Kuulutus HAZZLEY
Mitte keegi ei teadnud, et Hazzley tühjendab oma maja, tuba toa haaval. Varajase ärkajana oli ta tõusnud juba kell kuus ja võtnud ette teise toa, Lew’ kabineti. Ta higistas kirjutuslaua kallal, mis keeldus paigalt nihkumast. Läks ringiga teisele poole ja tõukas kõigest jõust, puus laua külje vastu surutud. Aastaid tagasi oli Lew nõudnud kõikide asjade alla vildist ribade kleepimist. Kui vaipa polnud, libisesid ka kõige raskemad esemed mööda põrandat, kui vaid õnnestus need kord liikuma panna. Vaibad olid juba läinud. Ta peatus, kui oli laua üle ukseläve avarasse esikusse manööverdanud. Selle küljeriiulid oli ta tühjendanud eelmisel õhtul. Ta läks tagasi, et tuua ära toolid, pikk ja kitsas sahtliboks ning madal dokumendikapp. Lew oli olnud põhjalik: ka dokumendikapi alla olid kleebitud vildiribad. Väikeste asjadega oli lihtne. Tema tingimused olid samuti lihtsad. Ära tõsta asju ühest kohast teise – see ei lahenda midagi. Saa kõigest lahti. Vabane ummistustest, luba endale veidi õhku. Mõtle, milline nauding on elada tühjas majas. Kõik oli ritta seatud, kolimisauto jaoks valmis. Ta nõjatus vastu uksepiita ja mõtles, mida küll Sal ütleks. „Ema, miks on su mööbel esikus? Miks on kõik toad tühjad?” Ja Hazzely vastaks: „Ma korrastan oma elu.” Või peaks ütlema „koristan”? Pole tähtis: tütar elab teises linnas. Pole tema otsustada. 9
Hazzley oletas, et kui Sal sunniks teda seletusi andma, peaks ta tunnistama, et see, milleni ta päriselt tahab jõuda, on oma elu uuesti loomine – oma elu, omaenese loo, selliseks, nagu ta tahaks, et see just praegu oleks. Nagu lubatud, oli taaskasutuskeskuse veok kell pool üheksa maja ees. Kaks tugevat meest laadisid peale kõik, mis ta oli esikusse lükanud. Üks mees oli uskumatult suur. Ta pidi olema oma kaks meetrit ja kümme sentimeetrit, võib-olla kaks meetrit pikk. Tema ja ta paariline olid vilunud. Ja näis, et töö on kerge. Kuna auto oli pooltühi, siis laskis Hazzley panna peale ka esikuriiuli. Viimasel hetkel viskas ta kõige otsa veel kiiktooli. Kaheksa viiskümmend olid mehed ja auto läinud. Ta tõmbas ukse kinni ja sirutas käsi, kummardus ettepoole, puudutas peopesadega põrandat. Praeguseks aitab, muidu nihestab äkki selja ära. Ta läks kööki, mõeldes, mis veel ees ootab. Kelder oli õudusunenägu. Kui keegi arvab, et kelder on maja varaait, siis tema oma ei vastaks iial sellele kirjeldusele. Tema kelder oli emotsionaalselt laetud territoorium. Vähemalt ei püüdnud ta ennast lollitada. Ta lihtsalt polnud valmis sellega silmitsi seisma. Tal polnud kavas oma majast välja kolida, isegi kui selle omamine hakkas muutuma ... nojah, koormavaks. Nii lihtne see oligi. Ta meenutas ladina keelt: onerisus tähendab ühtaegu nii kohustust kui koormat. Jah, tõepoolest. Kohustused võivad olla rõhuvad. Mida rohkem on asju, seda rohkem on, mille eest hoolitseda. Asjad – just neid tahtis ta kõige vähem. Võib-olla peaks järgmisena söögitoa käsile võtma. Mööbel oli massiivsem, kõrgem; võimalik, et ta peaks abi kutsuma. Taaskasutus jälle? Tõepoolest, mitmel korral aastas ta söögituba kasutab? Mõelda vaid, milline nauding oleks jalutada ühest tühjast toast teise. Mõelda vaid, milline nauding oleks konnata tühjas majas. Ühele põsele oli pääsenud veerema pisar, ta pühkis selle ära. Ole nüüd, ütles ta endale. Sellest on kolm aastat. Sulle meeldib mõte vähestest asjadest. 10
Sa kasutad kööki, vannituba alumisel ja ülakorrusel, ühte magamistuba, oma teise korruse kabinetti. Nii paljukest siis sellest. Ta sirutas käe kruusi järele, mis oli unarusse jäänud, kui mehed saabusid. Kohv oli muidugi külmaks läinud, ta valas selle kraanikausist alla. Ta vaatas aknast välja, tagahoovi. Lehed hakkasid muutuma punaseks ja kuldseks – oli sügis. Väljaspool maja toimusid muutused omasoodu, mis ka sees ei juhtunuks. Võib-olla läheks tal vaja uut ideed, teistmoodi minekut. Ta istus pika köögilaua taha, võttis ette paberilehe ja sirutas käe musta markeri järele. Mõtle, ütles ta endale. Kirjuta asjad üles. Selles oled sa tugev. Mõtle kõik läbi. Ta läks telefoni juurde ja valis mälust Cassi lühinumbri. Oodates, et sõber vastaks, mõtles ta: muutuda, teha teistmoodi või saada teistsuguseks. Cambiare, ladina; changer, prantsuse. Jah, muutus aitaks kindla peale. Marvin’si toidukauplus avati kell üheksa. Kell kümme seisis Hazzely kogukonna teadetetahvli ees, mis oli paigaldatud kitsukesele seinaribale väljumise vahekäigu lõpus. Ühes käes hoidis ta oma paberit ja teises nelja punase peaga rõhknaela. Kuigi neid oli kenake hulk ka tahvli nurkades varuks, oli Hazzley võtnud kaasa enda omad. Ta kinnitas oma kuulutuse väljapaistvale kohale ja silmitses tahvlit, pannes imeks teabevahetuse tõsist äri. Kuni selle päevani ei olnud ta kunagi ühtegi kuulutust üles pannud. Tavaliselt seisis tahvli ees paar-kolm külastajat, kes tegid oma mobiiltelefonidega pilte või kirjutasid paberitükikestele numbreid ja veebiaadresse. Sel neljapäevasel hommikul polnud seal aga kedagi peale Hazzley. Teadetetahvli ülemisele servale olid rasvases kirjas trükitud reeglid, ilmselt Marvini korraldusel. Teated tuleb varustada kuupäevaga ja võivad jääda üles kaheks nädalaks, seejärel need eemaldatakse. Solvavad või ebasündsad materjalid ei ole lubatud. 11
* Hazzley heitis pilgu teisel korrusel asuva peakontori siseaknasse ja lehvitas. Ta teadis, et Marvin on seal üleval ja vaatab alla. Too lehvitas vastu ja solidaarsuse märgiks koputas sõrmenukkidega paar korda klaasile. Marvinil oli lai pea, Hazzely meelest justkui kokku pigistatud, nii näevad välja pead telekas, kui selle pilt on halvasti reguleeritud. Tema süsimustad juuksed turritasid püsti nagu traadid, kui neid just polnud geeliga taltsutatud. Mees naeratas allapoole vaadates laialt, otsekui sooviks kinnitada, et ta naudib varajast ärkamist, selleks et ümbruskonda toiduga varustada. Mõnikord võis teda näha poeriiulite vahel teenindajaid juhendamas või kliente abistamas, aga suurem jagu päevi oli ta üleval oma töölaua taga asju ajamas, jälgides, et kõik sujuks kenasti selles maailmas, mille ta oli pärinud oma isalt, samuti Marvinilt, ja mis oli nüüd tema juhtida. Ta tegi kõvasti tööd, et lojaalsust ära teenida, ning näitas klientidele, et on vägagi teadlik suurtest kaubanduskeskustest, mis ääristavad Wilna Creeki südamikku. Spinney kanjoni kaugemas otsas oli avatud uus kaubanduskeskus tohutu suure supermarketiga. Keskus oli eeskätt mõeldud selle linnaosa kõrgtehnoloogiafirmade töötajatele, kuid see tekitas konkurentsi. Mis puutub teadetetahvlisse, siis Marvini jaoks tähendas see vastutust oma ostjate ees, olgu nad siis lojaalsed või mitte. Ka uskus ta, et mitte iga inimestevaheline kontakt ei pea toimuma ekraanivirvendusena, kõigest ei pea säutsuma Twitteris, kõik ei vaja pöidlalaike. Vaatamata tehnoloogia pidurdamatule pealetungile näitas Marvin, et nii kaua kui tema on poe omanik, seisab ta hea selle eest, et ruumi oleks ka pliiatsile ja paberile, sulepeale ja tindile, knopkadele ja nööpnõeltele. Hazzley pilk pöördus tagasi tahvlile. Ühe teate nurgale oli keegi joonistanud vikerkaare, pooliku päikese ja mõned vihmapiisad. See pilt tõi talle pähe sõna „parsek”, avastuse hommikusest ristsõnast. Paar korda nädalas sai ta mõne sellise sõnaga otsekui puuga pähe. Parsekil oli midagi tegemist astronoomiaga, kaugustega. Ta oli selle tähenduse järele vaadanud, kuigi teadis, et ei kasuta seda kunagi. 12
Poe tagumisest otsast hakkas levima leivaküpsetamise lõhna. Seda tundes sulges ta silmad ja kiigutas end kandadel, kaotades peaaegu tasakaalu. Kunagi ammu-ammu oli ta ise leiba küpsetanud. Ühel teistmoodi ajal tema elus. Kõik tema põlvkonna naised kasvasid üles teadmisega, kuidas leiba tehakse. Isegi kui nad seda ise ei osanud, olid nad vähemalt näinud oma emasid tainast sõtkumas ja niiskeid rätikuid üle kleepuvate küngaste laotamas, mis salapäraselt laiusse ja kõrgusse kasvasid. Hazzley kaalus, kas ta peaks ostma koju pätsi leiba või paar mustikaskooni. Ta kuulis sisisevat häält ja märkas juurviljasektsioonis unise olemisega müüjat, kes oli ametis pika kummivoolikuga, niisutades värskeid produkte. Noormees ei olnud vaevunud juukseid kammima. Selle nädala teadete hulgas oli kuulutusi inimestelt, kes pakkusid lapsehoiuteenust, õpetasid joogat ja kalastuskärbeste sidumist, ostsid sõjaaegseid medaleid, kutsusid koori laulma või palvegrupis osalema, tegid ohutuid tätoveeringuid, ennustasid maailmalõppu, mediteerisid, õpetasid kõhurääkimist, müüsid kreemi, mis garanteeritult pehmendab pragunenud kandu, vahetasid seemneid, õpetasid jutlust kirjutama, vaatasid kasside järele, korraldasid paadimatku, kutsusid ühinema naerugruppidega ja reklaamisid lollikindlaid rahateenimisviise. Ühes kuulutuses otsiti osalejaid reedeõhtuseks pokkeriks. Teises vihjati „diskreetsele” teenusele – Marvin polnud seda ilmselt märganud? Kartoteegikaart reklaamis Sämmi – Meest Kaubikuga. Mõned kuulutused vajanuks korralikku toimetamist. Pool tosinat oli inimestelt, kes kas vajasid mingit liiki meistrimeest või pakkusid sedasorti teenust. Ta luges ühte neist ja puhkes kõva häälega naerma: Osav Oskar, omad riistad. Ta polnud eriti huvitatud. Tema oma teade oli selges käekirjas ja konkreetne: VESTLUSRING LEINAST Kord nädalas: teisipäeviti kell 19–20.30 Cassandra kohviku tagatoas (Beamer Street 38) Esimene kohtumine 18. septembril. Kõik on oodatud. 13
* Cassandra asus toidupoest kaks kvartalit edasi. Kõik idapoolsed inimesed teadsid selle asupaika, ka leiaks selle vähese vaevaga igaüks, kes tuleb läänepoolsetest farmidest või eeslinnadest. Viimastel aastatel oli kohvikust saanud populaarne koht. Cass Witley, Hazzley sõbranna, lubas inimestel lahkelt ja tasuta kasutada tagatuba kogukondlikel eesmärkidel. Hommikuse telefonikõne ajal oli ta Hazzleyle kinnitanud, et ruum on teisipäevaõhtuti vaba. Hazzley, kelle jaoks selline ettevõtmine oli uudne, broneeris ruumi neljaks nädalaks. Cass oli talle öelnud, et ta võib kasutada kohtumisteks ühte ümmargustest laudadest. Kokku oli tal neid kolm, kõik erinevas suuruses. Hazzley kontrollis veel kord, et tema teade oleks täpne ja et kõik oluline oleks öeldud. Ta oli teinud alumisse äärde neliteist rebitavat riba, kõigil kirjas esmakohtumise kuupäev, kellaaeg ja aadress. Ta ei pannud oma isiklikku telefoninumbrit ega e-postiaadressi, kuna ei soovinud saada kõnesid veidrikutelt ja hulludelt. Tal ei olnud kohtumiste jaoks mingit kindlat kava, kuid kindlasti ei olnud plaanis hakata läbi viima vestlusi teemadel, kuidas ise oma pangatoiminguid teha (naistele, kelle hiljuti surnud abikaasad olid kogu seda värki ainuisikuliselt hallanud) või kuidas mune keeta (meestele, kelle lahkunud abikaasad olid valmistanud neile kolm toidukorda päevas). Ta ei hakka kutsuma tõsimeelseid külaliskõnelejaid, kes seletaksid kõike PowerPointi abil. Ta ei tahtnud midagi enamat kui vaikset ja segamatut koosistumist. Cassi tagatuba oli selleks igati sobilik, lisaks kohv, tee, võib-olla klaasike veini – kõik see, mida kohvikust võib osta. Hazzley nägi vaimusilmas ausaid mehi ja naisi, kes üksteist toetavad, vesteldes ja seltskonda pakkudes. Ta tunnistas endale, et tema ootused olid ähmasevõitu. Küll elu ise näitab. Nelja nädala pärast, kui osavõtjad tahaksid veel kohtuda, pikendaks ta ruumi broneeringut ja jätkaks. Tal oli plaan kirjutada toimuvast kokkuvõtlik sissekanne oma päevikusse – see harjumus oli tal juba viiskümmend aastat. Ta ei olnud 14
kunagi kaotanud kirge asju üles kirjutada. Pikka aega oli ta teeninud elatist pliiatsi abil. Ta juurdles, mida tütar selle algatuse kohta ütleks. Kord-kaks nädalas vahetasid nad Saliga e-kirju, kuid kuulutust ei tahtnud Hazzley praegu mainida. Sal, viiekümne kolmene, oli kolinud mõnikümmend aastat tagasi Ottawasse, et töötada Rahvuspärandi heaks, või kuidas selle osakonna nimi iganes oli. Kommunikatsiooni ... võib-olla kodakondsuse ... – Hazzley ei suutnud valitsuse nimemuutmistel järge pidada. Sali abikaasa töötas samuti valitsuse heaks, ja niipalju kui Hazzley asjast aru sai, oli nende elu üks suur rabelemine. Neil oli viis last, kellest kaks käisid ülikoolis. Ülejäänud kolm olid teismeliseeas. Viie lapselapse raamistatud fotod rippusid ridamisi Hazzley kodu ülakorruse esikus. Ta hoidis kontakti ja püüdis nende eludega kursis olla. Nad saatsid e-kirju ja tegid videokõnesid, et rääkida oma spordivõitudest, hinnetest, ärasurnud lemmikloomast, sõbraga tülliminekust. Hazzley armastas neid kõiki hullupööra ja muretses, mida nad arvaksid tema pooltühjast majast. Kuigi jah, seda ta ka ei mainiks. Ta astus teadetetahvli juurest kaugemale, unustas osta nii leiva kui mustikaskoonid, ja lahkus poest. Tal oli vaja koju minna, et lõpetada kaastöö populaarsele teadusajakirjale. Ta toimetas artiklit luudest, hammastest ja algelistest tööriistadest, mis olid kõik ühest koopast leitud. Tähtaeg oli kolme päeva pärast. Vahepeal oli tõusnud tuul. Pelargoon vaateakna kõrval oli ümber kukkunud ja veripunased kroonlehed olid sattunud keerisesse poe ukseesise ja parkimisplatsi vahel. Ta tõmbas jakihõlmad koomale ja astus läbi kroonlehtede, mis tema jalgade ümber keerlesid. Hoolimata tuulest oli tal kahju, et ta oli autoga tulnud. Tavaliselt jättis ta selle koju, kui just ei olnud vaja palju tassida. Enamasti käis ta jala, püüdes hoida oma südant (ja aju, nagu ta endale meenutas) heas toonuses. Ta lahendas igal hommikul ristsõna ja täitis sudoku ruute. Tal oli liikmelisus kohalikus spordiklubis – halva ilmaga väga kasulik –, kus ta 15
vaikseks keeratud televiisori ekraani vahtides linttrenažööril kõndis. Ta püüdis olla uudistega kursis ja oli õppinud mitmesuguseid nippe, et juhtida oma tähelepanu eemale Ameerika poliitikast. Ta luges iga päev järelehüüdeid ja kurvastas surmade pärast – varaste surmade, kõikide surmade pärast. Liiga palju vähki, liiga palju õnnetusi. Ta püüdis hoida oma kaalu kontrolli all, teades, et paljud tema põlvkonnast ei näe enam omaenda varbaid. Ta oli käbe kõndija, kiire minekuga. Lew oli teda kunagi kutsunud „välejalaks”, seda meenutades ta naeratas. Talle meeldis uskuda, et tema eluviis oli kõike muud kui istuv, isegi kui ta veetis tunde arvuti taga, tehes vabakutselise toimetaja tööd. Ta värvis juukseid ja hoidis soengu korras, kuigi teadis, et pingutustele vaatamata reedab välimus mõndagi. Inimesed kahekümnendates ja kolmekümnendates olid hakanud tema poole pöörduma sõnadega „kulla proua”. Ta ignoreeris seda. Ta tundis ennast tugevana ja kui keegi oleks vaevunud küsima tema vanust – keegi ei olnud –, eatuna. Kõigele vaatamata kogunes reitele liigset pekki. Kui palju ta enese vormis hoidmise nimel ka ei pingutanud, tema keha oli hakanud omandama teatud kurve ja kumerusi. Nelja nädala eest olid tema ja kaheksa aastat noorem Cass pannud ennast kirja svingtantsu kursusele. Esimeses tunnis ei olnud Hazzley lasknud end häirida faktist, et ta oli kõige vanem osaleja. Ta oli õnnelik, et oli koos Cassiga, ta armastas muusikat, armastas lõbutseda. „Ma ennustan, et sinust saab grupi parim tantsija,” ütles Cass talle. Hazzley imestas mõnikord sõbranna ennustuste täpsust. Need olid peened, puistatud vestluse käigus, vajusid unustusse, kuni täitusid. Cass oli alati olnud vaimustatud oma nimest, mille ema oli talle valinud – Cassandra –, ja selle müütilisest tagapõhjast. Tema hüüdnimeks oli Case – samuti emalt, kuid seda lühivormi kasutasid ainult lähikondlased ja tema elukaaslane, Rice. Kõikide teiste jaoks oli ta Cass või Cassie. Rice oli džässmuusik, kes vahetevahel kohvikuski mängis. Ta polnud svingitundidest huvitatud. Hazzley arvates oli Cassi suhe sedavõrd kindel küll, et mõned tantsutunnid ilma Rice’ita ei muutnud midagi. 16
Pärast tantsutundi läks Cass koju Rice’i juurde. Hazzley läks koju üksinda. Heakene küll, mõtles ta, ma võiksin iga kell ühineda reedese pokkeriklubiga, mida Marvini tahvlil reklaamitakse. Või ma võiksin panna valge soki käe otsa ja maalida sellele huulepulgaga suu ning silmad kummalegi küljele ja õppida iseseisvalt kõhurääkimist. Õppida ära need seitse võimatut konsonanti – BFMPVWY. Niipaljukest ma tean, mul oleks edumaa. Niikuinii räägin iseendaga, nii võin samahästi rääkida ka sokiga peeglis, suu endal poolenisti suletud. Mida ta sokile ütleks? Kõhurääkimine on ainult ettekääne, kas pole? Tähelepanu kõrvalejuhtimiseks, suunamuutuseks. Üks asi, mida ta võiks kindlasti öelda, on see, et Lew’ surmast peale on ta olnud nii üksi, nagu üks inimene iial olla võib. Ja mida sokk vastaks? Enne auto käivitamist märkas ta lauakest, mis oli kiilutud tagaistmele. Talle meenus, et ta oli ennist jooksnud majja tagasi ja võtnud lauakese kaasa. Jälle üks asi vähem. Ta tundis end juba kergemalt. Ta võib selle koduteel Sally Annis maha visata. Täna õhtul kirjutab ta oma päevikusse: Esimene samm tehtud. Kuulutus Marvin’sis üles pandud. Nüüd pole muud, kui oodata ja vaadata, mis teisip. õhtul juhtuma hakkab.