega kaasas, eks nad olid KGB vennad. Staadionil tegin soojenduse ära, siis viidi starti ja ma ei olnud sellist pilti varem näinud. Terve kurv viie tuhande stardist alates oli täis sinimustvalgeid lippe. Siis sain ma aru, miks mind seal nii hästi valvati. Marylandist Baltimore’i ei ole palju maad. Baltimore’is olid just lõppenud ülemaailmsed ESTO päevad ja eestlased tulid seda võistlust vaatama. Ka Montreali olümpial oli tribüünil seitse sinimustvalget lippu, mida mina jõudsin näha. Need sinimustvalged organiseeris Montrealis võistelnud eestlaste toetuseks Vello Salo. Aga maavõistlusel võis lippe olla vahest viiekümne ja seitsmekümne vahel. Kahtepidi asi, kui sa seda näed. Sa vaatad seda ja mõtled korraks: inimesed, kellelt võeti kõik Eestis ära, aga sina võistled äravõtjate riigilipu all. Teisest küljest: sa jõuad eestlasena NSV Liidu koondisesse ja sellisele maavõistlusele, see pole nõrk saavutus. Eestlased elasid mulle kaasa ja oli hea tunne neid lippe näha. Ja ma lõpetasin Boriss Kuznetsovi järel teisena, võitsin ameeriklasi. Sellest jooksust võttis kirjutada ka Stockholmi Eesti Päevaleht (25. august 1976): „[...] Tribüünile kogunenud eestlasi huvitas muidugi, milleks on 5000 m jooksus võimeline Enn Sellik. Mõni nädal enne olümpiamänge oli ta tulemusega 13.17,2 tõusnud maailma absoluutsesse paremikku. Montrealis ühes eeljooksus kuulus temagi olümpiarekordi purustajate hulka, finaalis jäi aga 11ndaks. Selliku kohta teame, et kuuma ilma vastu tal pole midagi, küll aga niiskuse vastu – ja nüüd tibas vihma kogu jooksu kestel. Suurem osa distantsist püsis nelik tihedalt koos, siis rebis ette Kuznetsov ja sai korraga 20-meetrise edumaa. Sellik tegi viimases kurvis suurepärase spurdi,
12
Jooksja . Enn Selliku lugu
mis kutsus esile publiku spontaansed kiiduavaldused ja vähe puudus, et ta oleks ületanud finišijoone esimesena. [...]“ Üks seik oli veel. Vahetult pärast Montreali pakkusid kohalikud väliseestlased, kaks naist, mulle varianti: ära lenda koju, hüppa ära. Küsisin, et mida te pakute, kus ma elama hakkan. Selle peale tuli ümmargune jutt. Aga mul oli ju Eestis kodu, pere, äsja oli sündinud esimene laps, ärahüppamine ei tulnud mõttessegi. Ütlesin, et need asjad nii ei käi, ja lendasin edasi Ameerikasse. Ma olin 1972. aastast alles hoidnud Eesti noortekoondise mütsi, selle noka peale oli kirjutatud „Eesti“. Varjasin sellega pead päikese eest ja teadvustasin, et olen Eestist. Selle mütsi kinkisin pärast maavõistlust väliseestlasele Kristjan Rabile.
S i n im u s t v a lg e t e me ri M ary lan d is
13