BRIDGERTONIDE SAAGA I
KOKKUMÄNG JULIA QUINN
ESIMENE peatükk Bridgertonid on seltskonna koorekihi seas ülekaalukalt kõige viljakam perekond. Vikontessi ja hiljuti meie hulgast lahkunud vikondi usinus on muidugi kiiduväärt, kuigi laste nimevalikul võib leida teatavat labasust. Anthony, Benedict, Colin, Daphne, Eloise, Francesca, Gregory ja Hyacinth – korrapärasus tuleb muidugi kõikide asjade puhul kasuks, aga võiks eeldada, et intelligentsed vanemad suudavad oma lastel vahet teha ka ilma neile tähestiku järgi nime panemata. Seda enam on pilt ühes ruumis viibivast vikontessist ja kõigist tema kaheksast lapsest täiesti piisav, kartmaks, et näete kahe- või kolme- või veel hullema kordselt. Kunagi varem pole käesoleva lehe autor näinud õdesid-vendi kehaliselt nii naeruväärselt sarnasena. Kuigi siinne autor pole iial vaevunud märkima üles nende silmavärvi, on kõigil seitsmel sarnane skelett ja ühesugused paksud kastanpruunid juuksed. Tuleb kaasa tunda vikontessile, kes otsib soodsaid abielupakkumisi oma järeltulijatele, kellest ükski ei sündinud tänapäevaselt moodsa jumega. Ometigi on sellise sarnase välimusega perekonnal omad eelised – võib kahtluseta kinnitada, et kõikidel neil on seaduslikud vanemad. Ja teile, austatud lugeja, soovib pühendunud autor, et see oleks nii kõikides suurtes perekondades ... LADY WHISTLEDOWNI SELTSKONNALEHT, 26. APRILL 1813
B R I D G E R T O N I D
„Aaaooouuu!“ Violet Bridgerton kägardas ühelehelise väljaande kokku ja viskas selle maitsekalt sisustatud salongi teise otsa. Tema tütar Daphne ei teinud sellest targu väljagi ja teeskles süvenemist tikkimistöösse. „Kas sa lugesid, mida ta kirjutas?“ küsis Violet nõudlikult. „Kas sa lugesid?“ Daphne vaatas paberikuuli, mis oli maandunud kaugele mahagonlaua alla. „Mul polnud võimalust seda teha, enne kui sina, ee, oled selle läbi lugenud.“ „No loe siis ometi!“ vigises Violet käsi teatraalselt üles heites. „Loe, kuidas see naine on meid kõiki mustanud.“ Daphne pani tikandi rahulikult kõrvale ja küünitas laua alt lehte üles korjama. Ta silus selle süles siledaks ja luges läbi lõigu oma perekonna kohta. Ta vaatas silmi pilgutades üles. „Ema, see polegi ju nii paha. Tegelikult on see tõeline õnnistus, kui võrrelda sellega, mida ta eelmisel nädalal Featheringtonide kohta kirjutas.“ „Kuidas ma peaksin leidma sulle abikaasa, kui too naine kogu aeg sinu nime laimab?“ Daphne sundis end rahulikult välja hingama. Pärast peaaegu kaht Londoni kõrgseltskonna hooaega piisas sõnast „abikaasa“, et tal veri meelekohtades taguma panna. Ta tõepoolest tahtis mehele minna ja ta isegi ei lootnud enam, et võiks abielluda puhtast armastusest. Aga kas oli liiga palju soovida, et ta leiaks abikaasa, kelle vastu ta tunneks natukenegi kiindumust? Seni oli neli meest tema kätt palunud, ent kui Daphne oli ette kujutanud, et peab elama ühegagi neist kogu oma
24
K O K K U M Ä N G
ülejäänud elu, ei suutnud ta nende ettepanekut vastu võtta. Siis oli olnud veel mitu meest, kes tema arvates võinuksid olla päris head abikaasad, aga probleem oli selles, et ükski neist polnud huvitatud. Oojaa, ta meeldis neile. Ta meeldis kõigile. Ta oli kõikide meelest lõbus ja lahke ja teravmeelne ning kellelegi ei tulnud pähe, et ta võiks olla veetlusetu, ometi polnud keegi pimestatud tema ilust, ei kaotanud tema kohalolekul kõnevõimet ega tundnud tungi talle luulet luua. Vastikust tundes mõtles ta, et mehed on huvitatud üksnes sellistest naistest, kes neid kohutavad. Kellelgi polnud soovi kurameerida temasugusega. Nad kõik jumaldasid teda, või vähemalt nii nad väitsid, sest temaga oli lihtne vestelda ja ta näis alati mõistvat, kuidas mehed end tunnevad. Nagu üks Daphne arvates päris hästi abikaasaks sobivatest meestest oli öelnud: „Pagan võtaks, Daff, sa pole üldse nagu tavaline naisterahvas. Sa oled täitsa normaalne.“ Ta oleks võinud seda pidada komplimendiks, kui mees poleks suundunud viimati nähtud blondi iludust otsima. Daphne heitis pilgu alla ja märkas, et on käe rusikasse pigistanud. Siis vaatas ta üles ja nägi, kuidas ema teda jälgib ja ilmselgelt ootab, et ta midagi ütleks. Juba raskelt välja hinganud, selitas Daphne kurku ja lausus: „Olen kindel, et Lady Whistledowni veeruke ei kahanda minu šansse abikaasat leida.“ „Daphne, see on kestnud juba kaks aastat!“ „Ja Lady Whistledown on avaldanud oma kirjutisi üksnes kolm kuud, nii et ma ei suuda kuidagi selles teda süüdistada.“
25
B R I D G E R T O N I D
„Mina süüdistan keda ja kus tahes,“ pomises Violet. Et mitte vastu nähvata, surus Daphne küüned peopessa. Ta teadis, et emal on südames üksnes parimad kavatsused ja et ema armastab teda. Ja ka tema armastas ema. Kuni Daphne abiellumiseani oli Violet olnud kahtlemata parim ema. Ta oli seda siiani, kuigi oli üsna meeleheitel, sest peale Daphne oli tal veel kolm tütart, kelle pidi mehele panema. Violet surus demonstratiivselt käe südame kohale. „Ta heitis laimusõnu sinu päritolule.“ „Ei,“ vastas Daphne aeglaselt. Emaga vaieldes oli alati mõistlik läheneda ettevaatlikult. „Tegelikult ütles ta vaid seda, et pole kahtlustki meie kõigi legitiimsuses. Mida on enam, kui võiks öelda paljude kõrgseltskonna suguvõsade kohta.“ „Ta poleks kunagi tohtinud seda ilmavalgele tuua,“ lausus Violet nina krimpsutades. „Ema, ta on skandaalilehe autor. Tema töö ongi selliseid asju päevavalgele tuua.“ „Ta pole isegi päris inimene,“ lisas Violet vihaselt. Ta paitas kätega oma saledaid puusi, kuid mõtles siis ümber ja osutas sõrmega õhku. „Whistledown, hahaa! Ma ei ole eales kuulnud ühestki Whistledownist. Kes iganes see paheline naisterahvas on, mina kahtlen, kas ta üldse on üks meie hulgast. Ükski heast suguvõsast pärit isik ei suudaks kirja panna selliseid nurjatuid valesid.“ „Loomulikult on ta üks meie hulgast,“ vastas Daphne, pruunid silmad lõbusalt välkumas. „Kui ta ei oleks kõrgseltskonna liige, poleks tal ju salajast juurdepääsu sedasorti uudistele, millest ta kirjutab. Kas sa arvasid, et ta on mingisugune isehakanu, kes piilub akendest ja kuulab uste taga?“ 26
K O K K U M Ä N G
„Mulle ei meeldi sinu toon, Daphne Bridgerton,“ ütles Violet pilukil silmi. Daphne hoidis tagasi veel ühe muige. „Mulle ei meeldi sinu toon“ oli Violeti tavapärane vastus, kui mõni tema lastest oli vaidluses peale jäämas. Ometigi oli nii lõbus ema õrritada. „Ma ei oleks üllatunud,“ ütles Daphne pead koketselt ühele küljele kallutades, „kui Lady Whistledown oleks üks meie sõprade hulgast.“ „Loll jutt suhu tagasi, Daphne! Ükski mu sõber ei laskuks nii madalale.“ „Hästi-hästi,“ möönis Daphne, „ilmselt ei ole see keegi sinu sõpradest. Kuid ma olen kindel, et me tunneme teda. Ükski võõras poleks eales saanud sellist teavet, mida tema välja kuulutab.“ Violet pani käsivarred risti rinnale. „Ma peaksin ta nüüd ja kohe tööst ilma jätma.“ „Kui sa soovid teda tööst ilma jätta, ei peaks sa teda toetama sellega, et ostad tema ajalehte,“ ei suutnud Daphne märkimata jätta. „Ja mida head sellest sünniks?“ küsis Violet nõudlikult. „Kõik teised ju loevad seda. Minu pisitilluke keeldumine näitaks mind üksnes topakana, kui kõik teised tema viimaste klatšijuttude peale itsitavad.“ See oli üsna tõsi, nagu Daphne vargsi tunnistas. Kogu Londoni koorekiht oli mõningas mõttes Lady Whistledowni seltskonnalehe võimuses. Kolm kuud varem oli saladuslik ajaleht ilmunud iga kõrgklassi kuuluva perekonna ukselävele. Kaks nädalat jagati seda esmaspäeviti, kolmapäeviti ja reedeti kõikidele soovijatele. Ning siis juhtus nii, et kolmandal esmaspäeval ootasid kõik Londoni ülemteenrid 27
B R I D G E R T O N I D
ajalehepoisse, kes muidu jagasid Whistledowni seltskonnalehte laiali tasuta, kuid nüüd müüsid seda kõmulehte ennekuulmatu summa eest: viis penni lehe kohta. Daphnel tuli tunnistada tolle isehakanud Lady Whistledowni taipu. Ajaks, mil ta hakkas inimestelt oma kuulujuttude eest raha sisse nõudma, oli juba kogu kõrgkiht nende küüsi jäänud. Kõik kraapisid oma pennid kokku ja kuskil seal sai üks ninatark naine väga rikkaks. Samal ajal kui Violet tammus mööda tuba edasi-tagasi ning torises oma pere kohta esitatud „võika põlastuse“ teemal, vaatas Daphne üles ema poole, ning kui tegi kindlaks, et too teda ei jälgi, langetas pilgu, et lugeda läbi ülejäänud osa kõmulehest. Whistledown – nagu seda nüüd kutsuti – oli üks veider kommentaaride, seltskonnauudiste, salvangute ja mõningate komplimentide segu. Seda eristas kõikidest varasematest seltskonnauudiste lehtedest asjaolu, et autor kirjutas oma tegelaste nimed täies pikkuses välja. Ta ei peitnud neid selliste lühendite taha nagu Lord S... ja Lady G... Kui Lady Whistledown tahtis kellestki kirjutada, siis kasutas ta tema täisnime. Kõrgklassi hulgas tunnistati, et see on põhjustanud skandaali, ent ometi oldi salamisi lummatud. Viimatine väljaanne oli tüüpiline Whistledown. Lisaks lühikesele loole Bridgertonide kohta – mis polnud tegelikult midagi enamat kui nende perekonna kirjeldus – oli Lady Whistledown kirja pannud eelmise õhtu ballil toimunud sündmused. Daphne polnud seal käinud, sest oli tema noorema õe sünnipäev ja Bridgertonid tähistasid sünnipäevi alati suure käraga. Ning peres, kus on kaheksa last, tuli sünnipäevi tihti ette. 28
K O K K U M Ä N G
„Sa loed seda rämpsu,“ sõnas Violet süüdistavalt. Daphne vaatas üles, soovimata end sugugi süüdlaslikuna tunda. „Tänane veerg on päris hea. Selgub, et Cecil Tumbley lükkas eile õhtul šampanjaklaaside torni terve täiega ümber.“ „Kas tõesti?“ küsis Violet, püüdes huvi mitte välja näidata. „Mh-mh,“ vastas Daphne. „Ta annab Middlethorpe’i ballile hea hinnangu. Mainib seda, kes kellega rääkis, mis kellelgi seljas oli ...“ „Ja ma oletan, et ta tundis vajadust selles küsimuses oma arvamust avaldada,“ suskas Violet vahele. Daphne irvitas õelalt. „Ah ole nüüd, ema. Sa ju tead, et proua Featherington on alati lillat kandes jube välja näinud.“ Violet hoidis muiet tagasi. Daphne nägi, kuidas ema suunurgad tuksatasid, kui ta püüdis säilitada meelerahu, mida ta pidas vikontessi ja ema jaoks sobivaks. Kuid juba kahe sekundi pärast tema muie laienes ja ta istus tütre kõrvale diivanile. „Las ma vaatan seda,“ ütles ta ja napsas lehe enda kätte. „Mis veel juhtus? Kas me jäime millestki olulisest ilma?“ Daphne vastas: „Kas tead, ema, kui on olemas selline reporter nagu Lady Whistledown, siis ei peaks keegi mitte ühelgi üritusel osalema.“ Ta viipas ajalehe poole. „See on peaaegu sama hea kui ise kohal olla. Tõenäoliselt paremgi. Ma olen kindel, et meil oli eile parem söök kui neil seal ballil. Ja anna see tagasi.“ Ta tõmbas lehe enda kätte, jättes rebitud nurga Violeti sõrmede vahele. „Daphne!“ Daphne teeskles ülimat õiglustunnet. „Mina lugesin seda.“ 29
B R I D G E R T O N I D
„No olgu.“ „Kuula!“ Violet nõjatus ettepoole. Daphne luges: „„Elumeest, keda varem teati Clyvedoni krahvina, on lõpuks nähtud õnnistavat Londonit oma kohalolekuga. Kuigi ta pole veel soostunud ilmuma ühelegi auväärsele õhtusele üritusele, on vastset Hastingsi hertsogit märgatud mitmel korral White’sis ja ühel Tattersall’si hobuste oksjonil.““ Ta tõmbas hinge. „„Tema hiilgus on kuus aastat välismaal viibinud. Kas võib olla kokkusattumus, et ta naasis nüüd, mil vana hertsog on surnud?““ Daphne vaatas üles. „Armas taevas, see leedi on ju nürimeelne! Kas Clyvedon pole mitte Anthony sõber?“ „Nüüd on ta Hastings,“ lausus Violet automaatselt, „aga jah, ma usun, et tema ja Anthony olid Oxfordis sõbrad. Ja minu arvates ka Etonis.“ Tema kulm tuksatas ja sinised silmad tõmbusid pilukile. „Kui mu mälu mind ei peta, siis oli ta paras mürgeldaja. Oli alati isaga vaenujalal. Kuid arvati olevat üsna terase taibuga. Olen kaunikesti kindel, et Anthony jutu järgi oli ta matemaatikas parim. Mida ma ei saa väita,“ lisas ta emarolli silmas pidades, „ühegi oma lapse kohta.“ „Ole nüüd, ema,“ nöökas Daphne. „Ma olen kindel, et ka minust saaks parim, kui Oxfordis naisi vastu võetaks.“ Violet turtsatas. „Daphne, ma parandasin sinu aritmeetika kontrolltöid, kui guvernant haige oli.“ „Olgu, võib-olla siis ajaloos,“ parandas Daphne laialt naeratades. Ta vaatas uuesti käte vahel olevat ajalehte ning tema silmad otsisid vastse hertsogi nime. „Ta tundub päris huvitav olevat,“ pomises ta.
30
K O K K U M Ä N G
Violet heitis talle pingsa pilgu. „Ta on sinuvanuse noore daami jaoks päris kindlasti üsna sobimatu.“ „Naljakas, kuidas „minuvanune“, nii nagu sina seda rõhutad, varieerub alates sellest, et ma olen liiga noor ega tohi isegi Anthony sõpradega kokku saada, kuni selleni, et sa soovid meeleheitlikult, et ma hea abielu sõlmiksin.“ „Daphne Bridgerton, mulle ei ...“ „... meeldi minu toon, ma tean.“ Daphne muigas. „Aga sa armastad mind.“ Violet naeratas soojalt ja põimis käsivarre Daphne õla ümber. „Taevas aidaku mind, armastan jah.“ Daphne surus ema põsele kiire musi. „See on emaduse needus. Sa pead meid armastama, isegi kui me sulle tuska teeme.“ Violet üksnes ohkas. „Ma loodan, et ühel heal päeval on sul endal lapsed ...“ „... just sellised nagu mina, tean küll.“ Daphne naeratas nostalgiliselt ja toetas pea ema õlale. Ta ema võis olla üleliia uudishimulik ning isa oli olnud pigem huvitatud jahipidamisest ja -koertest kui seltskonnateemadest, aga nende abielu oli olnud soe ja siiras, täis armastust, naeru ja lapsi. „Ma püüan kõiges sinu eeskuju järgida, ema,“ ütles ta pobinal. „Oi, Daphne,“ ütles Violet, endal silmad veekalkvel, „nii ilus sinust niiviisi öelda.“ Daphne keeras ühe kastanpruunide juuste salgu ümber sõrme ja naeratas, lastes sentimentaalsel hetkel sulanduda järgmisesse õrritusse. „Olen õnnelik, kui saan abielu ja lapsi silmas pidades käia sinu jälgedes, ema, kuid ma ei tahaks neid saada kaheksat.“
31
B R I D G E R T O N I D
Samal ajal istus Simon Basset, vastne Hastingsi hertsog ja Bridgertoni daamide ennistise vestluse subjekt, White’si härrasmeeste klubis. Tema vestluskaaslane polnud keegi muu kui Daphne vanim vend Anthony Bridgerton. Nad sobisid hästi kokku: mõlemad olid pikad, sportliku kehaehituse ja paksude tumedate juustega. Aga kui Anthony silmad olid sama sügavat šokolaadikarva kui tema õelgi, olid Simoni omad jääsinised ja veidralt läbitungiva pilguga. Nood silmad olidki kõigest muust enam teeninud talle maine, mille järgi teda ära tunti. Kui ta selge ja vankumatu pilguga kellelegi otsa vaatas, hakkasid mehed end ebamugavalt tundma. Naistes tekkis mõnus võdin. Ent nii ei juhtunud Anthony puhul. Kaks meest olid teineteist tundnud aastaid ning Anthony vaid naeris, kui Simon kulmu kergitas ja oma jäise pilgu temale naelutas. „Ära unusta, et ma olen näinud, kuidas sa peadpidi klosetipotis oled,“ oli Anthony talle kord öelnud. „Sellest saadik on sind olnud raske tõsiselt võtta.“ Mille peale Simon vastas: „Nojah, aga mul on meeles, et sina olid see, kes mind selle hapra anuma kohal kinni hoidis.“ „Muidugi üks minu vapraimaid hetki. Aga sa said mulle järgmisel õhtul tagasi teha, kui lasid tosina angerjaid mulle voodisse.“ Simoni huulile kerkis naeratus, kui ta meenutas mõlemat juhtumit ja neile järgnenud vestlusi. Anthony oli hea sõber, just selline, keda ta kitsikuses enda kõrval näha tahaks. Ta oli olnud esimene, kelle Simon pärast Inglismaale naasmist üles otsis.
32
K O K K U M Ä N G
„Pagana vahva, et sa tagasi oled, Clyvedon,“ ütles Anthony, kui nad end White’sis laua taha olid sättinud. „Oi, aga äkki sa tahad, et ma kutsuksin sind nüüd Hastingsiks?“ „Ei,“ vastas Simon otsustavalt. „Hastingsiks jääb alati minu isa. Ta ei reageerinud kunagi ühelegi teisele nimele.“ Ta vakatas. „Kui ma just pean, siis ma võtan endale tema tiitli, aga tema nimega ma end kutsuda ei luba.“ „Kui sa pead?“ Anthony silmad laienesid pisut. „Enamik mehi ei räägiks hertsogiks saamise väljavaatest nii tuimalt.“ Simon tõmbas sõrmedega läbi tumedate juuste. Ta teadis, et peab oma sünniõigust kalliks pidama ja näitama üles vankumatut uhkust Bassetite perekonna kuulsusrikka ajaloo vastu, kuid ausalt öeldes ajas see kõik tal südame pahaks. Ta oli veetnud kogu elu, vastamata isa ootustele; nüüd näis naeruväärne püüda elada tema nime vääriliselt. „See on üks paganama koorem,“ porises ta lõpuks. „Sul tuleks sellega ära harjuda,“ ütles Anthony pragmaatiliselt, „sest nii hakkavad sind kõik kutsuma.“ Simon teadis, et nii see on, kuid kahtles selles, kas tiitel talle tõepoolest sobib. „Olgu kuidas on,“ lisas Anthony, austades sõbra privaatsust, kaevumata sügavamale sellesse, mis tundus olevat ebamugav vestlusteema, „aga mul on hea meel, et sa tagasi oled. Ma saan lõpuks veidikegi rahu, kui ma järgmine kord oma õde ballil saadan.“ Simon naaldus toolileenile, sirutas pikad lihaselised jalad ette ja tõstis ühe pahkluu teise peale. „Intrigeeriv märkus.“ Anthony kergitas kulmu. „Soovid, et selgitan?“ „Aga muidugi.“
33
„Kas Londoni auahnete seltskonna-mammade jaoks saab olla suuremat väljakutset kui üks vallaline hertsog?” LADY WHISTLEDOWNI SELTSKONNALEHT, APRILL 1813 Kuulu järgi palub hertsog Simon Basset peatselt kauni Daphne Bridgertoni kätt. Kulisside taga on noortel aga käsil salajane kokkumäng, mille tagamõtteks on raputada Simon vabaks väimehe otsingul seltskonna-mammade haardest. Seevastu on Daphnel nüüd, mil hertsog ise on ta ihaldusväärseks kuulutanud, hiilgav võimalus meelitada äärmiselt väärikate kosilaste pilke. Ballisaali säras koos valssi tantsides on aga üha keerulisem meeles pidada, et kuramaaž on pelk teesklus ning ühtäkki taipab Daphne, et on rabavasse hertsogisse päriselt armumas.
ISBN 978-9916-603-98-7
kirjastus.postimees.ee
9
789916
603987