„On raske elada, kui sa kedagi ei usalda,“ ütles Nugise-nimeline mees. „Siis oled sa kas väga kurb või väga-väga iseseisev.“ „Seepärast ma olengi Kass,“ ütlesin. „Sest kassid on iseseisvad.“ „Nimi ei tee veel kedagi kassiks,“ ütles Nugis. „Aga kui sa oled Kass, siis ma kutsun sind Kassiks.“ „Ma olen Kass,“ ütlesin. „Aga mul on tunne, et ma olen pigem üksildane kui iseseisev.“ Mees tõusis püsti. Ta oli pikk nagu korsten. Ta hall habe ulatus peaaegu nabani ja oli sassis nagu nõialuud.
Nugis kummardus mu kohale ja vaatas mulle otse silma. Ta haaras mul turjast ja surus mu enda rinna vastu. Tundsin, kuidas ta sees tümises suur süda. „Me sarnaneme teineteisega,“ ütles Nugis. „Oleme mõlemad
„Nüüd on see läbi,“ ütles Nugis habeme värinal.
ühesugused karvased nässakad, segaverelised krantsid.“
„Mis on läbi?“ küsisin.
„Ja üksildased,“ haugatasin.
„Üksildus.“
„Me olime üksildased,“ ütles Nugise-nimeline mees.
Minust ja Nugisest said sõbrad. Nugis näitas mulle linna ja võttis mu kaasa metroosse. Me sõitsime metrooga edasi-tagasi, idast läände ja läänest itta.
Ja uuesti läände. Ja uuesti itta. Ta näitas mulle kõiki peatusi ja kõige paremaid magamiskohti. Ja mina otsisin oma ninaga üles need prügikastid, kus leidusid parimad söögikorrad. Missuguseid maiuspalu küll inimesed prügikasti heitsid!
„See siin on Punavuori linnaosa,“ ütles Nugis, kui seisime kõrge torniga kiriku kõrval. „Siin elavad rikkad inimesed. Aga see pole nende süü.“ „Misasi?“ küsisin.
Ma nuuskisin parkidest ja
„See, et oled vangis,“ vastas Nugis.
võpsikute vahelt välja tühje pudeleid. Me kogusime neid
„Vangis?“
kottide kaupa. Nugis viis need
„Raha käes vangis,“ ütles Nugis.
poodi, kus oli palju täis pudeleid.
„On kerge, kui pole taskuid, kuhu raha
Ta jättis poodi sada tühja pudelit
koguda. Sinul pole taskuid. Mul üks on,
ja võttis endaga kaasa ühe
aga selle sees on suur auk.“
täis pudeli. „Me anname palju ja saame vähe,“ ütles Nugis. „See on meist helde.“