Vatikani Eesti Raadios kõlanud teadaanded ning teemakäsitlused 1949. aastal

Paavst Pius XII jõululäkituse kokkuvõte (12.1.1949)

Oma jõululäkituses kutsus paavst kõiki usklikke üles töötama rahu kaitseks ja kindlustamiseks, korduvalt toonitades rahu hädavajalikkust käesoleval silmapilgul.

Läkitus algas Jeesus Kristuse sõnadega Luuka evangeeliumist: Kinnita oma vendi, mis Püha Isa kohustavad kristlastele õige tee kättenäitamiseks. Ta avaldas kahetsust, et nii paljude lootustega alanud aasta 1948 tegelikkuses tõelise rahu heaks on nii vähe korda saatnud, ja väljendas seejuures oma jõulusoovi prohvet Jesaja sõnadega: Tehke tugevaks nõrkenud käsivarred ja vabisevad põlved kindlaks! Ütelge argadele: Olge julged, ärge kartke; vaadake, teie Jumal on ligi... Tema ise tuleb ja päästab teid.

Kõiki üles kutsudes järele mõtlema inimkonna ja kristluse seisukorra üle praegusel hetkel, et vahendeid leida kristliku elu süvendamiseks ja uue sõja hädaohu vähendamiseks, märkis Tema Pühadus käesoleva poliitilise olukorra pahaendelisust ja kriipsutas alla kõigi kristlaste otsusekindla väljaastumise vajalikkust iga inimese ja rahva põhiliste õiguste kaitseks. Selle otsusekindla väljaastumise alusena mainis ta iga kristlase kahekordset püha kohust: vankumatu ustavus meie Lunastaja poolt loodud tõevarandusele ja Tema armastusekäsu ustav ja teadlik täitmine Taevase Rahukuninga väärilise sotsiaalse korra kehtestamiseks maa peal.

Möödunud aasta sündmusi kokku võttes märkis paavst usulise elu aktiivsemaks muutumist, mis Kiriku elujõust tunnistust annab, ning seda mitte üksi puhtvaimulikul alal. Nii nimetas ta selle aasta kiriklikke suursündmusi, eriti aga seda kangelaslikku kindlameelsust, millega tuhanded katoliiklased nende tagakiusamistele kirikuvaenulike valitsuste all olevates maades on vastu astunud.

Ta avaldas sügavat kurbust nende raskete kaotuste üle, milliseid Kirik selles võitluses on kandnud, samuti ka oma rahulolu tõsiasja üle, et need katsumused paljusid usklikke nende usus vaid kinnitanud on. Edasi mainis ta katoliku nooruse elujõudu ja püüet Evangeeliumi tõdede otseseks rakendamiseks kõikidel elualadel. Ta tuletas meelde ka neid, kes välise surve või ajavaimu mõjul Emakirikust eraldunud on ja et kogu Kirik nende eest palub.

Edasi kõneles Tema Pühadus rahu ja koostöö vajadusest üksikute riikide ja rahvaste vahel; ta mõistis teravalt hukka iseka neutraliteedipoliitika, mis agressiooni algatajatele ja soodustajatele on ainult julgustuseks nende õigusvastaste kavade teostamisel.

Rääkides uue sõja hädaohust, toonitas Püha Isa kristliku rahunõudmise olemust, seda neljas punktis lühidalt kokku võttes: 1) kristlik rahunõudmine tuleb Jumalast, kes kogu maailma rahu eluasemeks loonud on; 2) tema äratundmine on lihtne: kristlik riik hoidub relvajõu tarvitamisest küsimustes, mis ainult tema prestiiži puudutavad; 3) ta on jõud, sest ta kaitseb rahu iga agressiooni vastu; 4) ta on eluline ja realistlik, sest tema vahetuks sihiks on sõjaohu kõrvaldamine või vähendamine.

Seoses viimase väljendusega mainis ta mõningaid otsest lahendust nõudvaid probleeme. Nii märkis ta esijoones valusat põgenike küsimust, mis pole siiani sobivat lahendust leidnud, ja väljendas soovi vähemalt emigratsioonitingimuste parandamiseks. Samuti toonitas ta hädaohte, mis nii kombelisel kui ka ainelisel alal ähvardavad juurtega kodupinnast välja kistud põgeniknoorsugu ja mille kardetavust küllaldaselt hinnata ei osata. Teiseks märkis ta suurvõimude majanduspoliitika varjukülgi, eriti mõnede maade toodangu kunstlikku piiramist ja üksteisele takistuste tegemist toorainete hankimisel, mille tagajärjeks on majanduslike olude ebavõrdsus ja üldise heaolu kahjustamine.

Mõne sõnaga lükkas paavst ümber süüdistused, mis teatavate kirikuvaenulikkude valitsuste mõju all seisvate lahkuskude esindajad on Kiriku vastu tõstnud.

Pärast kahe üldiselt valitseva vaate, nimelt kui tahad rahu, valmistu sõjaks ja rahu iga hinna eest ning nende erapoolikute tõlgitsuste käsitlemist rõhutas Püha Isa veel kord otsekohese, kristliku rahunõudmispüüde tähtsust, tuues eeskujuks apostel Pauluse, kes algul ise oli rassi- ja usueelarvamuste ori, ning tema sõnad: Tema, Jeesus Kristus, on meie rahu, tema, kes kahest rahvast üheainsa on teinud, surmates iseendas iga vaenu, ja on tulnud rahu kuulutama teile, kes te kaugel olite, ja neile, kes ligidal olid.

Erilise rõhuga pöördus paavst katoliku nooruse poole, väljendades soovi, et Domus Pacis – Rahu Maja –, mille ehitamisega ülemaailmne katoliku nooruse kongress Roomas möödunud septembris algust tegi, noortele tiivustuseks oleks kogu maailma muutmiseks

Rahu Majaks, mille kohal Petlemma vaim ja tõotused rahulolemisega lehvida võiksid. Sealjuures kriipsutas Püha Isa alla koostöö vajadust rahu heaks, vaatamata usutunnistuste erinevusele.

Puudutades Palestiina küsimust, kus kõigile pingutustele vaatamata veelgi rahu ei ole, väljendas ta soovi lahenduse leidmiseks, mis rahuldaks nii paljude tuhandete põgenike ootusi ja kõigi kristlaste soove Pühade Paikade hooldamise suhtes.

Tema Pühadus lõpetas oma läkituse palvega rahu, kõigi selle heaks töötajate, viimase sõja ohvrite ja praegusel silmapilgul ülekohtu all kannatavate rahvaste eest, andes lõpuks kõigile usklikele oma apostliku õnnistuse.

Ungari kirikupea vangistamine1

Kurva järelkajana Püha Isa jõululäkitusele saabus Budapestist teade

Ungari kirikupea, kardinal József Mindszenty vangistamisest, mis näib olevat esimeseks suuremaks sammuks selles „riigi ja kiriku suhete revideerimises”, mida Ungari president Szakasits2 ühes oma hiljutises kõnes ette kuulutas.

1 Kardinal József Mindszenty (1892–1975) – Esztergomi peapiiskop, Ungari katoliku kiriku juht oktoobrist 1945 kuni detsembrini 1973, esindas 50 aastat kompromissitut opositsiooni fašismile ja kommunismile. Teise maailmasõja ajal vangistas ta Nooleristlaste partei. Pärast sõda vastustas ta kommunistlikku võimu Ungaris, mille eest teda piinati ja mõisteti 1949. a. näidiskohtuprotsessil eluks ajaks vangi. 1956. a. Ungari revolutsiooni ajal ta vabanes ja sai poliitilise varjupaiga Budapestis USA saatkonnas, elades seal järgmised 15 aastat. 1971. a. lubati tal maalt lahkuda ja ta suri eksiilis Viinis. – Siin ja edaspidi toimetaja märkused.

Árpád Szakasits (1888–1965) – Ungari sotsiaaldemokraatlik, hiljem kommunistlik poliitik, riigipea 1948–1950.