Pärast avariid 1982
Kaks tüdrukut ootasid Bruce Rocki kõrtsi verandal oma ema. Koht pakkus küll päikesevarju, kuid mitte piisavalt leevendust hilise pärastlõunase kuumuse eest. Nad kõigutasid oodates jalgu, pannes kuuma õhu ja punase tolmu aeglaselt liikuma. Nende jalge ees lamavad koerad lõõtsutasid, oodates kannatlikult kõrtsis aega veetvaid peremehi. Tüdrukute ema Tina oli samuti seal, pidades kohalike meestega õllejoomises sammu. See oli talle nagu ravim, mida ta vajas õnnetusejärgse šoki tõttu ja hommiku pärast, mis oli avariini viinud. Kohalikke jällegi lõbustas, et linnadaam istus koos nendega baaris, justkui kuulunukski sinna. „Mu neetud abikaasa sõidab siia sellest neetud Perthist,“ rääkis ta meestele. „Kõik ühe neetud autoõnnetuse pärast.“ Üks vanem mees tõstis klaasi. „Neetud õnnetuse terviseks!“ hüüdis ta. „Neetud õnnetuse terviseks!“ kordasid kajana teised baarikülastajad õlleklaasidega vehkides. Tina naeris ja tõstis ka oma klaasi, nagu oleks avarii tähistamist väärt sündmus. kokkupõrked
7
Aeg-ajalt tõi kõrtsmik väljas ootavatele tüdrukutele limonaadi, mis lõpuks pigem veeks muutus, sest jää sulas nii kiiresti. Kolmandal korral tuli Tina koos temaga, et anda neile pakk soola ja äädikaga valmistatud kartulikrõpse. Samantha hüppas ema nähes otsekohe jalule. „Kas isa juba tuleb?“ päris ta, kuid ema pilk oli kõrtsmikule suunatud. „Kas Bevan ei hoolitse meie eest suurepäraselt,“ märkis ta, kaashäälikud joodud õllest ebaselged. „Evan,“ parandas teda kõrtsmik. „Evan. Mida te ütlema peate, tüdrukud?“ Lapsed tänasid kõrtsmikku ühel häälel, ebakõlaks oli vaid see, et üks nimetas meest Bevaniks ja teine Evaniks. Evan/Bevan noogutas põgusalt ja kadus majja. Tina tahtis talle järgneda, aga Samantha haaras tal käest. „Emme?“ küsis ta. Küsimusele isa kohta oli vastus saamata. „Jah, Sammy,“ vastas Tina ohkega, kui oma käe õrnalt tütre haardest vabastas. „Su isa on teel siia … kuigi mis kasu sellest on.“ Kui naine lükkas baariukse lahti, kostis sees olevatelt meestelt tema tagasituleku puhul rõõmuhõise. „Mis sa arvad, kas isa jõuab varsti siia?“ küsis Samantha Nicole’ilt. „Jah,“ vastas Nicole. Vanema õena tundis ta sageli kohustust näida kindlamana, kui end tegelikult tundis. „Mida sa arvad, miks auto kummuli paiskus?“ „Minu meelest võttis ema kurvi liiga kiiresti.“ „Kas sina palusid tal kiiresti sõita?“ „Ei!“ vastas Nicole solvunult. „Miks ma oleksin pidanud paluma emal seda teha?“ „Sest sa tahtsid telekast „Noorte talentide“ saadet vaadata.“ 8
imbi neeme
„Ära räägi rumalusi,“ ütles Nicole kulmu kortsutades. Mõlemad tüdrukud jätkasid jalgade kõlgutamist. Samantha reiel, põlvest veidi kõrgemal, oli muljutud koht juba paistes. „See muutub kenasti värviliseks,“ märkis tüdruk rahulolevalt. „Esmaspäeval näitan seda koolis kõigile.“ Nicole jätkas mossitamist. Samantha sirutas käe ja puudutas õe plaastriga kaetud vasakut kulmu. „Kas valutab?“ päris ta. Nicole kehitas õlgu. „Veidike.“ „Sinu haav ei ole nii suur kui minu sinikas,“ sõnas Samantha kokkuvõtvalt, enne kui märkas Nicole’i kleidi esikülje taskust midagi välja turritamas. „Kuule, mis sul taskus on?“ „Ei midagi,“ vastas Nicole moel, mis vihjas selgelt asjaolule, et tegu on millegi olulisega. „See on pulgakomm. Nii pole aus!“ karjus Samantha. „Miks sina said pulgakommi ja mina mitte?“ „Sest mulle tehti õmblused,“ ütles Nicole. Pärast avariid olid mõned möödujad peatunud, kõik kolm mähiti tekkidesse ja toimetati furgoonautos Bruce Rocki haiglasse. Neil tuli kaks tundi EMO-s oodata, kaaslasteks laupäevaste spordivigastustega inimesed, kuid meditsiinilist sekkumist vajas vaid Nicole. Õde oli andnud tüdrukule vapruse eest pulgakommi, mille viimane ka vastu võttis, kuigi oli nüüd juba seitsmendas klassis ja pulgakommide jaoks liiga vana. „Minu sinikas on suurem ja mina ei saanud midagi,“ vingus Samantha. „Kuule, me võime seda jagada. Lakume kordamööda.“ „See on jälk.“ Samantha üritas pulgakommi õe taskust endale haarata. „Anna see mulle. Need ei meeldi sulle nagunii.“ Ta tõstis häält ja sarnanes kannuga, milles vesi kohe keema hakkab. Nicole ohkas ja ulatas maiuse õele. Alati oli parem järele anda, kui ta õde nõnda käituma hakkas. kokkupõrked
9
Samantha pani pulgakommi oma kleiditaskusse ja hakkas taas jalgu kõigutama, nagu poleks midagi juhtunud. „Kus teie ema on?“ See oli esimene küsimus, mille Craig oma tütardele esitas, enne veel, kui oli neid teretanud või nende tervise järele pärinud. Nicole kallutas pead kõrtsi suunas. „Ta on seal.“ „Kas ta oli ka enne seal?“ „Enne mida?“ „Autoõnnetust.“ Kuigi möödunud olid vaid mõned tunnid, tundus see mõlemale tüdrukule juba ammuse sündmusena. Aeg, mis oli eelnenud avariile, motellis hommikueineks pakutud külm röstsai – näis, nagu see kõik oleks juhtunud mingite teiste inimestega, kahe võõra tüdruku ja nende emaga. Nicole sügas pead. „Ma nägin ema käes üht …“ alustas ta, kuid vakatas. „Ei, ta ei joonud.“ „Oled sa kindel?“ küsis Craig. „Me ainult sõitsime liiga kiiresti,“ lisas Samantha. „Ei sõitnud,“ nähvas Nicole. „Ise enne ütlesid.“ „Ei öelnud.“ „Tüdrukud …“ hoiatas Craig. Ta sirutas käe ja puudutas õrnalt plaastri juurest Nicole’i nägu. Mees heldis pisut ja sulas nagu sooja kätte jäetud või. „On sinuga kõik korras, Nic?“ „Jah. Mulle tehti kuus õmblust, aga eriti valus polnudki.“ „Kas sa istusid ees? „Mina istusin,“ hakkas Samantha rääkima. „Me vahetasime kohad ära.“ „Ei vahetanud,“ lausus Nicole. „Ema sundis meid seda tegema.“ „Ei sundinud.“ 10
imbi neeme
„See pole oluline,“ ütles Craig, asetades käed kummagi tüdruku õlale. „On hea, et Sammy oli esiistmel. Ta on liiga väike, et ilma turvavööta taga sõita.“ „Mul on jala peal sinikas,“ jätkas Samantha, nautides tähele panu keskpunktis olemist. Ta kergitas kleidiserva, näitamaks vigastatud jalapoolt. „Me oletame, et see muutub üsna värviliseks. Ja mul on veel pulgakomm.“ Samantha ei vaadanud seda öeldes Nicole’i poole. „Sa oled seda väärt,“ sõnas Craig. „Oodake nüüd siin, kuni ma teie ema kaasa võtan, ja siis sõidame koju tagasi.“ „Aga mis ema autost saab?“ tahtis Nicole teada. „Ja kõigist meie asjadest?“ „Kõik on juba korda aetud,“ kinnitas Craig. „See oli kogu loo kergem pool.“ Kui Craig kõrtsi sisenes, võttis teda vastu Tina karjatus. „See on mu neetud abikaasa neetud Perthist!“ „Neetud abikaasa terviseks, kes tuli neetud Perthist!“ Rahvahulk möirgas ja tõstis klaasid. Craig ei teinud rämedast tervitusest välja ja sammus otse oma naise juurde. „Hakkame minema.“ „Tõmba uttu, mina joon praegu,“ teatas Tina. Üks ta rinnahoidja õlapael oli mööda käsivart alla libisenud ja rippus lõdvalt nagu pooles mastis olev lipp. Craig haaras naise küünarnukist ja juhtis ta kindlakäeliselt kõrtsist välja. Neid saatsid purjus meeste hõisked ja pilked. „Sa teed mulle haiget,“ hüüdis Tina naerdes, kui nad verandale astusid. „Sa teed emmele haiget!“ Nicole tõmbas isa varrukast, Samantha aga hakkas nutma ja kõik verandal olevad koerad haukuma. kokkupõrked
11
Tina muudkui naeris, ent Craig võttis ta küünarnuki veelgi tugevamalt oma haardesse. „Mu daamid ja härrad! Tsirkus lahkub linnast!“ Nad kõik olid juba Craigi autosse istunud, kui märkasid, et Tina hoidis ikka veel õllepudelit käes. Ta tõstis selle huultele ja hakkas suurte lonksudega jooma. Tüdrukud ahmisid õhku. Neil ei lubatud Craigi Mazda RX7-s ei juua ega süüa. „Jeesus, Tina,“ ütles Craig. „Kas sulle juba kõigest sellest ei piisa?“ „Ei. Mitte iialgi.“ „Minul on kõrini.“ „Tegelikult ei usu ma sind, Craig.“ Tina pöördus mehe poole ja vaatas talle otse silma. Craig vaikis sekundi ja küünitus siis oma naise poole, et pudelit tema käest kätte saada, valades võitluse käigus pudeli sisuga üle nii oma abikaasa kui ka auto hinnalise polstri. „Ei tilkagi enam,“ lausus ta, kui viskas tühja pudeli autoaknast välja, kus see asfaltkattel kildudeks purunes. „Tahan veel,“ sõnas mossis Tina. Craig ei teinud temast väljagi ning surus gaasipedaalile. Mootor möirgas nagu metallist lõvi, kes saaki hoiatab. Tina vajus oma istmele. Pärast veel paari möiret võttis auto kohalt. Samantha vedas tagaistmel ninaga õhku ja autosse voolanud õlle lehk saatis neid pikal, pikal teel tagasi Perthi.
Nicole Pärast matuseid avastasin, et mu perekonda polegi läheduses. Ootamatu vihm ajas kõik laiali ning ma kaotasin isa ja Celine’i kiiresti silmist. Nemad pidid mind majani sõidutama. Leidsin varju suure puu all, kus oli ees rühm mulle tundmatuid inimesi. See, kuidas nad mu emast rääkisid, näitas selgelt, et nemad ei tundnud mind ka. „Kallab nagu ämbrist sellele vanale lakkekrantsile,“ märkis üks kortsunud linase kuuega mees. „Ma ei taipa, miks tema matmisega üldse vaeva nähti. Ta keha on kindlasti alkoholist nii läbi imbunud, et ei lagune kunagi,“ lisas teine mees. Naised itsitasid, kuid siis märkas üks neist mind ja nügis teisi, sisistades sõna „tütar“. „Te olete Nicole, eks?“ küsis keegi naistest ja nihkus minu poole. Tundsin viha tõusmas. „Te pidasite ilusa kõne. Me kõik tundsime teie ema juba koolist alates.“ „Kui kahju,“ ütles linase kuuega mees. „Te kõnelesite matusetalitusel nii ilusasti,“ sõnas teine. „Tunnen teile kaasa.“ Käige kuradile oma kaastundega, mõtlesin ma. Noogutasin inimestele ja astusin puu kaitsva lehestiku alt välja, eelistades pigem märjaks saada, kui kuulata nende võltsi vada. kokkupõrked
13
Läbi surnuaia jalutades imetlesin Perthi suvist vihma. Suured rasked tilgad langesid üksteisest nii kaugel, et tundus võimalik nende vahel kõndida ilma märjaks saamata. Aga märjaks sain ikkagi. Mulle meenus üks päev lapsepõlvest, mil me liiga kauaks randa jäime ja pärastlõunane meretuul meie silmadesse liiva piitsutas. India ookeani poolt oli torm tulemas ja silmapiiril sähvisid välgud. Samantha ja mina jooksime autosse varju, aga emme seisis kõrgel luidetel, imetledes merd ja tundes tormist rõõmu. Ma jäin seisma ja vaatasin tagasi augu poole, kus lebas mu ema surnukeha. Torm on lõpuks möödas, emme, mõtlesin ma. Kui isa nägi, et ma nii märg olen, hüppas ta oma Lexus ES 350-st välja ja haaras pakiruumist vannilina. „Tänan, issi,“ ütlesin ma. Kuid rätik polnudki mulle, sellega kattis ta auto tagaistme. Celine istus juhi kõrvalistmel ja oli ametis oma jumestuse värskendamisega tahavaatepeegli abil. „Pean uuesti näo pähe tegema,“ lausus ta heleda häälega, kui ronisin ettevaatlikult auto tagaistmele. „Kus su võluv prints siis on?“ „Jethro läks ees minema, et toitlustajatega tegeleda,“ vastasin ma ja püüdsin enda all olevat rätikut sirgemaks tõmmata. „Ta on väga hoolitsev. Sa võid mind oma pulmas tänada, et teid kokku viisin.“ Surusin hambad kokku ja naeratasin viisakalt. Jethro ja mina olime õnnelikult koos olnud juba kümme aastat ning ikka püüdis Celine meid altari ette lükata, nagu oleksime aastas 1955. „Loomulikult,“ sõnasin ma. Iluvahendite kuhjast hoolimata paistis Celine’i nägu küljepeeglis kahvatu ja punsununa. Mulle meenus Samantha arvamus, 14
imbi neeme
et Celine püüab rasedaks jääda. Lõppude lõpuks võiski tal ju õigus olla. „Valmis sain,“ kuulutas Celine ja pööras peegli tagasi juhi poole. Isa kohendas seda viivitamatult ja jätkas võimsate küljepeeglite sättimisega. Sellise aegluse juures ei saa me ilmselt kunagi liikuma. Mul tekkis tungiv vajadus ennast koera kombel isa hinnalise istmepolstri peale kuivaks raputada. „Kas see oli Meg, keda ma matustel nägin?“ küsis isa, jätkates samal ajal teiste peeglitega seotud nupukeste näperdamist. „Jah,“ vastasin. „Ma pole teda üle kolmekümne aasta näinud.“ „Kes on Meg?“ tundis Celine huvi, harjates nüüd pikkade otsustavate tõmmetega oma juukseid. „Tina õde,“ vastas isa. „Kas tema oli see, kes koledasti nuttis? See, kes sarnanes Tinaga, aga nägi, hm, palju noorem välja?“ „Nende vanusevahe on vaid kaks aastat, suudad sa uskuda.“ „Tõesti? Meg käib kindlasti sageli ilulõikustel.“ „Mainimata täiesti töökorras maksa,“ sekkusin ma ja kahetsesin öeldut samal hetkel. Tundus olevat liiga vara, et rääkida ema alkoholisõltuvusest. „Minu arvates oli kena, et tädi Meg tuli.“ Tõtt-öelda olin üllatunud, et ta oli matusteks Melbourne’ist siia lennanud, ta oli viimase kolme aastakümne jooksul ema vaevu näinud. Kuid tean oma kogemustest, et õed jäävad õdedeks, hoolimata ajast või pikast vahemaast. Tädil oli samavõrra õigus leinata nagu meil teistelgi. „Tunnen sulle ema kaotuse puhul kaasa,“ lausus Celine. Naine oli ennast istmel pööranud ja ma sain kogu ta tähelepanu osa liseks. „Loomulikult kohtasin Tinat ainult mõne korra, kuid ma tean, et ta armastas sind ja Samanthat väga.“ kokkupõrked
15
Polnud just kuigi lohutav oma isa kolmanda naise suust kuulda, et mu surnud ema armastas mind, eriti kui öeldut saatis võimsate küljepeeglite tekitatud heli. Aga ma teadsin, et Celine oli siiras. „Temaga ei olnud kerge suhelda,“ möönsin ma. Nägin, kuidas isa kergelt noogutas, võib-olla nõustumise märgiks. Või äkki vahtis ta ikka veel neid neetud peegleid. Võttes arvesse, kui palju töö tõttu vastuvõttudel alkoholi tarbivaid joodikuid Tina peietel viibis, oli kavas pakkuda veidi ka seda hinnalist jooki. Kõikjal meie suures elutoas hoidsid inimesed peos tühje klaase, kiigates aeg-ajalt köögi poole. „Mis jookidega toimub?“ sosistas Jethro mulle. „Ma eeldan, et me mõlemad teame, mis või õigemini kes on jookide pakkumata jätmise taga.“ Jethro pööritas silmi. „Oleksin pidanud teadma. Tahad, et ajaksin asja korda?“ „Ei, ma teen seda ise.“ Ma vihkasin lahkarvamuste klaarimist, kuid polnud aus sundida Jethrot tegelema mu õe järjekordse lollusega. Suundusin köögi poole, tühi klaas käes, aga sattusin tädi Megi haardesse. „Nicky,“ ütles ta, pigistades kõvasti mu käsivart, endal silmad punased ja pärani. „Kas me saame rääkida? On mõned asjad, mida mul on väga vaja sulle ja su õele öelda, enne kui homme tagasi Melbourne’i lendan.“ Teadsin, et pean temaga kõnelema, aga hetkel tuli mul üks ülesanne täita. „Kindel see, tädi Meg,“ laususin ma, vabastades end tema haardest. „Kuid veidi hiljem, eks? Ma lihtsalt pean kõigepealt ühe asjaga tegelema.“ Köögis küsisin toitlustajalt, miks jooke välja ei valata. 16
imbi neeme
„Teie õde käskis meil sellega mitte kiirustada,“ tunnistas ta arglikul pilgul. „Ta oli hirmul.“ Vaatasin avatud köögiuksest üle kokkutulnud inimeste Samantha suunas, kes mind ainiti silmitses, ja neelatasin. „Jah, ta on hirmul,“ sõnasin ma, kui tõstsin oma tühja klaasi Samantha poole. Teadsin, et seda lahingut ma ei võida. Pöördusin taas toitlustaja poole. „Nüüd too mulle tassitäis viina. Otsekohe.“ Loomulikult on sellel suur eelis, kui peietel vähe alkoholi pakutakse, sest kõik külalised olid juba poole kaheksaks lahkunud, isegi tädi Meg, kes siis, kui teda uksest välja saadeti, käis ikka peale, et peab enne koju lendamist Samantha ja minuga rääkima. „Ma helistan sulle hommikul, siis mõtleme midagi välja,“ ütlesin tädile ja patsutasin ta käsivart. Ma polnud selle naisega aastakümneid õieti midagi rääkinud, seega olin üsna kindel, et asi võib veel päevakese oodata. Kui viimanegi külaline lahkunud oli, viskasin kingad jalast ja vajusin diivanile Samantha kõrvale, kes istus sirgelt, käed süles ja kingad ikka veel jalas. Tükk aega istusime vaikuses. Oli esimene kord pärast ema surma, kui me omavahele jäime. Vältisin teda tahtlikult, ei teinud välja ta sõnumiga saadetud palvetest ega telefonikõnedest, mis kõik tulid liiga hilja, pärast ema lahkumist. Isegi nüüd suutsin tema siinolekut taluda vaid seetõttu, et mu kehas oli piisavalt viina leina summutamiseks. Mõne aja möödudes sai mul vaikusest villand ja ma tõmbasin kohvilaua alt pusle välja. „Hoidsin seda ajaks, mil peied möödas on,“ laususin ma, asetades mängu lauale. „See on üks ema omadest. Mõtlesin, et on kena teda sel moel austada.“ kokkupõrked
17
Ma ei lisanud, et olin kavatsenud seda kokku panna koos Jethroga. Mees hoidis ennast kuskil maja peal meist eemal. Ta ei kuulunud nende hulka, kes Samantha seltskonda nautisid. „Oh taevake.“ Samantha silmitses karpi peaaegu varjamatu õudusega. „Kui see on üks Tina omadest, on kindlasti mõned tükid puudu.“ „Ja siis?“ „Pole erilist mõtet puslet kokku panema hakata, kui komplekt pole tervik.“ „Elu on ka nagu pusle, kus kõiki tükke ei ole,“ tuletasin õele meelde, kui karbilt kaane ära võtsin. „Ja me elame ikkagi sellist elu.“ „Mõnel meist kukub see paremini välja kui teistel.“ Ma ei vastanud. Hakkasin hoopis ääretükke eraldama, minu kõrval istuv Samantha vaatas aga igale poole mujale peale pusle. „Ma pole seda fotot aastaid näinud,“ sõnas ta mõne minuti pärast. Ta pilk oli kinnitunud nurgakapil seisvale emast tehtud fotole, mida ümbritsesid punased roosid. Pilt oli tehtud 1968. aastal, kui ta kohtus meie isaga. „Ta näeb nii ilus välja.“ „See on kõige ilusam asi, mida sa aastakümnete jooksul ema kohta öelnud oled,“ ei saanud ma märkimata jätta. „Ma ei võta arvesse aega, kui sa teda mu neljakümnendal sünnipäeval kuradi mõrraks sõimasid.“ „Minu meelest teame me mõlemad, kelle süü see oli,“ lausus ta ja ajas huuled prunti. „Nojah, ma tean, et sinu arvates oli kõik selle kuradi mõrra süü.“ Samal hetkel, kui sõnad üle mu huulte tulid, mõistsin, et sellise viinakoguse joomine oli olnud suur viga. Samantha liigutas end toolis. „Ma ei taipa, miks sa ta üldse kutsusid,“ nähvas ta pirtsakalt. 18
imbi neeme