Albert Camus Katk
I Ühtmoodi vangipõlve kujutamine teistmoodi vangipõlve kaudu on niisama põhjendatud kui mis tahes tõelise asja kujutamine teise asja näol, mida ei ole olemas. – Daniel Defoe
Ebaharilikud sündmused, millest see kroonika jutustab, toimusid 194… aastal Oranis. Üldiselt omaks võetud arvamise järgi ei olnud nad seal päris õigel kohal ja ulatusid üle argielu raamide. On ju Oran esimesel pilgul tõepoolest kõigiti harilik linn, ei midagi rohkemat kui üks Prantsuse prefektuur Alžeeria rannikul. Peab tunnistama, et linn ise on inetu. Tal on vagur ilme ja kulub veidi aega, enne kui saab märgatavaks see, mis teeb ta erinevaks lugematutest samasugustest kaubalinnadest mis tahes laiuskraadil. Eks püütagu ette kujutada linna ilma tuvideta, puudeta ja aedadeta, linna, kus teie kõrva ei kosta tiibade sabinat ega puulehtede sahinat – ühesõnaga, täiesti omapärata 7
linna! Aastaaegade vaheldumist võite seal lugeda ainult taevast. Kevadekuulutajaiks on seal üksnes mahenenud õhk ja lillekorvid, mida väikesed lillemüüjad äärelinnast toovad. Siinne kevad on turukaup. Suvel paneb päike tulikuivad hooned hõõguma ja puistab seinad tuhkja tolmuga üle. Sel ajal võib elada vaid suletud luukide taga. Sügisel seevastu on poriuputus. Ilusad ilmad tulevad alles talvel. Võõra linnaga tutvumiseks on üks lihtne viis – tuleb tundma õppida, kuidas seal töötatakse, kuidas seal armastatakse ja kuidas seal surrakse. Ei tea, kas see tuleb ilmastikust või muust, ent meie väikses linnas tehakse seda kõike korraga, ühtmoodi sõgedalt, nagu unes. See tähendab, et inimestel on seal igav ja nad püüavad hoolega omandada kindlaid harjumusi. Meie kaaskodanikud töötavad usinalt, aga ikka ainult rikastumise sihiga. Nende eriliseks huviobjektiks on kaubandus ja nende peamiseks tegevusalaks, nagu nad ütlevad, on äri. Muidugi oskavad nad hinnata ka lihtsaid rõõme, neile meeldib naisi armastada, kinos käia ja meres supelda. Aga need lõbud jätavad nad väga mõistlikult laupäevaõhtuks ja pühapäevaks, teistel nädalapäevadel aga püüavad võimalikult palju raha teenida. Õhtuti, kui nad kantseleist lahkuvad, tulevad nad kindlal kellaajal kohvikuisse kokku, jalutavad ühel ja samal bulvaril või istuvad rõdudel. Nooremate kired on tulised ja üürikesed, eakamate pahed aga ei ulatu kaugemale veeremänguseltsidest, klubiõhtutest ja ringidest, kus suurte summade peale kaarte mängitakse. Kahtlemata võidakse öelda, et see pole omane sugugi mitte ainult meie linnale ja et lõppude lõpuks on kõik meie 8
kaasaegsed niisamasugused. Muidugi, tänapäeval oleme harjunud ülimalt loomulikuks pidama, et inimesed töötavad hommikust õhtuni ja raiskavad ülejäänud aja, mis neile elamiseks on antud, kaartidele, kohvikule ja lobisemisele. Aga on linnu ja maid, mille elanikel vahetevahel ärkab aimus millestki muust. Nende eluviisi see enamasti ei muuda, kuid hetkeks tõstab kahtlus ikkagi pead, ja ka see on juba midagi väärt. Oran aga on nähtavasti linn ilma kahtlusteta, tähendab kõigiti moodne linn. Järelikult ei ole ka vajadust lähemalt kirjeldada, millisel moel meil armastatakse. Niinimetatud armastusaktis ahmivad mehed ja naised rutates teineteist või siis teevad armastuse endale paariviisi pikaajaliseks harjumuseks. Nende kahe äärmuse vahel sageli ei ole keskteed. Aga seegi pole algupärasem kui kõik muu. Nii nagu mujal, nii ei ole ka Oranis inimestel järelemõtlemiseks aega ja paratamatult jäävad nende vastastikused kiindumused tihtipeale ebateadlikuks. Kõige omapärasem asi meie linnas on see, et seal on vahel väga keeruline surra. Keeruline pole siinkohal just kõige sobivam sõna – õigem oleks rääkida ebamugavustest. Kunagi pole meeldiv haige olla, aga on linnu ja maid, mis teid teie haiguses toetavad, kus võib ohjad muretult lõdvale lasta. Haige vajab hellust, ta tahab kellegi najale toetuda, ja see on täiesti loomulik. Aga Oranis nõuab kõik head tervist – äärmuslik kliima, tähtsus, mida käimasolevatele äriasjadele antakse, kõle tühi ümbrus, üürike õhtuhämarus ja siinsete naudingute laad. Haige tunneb ennast siin väga üksildasena. Mõelge neile, kes pääsematult ootavad surma sadade kuumusest naksuvate 9
seinte taga, kuna selsamal hetkel istub kogu ülejäänud elanikkond telefoni otsas või kohvikus ja räägib vekslitest, konossementidest ja diskontost. Te mõistate siis, kui ebamugav võib olla surm, isegi moodne surm, kui see tabab teid niisuguses lohutus paigas. Need mõningad viited annavad ehk küllaldase ettekujutuse meie linnast. Muide, me ei tohi millegagi liialdada. Tuleb rõhutada meie linna ja sealse elu banaalset üldmuljet. Ent niipea kui olete omandanud kindlad harjumused, mööduvad teie päevad lahedasti. Kuna aga meie linn just harjumuste teket soodustab, võib väita, et see kõik on lõppkokkuvõttes hea. Sellest vaatenurgast nähtuna ei ole elu muidugi eriti põnev. Aga korralagedust meil ei tunta. Ja meie linna siiras, meeldiv ja toimekas rahvas äratab reisijais mõõdukat sümpaatiat. See linn, millel puudub maalilisus, rohelus ja hing, hakkab vähehaaval tunduma kosutavalt rahulikuna ja uinutab lõpuks magama. Kuid õigluse nimel peab lisama, et linn on istutatud ainulaadsesse ümbrusse, keset lagedat kiltmaad, valendavate küngaste vahele, täiusliku rannajoonega lahe äärde. Jääb vaid kahetseda, et linn on ehitatud seljaga mere poole, ning seepärast jääb meri varjatuks ja ilma otsimata ei leia teda kunagi kätte. Siiamaani jõudnud, mõistab lugeja isegi, et miski ei lubanud meie kaaskodanikel ette näha juhtumeid, mis tolle aasta kevadel linnas aset leidsid ja mis olid, nagu me hiljem mõistsime, esimesed lülid kurbade sündmuste ahelas, mille kroonika me siin esitada tahame. Need sündmused tunduvad mõnedele üsna loomulikud, teistele seevastu hoopis uskumatud. Kuid 10
kroonik ei saa lõppude lõpuks seda vasturääkivust arvestada. Tema ülesandeks on vaid öelda: „Nii see oli“, kui ta teab, et see tõepoolest nii oli ja et see puudutas terve linna rahva elu. Pealegi on tuhandeid tunnistajaid, kes südames hindavad tema sõnades peituvat tõde. Muide, jutustajal, keda omal ajal tundma õpitakse, poleks õigust sellist laadi ülesande kallale asuda, kui tal poleks juhtumisi õnnestunud koguda teatud hulka teisigi tunnistusi ja kui asjade käik poleks teda ennast tahes-tahtmata viinud otsesesse kokkupuutesse kõige sellega, millest ta kavatseb jutustada. Nimelt just see volitab teda võtma enda peale ajalookirjutaja kohustused. Loomulikult kasutab iga ajaloolane algallikaid – isegi siis, kui ta on asjaarmastaja. Sellegi loo jutustajal on omad algallikad: kõigepealt tema enda tunnistused ja seejärel teiste omad, sest oma seisundi tõttu sai ta koguda kõigi selle loo tegelaste pihtimusi, ja viimases järjekorras kirjalikud tekstid, mis lõpuks tema kätte sattusid. Ta on otsustanud ammutada neist allikaist andmeid oma äranägemise järgi ning kasutada neid, nagu talle meeldib. Ta on ka otsustanud… Aga võib-olla on nüüd aeg jätta kommentaarid ja keerutamised ning asuda loo enese juurde. Esimeste päevade sündmused nõuavad mõnevõrra üksikasjalisemat käsitlust. 16. aprilli hommikul väljus doktor Bernard Rieux oma kabinetist ja oleks trepikojas peaaegu peale astunud lõpnud rotile. Selle sündmuse üle pikemalt juurdlemata astus ta kõrvale ja läks trepist alla. Kui ta aga tänavale jõudis, torkas talle äkki 11
pähe, et see pole rotilaibale päris õige koht, ja ta läks majja tagasi, et asjast kojamehele teatada. Vanahärra Micheli kohkumist nähes sai Rieux’le alles õieti selgeks, kui ebaharilik leid see oli. Tema meelest oli lõpnud rott lihtsalt kohatu, kojamehe silmis aga lausa skandaalne. Härra Micheli seisukoht oli muide täiesti kategooriline: selles majas rotte ei ole. Asjata kinnitas arst, et trepikotta, teise korruse mademele, on ometi sattunud selline loom ja et see on usutavasti surnud – härra Micheli veendumus jäi kõigutamatuks. Selles majas rotte ei ole, järelikult on keegi selle väljast sisse toonud. Ühesõnaga, siin on tegemist paha naljaga. Selsamal õhtul, kui Bernard Rieux oma maja trepikojas seisis ja taskust võtmeid otsis, et üles oma korterisse minna, ilmus hämarast koridorinurgast äkki nähtavale suur niiske karvaga rott, kes vaevaliselt edasi vänderdas. Loomake peatus, näis nagu tasakaalu kaotavat, liikus arstile lähemale, peatus uuesti, pöördus nõrga piiksatusega ringi ja kukkus maha. Poolavatud suust tilkus verd. Arst silmitses viivu loomakest ja läks siis trepist üles. Ta ei mõelnud roti peale. Värske veri meenutas talle ta enda muresid. Tema naine, kes juba aasta aega haige oli, pidi järgmisel päeval mägedesse sanatooriumi sõitma. Naine pikutas magamistoas voodis, nagu abikaasa oli nõudnud. Nii kogus ta jõudu väsitavaks reisiks. Haige vaatas tulijat naerataval näol. „Enesetunne on mul hea,“ ütles ta. Öölambi valgel silmitses Rieux haige nägu, mis ootavalt tema poole pöördus. Hoolimata kolmekümnest eluaastast ja 12
tõvejälgedest tundus see nägu Rieux’le ikka veel nooruslikuna – võib-olla naeratuse tõttu, mis varjutas kõik muu. „Kui saad, katsu magama jääda,“ soovitas Rieux. „Põetaja tuleb kell üksteist ja ma saadan su kella kaheteistkümnesele rongile.“ Ta suudles naise pisut niisket laupa. Naeratus saatis teda kuni ukseni. Järgmisel päeval, 17. aprillil kell kaheksa hommikul, peatas kojamees doktor Rieux’ ja kurtis, et ulakad on trepikotta toonud kolm lõpnud rotti. Nähtavasti olid loomad püütud suurte lõksudega, sest laibad olid üleni verised. Kojamees oli tükk aega majalävel passinud, rotid jalgupidi peos, lootes, et süüdlased end mõne sarkastilise märkusega reedavad. Ent keegi ei näidanud nägu. „Oodake ainult, küll ma nad ükskord kätte saan!“ lõpetas härra Michel. Asi hakkas Rieux’d huvitama ja ta otsustas alustada visiite äärelinnast, kus elasid ta kõige vaesemad patsiendid. Jäätmeid koguti seal hoopis hiljem. Tiirutades linnaosa kitsastel tolmustel tänavatel, riivas arsti auto kõnnitee servale seatud prügikaste. Ühel niisugusel tänaval loendas Rieux terve tosina rotilaipu, mis olid visatud aedviljakoorte ja räpaste kaltsude kuhilatele. Ta esimene patsient lebas tänavapoolses toas, mida kasutati nii magamis- kui söögitoana. See oli karmi kortsulise näoga eakas hispaanlane. Tema ees tekil seisid kaks potti hernestega. Kui arst tuppa astus, oli rauk parajasti seljakile patjadele 13
vajunud ja püüdis vana astmahaige käheda ähkimisega õhku ahmida. Naine tõi pesukausi. „Kas nägite juba, doktor,“ küsis haige süstimise ajal, „nad ronivad välja?“ „Jah,“ tähendas naine, „naaber on juba kolm tükki üles korjanud.“ Vanamees hõõrus käsi. „Ronivad välja, kõik solginõud on teisi täis. Näljahäda on tulemas!“ Rieux’le sai pikemata selgeks, et terve linnajagu kõneleb rottidest. Visiidid tehtud, läks ta koju tagasi. „Teile on üleval telegramm,“ teatas härra Michel. Arst küsis, kas on veel rotte leitud. „Oh ei, kus sellega,“ vastas kojamees. „Ma pean nüüd vahti, enam need sigudikud ei julge.“ Telegramm teatas Rieux’le, et järgmisel päeval saabub tema ema. Haige äraolekul tahtis ta poja majapidamise enda kätte võtta. Kui doktor korterisse jõudis, ootas põetaja juba ees. Rieux’ abikaasa oli üles tõusnud, kostüüm seljas ja nägu jumestatud. Arst naeratas naisele. „Kõik läheb hästi, sa näed hea välja,“ ütles ta. Veidi aega hiljem aitas ta lahkuja magamisvaguni kupeesse. Naine vaatas ringi. „See on meie jaoks liiga kallis, on ju?“ „Pole parata,“ vastas Rieux. „Mis nende rottidega lahti on?“ „Ei tea. Imelik lugu tõesti, aga küllap läheb mööda.“ 14
Kohe seepeale hakkas ta naise ees vabandama, ütles, et oleks pidanud tema eest paremini hoolitsema, kuid oli ta väga hooletusse jätnud. Naine raputas pead, otsekui märku andes, et mees vaikiks. Rieux lisas: „Kui sa tagasi tuled, läheb kõik hoopis paremaks. Me alustame uut elu.“ „Jah,“ ütles naine säravail silmil. „Me alustame uut elu.“ Siis pööras ta mehele selja ja vaatas vaguniaknast välja. Perroonil tõttasid ja tõuklesid reisijad, vedur sisistas. Rieux nimetas naist nimepidi, ja kui naine ümber pöördus, oli ta nägu pisaraist märg. „Ei maksa,“ ütles Rieux hellalt. Läbi pisarate tärkas uuesti veidi kramplik naeratus. Naine tõmbas sügavalt hinge. „Hakka nüüd minema, kõik läheb hästi.“ Rieux süleles teda ja läks perroonile. Läbi akna nägi ta nüüd veel vaid naeratust. „Palun sind, ole ettevaatlik,“ ütles ta naisele. Aga see ei võinud ta sõnu kuulda. Jaamaesisel, värava lähedal, kohtas Rieux kohtu-uurijat härra Othoni, kellel oli käekõrval väike poeg. Arst küsis, kas ta kavatseb ära sõita. Härra Othon oli pikka kasvu ja kandis musta ülikonda. Ta sarnanes poolenisti kunagise seltskonna inimesega, poolenisti surnumatjaga. Lahkelt, ent lühidalt vastas ta: „Tulin vastu proua Othonile, kes käis minu sugulastel külas.“ Vedur vilistas. 15
„Kuidas oleksidki nad võinud mõelda katkule, mis kaotab tuleviku, teeb võimatuks reisid ja vaidlused? Nad uskusid, et nad on vabad, aga keegi ei ole iialgi vaba, niikaua kui on õnnetusi.“ Põhja-Aafrika rannikul asuvas Orani linnas algab katk mitme kuulutusliku sündmusega, mida inimesed kummatigi tähele ei pane. Järk-järgult saab tõvest aga kõike ja kõiki ümbritsev reaalsus, mis kustutab mineviku ning paiskab oma ohvrid äärmuslikku kannatuste jadasse, hullusesse, aga ka kaastundesse. Neutraalseks jääda sooviv katkukroonika kirjeldab fakte ja arve ning näitab linnas toimuvaid muutusi. See on lugu raugematust õudusest, ellujäämisest ja vastupanust, eelkõige aga sellest, kuidas inimkond on läbi aegade surmale vastu astunud.
kirjastus.postimees.ee