ENNE KUI UNISUSEST SAAB REEGEL
ELUPÄÄSTJA
I think this is the beginning of a beautiful friendship „Jõudu tööle!” „???” „Et jõudu tööle!” „Misasja?” „Jõudu tööle!” „Mis mõttes?” „Noh … ma soovin teile jõudu tööle! Rohu niitmiseks.” „Jõudu tööle?” „Jah.” „Mis, sa teed nalja või?” „Ee … ei … ei tee. Nii öeldakse.” „Mis öeldakse? Kes ütleb?” „Kes?” „Kes jah! Kes?” „Noh … inimesed. Üks ütleb, et jõudu tööle. Teine ütleb vastu, et tarvis.” „Mis tarvis? Mis, sa mõnitad mind või?” „E-ei … ei mõnita.” „Hakkad lihtsalt ülbitsema või?” „Ei, ei hakka.” „Et sa norid tüli või?” „Ei, jumala eest mitte!” „Mis jumala eest? Kuule, ma ei saa mitte midagi aru! 7
Räägi, kurat, inimese keeles! Sa eesti keelt oskad või? Lihtsa eestlase eesti keelt?” „Teate, palun vabandust …” „Mis vabandust? Oota, kuhu sa lähed?” „Teate …” „Ei tea! Vot ei tea! Ma tegin siin tööd ja sa tuled ütlema. Mida sa tahad?” „Ma nägin, et te niitsite muru. Tahtsin teile jõudu soovida.” „Mis jõudu? Mul ei ole jõudu või? Et ma ei saa isegi muruniitmisega hakkama, jah?” „Teate, ma nüüd tõesti lähen.” „Ei no tere hommikust! Kõigepealt tuleb mõnitab ja siis tõmbab minema. Tagasi linna jah?” „Vabandust?” „Tagasi Tallinna jah? Mõnusasti tagasi sinna linnatuledesse. Et tuled mõnitad üle õla maameest, punkt kirjas, siis saab rahumeeli tagasi. Punkt kirjas nagu.” „Kuulge, ma tõesti ei saa aru, millest te räägite.” „Tule ela korraks siin. Tule ela ja ole. Rühma hommikust õhtuni. Ausat tööd.” „See ei ole siis suvila või?” „Mis … mis suvila? Kuskohas?” „See. See maja teie selja taga.” „Mis? See või? Ei, muidugi on, aga sa arvad, et sellega ei ole mingi ilgem nuss või?” „Minu arust näevad teie maja ja aed väga ilusad välja.” „Vot-vot-vot! Seal see nüüd on! See on kõik minu enda kätega tehtud. Pole ühegi ametniku perset lakkunud. Kõik on ise saadud ja tehtud, mitte kusagil büroos pihku pekstud.” „Kuulge, ma ei tööta büroos.” „Mis see siia puutub?” „Lihtsalt. Ma ei tööta büroos. Ma olen kahe lapse isa.” 8
„Mis see siia puutub? Ma ei saa aru, küsisin ma sinult midagi või?” „Ei, ei küsinud. Head aega.” „Oota, kuule, oota! Ma tahan sinult midagi küsida.” „Jah?” „Et kas ongi nii?” „Mis … Kuidas?” „Et kas ongi nii, et sa pead ennast teistest paremaks?” „Mmm … miks te sedasi arvate?” „Et tuled ja kommenteerid, et mehel pole jõudu. Tavai, surume kätt. Ma olen viiskümmend viis, ma tõmban siiani kakskümmend korda lõuga.” „Jah, ma olen selles veendunud. Tahtsin lihtsalt viisakas olla.” „Vot-vot-vot! Et oled kohe viisakas ja paned sedasi mingi maatati paika.” „Ma elan ise ka pool aastast maal.” „No ja mis siis? Mina ka!” „Kuulge, kas te ei arva, et see vestlus on mõttetu?” „Vot-vot-vot! Miks sa sedasi viisakas oled, ma ei saa aru? Kurat, kus viga näed laita, seal kaikaga paita. Et kui ikka mind rünnatakse, siis ma kaitsen ennast.” „Ma ei rünnanud teid.” „Misasja? Sa ise ka usud, mida sa räägid või? Kurat, kas sa ei saa aru, et see on minu aed? Mina olen siin peremees. Sul pole siin mingit õigust, tead, kommenteerida, et mul on jõudu tarvis või mis.” „Olgu, ma nüüd ütlen veel kord, et head aega. Head aega.” „Kuule, oota nüüd! Kuule, aga mis tööd sa teed?” „Mida?” „Mis tööd sa teed?” „Ma olen õpetaja.” „Misasja?” 9
„Ma olen õpetaja. Ma õpetan geograafiat.” „Joptvaja! Sellised inimesed õpetavad meil lapsi. Pole mingi ime, et Eesti elu on pekkis mis pekkis! Teiesuguseid on riigikogu täis. Muud pole kui imelik jutt. Meie tehku tööd, et teie saaksite seal pudrutada. Raha tasku ja …” „Teate, ma olen täiesti kindel, et te saate rohkem palka kui mina.” „Ja mis siis? Ma olen, kurat, ise kõik oma kätega välja teeninud! Ma olen ise kõik teinud. Hakkasin lihttöölisena pihta, siis sain kaheksakümne esimesel saekaatrisse vahetusülemaks, nüüd on mul oma firma. Kurat, ma olen uhke selle üle, mitte ei mölise nagu kõik teised.” „Teate, see on lootusetu. Me raiskame teineteise aega. Ma palun vabandust, et teile jõudu soovisin. Võtan oma sõnad tagasi. Luban, et ei soovi teile enam kunagi jõudu. Ma nüüd ikkagi läheksin teie loal edasi.” „Näe, jälle! Jälle hakkad ülbitsema. Mida ma, kurat, sulle halba olen teinud? Mida, ah? Miks sa, kurat, nii vihane mu peale oled?” „Mina ei rääkinud mölisemisest. Head aega.” „Tüüpiline eesti argpüks. Kui mees tahab rääkida, siis paneb plagama. Sellised mehed annavadki neid liisinguid välja, inimestel vaesus majas, et saaks väikse papi jälle taskusse ja padavai proua perseprakku peitu.” „Kuulge, mis teil viga on? Mis on teie probleem?” „Mis on minu probleem? Mis, sul on viga midagi või? Sina ju ründasid mind, sina hakkasid pihta, nüüd oled korraga peen kuju, härra missugune, ei taha rääkida, tahad ära minna, kuigi sina alustasid ju. Alustasid ju?” „Millega ma alustasin?” „Kurat, selle rünnakuga. See on kohtukeiss, raisk. Mul on üks tuttav advokaat, ma räägin talle, mis toimus, ta kukub perseli sellise ülbuse peale.” 10
„Mis, te ähvardate mind kohtuga? Te ähvardate mind?” „Sina ähvardad mind ju! Sina ähvardad! Oled viimane tund aega juba ähvardanud!” „Tund aega, mis …? Te olete päikesepiste saanud!” „Misasja? Sa tuled veel solvama ka?” „Solvama? Mina?” „Kes siis veel? Ma ei näe siin kedagi teist! Või on sul okulaarid aju keema ajanud või?” „Mis … mis kuradi okulaarid?” „Ohhoo, konn sai ühe koleda sõna suust välja! Nüüd puhus konn ennast täis! Könn, mitte konn, ma ütlen! Terve Eesti on selliseid pasapükse täis! Käi ja libise ainult!” „Lih… libise?” „Mis, nüüd kukkusid kokutama ka veel!” „MINE PERSE, RAISK! MINE PERSE, KURADI ORIKAS! SA EI TEA MIDAGI! SA EI TEA, MIDA MA OLEN PIDANUD ÜLE ELAMA! MÖLISED AINULT JA KOONDAD, RAISK! KURADI TÄISÕGINUD PAKS PASK, RAISK! MADU!” „Mis …?” „SA VEEL MÖLISED, AH? OKEI, TULE SIIA! MUL ON SEE KORGITSER SIIN! TULE SIIA, MA PISTAN SUL SU TÖÖANDJA SILMA VÄLJA, AH!?” „Appikene, hullumaja, hullumaja, enam ei saa oma kodus ka rahus olla!” „TAPAN ÄRA, RAISK! TULE SIIA, TAPAN ÄRA!” „Oh, jumal küll! Mu eksnaisel oli õigus, terve Eesti on hulle täis! Kust küll sellised tulevad? Maa alt või?” „PER… äkh-äkh… ä-äkh…” „Mis nüüd siis?” „Äkh… ooohhh… kh-kh-hhh…” „Nüüd hakkad surema ka veel. No mis sul nüüd on siis? Kurat, mulle seda jama vaja!” „Kh… kh… kh…” 11
„Mis nüüd on siis? Pikali ka veel! Mida ma nüüd tegin? Ohh, vanuigi hakka veel … Oota nüüd, kurat … Tule siia … Nooh …” „Hh-hhhhhhhhh!” „Nooh … No mida ma küll olen elus teinud, et … Nooh?” „Hhhhhh… Ohhhh…” „Uhh! Esimene kord, tead. Esimene kord, kui keegi mulle sellist asja päris elus korraldab.” „Ooohhhh…” „Ja ma ütlen, et viimane kord ka, tead. Nooh?” „Äkh… äkh…” „No kurat, enam ei hakka surema, ega ju?” „Eeeeeehhhhh… Ma …” „No-noh, hakkad jälle pihta või? Puhka parem närvi. Närv tahab hinge seest süüa. Ehmatasid, kurat, töömehe päris ära.” „Ma … ma … palun vabandust!” „No-noh.” „Tõesti … ma palun väga vabandust!” „No mis sa siin palud, endal selline keedetud konna nägu peas. Tule ma aitan su parem püsti.” „Ma ei tea … Aitäh …! Uhh … Ma ei tea, mis minuga juhtus. Teate … Ma palun väga vabandust. Ma ei tea, kuidas seda … nüüd jah … oh … heastada.” „Ah, mis sa jamad. Mis heastada. Sooda oled või? Tule, ma teen sulle toas suhkruvett.” „Teate … ma vist olin … jah … ma jõin rannas üksi veini. Esimest korda elus, üksi. Ma läksin just naisest lahku.” „No-noh, ära tule mulle rääkima. Naised oskavad. Need oskavad sind soolikaidpidi üles puua. Ära, tead, tule mulle nendest ussidest rääkima. Tule-tule. Mul on ilus maja.” „Ma pole kunagi …” „Tead, ära parem räägi. Minu vanaonu ikka ütles, et naised on ussid ja mehed on eeslid. Ühed hammustavad, 12
teised hirnuvad. Kurat, ma ei hirnu enam mitte kellegi pärast, tead. Ma olen vaba mees vabal maal.” „Jah … jah … Mul on nii halb olla.” „Kurat, muidugi, sa surid mul siin peaaegu vaat et kätte ära. See on see, kui füüsist pole.” „Jah … Ei … Mitte nii … Teate, piinlik lihtsalt … Püüdke mõista, ta on mul … mul pole olnud … ma usun monogaamiasse.” „Ei, muidugi. Mul on ka neid naisi olnud siin ja seal. Nooruses külvasin seemet, nii et maa must. Pool Eestit minu mudilasi täis, heh!” „Ma … jah … pean tunnistama, ma pole temast siiani üle saanud … Suvel … ta läks oma uue mehega Zimbabwesse.” „No-noh. Ahv tunneb ahvi ära, seda ma olen alati öelnud.” „Ei … noh, eih … ta läks … jah … humanitaartööle … Aga … ma nüüd elasin selle kõik teie peal välja, piinlik lihtsalt.” „Istu nüüd siia, ma teen seda suhkruvett. Võtan ise ühe klõmaka.” „Väga … oh … piinlik. Milline luupainaja!” „Ah, mis siin enam. Oli mis oli.” „Nii et te pole pahane?” „Einoh, mis pahane. Ise hakkasid mul seal otsi andma. Sa arsti juures oled käinud?” „Ei … noh … ei. Ikka olen. Aga … jah, mitte hiljuti. Jah. Mitte, jah.” „Mis, sa tahad öelda, et sul tervis korras või? Nalja tulid siia tegema või?” „Jah … noh … aeg-ajalt nagu pistab. Vasakus õlas. Vasakul küljes. Ma ei tea … Pole nagu varem sedasi lämbunud.” „Ise veel õpetaja ka. Mis, kus koolis sa õpetad?” „Uh … Tallinna Äärelinna Gümnaasiumis.” 13
„Mul just lapselaps sai sinna põnnisorbonni sisse, kuigi oleks Toompea Loožikooli ka saanud, kui oleks tahtnud. Aga kui põnnisorbonn, siis põnnisorbonn.” „Eesti Mudilaste Sorbonne, jah … Jah … Palju … hh… õnne!” „Lämbusid nagu moiva kuival, kurat. Sunnid siin veel vanuigi mehi musitama, tead.” „Jah … oh jah … ma ei teagi …” „No mis siin nüüd teada siis. Ma vaatan, et ega see geograafiavärk ikka iga kord ei aita ka. Ega arsti ikka geograafiaga üles ei leia.” „Mh…? Ah jah … jah-jah … kuidas kunagi.” „Mis sa mul siin enne ütlesid?” „Eh … enne?” „Jah, see heastamine või mis sul seal oli.” „Jah! Jah. Heameelega … Jah …” „No vot. Heastad mulle nii, et lähed otsejoones siit arsti juurde. Otsejoones. Lähed paned oma perearsti juures aja kinni, tead. Lööd kas või ukse jalaga lahti. Teed kas või munapiiksu.” „Olgu, jah. Tänan teid. Jah, ma teen seda rõõmuga.” „Jah? Lööme käed. No näed. Joo see klaas nüüd tühjaks, aga ära kiiruga kulista, kukud mul siin veel keset kööki kokku. Mis, sa oled autoga või?” „Ei … ei … tulin bussiga. Jah … läheb vist … mis ta läheb …” „Poolteise tunni pärast. Tallinna, jah?” „Mh? Mhmh.” „Tead, ma viskan su ära.” „Oh … See on teist …” „Ei ole siin midagi. Mis see siin visata, viiskümmend kiltsa. Kuule, aga mis su nimi siis ka on?”
14