Lilli Linda kasvuaastad V Lilli sündis ajal, kui kunstnikust isa hakkas uuesti järje peale saama. Lilli Linda sündimise aegu Aleksander siiski läheduses ei viibinud, ta oli ajutiselt Petserist lahkunud. Üks esimesi mitte pereliikmete hulgast, kes hiljem kirjaniku suurim austaja oli, on öelnud: „Olen korduvalt fantaseerinud, kui huvitav olnuks kirjutada temaga kahasse eesti arenguromaani /…/ Ei vana Promet ega mina ei aimanud, et sellest Petseri imikust kasvab mitmekülgne kunstnik. Ei anna endale andeks, et mul polnud rohkem intuitsiooni…“ (Promet 1997: 51). Elu hakkas Petseris ennast rea peale seadma. Kohalik rahvas pidas õpetajast lugu ning lastega tegelemise eest toodi tänutäheks singikäntsakaid, mida alalõpmata õmblev Olga, keda Aleksander hellitavalt terve elu Olliks kutsus, ei mõistnud kuhugi üles riputada – sinke oli terve tilluke elamine täis. Kasulapsed Olga ja Halev käisid riides kui puped, pere kaks tuba olid kenasti sisustatud ja korras, kuigi viie inimese, sealhulgas imiku eest hoolitsemine nõudis omajagu vastupidavust: asus ju kloostri võõrastemaja, — 29 —
nagu ka klooster ise, oja kaldal, kust vett tuli kaelkookudega mäekallast pidi üles tassida, kuid ema oli pärast Lilli sündi nõrk ja põdur. Aleksander organiseeris lisaks õppetundidele ka tegevusi väljas, kus jalutuskäikudel loodusesse võlus lapsi originaalsete mõtete ja ootamatute seletustega, mis taas kord kaaskodanikes pahameelt põhjustas. Kui kunstnikult näiteks küsiti, miks Petseri kloostrites pühakujud pisaraid valavad, oodati ilmselt vastuseks seletust jumalikust ilmutusest, kuid Aleksander vastas, et pühakujudele olevat silmavett pritsivad mehhanismid sisse ehitatud. Hoolimata pingetest, mida taolised vastused põhjustasid, oli Aleksander ikka isemeelne. Lõpuks tuli kunstnikul pahameele eest Tõrvasse kolida. Kunstiõpetajana jäi ta endale truuks sealgi, pannes õpilasi iseseisvalt mõtlema. Lilli Linda oli Tõrvasse kolimise ajal aastane. Umbes selles vanuses tegi Aleksander tütrest ainsa joonistuse üldse, kuigi tundub imelik, et anderikas kunstnik pereliikmeid rohkem ei maalinud. Sõja jalust evakueerudes aga Lilli seda joonistust kaasa ei võtnud ning see Aleksander Prometi töö hävis nagu paljud teisedki. Perekonna Tõrvasse kolimise ajal sai Aleksander lepingu Tartus asuvalt Juhan Konze Ühiskirjastuselt maalipõhiste postkaartide kujundamiseks. Kalevipoja-teemaliste kaartide trükikvaliteet polnud just kiita, kuid need said rahva hulgas populaarseks. Ühe omalaadse kõrvalepõikena võiks mainida, et peakatetest eelistas Aleksander alati kaabut kanda, Tõrvas oli see suisa tema välimuse suur eripära: tema kaabu oli kõrgepõhjaline ning kaunistatud kolme erinevat värvi ilupaelaga. Kas siit võiks leida põhjuseid Lilli Linda peakatete armastusele? Ühe aasta Tõrvas viibinud, siirdus perekond edasi Paldiskisse. Suurel unistusel – jõuda ükskord ometigi Tallinnasse – polnud veel määratud täituda, kuid Paldiski oli siiski samm pealinnale — 30 —
lähemale. Mereäärses väikelinnas, kus asus Eesti tuntuima skulptori Amandus Adamsoni suvila, kodumaja ning ateljee ja kellega Aleksander kuidagi ühist keelt ei leidnud, laabus elu loiu unisusega. Olga tundis aga ennast siin kõhedalt: Peeter Esimese aegsete kindlustustööde inimohvrid olid rahvajuttudes pidevalt kesksel kohal ning talvises videvikus loksuv laht ajas hirmu peale. Paldiski ajajärk aga osutus Aleksandri elus võrdlemisi pöördeliseks. 1. detsembril 1924. aastal toimus kurikuulus riigipöörde katse, milles osales ka üks Paldiskist pärit kommunist, kelle poeg õppis kohalikus gümnaasiumis Aleksandri käe all. Paldiski elanikud otsustasid näidata oma iseloomu: noormees sooviti isa pärast koolist välja heita. Noormehe kaitseks välja astunud Promet, kes väitis, et poeg ei vastuta isa tegude eest, sai armutu tagasilöögi: ta vallandati ning Prometilt võeti õpetajana töötamise õigus, kuulutades sellega kunstniku peaaegu lindpriiks. Tugeva hoobi saanud perekond kolis Nõmmele. Enne sõitu müüsid vanemad tasahaaval soetatud koduse vara, et oleks, millega kolimiskulusid katta, üürihinnad olid Nõmmel krõbedad isegi kõige viletsamalt möbleeritud tubades. Olga püüdis mustadeks päevadeks säästetuga teha näiliselt võimatut: nagu mustkunstnik tegi ta häda kurtmata eimillestki palju. Aleksander mõõtis öösiti murelikult kasina toakese põrandat, sest kunst ei võimaldanud leiba lauale tuua. Olga püüdis oma abikaasat igati toetada ja lohutada – küll nad välja rabelevad. Mõneks ajaks saigi perekond rahamurest priiks, kui Juhan Konze kirjastus avaldas 1926. aastal 61-leheküljelise „Kalewipoja albumi“, kus olid muude hulgas esindatud ka Aleksander Prometi tööd. Samuti omandas Kultuurkapital mitmeid Prometi maale. Väikesele Lillile mõjusid aga sootumaks muud avastamisrõõmud – ta nägi oma lapsesilmadega maailma avarust: üüritoa akendest paistev talvine tähistaevas jättis tüdrukule unustamatu — 31 —
pimeduse ja sügava säramise mulje. Üürimaja aias armastas Lilli hüppenööriga hüpata – nii nagu tüdrukud ikka. Mänguasju oli tal vähe, seetõttu oli üks lelu eriti armas. Isa kinkis tüdrukule pisikese pruuni karu Missi, kellest sai Lillile pikkadeks aastateks talismanilaadne mänguasi. Isegi nälgiva sõjapõgenikuna ei lahkunud Lilli oma Missist. Kulunud ning õmblustest lahti, saepuru puistava karukese leidis Lilli aastaid hiljem kodumaja pööningult ning tõdes: „Kui ma leidsin ta pööningukolust aastakümneid hiljem, ei võlunud mind mu Missi enam sugugi. Ja ma tunnistasin vaikse kahetsusega: täna olen ma vaesem kui kunagi varem.“ (Promet 1997: 56) Peagi kolis perekond tatarlasest karusnahakaupmehe Migdejevi odavamasse kahetoalisse verandaga ja mööblita üürikorterisse, kus töökas ja nutikas Olga oskas luua märkimisväärselt hubase õhkkonna. Ta harutas üles kartulikotid, värvis ära, õmbles neile abikaasa kavandite järgi aplikatsioonid ja kattis niiviisi istmeid asendavad laudkastid. Elamises puudusid kardinad, kuid Aleksander leidis, et neid polegi vaja, nendel polevat midagi varjata. Selles üürikorteris vaevas perekonda lutikamure: vanemad viisid küll voodid õue ja uhtusid neid keeva veega, kuid leevendust see eriti ei toonud. Kõik see kokku aga andis aimu üürimaja viletsusest, kus Prometite perekond jagas eluaset õige kirevate tegelastega, kellest ühte või teist Lilli Promet oma hilisemates teostes prototüübina kasutas: oma koha leidsid nii eeslit pidav naabrimees kui töötu rätsep, kes eluraskustele alla vandudes enese laepalgi külge üles poos. Majanduslikule kitsikusele vaatamata valitses Prometite perekonnas lahe õhkkond: armastati nalja teha, naerdi palju, Aleksander mõtles laste lõbustamiseks välja igasuguseid jutte, mängiti lauamänge, eriliseks lemmikuks osutus „Reis ümber maailma“. Isa muheles alati, kui Lilli kaotas ja lapselikust ägedusest raevu sattus. Ei osanud nad siis täringuid veeretades kumbki aimata, millised reisid tulevast kirjanikku ees ootavad. — 32 —
Kuigi vahel tuli õhtusöögiks suhkru- ja leivatükke jagada ning leidlik ema mannakooke küpsetas, oli Lilli ja Halevi lapsepõlv kirjatud mitmete heledate seikadega: vanemad muretsesid neile moodi tulnud Soome kelgud, nad sõid terve talve kosutavat pohlamoosi ning said vahel kinoski käia. Neile lapsepõlve kinoelamustele toetus Lilli hiljem, juba tunnustatud kirjanikuna, kui ta filminduses kätt proovis. Kuid lisaks kinole ja Soome kelkudele oli veel mõndagi vahvat. 14-aastasena tärganud vennas ootamatult musitseerimissoov ning nappidest vahenditest osteti täikalt Halevile kannel, mida too siis ka hoolega harjutama hakkas. Sisuliselt ainsaks selgeks saadud looks jäi Halevil tuntud rahvaviis „Üks vanamees raius üht jämedat puud“. Lilli on raadiosaates maininud, et tema ise ei suutnud viisi pidada, kõrged registrid olevat talle pisarad silma toonud. Põgusalt oma laste muusikavaimustusest ülev meeleolu aga hakkas isal raugema, sest ta nägi, et musikaalsust lastel siiski väga polnud. Aeg-ajalt käis Mere puiesteel asuvas Gildi aias (praeguse Vene Kultuurikeskuse kõrval) peene nimega Empire Tivoli, kuhu sissepääs maksis viis senti. Lastel olnuks seal rõõmu ohtralt: esinesid nukuteater ja klounid, loodis seintel tehti surmasõitu, oli hiiglaslik vaateratas ning lennukitega karussell. Ent sissepääsuraha polnud kusagilt võtta: vanemad kogusid iga teenitud sendi kokku ja Olga hoidis sääste õmblussahtlis. Lapsed vaatasid rändtsirkust eemalt. Et endale natukenegi rohkemat – siinkohal kommilõbu – lubada, võttis Lilli Olga peidukohast münte ja ostis enesele tuututäie kompvekke. Ema pärimiste peale vastas väike tüdruk, et üks proua kinkinud, kuna Lilli olevat kena lapsuke. Esimesel korral lugu isegi meeldis emale, kuid tõe väljaselgitamine tõi kaasa vitsa. Vend Halev mõtles välja uue loo ning võttis süü enesele. Ema pani karistuseks poja nurka. Õekese eest karistuse enese kanda võtnud Halev hoidis Lillit väga. Hiljem, — 33 —
Halev Promet abikaasaga (1940) Foto: NLM F 986:1, Narva Muuseum — 34 —
kui Halev kingsepaselliks õppis ning mujale elama kolis, käis õde vennal külas ning kuigi kirjanik otsesõnu oma õe-venna vahelist lähedussuhet ei kirjelda, aimub valulik igatsus ometigi mitmest Lilli kirjareast. Halev hukkus teises maailmasõjas, 1945. aastal Saaremaal, Sõrves, jäädes Lilli mälestustesse: „Mu vend uppus sinelis ja kirsades Sõrve sääre juures: kuul võttis ja vesi mattis. /…/ Näen teda aeg-ajalt unes. Ta ilmub kusagilt olematusest ja ma olen rõõmust arutu, otsin talle sõdurimundri asemel selga midagi me isa riietest.“ (Promet 1997: 13; 111) Kuigi vaevaline ja vaene elujärg keelas lastele paljud lõbud, said Prometite lapsed Nõmmel elades aimu mõnestki kummastavast eluseigast: 1927. aasta talvel tulid turul müügile kartuli kilohinnast odavamad apelsinid ning lumistel Nõmme tänavatel võis näha lõhnavaid puuvilju isukalt söövaid inimesi. Apelsinibuumiga peaaegu üheaegselt kolis nõmmelaste üllatuseks praeguse pritsimaja kohal asunud platsile talvituma telgi, põdra ja põdrakelguga saami perekond. Rahvarõivastes mees, naine ja laps hoidsid oma telgi ümbruse laitmatult puhta ning laulsid neid vaatama tulnud rahvahulkadele saami joigu. Tilluke Lilli käis neid kevadeni välja mitu korda kuulamas, kuni ühel hommikul oli saami pere sama ootamatult, kui nad ilmusid, kadunud. Hiljem tulid saamid veel mitmel talvel telkima ja tulevane kirjanik oli oma lapsemõtteis kindel: nad tulid seetõttu tagasi, et Lilli saami peret südamest ootas. Pidevas majanduslikus olelusvõitluses otsustas pereisa kasutada oma kunagi omandatud tekstiilikunstniku diplomit ning asutas koduse tekstiilikoja. Vabrikust osteti odavaid kangareste ning kümme käsitöös osavat naist asusid kunstniku juhatust mööda tema kavandite järgi valmistama sametraamistuses dekoratiivseid seinavaipu ning lillemotiividega milaneesist kõrvaklappidega mütsikesi. Esialgu oli kaup uudne ning sellel paistis olevat hea minek, kuid seegi teenistus kuivas kokku: Prometi — 35 —
stiil ja maitse jäid jalgu nii päkapiku ja hoburaua motiivides „saksa magedusele“ kui ka ülemaailmselt hoogustuvale kubistlike elementide sissetungimisele tarbekunsti. Olgagi nakatus tikkimistuhinast ning lootis, et Hiiu algkoolis õpinguid alustanud Lillist võiks saada iluõmbleja. See aga polnud kuigivõrd lootust andev ettevõtmine, sest koolis aeglaselt tähti ja lugemist selgeks saav ning peaaegu teise klassini kella ja nelja tehet mitte tundev Lilli oli käsitöös niivõrd saamatu, et õpetaja puhkes suisa nutma, kui Lilli katsetusi nägi. Kuigi tüdruk edaspidi mõnevõrra osavamaks muutus, keraamikaõpingute kõrval ilutikkimist õppis ja ennast Kaasani perioodil mõnda aega heegeldamisest elatas, ei saanud peenemast käsitööst kirjaniku jaoks meelishobi. Tekstiilikoja pankrotistumise järel otsustas Promet perekonna elatamiseks hakata lilleakvarelle maalima ning käis neid siis, mapp kaenla all, ostujõuliste klientide uste taga müümas. Täpselt sellisena kujutas Lilli Promet jutustuses „Üksi“ kunstnik Kaspar Üksi tegutsemisi. On ilmselge, et kirjanik mitte ainult ei toetunud isale kui prototüübile, vaid kirjutas elust endast maha paljusid ja detailideni täpseid üksikasju: Estonia teatri kõrval laiuv turg, vanalinna värvikad tegelased, asutustes läbi viidud niinimetatud akvarelli õnneloosid. Hiljem, kui Aleksandrit vaevasid tasakaaluhäired, aitas isal maale müüa just nooruke Lilli, saades sellega pahandada oma kooliõpetajatelt: kehv koordinatsioon pani isa tuikuma ning mitmedki nägijad arvasid, et õpilane Lilli talutab tänaval purupurjus isa. Lilli ei rääkinud kellelegi koolis saadud peapesust, vaid läks jõuetus vihas pööningule ja kiristas hambaid. Seda oli ühele lapsele liiga palju … Lisaks isa abistamisele ja koolile käis Lilli põgusalt Salme Reegi laste tantsutrupis, sai isegi pisikese rolli Draamateatri laval: Lilli mängis lasteetenduses halli habemega päkapikku. Prometiinides on Lilli ise kommenteerinud toonast esinemist kui omas rütmis tantsimist. — 36 —
Elu muutus aga üha keerulisemaks. Aastal 1928, kui Vene tänaval asuva tööbörsi ukse taga töötatööliste paigale tardunud järjekord iga päevaga aina pikenes, esitas Aleksander Promet Kultuurkapitalile toetuse taotluse enda 50. sünnipäevaks mõeldud juubelinäituse korraldamiseks, kuid sai sealt eitava vastuse. Aasta hiljem jätkus kunstnikul veel tahtmist olla esindatud kujutava kunsti näitusel, kus kriitika tõstis esile tema maalide koloriiti, kuid olulist edu näitusel polnud ning perekonna majanduslik allakäik jätkus. 1930. aastate alguses täitus Aleksander Prometi kauane unistus jõuda Tallinnasse, kus perekond sai elamise Dunkri tänavale, majja number 13, korterisse 6. Seda maja enam alles pole, see hävis märtsipommitamises 1944. aastal. Kui Lilli Leningradist 1944. aasta sügisel Tallinnasse naasis, jäi noorel naisel üle ainult ohata, et tal on olemas koduvärava suur ja raske võti, kuid väravat, mida avada, enam pole. Erinevatest allikatest kild killu haaval kogunenud teaberaasudest jääb paratamatult mulje, et lapsepõlvekodudest pidas kirjanik kõige südamelähedasemaks just seda, Dunkri tänava kodu. Vanalinna kogemus elavnes Lilli teostes korduvalt ning ka prometiinides rääkis ta erilise soojusega just Dunkri kodust, karbist, mille tigu ta on olnud. Kodumajale on Lilli pühendanud ka ühe oma luuletustest: „Sel lühitänaval ei tule üldse lõppu. Kõik majad justkui teada-tuttavad, kaevsügav kõla, lõhn ja hämarus. / Üksainus maja puudub. / Kui arvan leidvat ta, siis kahtlus küsib: miks pole treppi? Kus on ahi? Miks kinni müüritud on uks? / Kui palju inimese ees on suletut ja mina olen otsija, kes nõrkeb näljast leiva lähedal, vee ääres janu kätte sureb. Veel mitte. Miski teatab: see! Ja mina usun. /…/“ (Promet 1989: 87) Korter asus majas kõrgemal korrusel, seal oli väheldane köök ning säärvandiga kaheks jagatud tuba, mille koduseks tegemisel kasutas Olga jällegi kõikvõimalikke nippe, et elamist veidigi õdusamaks muuta: tema kirjatud rätikud katsid seinu, — 37 —
alati hoolitses ta selle eest, et vaasides oleksid lilled. Aleksander märkas abikaasa pingutusi ja suhtus nendesse väga lugupidavalt. Vanalinn sai 8-aastasele tüdrukule väga koduseks. Nendel aegadel sinas Raekoja plats tuvidest ning igal pühapäeval helas linn kirikukelladest, mis andsid mitte pelgalt märku palvustest osa võtta, vaid tõid inimestele hingerahu ja ülevustunde. Vanalinna värvikatest tegelastest jättis Lilli enesele meelde nii Trepi tänaval kerjava päti Punahabeme kui ka kokaiinisõltlasest Vürsti, vastasmajas elava lõbunaise Hilda ning veel mitmeid ja mitmeid toonase aja inimesi, kellele kirjanik hiljem oma novellides ja jutustustes uue elu ja hingamise andis. Paljud vanalinna ärid ahvatlesid oma kaunite vaateakendega, kuid alalises rahapuuduses ei saanud Prometite pere sealt mitte kunagi mitte midagi osta, ei jõulude paiku ega muul ajal. Kui Olga haigestus ja kaheks nädalaks haiglasse pidi minema, sõid Lilli ja isa kaks nädalat järjest herkuloputru, sest muud lihtsalt polnud võimalik endale lubada: kogu raha kulus ema haiglaravile. Õnneks sedakorda Olga paranes ning pere oli taas koos. Mindi jalutama, kõnniti mitmetes kohtades – parkides ja teistes linnajagudes. Tihti viis perekonna tee ka mere äärde. Lillile meeldis meri ja ta käis sagedasti merd vaatamas. Eriti armastas ta Tallinna sadamat, mille kohta on ta kirjutanud „Imelikus raamatus“ järgmist: „Lapsest peale olen Tallinna sadamat armastanud, ta õlist vett, ilusaid või roostes laevu, kus kokk solgi üle parda viskab, kus pesu kuivab ja mehed kaarte ja lõõtspilli mängivad. Ma käisin sadamas iga päev kaks korda. Hommikul, et saada kookospähkli koori, ja õhtul, et vaadata tuledes merd.“ (Promet 1965: 83) Perepea, kes lootis Tallinnas saada kunstikoolis akvarelliõppejõuks, pidi pettuma, kuna endised Stieglitzi-aegsed koolikaaslased ei teinud vastavat pakkumist. Taas tuli hakata raha teenima teisel viisil: Aleksander hakkas andma aktijoonistusõpetust. Lilli vaatas neid tunde pealt, istus kollase kahhelahju — 38 —
kõrval, mis pidas ka vähese kütmisega uskumatult hästi sooja, ning kuulas, kuidas pliiatsid paberil krabisesid. Tunnid nõudsid lisakulutusi joonistuspultide, elektrivalguse ning modelli näol. Õpilased, keda tavaliselt oli kakskümmend kuni kolmkümmend inimest, olid noored ja vaesed ning soovisid kunstikooli astuda ja harjutasid visanditega kätt. Sagedasti polnud neil võimalik tundide eest kohe maksta ning kunstnik naljatas, et märgib võlasummad tapeedile, nii ei ununevat need ära, ja lubas õpilastel tasuda siis, kui nad peaksid kuulsaks ja rikkaks saama. Juhtus aga veel midagi: pereisa tervis hakkas üles ütlema, sest raskekujulise reuma tõttu oli keeruline pintslit käes hoida. Ometigi mõjusid Aleksandri lillemaalid reumale vaatamata justkui omaette hingates. Aleksander hõõrus valutavaid liigeseid ja muutus järjest õnnetumaks. See aga mõjus Lillile laastavalt – isa kannatusi nähes käis Lilli pööninguesisel trepimademel salakesi nutmas. Kuna isal ei õnnestunud enam piisavalt elatist teenida, siis tuli hakkama saada Olga kasina teenistusega, sest hariduse ja eriväljaõppeta jäänud naisel oli keeruline enesele mingisugustki tööd leida. Kalosside kleepimine Koplis asuvas kummivabrikus Põhjala oli raske ning selle eest maksti vähe. Et raha vähegi kokku hoida, ei kasutanud Olga kunagi trammi, vaid kõndis tööle ja töölt koju ning võttis vastu kõik ületunnitööd, mida vähegi pakuti. Öösiti pesi Olga pesu. Mõningaid lootusi pani perekond Pensionikassale, kus isa haiguse ja ema pikkade tööpäevade tõttu käis asju ajamas Lilli. Vastust tuli oodata kuid, samal ajal kasvas üürivõlg. Kui tuli otsus, milleks oli naeruväärne toetus kakskümmend kaks krooni kuus, siis oli see ühteaegu kergenduseks ja otsekui saatuse pilkeks: kunstnik polnud aastaid kassasse makse tasunud, sest puudus raha. Määratud toetusega võrdne oli aga korteri igakuine üürisumma. — 39 —
1934. aastal tabas Aleksandrit halvatus ning ta jäi voodihaigeks. Olga hoolitses mehe eest ennastsalgavalt. Kunstnik, kelle vasak kehapool oli liikumatu, sõltus nüüd täielikult kõrvalisest abist. Insuldiga kaasnes ka silmapõletik ning ühest silmast pimedaks jäämine, kuid Aleksandri vaim püsis võrdlemisi erk. Lilli tavatses isa kõrval istuda ja talle lehtedest peamiselt päevakajalisi ning poliitilisi uudiseid ette lugeda. Lugemisega seoses tuleb märkida, et niipea kui Lilli oli tähed selgeks saanud ja lugema õppinud, ei pidurdanud miski tema lugemiskirge. Kuigi Nõmmel elades käis toona veel algklassitüdruk Nõmme linnavalitsuse majas asuvas raamatukogus peamiselt hoolekandeosakonna koera Prissu pärast, siis hiljem, kui isa haigestus, luges Lilli sisuliselt kõike alates Zola „Söekaevuritest“ kuni Tammsaare romaanini „Ma armastasin sakslast“. 1972. aasta raadiointervjuus sõnab Lilli võrdlemisi kurvalt, et ta ei osanud isalt küsida rohkemat, kui too veel terve oli, sest kirjanik oli ise siis veel ikkagi liiga laps, et tunda huvi rohkema vastu: „Kahju, et ei saanud isaga paljudest maailmaasjadest rääkida, ta oleks mul tore sõber olnud.“ Elu aga jätkus omasoodu ning Lilli oli jõudnud saada nii suureks, et tuli astuda otsustavaid hariduslikke samme. 29. mail 1935 lõpetas Lilli Tallinna 18. algkooli 6. klassi ning temast sai esimese klassi õpilane Riigi Kunsttööstuskoolis. Koolimaja asus Tartu maanteel heledas neljakorruselises majas number 11. Miks valis Lilli tarbekunsti, miks just selle savi ja põletusega seotud suuna, jääb ainult aimatavaks. Ühes oma publitsistikasarjas ilmunud mõtiskluses kirjutas Lilli tuntud keraamiku Ellinor Piipuu* mõtteid salvestades: „Savikunst, see on kütkestav maailm. Selles võib leida muusikat nagu heliteoses ja soojust rohkemgi kui sõnas. Kui ma peaksin looma hümni, siis looksin ta savi kiituseks. Savilooming *
Ellinor Piipuu (18.10.1913–05.04.2006) – Eesti keraamik, üks keraamikakunsti teerajajatest.
— 40 —
kätkeb rahva etnograafiat, kultuuri ja tsivilisatsiooni. /…/ Ta on nagu maakihtide läbilõige, mille järgi saab määrata ajastuid.“ (Promet 1983: 174) Ilmselt olid savisse salvestatud teadmised kogu oma lihtsuses need, mis ka Lillit köitsid. Lilli õppis kahel esimesel kooliaastal üldaineid, kolmandast aastast algasid keraamikakursused, kus õpingukaaslasteks olid Juta Kaarman, Ilmar Palm ja Aleksei Petrovõh. Teisel eriala-aastal lisandus tikandikursus. Koolis õppimine oli tasuline, õppemaksust vabastati vaid kõige andekamad. Poolaasta õppemaks oli viisteist krooni. Vahetult pärast isa surma oli Lilli* ühe õppeaasta õppemaksust vabastatud – küllap võeti arvesse majanduslikke raskusi, millesse isata jäänud õppur sattus. Samas koolis õppis monumentaalkunsti Valli Lember (abielunimega Bogatkina), kelle terav mälu lubas Lillist mõndagi põnevat meenutada. Kunstnik kõneles, et mäletab Lillit energiast pakatavana. Lilli olnud väga osav lugudevestja, eriti humoorikas võtmes. Kaasõpilased seisid vahetundidel tema ümber ringis ja kuulasid, kuidas Lilli oma isa Euroopa ja Venemaa reisidest jutustas ja tema töid kirjeldas – ülemeelikuna, nii et kõik naerust vappusid. Lillis oli omajagu seiklushimu: ta leidis üles ukse koolimaja tolmusele ja hämarale pööningule, kuhu muidu oli õpilastel keelatud minna. Seal tegi Lilli midagi ootamatut: ta oli sahtlisse kirjutanud mõned lühinäidendid ning kandis need nüüd kaasõpilastele ette. Valli Lember-Bogatkina püüdis küll igati meelde tuletada näidendite sisu, kuid aastad olid teinud oma töö: kooliaegsed tunded ja emotsioonid nendelt lühietendustelt olid selgelt meeles, kuid sisu kahjuks mitte. Pööningule hiilimine sai muidugi avalikuks, kuid mingit karistust sellele ei järgnenud: pööninguuks lihtsalt suleti suure tabaga ja õpilased rohkem sinna enam ei pääsenud. *
Riigi Kunsttööstuskooli arhiividokumentidest selgus, et Lilli asemel kasutati Lilly nimevormi.
— 41 —
Kui Valli ja Lilli just koolis ei olnud – kokku puututi siis ainult vahetundides, sest nii keraamikute kui ka monumentaalkunstnike praktiline tegevus toimus eraldi ruumides, isegi eraldi korrustel –, siis jalutasid tütarlapsed mõnikord vanalinnas. Lilli ei kõnelnud kunagi südameasjadest, nooruke tütarlaps jättis kõige salajasemad mõtted enesele. Kui jalutuskäigud tüdrukutele meenutasid, et söömine on elu osa, mindi Lilli juurde, kus puhtas ja õdusas kodus Olga hapukapsasuppi pakkus. Lember-Bogatkina ja Lilli Prometi tutvus (sõpruseks Valli seda otseselt ei pidanud) kestis ka pärast sõda edasi, puututi kokku ühistel üritustel ja räägiti perekondlikel teemadel, puudutati ka loomeküsimusi, kuid kooliaegne lähedus oli möödas. Valli jaoks oli Lilli hea kirjanik – kunstnik rõhutas, et talle meeldisid just kunstiteemalised novellid ja jutustused enim, sest nende maailm oli tuttav, autentne ning usutav. Kooli ainekavas olid lisaks tarbekunstitundidele (peamiselt igasugused keraamikaga seotud ained) ka eesti keel, muusika, kunstiajalugu, prantsuse keel. Eesti keele õpetaja süvendas huvi keele tunnetamise ja kirjanduse mõistmise vastu. Eriliselt vaimustus Lilli Juhan Liivi luulest. Lisaks tavalistele tundidele toimusid kunstikoolis niinimetatud referaatõhtud, kus Lilli koolikaaslased esitasid lühiuurimusi kirjanikest. Kunstiajaloo tundides aga tärkas Lilli sügav huvi Itaalia vastu, see armastus püsis terve elu. Õpingud Kunsttööstuskoolis olid töömahukad ja aeganõudvad. Jutustuses „Püha kunsti jüngrid“ on kirjanik maalinud pildi keraamiku kätest: tursunud, punakaslillad, külmast veest ja savist alalõpmata karedad käed. Et Lilli mingit objekti küllastunult ja omalaadselt kirjeldada oskas, selles polnud kahtluski, ja et ta selleks oma kogemuspilte kasutas, on tuvastatav pea igas väiksemaski kirjasõnas. Järgnev on just eelnimetatud kirjutisest visandatud: Kunsttööstuskooli keldrikorrusel asus kasepuudega köetav keraamikapõletusahi, mida kütsid peamiselt vanemate kursuste — 42 —
õpilased: ladusid eelnevalt kuivanud ja glasuuritud esemed ahju, katsid ahjusuu saviga, lisasid mõõdukalt puid. Ruum oli rõske, hämar ja sünge, kuid õpilased, kes oma tööde valmimist ootasid, olid lõbusad nagu noored ikka. Jälgiti aega, et ahjus kuumutatavad esemed üle ei kõrbeks, et glasuurid parajaks muutuksid ning äärtest liigselt ei pruunistuks. Kui põletuspäev oli, seisis ahju kõrval kõrge puudevirn, mis aga töö lõpuks olematuks kahanes, sest põletusprotsess oli pikk ja küttenõudlik. Lisaks vanemate kursuste õpilastele oli alati juures ka mõni meister, kes tulevasi keraamikuid õpetas, kuidas tuleb puid lisada. Seda tuli teha pikkamisi, et kõikidel põlemise jooksul tekkivatel gaasidel oleks aega lahtuda, kuna liigne suits rikkunuks glasuuri kindlasti. Vahel poetasid õpilased põletusahju ka oma isiklikke tellimustöid – küünlajalgu, tuhatoose – ning seda teades saabus meister ahjukütmist juhendama alles siis, kui ahjusuu oli kinni müüritud, et mitte ennast koormata asjadega, mida teadma ei pidanud. Samas keldris asusid ka trumlid, mida kasutati savi jahvatamiseks, et materjal oleks võimalikult peenike. Prometiinides kõneleb Lilli, et Riigi Kunsttööstuskoolis õppides käis ta koolivaheaegadel tööl, et osta hädasti vajaminevad rõivad ja kingad, kuid kui töötasu käes, tekkis ahvatlus osta midagi väga peent ja naiselikku: kunstkullerkuppude kimbukest kleidireväärile. Kuigi väikesekasvulisel ja saledal Lillil ei olnud ühtegi sellist kleiti, kuhu kimbuke kinnitada ning ta leidis ehte sobivat ainult pikakasvulisele naisele, osutus ihaldatud ese siiski omalaadseks koduigatsuse leevendajaks: kauges Tatari stepis ei kasvanud selliseid õisi ning sõja-aastatel kodunt eemal olles vaatles Lilli kullerkuppe, rännates mõttemaailmas tagasi koduaasadele. Samal ajal oli Lilli isa Aleksander küll puhta, kuiva ja valuvabana Olga hoole all, kuid ikkagi voodisse aheldatud invaliid. Perekond esitas taotluse Kultuurkapitalile, et saata kunstnik tervist tugevdavale haiglakuurile. Perele eraldati kakssada nelikümmend — 43 —
krooni ühekordset toetust, mida kasutada ei jõutudki, sest 18. septembril 1938. aastal, veidi pärast uue õppeaasta algust Aleksander Promet suri. 21. septembril maeti ta Liiva kalmistule. Väikese vahemärkusena selle kurva sündmuse juures olgu lisatud, et kunstnik oli 22. detsembril 1934. aastal Kaarli kogudusest välja astunud, tõenäoliselt oli see ilma näinud ja saatuselöökidest vaevatud mees kaotanud usu millessegi endast ülemasse. Matta käskinud ta ennast ilmalikult ja ilmselt oli see kunstniku viimane protesti- ja veendumusavaldus, sest tollel ajal maeti ilmalikult ainult ühiskonnas põlatuid ning kirikust välja heidetuid. Vastalise ja isemeelse tegutseja tahe jäi ka surmajärgselt peale ning perekond kuuletus puiklemata. Matmiseks sai kunstnik selga tumesinise satäänkitli, sest rohkemaks polnud raha. Matustele tulnud kunagine koolivend ja sellel hetkel kunstikooli direktorina töötanud Hans Kuusik nentis lahtise kirstu juures, et kunagine kamraad oli tundmatuseni muutunud, et surm oli teda selliseks teinud. Lilli aga mainis oma prometiinides, et mitte surm ei muutnud tema isa, elu muutis. Kultuurkapitalilt saadud toetusega lasid Lilli ja Olga klaasida ja raamida kõik need tööd, mida kunstnik ei olnud nõus müüma ka kõige vaesemal ajal: rahvaluule- ja eeposeainelised, suureformaadilised pastellmaalid, kokku umbes kolmkümmend meistripala. Tööd seisid nende Dunkri tänava kodus, pöördtuuleaegade saabudes palus perekond, et maalid võetaks Eesti Kunstimuuseumi kaitse ja hoole alla, millega asutus ka lahkesti nõus oli, kuid sellega jäädi hiljaks ning maalide edasine saatus on teadmata. Kui Aleksander Prometi elulugu sai punkti, siis Lilli Prometi eluloole hakkas järjest lisanduma tulevast kirjanikku vormivaid peatükke, ning kõik polnud kaugeltki lihtsad. 1940. aastal muutus kõik, järgnesid ajalooline ja ühiskondlik paralüüs ning ootamatuste epohh.