Proloog Veebruar, 1983
K
ui talle oleks seda räägitud aasta tagasi, poleks ta kindlasti uskunud. Et ta seisab tühjas poes, lapsuke vankris, kaaludes tõsimeeli oma pakkumise tegemist. Vanker oli olnud õnnelik juhus. Ta oli näinud teadet aiamüügi kohta Põhja-Oxfordi peenemas linnajaos, ning ta läks soodusmüügist elevile. Sellel abielupaaril olid väga väikesed lapsed, aga pere kolis Pariisi. Vanker oli tutikas, sedasorti, mida kuninganna võiks enda ees lükata – või pigem tema lapsehoidja. Naine oli küsinud selle eest kõigest viis naela. Julius oli kindel, et kaup on kaugelt palju enam väärt, ja proua oli tema vastu lahke. Aga kui hiljutised sündmused olid talle midagi õpetanud, siis seda, et lahke pakkumine tuleb vastu võtta. Varmalt, enne kui inimesed ümber mõtlevad. Niisiis ostis ta vankri ära ja küüris steriliseeriva Miltoniga hoolikalt üle, mis siis, et ost paistis olevat juba niigi väga puhas, ning soetas uue madratsi ja tekid ning seal see oligi: täiuslik pesa tema kallihinnalisele kandamile, kuni too käima hakkab. Millal lapsed käima hakkavad? Polnud mõtet küsida Debralt – Juliuse hämarolekus, aina haldjate seltsis viibivalt emalt, kes oli turvaliselt varjul oma patšulist läbi imbunud keldrikorteris Westbourne Grove’il ja kelle mälestused tema poisipõlvest olid ähmased. Debra jutu järgi luges Julius juba kaheaastaselt, legend, mida ta sugugi ei uskunud. Ehkki see võis olla tõsi, sest ta ei suutnud meenutada aega, mil ta lugeda ei mõistnud. See oli tema jaoks nagu hingamine. Siiski ei võinud ega saanud ta oma lapse
10
Veronica Henry
puhul toetuda ema nõuannetele. Ta mõtles tihti, mis ime see oli, et ta lapsepõlvest vigastusteta välja tuli. Ema jättis ta sageli võrevoodisse üksi, kui käis õhtuti nurgapealses veinibaaris. „Mis seal siis ikka juhtuda sai?“ küsis ta. „Läksin ainult tunnikeseks välja.“ Vahest seletas see tema enda tütrekese kaitsmise vajadust. Ta leidis, kui raske on isegi hetkeks talle selga pöörata. Ta libistas taas pilgu üle lagedate seinte. Rõskuse hõng oli vaieldamatu, ning niiskus oleks katastroof. Trepp, mis viis vahekorrusele, oli mäda; nii mäda, et ei võimaldanud tal üles minna. Kahest vaateaknast teine teisel pool esiust tulvas sisse pärlmutrivalgust, mis tõstis esile parimad tammised põrandalauad ja lae küllusliku kipsehistöö. Tolm lõi ebamaise tunde: kummituspood ootel, ootel, et midagi juhtuks, muutused, uuendused, uuestisünd. „See oli apteek, algselt,“ tähendas maakler. „Ja siis antiigipood. Noh, ma ütlen antiigi – te pole kunagi oma elus nii palju rämpsu näinud.“ Talle kuluks ära spetsialisti nõu, tõesõna. Struktuurne uuring, ametlik hinnang niiskuskindluse kohta – ometi tundis Julius, et pea käib ringi ja süda peksab. See on õige. Ta teadis, et on. Kaks ülemist korrust olid ideaalsed talle ja tütrele elamiseks. Poe peal. Raamatupoe peal. Otsingud olid alanud kolm nädalat varem, mil ta oli otsustanud, et kui tema ja ta tütar tahavad hakata vähegi normaalset elu elama, tuleb midagi ette võtta. Ta oli vaadanud hindavalt üle oma kogemused, oma potentsiaali, oma vara, arvestanud praktilisust üksikisana ning otsustanud, et tegelikult avanes tema ees vaid üks valik. Ta oli läinud raamatukokku, tõstnud lauale telefoniraamatu ning selle kõrvale maakonna üksikasjaliku kaardi. Ta tõmbas viieteistkümne miili raadiuses ringi ümber Oxfordi, kaalus, kuidas oleks elada Christmas Commonis või Ducklingtonis, või Gooseys. Otsis siis välja kõik üles
Kuidas leida armastust raamatupoes
loetud raamatupoed ja märkis ristikesega ära linnad, kus need asusid. Ta uuris ülejäänud linnu, kus raamatupoodi polnudki. Neid sai kokku pool tosinat. Ta pani nimed kirja ja käis kõik mõne järgmise päeva jooksul läbi, reisides keeruka sõiduplaaniga bussides. Esimesed kolm linna olid olnud hingetud ja igavad, ning ta oli kaotanud sedavõrd palju julgust, et oli oma mõttest peaaegu loobumas, ent miski paelus teda nimes Peasebrook – Rahuoja –, nii et ta otsustas ka selle üle vaadata, enne kui oma fantaasiast loobub. Peasebrook paiknes Cotswoldsi keskosas, tema joonistatud sõõri välispiiril: just nii kaugel, kui ta minna tahtis. Ta astus bussist välja ja otsis üles peatänava. See oli lai ja puudega ääristatud, kõnniteede servas kõrgus läbisegi kuldkollaseid hooneid. Oli antiigipoode, traditsiooniline lihakarn, jänes ja faasan väljas rippumas ja tüsedad vorstikesed aknal reas, üks lösutav kõrts ja paar kena kohvikut ning juustupood. Naiste Instituut korraldas raekoja ees väljamüüki: pukklaudadel seisis ridamisi suuri kooke, millelt nõrgus moosi, korvitäite kaupa mullaseid köögivilju ning pottide viisi longu vajunud tumelillade ja kollaste õitega rohttaimi. Peasebrook sumises, omal vaiksel moel, kuid sihikindlalt, nagu mesilased suvisel pärastlõunal. Inimesed seisatasid tänaval ja puhusid üksteisega juttu. Kohvikud paistsid meeldivalt rahvarohked. Kassad kõlisesid: inimesed ostlesid naudingu ja innuga. Oli ka üks väga peen restoran, väljas ukse ees loorberipuu ja klaaskastis muljetavaldav menüü, mis uhkeldas uusima köögiga. Paistis, et tehakse isegi teatrit, mängiti „Kui tähtis on olla tõsine“. Mingil viisil ennustas see head. Juliusele meeldis Oscar Wilde. Ta oli kirjutanud temast ühe oma väitekirjadest „Oscar Wilde’i mõjust W. B. Yeatsile“. Ta võttis näidendit kui ennet, kuid jätkas tänavate läbikammimist juhuks, kui tema uuringud polnud põhjalikud. Ta kartis, et keerab ümber nurga ja leiab sealt midagi, mida ta
11
12
Veronica Henry
lootis, et seal pole. Nüüd oli ta siin, Peasebrookis, ja tahtis, et sellest saaks tema kodu – nende kodu. Kuigi jäi mõistatuseks, miks polnud nii ligitõmbavas paigas raamatupoodi. Lõppude lõpuks, linn ilma raamatupoeta oli linn ilma südameta. Raamatupood sai asja üksnes paremaks teha – kõigi jaoks Peasebrookis. Julius kujutles iga inimest, kellest ta möödus, potentsiaalse kliendina. Ta kujutles, kuidas nad suure summana sisenevad, temalt nõu küsivad, kuidas ta nende ostud kotti libistab, saab teada, mis neile meeldib ja mis mitte, paneb raamatu kindla kliendi jaoks kõrvale; teab, et see on kohe seal, nende oma tänavas. Jälgib neid lehitsemas, jälgib nende rõõmu, kui nad avastavad uue autori; uue maailma. „Kas müüja võtab vastu häbematu pakkumise?“ küsis ta maaklerilt, kes kehitas õlgu. „Küsida ikka võib.“ „See siin nõuab palju tööd.“ „Sellega on arvestatud.“ Julius nimetas hinna. „See on minu parim ja ainus pakkumine. Rohkem ei saa ma endale lubada.“ Kui Julius neli nädalat hiljem lepingule alla kirjutas, oli ta tahes või tahtmata hämmingus. Siin ta nüüd oli, ihuüksi maailmas (noh, oli muidugi ema, aga temast tõusis sama palju kasu kui šokolaadist nikerdatud teekannust), kui lapsuke välja arvata, ja raamatupood. Ja kui seesama lapsuke sirutas oma meritähekäekese, ulatas mees talle sõrme, millest kinni haarata, ning mõtles: kui tavatu olukord, milles viibida. Saatus on tõesti kummaline. Mis siis, kui ta poleks tõstnud silmi tol hetkel nüüd juba pea kaks aastat tagasi? Mis siis, kui ta oleks seisnud edasi, selg ukse poole, ning jätkanud reisiraamatute ümberkorraldamist, jättes kolleegi hooleks Rossetti-juustega tüdruku ... Ning kuus kuud hiljem, pärast nädalaid tolmu ja tahma ja saagimist ja pühkimist ja võõpamist ja mitmeid
Kuidas leida armastust raamatupoes
nutumaigulisi arveid ja mõni hetk puhast paanikat ja lugematuid pakke riputati taas üles meresinise ja kullaga maalitud silt, mis kuulutas „Nightingale’i raamatud“. Ei jagunud ruumi, et lisada „Kaupleb lugemisvaraga tundlikule maitsele“, aga see ta just oligi. Raamatukaupmees. Parimat sorti raamatukaupmees.
13
1 Kolmkümmend kaks aastat hiljem ...
M
ida sa teed sellal, kui ootad kellegi surma? Sõna otseses mõttes istud tema kõrval plasttugitoolil, mis pole ühegi taguotsa jaoks õige kujuga, ootad, millal ta teeb oma viimase hingetõmbe, sest lootust enam pole. Miski ei paistnud olevat kohane. Koridori lõpus oli ruum, kus vaadata telerit, aga see näis kalk ning nagunii polnud Emilia telekainimene. Ta ei kudunud ega teinud vaipu. Ega lahendanud sudokut. Ta ei tahtnud kuulata muusikat kartuses teda häirida. Isegi parimad kõrvaklapid lekitavad teatud timpanit. Ärritavad sind rongis, tõenäoliselt veelgi enam surivoodil. Ta ei tahtnud surfata telefoniga Internetis. See näis olevat ülim kahekümne esimese sajandi jämedus. Ning maailmas polnud ainsatki raamatut, mis oleks suutnud just praegu köita tema tähelepanu. Niisiis istus ta isa voodi kõrval ja tukkus. Ning aeg-ajalt võpatas hirmuga ärkvele, juhuks kui võis olla õige hetke maha maganud. Siis hoidis ta mõne minuti tema kätt. See oli kuiv ja jahe ning lebas liikumatult tema peos. Viimaks muutus käsi raskeks ja tegi ta kurvaks, nii asetas ta selle tagasi linale. Siis ta tukastas taas. Puhuti tõid haiglaõed talle kuuma kakaod, kuigi nimetus oli ekslik. See polnud kuum, vaid leige, ning Emilia oli päris kindel, et joogi valmistamisel polnud kakaoubadega üle pingutatud. Jook oli helebeež, vaevumärgatavalt magus vesi. Öötuled maahaiglas olid hämarad, haiglaselt kollakat värvitooni. Küte oli keeratud põhja ja tilluke tuba tundus umbne.
16
Veronica Henry
Ta silmitses õhukest voodikatet, oranžid ja kollased lilled katte peal ning isa kontuurid selle all, nii vaiksed ja väiksed. Paistis üksikuid juuksekiharaid, mis keerdusid tema peanahal, värv välja nõrgunud. Paks juus oli olnud üks isa eripärasid. Ta tavatses tõmmata sõrmed läbi kiharate, sellal kui kaalus soovitust või kui seisis mõne näituselaua ees, püüdes jõuda otsusele, mida sinna välja panna, või kui helistas kliendile. See oli sama suur osa temast nagu kahvatusinine kašmiirsall, mida ta järjekindlalt kandis, mähituna kaks korda ümber kaela, isegi kui see näitas ilmselgeid märke koidest. Emilia oli saanud röövikutele kiiresti jaole, kohe esimeste märkide ilmnedes. Ta kahtlustas, et need tulid sisse paksu pruuni velvetmantliga, mille ta oli heategevuspoest läinud talvel ostnud, ning tundis end süüdi, et koid olid keskendunud rõivaesemele, millesse tema isa näis olevat kiindunud. Siis oli isa kurtnud ebamääraseid vaevusi. Noh, mitte kurtnud, sest ta polnud mingi kurtja tüüp. Emilia oli väljendanud muret ning isa oli vabastanud ta murest oma juba tuntud stoilisusega, ja ta polnud enam sellele mõelnud, oli lihtsalt istunud Hong Kongi lennukisse. Kuni telefonikõneni läinud nädalal, mis kutsus teda tagasi. „Ma arvan, et peaksite koju tulema,“ oli medõde öelnud. „Teie isa saab minu peale maruvihaseks, et teile helistan. Ta ei taha teid ärevusse ajada. Aga ...“ See „aga“ ütles kõik. Emilia oli esimese lennuga kohal. Kui ta saabus, teeskles Julius, nagu oleks ta pahur, ent viis, kuidas ta pigistas tütre kätt, kõvemast kõvemini, ütles kõik, mida ta teadma pidi. „Ta on eitusfaasis,“ märkis õde. „Ta on päris vapper võitleja. Mul on nii kahju. Me teeme kõik, mis võimalik, et ta tunneks end mugavalt.“ Emilia noogutas, viimaks mõistes. Mugavalt. Mitte elus. Mugavalt. Paistis, et praegu polnud ta valudes ega tundnud ebamugavust. Eelmisel päeval oli ta söönud laimitarretist, neelanud
Kuidas leida armastust raamatupoes
innukalt võdisevaid rohelisi lusikatäisi. Emilia kujutles, et see leevendas tema pakatanud huuli ja kuiva keelt. Talle tundus, nagu toidaks ta väikest lindu, kui isa sirutas kaela välja, et ulatuda lusikani, ning avas suu. Pärast lasi ta end rahulolevalt lõdvaks, jõupingutusest kurnatud. See oli kõik, mida ta oli mitme päeva jooksul söönud. Ta elas ainult keerulisest valuvaigistite ja rahustite kokteilist, mis vaheldus, et tagada talle parim leevendusravi. Emilia oli hakanud vihkama sõna leevendus. See oli halvaendeline, ja puhuti kahtlustas ta, et kasutu. Aeg-ajalt oli isa ilmutanud kannatusi, kas siis valust või teadmisest, mis on tulekul, ta ei teadnud, ent neil kordadel ta mõistis, et rohi polnud teinud oma tööd. Asendus, ehkki välkkiirelt manustatud, ei mõjunud kunagi piisavalt kiiresti. See omakorda tekitas temas endas kannatusi. See oli lõputu ring. Siiski mitte lõputu, sest ükskord pidi see lõppema. Oli jõutud lõpusirgele ning paranemisele polnud mõtet loota. Nüüd tunnistaks seda isegi kõige julgem imedesse uskuja. Niisiis polnud teha enam muud kui paluda kiiret ja armulikku vabanemist. Õde kergitas voodikatet ja silmitses haige jalgu, silitas neid õrnalt sõrmedega. Pilk, mille ta Emiliale saatis, andis teada, et nüüd ei lähe enam kaua. Tema isa nahk oli kahvatuhall, marmorkuju karva kahvatuhall. Õde laskis linal langeda ning hõõrus Emilia õlga. Siis ta lahkus, sest öelda polnud midagi. Oli ooteaeg. Nad olid teinud kõik, mis võimalik. Võtnud valu, niipalju kui oletada võis. Taganud rahurikka keskkonna, sest saabuvat surma koheldi summutatud lugupidamisega. Aga kes teab, mida surijad tegelikult tahavad? Võib-olla eelistanuks ta oma armastatud Elgarit täisvõimsusel, või katkematut ilmaennustust? Või kuulda õdede klatši ja aasimist, kellega nad läinud õhtul väljas käisid ja mida nad tee juurde küpsetavad? Vahest oleks mõtete argiste asjadega su eelseisvast hinguseleminekust kõrvale juhtimine teretulnud? Emilia istus ja kaalus, kuidas saaks teha nii, et isa tunneks
17
18
Veronica Henry
tema armastust, sellal kui oli siit ilmast lahkumas. Kui saaks võtta välja südame ja anda talle, siis seda ta ka teeks. See imeline mees, kes oli andnud talle elu ja oli olnud tema elu, jätab ta nüüd üksi. Sosinal oli ta jaganud temaga mälestusi ja meenutusi. Jutustanud lugusid. Lugenud ette tema lemmikluulet. Rääkinud talle poest. „Ma hakkan sinu asemel selle eest hoolt kandma,“ kinnitas ta. „Kindlustan, et uksi iial ei suletaks. Vähemalt mitte minu eluajal. Ja ma ei kavatse seda mingil juhul Ian Mendipile maha müüa, ükskõik, mida ta pakub, sest pood on kõik, mis loeb. Ka kogu maailma teemandid ei kaalu seda üles. Raamatud on kallimad kui juveelid.“ Ta tõepoolest uskus seda. Mida teemant sulle toob? Hetkeliselt välgatava sädeluse. Teemant särahtab sekundiks; raamat pillub sädemeid igavesti. Ta kahtles, kas Ian Mendip oli kunagi oma elus raamatuid lugenud. Teda tegi tigedaks mõte suurest pingest, mille alla too mees oli tema haavatava isa raskel ajal pannud. Julius oli püüdnud omadega toime tulla, kuid oli näha, et ta on endast väljas, hirmul poe ja personali ja klientide pärast. Töötajad olid neiule rääkinud, kuivõrd oli see lugu isa häirinud, ning taas oli ta end kirunud, et viibis nii kaugel eemal. Nüüd otsustas ta isa rahustada, et too võiks minna rahus teadmisega, et Nightingale’i pood on heades kätes. Ta nihutas end toolil, et leida mugavam asend. Viimaks naaldus ta ettepoole, toetas pea voodijalutsis kätele. Ta oli uskumatult väsinud. Kell oli kaks nelikümmend viis hommikul, kui õde riivas tema õlga. See puudutus ütles kõik, mida oli tarvis öelda. Emilia polnud kindel, kas ta oli maganud või olnud ärkvel. Isegi nüüd polnud ta kindel, kas ta magas või oli üleval, sest ta tundis, nagu oleks pea kusagil mujal, otsekui oleks kõik veniv ja aeglane. Kui kõik formaalsused said täidetud ja matusekorraldajale helistatud, astus ta välja koidikusse, õhk külm justkui
Kuidas leida armastust raamatupoes
surnukambris, valgus sünkjas. Näis, nagu oleks värv maailmast kadunud, kuni ta nägi valgusfoori haigla ukse kõrval vahetumas punasest merevaigukollaseks ja siis roheliseks. Heli tundus samuti summutatud, otsekui oleks tal pärast ujumist vesi ikka veel kõrvus. Kas maailmast saab teistsugune paik, kui Juliust selles enam ei ole? Ta ei teadnud veel. Ta hingas sisse õhku, mida isa enam ei hinganud, ning mõtles tema laiadele õlgadele, neile, millel ta oli väiksena istunud, trummeldades kandadega isa rinnal, et too kiiremini jookseks, surudes sõrmed paksudesse juustesse, mis langesid kraele, juuksed, mis olid juba kolmekümneselt hallisegused. Ta hoidis käes alligaatorinahast rihmaga tavalist hõbekella, mida isa oli iga päev kandnud, ent mille ta oli lõpupoole tema käelt eemaldanud, kuna ei tahtnud, et miski ta paberõhukest nahka hõõrub, jättes selle öökapile juhuks, kui tal on tarvis teada aega, sest see tõotas paremat aega kui kell õepostis; aega, mis kätkes kaugelt palju enam lubadusi. Aga see võluaeg tema kellal polnud võimeline peatama paratamatut. Ta istus autosse. Kõrvalistmel lebas karbike klaaskomme, mida ta oli mõelnud tuua isale. Ta kooris ühe lahti ja pistis suhu. See oli esimene asi, mida ta eelmise päeva hommikueinest saati sõi. Ta lutsutas kommi, kuni see hakkas kriipima suulage ning ebamugav tunne viis mõtted viivuks mujale. Ta oli nosinud ära pool pakki ajaks, mil keeras Peasebrooki peatänavale, ning tema hambad olid suhkrust karvased. Väike linn oli mähkunud pärlihalli päevatõusu. Kõik näis troostitu; hoonete kuldkollane kivi vajas päikesest, et lüüa särama. Hämaras nägi see välja justkui rõõmutu tapeet, ent mõne tunni pärast kerkib esile nagu pimestav debütant, lummab kõiki, kel silmad, et näha. See oli ehedalt vanamoeline ja inglaslik, tammepuust ukseavade, aknapiitade ja võreakendega, munakivisillutisest kõnniteede ja punaste kirjakastide ning rea ladvast kärbitud pärnadega. Polnud näha lamekatusega monstrumeid, mitte midagi, mis riivaks silma, pelgalt võlu.
19
20
Veronica Henry
Kivisilla kõrval, mis kaardus harkisjalu üle oja, mis andis linnale nime, seisis Nightingale’i raamatupood, kolm korrust kõrge, eendaken mõlemal pool tumesinist ust. Emilia seisatas väljas, varahommikune tuuleõhk ainus märk liikumisest uinuvas linnas, ning silmitses hoonet, mis oli ainus kodu, mis tal kunagi oli olnud. Kus tahes ta maailmas rändas, mida iganes tegi, tema tuba poe peal oli endiselt alles; suurem osa tema asju oli endiselt siin. Kolmkümne kahe aasta kraam ja korralagedus. Ta lipsas kõrvaluksest sisse ja seisatas viivuks plaatkattega põrandal. Tema ees oli uks, mis viis üles korterisse. Ta mäletas, kuidas isa hoidis tal väiksena käest kinni ja laskus koos temaga neist astmetest alla. Selleks oli kulunud tunde, ent tema oli olnud meelekindel ning isa kannatlik. Kui ta koolis käis, oli ta trepist alla lipanud, võttes kaks astet korraga, koolikott seljas, õun käes, alati hilinemas. Aastaid hiljem oli ta paljajalu trepist üles hiilinud, kui peolt koju tuli. Mitte et Julius olnuks range või hakanuks karjuma: see oli lihtsalt miski, mida sa tegid, kui olid kuusteist ja joonud pisut liiga palju siidrit ning kui kell näitas kaht hommikul. Temast vasakule jäi uks, mis viis poodi leti taha. Ta lükkas selle lahti ja astus sisse. Varahommikune valgus söandas piiluda aknast sisse, katseks. Emilia võdistas end, kui õhk sees liikus. Ta tajus ootust: sedasama tunnet, et astud ajas tagasi või hoopis teise paika, see tekkis, ükskõik millal ta Nigthtingale’i raamatupoodi sisenes. Siin sai ta viibida mis ajal ja kus iganes tahtis. Ainult et seekord ei saanud. Ta annaks kõik, et minna tagasi aega, mil kõik oli korras. Ta tundis, nagu anuksid raamatud uudiseid. Ta on läinud, tahtis ta neile öelda, ent ei öelnud, sest ei usaldanud oma häält. Ja see olnuks imelik. Raamatud jutustavad sulle lugusid, kõigest, mida sul on tarvis teada, aga sina ju nendega ei räägi. Kui ta seal keset poodi seisis, hakkas ta tasapisi tundma, et leiab lohutust, kosutust, mis leevendab hinge. Sest Julius oli endiselt siin, kesk kaasi ja püstisi selgi. Ta väitis, et tunneb
Kuidas leida armastust raamatupoes
oma poes iga raamatut. Ta võis mitte olla igaüht kaanest kaaneni läbi lugenud, ent teadis, miks need siin on, mis oli olnud autori mõte ning järelikult seda, kellele neid meeldiks lugeda, alates kõige lihtsamatest pappraamatutest lastele kuni kõige kaalukamate, kõige seletamatute köideteni välja. Siin oli paks punane vaip, nüüd luitunud ja kulunud. Ridade viisi puitriiuleid seina ääres rivis, ulatumas kuni laeni välja – oli redel, et küündida kõige harukordsemate köideteni ülemistel riiulitel. Ilukirjandus asus poes eespool, teatmeteosed tagapool ning laudadel poe keskel olid väljas koka-, kunsti- ja reisiraamatud. Üleval vahekorrusel hoiti lukustatud klaaskappides esmatrükkide kogu ja kasutatud haruldusi. Ning Julius oli valitsenud kõige selle üle oma kohalt puidust leti ääres. Tema selja taga kõrgus virn raamatuid, mida inimesed olid tellinud, mähitud pruuni paberisse ja seotud nööriga kinni. Letil seisis vanaaegne külluslikult kaunistatud kassaaparaat, mis avanedes kõlises, selle oli ta leidnud kolipoest ning kuigi see polnud enam kasutusel, säilitas ta seda kujunduselemendina ja hoidis mõnikord sahtlis suhkruhiiri, et jagada neid väikestele lastele, kes olid olnud eriti head ja kannatlikud. Letil seisis alati pooltühi kohvitass, mida ta oli alustanud ja polnud kunagi lõpetanud, kuna sattus vestlusse ning unustas selle sinna jahtuma. Sest inimesed põikasid alatasa sisse, et Juliusega lobiseda. Ta pakatas nõuannetest ja teadmistest ja elutarkusest ning kõige enam lahkusest. Selle tulemusena oli poest saanud kõigi Peasebrookis ja selle lähiümbruses elavate ühiskonnakihtide meka. Linlased tundsid oma raamatupoe üle uhkust. See oli mõnus ja kodune koht. Ning nad olid hakanud austama omanikku. Koguni jumaldama. Üle kolmekümne aasta oli ta toitnud nende vaimu ja südameid, viimastel aastatel toeks ja õhutajaiks abilised: soe ja elav Mel, kes hoidis asjaajamisel silma peal, ning kiitsakas goot Dave, kes teadis raamatutest pea sama palju kui Julius, ent rääkis harva – ehkki, kui ta kord otsa lahti tegi, oli võimatu teda peatada.
21
22
Veronica Henry
Tema isa oli ikka veel siin, mõtles Emilia, tuhandetel lehekülgedel. Miljonis – neid pidi olema mitu miljonit – sõnas. Kõigis neis sõnades ning selles naudingus, mida need inimestele üle aastate pakkusid: põgenemist, meelelahutust, teadmisi ... Isa oli muutnud meeli. Ta oli muutnud elusid. Tema peab isa tööd jätkama, nii et ta elaks edasi, tõotas ta endale. Julius Nightingale elab igavesti. Emilia lahkus poest ning läks ülakorrusele korterisse. Ta oli liiga väsinud, et keeta endale tassike teed. Ta pidi pikali heitma ja mõtteid koondama. Ta ei tundnud veel midagi, ei šokki ega kaotusvalu, lihtsalt tuima masendust, mis surus teda maadligi. Oli juhtunud halvim, kõige halvem asi, mis võimalik. Aga paistis, et maakera pöörleb edasi. Sellest rääkis talle tasapisi valgenev taevas. Samuti kuulis ta linnulaulu ning kibrutas nende reipa uue koidu kuulutamise peale kulmu. Ega ometi päike tõuse? Maailm jääb ju igavesti halliks? Näis, et soojus on kõigist tubadest haihtunud. Köök oma vanaaegse männipuust laua ja päevinäinud sisustusega oli kõle ja askeetlik. Elutuba mossitas pooleldi ette tõmmatud kardinate varjus. Emilia ei suutnud vaadata diivani poole, juhuks kui seal peaks leiduma veel märke Juliusest: ta ei suutnud kokku lugeda tunde, mis nad olid seal kahekesi kerra tõmbunult tee, kakao või veiniga veetnud, lehitsedes läbi uuemat lugemisvara, sellal kui plaadimängijas keerles Brahms või Billie Holiday või Joni Mitchell. Julius polnud kunagi kiindunud tänapäeva tehnoloogiasse: ta armastas vinüülplaate ja hindas endiselt oma Grundigi Audiorama kõlareid. Nüüd olid need küll juba mõnda aega vaikinud. Emilia suundus magamistuppa järgmisel korrusel, tõmbas teki pealt ja ronis kõrgesse reformvoodisse, mis oli kuulunud talle nii kaua, kui ta mäletas. Ta võttis kuhjast ühe padja ja haaras kaissu, et saada nii sooja kui lohutust. Ta tõmbas põlved konksu ja ootas, et nutt tuleks peale. Pisaraid polnud.
Kuidas leida armastust raamatupoes
Ta ootas ja ootas, ent silmad jäid kuivaks. Ta mõtles, et on koletis, sest pole võimeline nutma. Ta virgus mõnda aega hiljem õrnast koputusest korteriuksele. Ta võpatas ärkvele, imestas, miks ta lebab päevariietega voodis. Tõdemus tabas teda otse rindu ning ta ei tahtnud midagi muud kui libiseda tagasi unustusse, kus oli viibinud. Ent oli inimesi, kellega tuli kohtuda, asju, mida tuli teha, otsuseid, mida tuli vastu võtta. Ja uks, mis tuli avada. Ta jooksis sokkis alla ja tegi selle ettevaatlikult lahti. „Kullakene.“ June. Usaldusväärne, aukartust äratav June, väidetavalt Nightinghale’i raamatupoe parim klient sestsaati, kui oli kolme aasta eest pensionile jäänud ja Peasebrooki ümber asunud. Naine oli astunud Juliuse asemele, kui too, nagu juba näis, viimast korda haiglasse läks. June oli juhtinud oma ettevõtet üle neljakümne aasta ning oli enam kui valmis haarama koos Meli ja Dave’iga ohjad. Kena kehaehituse ja paksude tumedate juustega ning käsivarretäie hõbekulinatega nägi ta välja vähemalt kümme aastat noorem kui tema kolm korda kakskümmend pluss kümme aastat. Tal oli kahekümneaastase elujõud, raketiteadlase mõistus ja lõvisüda. Algul oli Emilia arvanud, et June’il ja Juliusel võib olla armusuhe – June oli kaks korda lahutatud –, ent nende sõprus oli olnud kindel, kuid puhtalt platooniline. Emilia tõdes, et oleks tulnud helistada June’ile kohe, kui see juhtus. Aga tal polnud ei jõudu, sõnu ega südant. Tal polnud neid praegugi. Ta lihtsalt seisis seal, ning June võttis ta oma kaissu, mis oli pehme ja soe nagu kašmiirkampsunid, millesse naine end mähkis. „Sa vaene laps,“ ümises ta, ning alles siis leidis Emilia, et suudab nutta. „Täna pole vaja poodi avada,“ ütles June Emiliale hiljem, kui too oli end tühjaks nutnud ning nõus endale viimaks midagi hommikueineks valmistama. Kuid Emilia soovis põikpäiselt, et pood peab olema lahti.
23
24
Veronica Henry
„Neljapäeval käib palju rahvast. See on turupäev,“ arvas ta. Lõpuks selgus, et see oli parim asi, mida sai teha. Mel, harilikult jutukas, oli šokist tumm. Dave, enamasti ühesilbiline, rääkis viis minutit järgemööda hinge tõmbamata sellest, kuidas Julius oli õpetanud talle kõike, mida ta teadis. Mel keeras poeraadio Classic FMi peale, nii et neil ei tekkinud vajadust täita vaikust. Dave, kes valdas mitmeid varjatud oskusi, millest üks oli kalligraafia, kirjutas aknale panemiseks teate:
Sügava kurbusega p eame teatama armastatud isa, sõbra ja raamatukaupmehe Julius Nightingal e’i surmast, kes lahkus mei e hulgast vaikselt pärast lühiajalist haigust Nad avasid küll natuke hiljem, aga vähemalt avasid. Ning klientide vool ei katkenud kogu päeva. Tuldi, et avaldada oma lugupidamist ja kaastunnet Emiliale. Mõni tõi kaardi; teine vormiroa ja karbitäie kodus küpsetatud muffineid; keegi jättis letile pudeli Chassagne Montrachet’d, isa lemmikveini. Emiliat polnud vaja veenda, et tema isa oli imeline mees, ent päeva lõpuks tõdes ta, et ka kõik teised, keda ta tundis, mõtlesid samamoodi. Mel täitis kontoris lugematul arvul teetasse ja tassis neid kandikul kohale. „Tule õhtusöögile,“ kutsus June, kui nad viimaks uksesildil SULETUD ette pöörasid, tükk aega hiljem, kui oleksid pidanud poe sulgema. „Ma pole eriti näljane,“ vastas Emilia, kes ei suutnud toidust mõeldagi. June ei lasknud endale vastu vaielda. Ta võttis Emilia kaasa ja viis oma Peasebrooki servas tukkuvasse maamajja. June oli
Kuidas leida armastust raamatupoes
sedasorti inimene, kellel oli alati varuks karjusepirukas, mida pista AGA ahju. Emilia pidi tunnistama, et pärast kahte portsu tundis ta end märksa tugevamana, ning see andis meelekindlust arutada asju, mida ta ei tahtnud. „Ma ei suuda suurele matusele mõeldagi,“ tunnistas ta viimaks. „Siis ära tee seda,“ arvas June, kui kaevas pudingi jaoks vanillijäätist. „Tee parem väike eraviisiline matus ja mõne nädala pärast võime pidada mälestusteenistuse. Nii on palju kenam. Ja annab sulle aega korralikult valmistuda.“ Pisar kukkus Emilia jäätisesse. Ta pühkis järgmise silmist. „Mida me ilma temata peale hakkame?“ June ulatas talle purgi soolase karamellikastmega. „Ma ei tea,“ vastas ta. „On inimesi, kes jätavad endast suurema augu kui teised, ja sinu isa oli üks neist.“ June keelitas teda ööseks enda juurde jääma, ent Emilia tahtis minna koju. Alati oli parem kurvastada omaenda voodis. Ta klõpsas elutoas tule põlema. Sügavpunaste seinte ja kõrgete külgkardinate tõttu näis seal olevat rohkem raamatuid kui raamatupoes. Kaht seina katsid raamatukapid, ning kõrgeid raamatuvirnu jagus igale poole mujale: aknalaudadele, kaminasimsile, klaverile. Selle kõrval seisis Juliuse kallis tšello, seisis oma alusel jõude. Ta puudutas siledat puitu, tõdes, et see on tolmune. Ta mängib seda homme. Ta polnud mingi hea mängija nagu isa, aga ta ei talunud mõtet, et pill seisab kasutuna nurgas, ja ta teadis, et ka isa ei taluks seda. Emilia läks raamatukapi juurde, mis oli määratud talle – ehkki selles polnud enam ammu ruumi. Ta libistas sõrme üle selgade. Ta soovis lohutuslugemist; midagi, mis viiks ta tagasi lapsepõlve. Mitte Laura Ingalls Wilder – hetkel ei suutnud ta lugeda suurest ja lahkest issist. Ka mitte Frances Hodgson Burnett – kõik tema kangelannad näisid olevat orvud nagu nüüd tema ise, tõdes Emilia. Ta tõmbas välja oma kõige suurema lemmiku, mis oli köidetud punasesse kalinguri,
25
26
Veronica Henry
kuldne kiri seljal, aegade jooksul kulunud, lehed koltunud. „Väikesed naised“. Ta istus tule äärde tugitooli, viskas jalad üle käetoe rippu ja toetas põse sametpadjale. Mõne hetkega oli ta tule ääres Bostonis, ühes Jo Marchi ja ta õdede ning Marmeega, sadade aastate taga ja tuhandete miilide kaugusel ... Järgmise nädala lõpuks tundis Emilia, et ta on seest täiesti tühi ja kurnatud. Kõik olid olnud nõnda hoolivad ja lahked ning rääkisid Juliusest nii imelisi asju, kuid see oli emotsionaalselt kurnav. Krematooriumis oli Juliusele peetud väike eraviisiline matusetalitus, ainult tema ema Debra, kes tuli Londonist rongiga kohale, Emilia parim sõber Andrea ja June. Enne matusetalitusele minekut silmitses Emilia end peeglist. Ta kandis pikka musta militaarmantlit ja läikivaid ratsasaapaid, tumepunased juuksed lahtiselt õlgadel. Tema suurte silmade ümber olid tumedad ringid, mida rõhutasid paksud kulmud ja ripsmed. Tema jume, nagu ta klaveril seisva foto järgi teadis, pärines emalt; kena kehaehitus ja lopsakas suu aga isalt. Ta riputas kõrva rõngad, mis isa oli talle läinud jõuluks kinkinud, ning avas värisevate sõrmedega Chassagne Montrachet’, kallas ühe klaasi lihtsalt kurku, enne kui pani pähe kunstrebasemütsi, mis sobis juustega täpselt kokku. Ta kaalus hetkeks, kas tema välimus meenutab liialt statisti kostüümidraamas, ent otsustas siis, et see ei loe. Järgmisel päeval, kui Juliuse ema oli taas Paddingtoni rongile pandud – Debrale ei meeldinud Londonist liiga kaua eemal olla –, vedas Andrea ta üle tee Peasebrooki Trahterisse. See oli harilik külakõrts kiltkivist põranda, puitpaneelidest seinte ja söögitoaga, kus pakuti Kiievi kotlette ja suuri lihatükke seenekastmes ning kus oli veel vanamoeline magustoidukäru. Mingis mõttes oli lohutav, et maja polnud kuni sarikateni viimase peale üles vuntsitud. See paik ei püüdnud olla miski, mis ta polnud. Koht oli soe ja sõbralik, isegi kui kohv oli kohutav.
Kuidas leida armastust raamatupoes
Emilia ja Andrea tõmbasid end sohvabaaris sohvale kerra ja tellisid kuuma kakaod. „Nonii,“ ütles Andrea, üdini asjalik. „Mis plaanid sul on?“ „Olin sunnitud loobuma oma tööst,“ ütles Emilia. „Nad ei saa seda minu jaoks lõputult hoida ja ma ei tea, millal siit minema pääsen.“ Ta oli õpetanud ühes Hongkongi rahvusvahelises koolis inglise keelt. „Ma lihtsalt ei saa igavesti kahe maa vahet joosta.“ „Ma ei mõista, miks mitte,“ lausus Andrea. Emilia raputas pead. „Mul oleks juba aeg endas selgusele jõuda. Vaata meid – mina elan endiselt seljakoti najal; sina oled autoriteet.“ Andrea oli läinud finantsnõustajale telefonivastajaks, kui lahkus päevakoolist, et valmistuda eksamiteks õhtukoolis eesmärgiga asutada raamatupidajana omaenda äri. Nüüd korraldas ta raamatupidamist mitmele väikeettevõttele, mis olid Peasebrookis viimastel aastatel asutatud. Ta teadis, kui väga enamus inimesi finantsasjade ajamist vihkab, ning tegi selle nii valutuks kui võimalik. Ta oli tohutult edukas. „Ära püüagi meid võrrelda. Mida sa poega peale hakkad?“ Andrea polnud inimene, kes käiks nagu kass ümber palava pudru. Emilia kehitas õlgu. „Mul pole mingit valikut. Lubasin isale, et hoian selle lahti. Ta pööraks hauas ringi, kui arvaks, et kavatsen poe sulgeda.“ Andrea vaikis viivuks. Kui ta rääkima hakkas, oli tema hääl leebe ja lahke. „Emilia, surivoodil lubatust ei pea iga kord kinni pidama. Mitte juhul, kui see pole praktiline. Muidugi mõtlesid sa seda tol hetkel tõsiselt, aga pood oli sinu isa elu. See ei tähenda, et see peaks olema sinu oma. Ta mõistaks. Ma tean, et mõistaks.“ „Ma ei talu mõtet, et lasen sel minna. Olen alati teadnud, et võtan kõik viimaks üle. Aga ma arvasin, et see juhtub siis, kui olen isavanune. Mitte praegu. Mõtlesin, et tal seisab veel vähemalt paarkümmend aastat ees.“ Ta tundis, kuidas silmad
27
28
Veronica Henry
täituvad pisaraist. „Ma isegi ei tea, kas pood on elujõuline. Hakkasin arveid üle vaatama, aga see on minu jaoks lihtsalt nagu pudru ja kapsad.“ „Noh, teen mida iganes, et sulle abiks olla. Sa ju tead.“ „Isa armastas alati öelda Ma ei jaga numbreid. Ja mina samuti mitte, ausalt. Kõik näib olevat kaunis laokil. Ma arvan, et lõpupoole laskis ta asjad käest. Seal on kaks karbitäit kviitungeid. Ja hirmuäratav hunnik avamata ümbrikke, millega ma pole suutnud veel silmitsi seista.“ „Usu mind, seal pole midagi, millega ma varem poleks tegelnud.“ Andrea ohkas. „Ma soovin, et inimesed ei pistaks pead liiva alla, kui asi jõuab rahani. See teeb kõik nii keeruliseks ja läheb lõpuks rohkem maksma.“ „Oleks tore, kui saaksid minu eest pilgu peale visata. Aga mitte sõbrahinnaga.“ Emilia viibutas tema poole näppu. „Maksan sulle nagu kord ja kohus.“ „Mul oleks väga hea meel sind välja aidata. Meie kasvueas oli su isa alati minu vastu väga lahke.“ Emilia naeris. „Mäletad, kui üritasime teda sinu emaga kokku viia?“ Andrea purtsatas veiniklaasi. „See oleks olnud katastroof.“ Andrea ema oli natuke nagu hipi, aina viirukipulgad ja voogavad seelikud. Andrea oli tõstnud tõsist mässu ema Woodstocki-hoiaku vastu ning oli ise kõige tavalisem, edasipüüdlikum, seaduskuulekam inimene, keda Emilia teadis. Ta oli isegi vahetanud ära oma nime Autumn, kui oma äri püsti pani, põhjusel, et mitte keegi ei võtaks tõsiselt raamatupidajat, kelle nimi on sügis. „Nemad koos poleks saanud iial midagi tehtud.“ Julius oli samuti väga boheemlaslik ega sekkunud kunagi millessegi. Mõte nende mõlema vanemast koos pani need kaks piigat nüüd naerust luksuma, ent kaheteistkümnestena olid nad mõelnud, et see oleks hiiglama hea mõte. Kui nad naermise lõpetasid, ohkas Emilia. „Isa ei leidnudki endale kedagi.“
Kuidas leida armastust raamatupoes
„Oh, ole nüüd. Iga naine Peasebrookis oli su isasse armunud. Ta pani nad kõik enda järel jooksma.“ „Jah, ma tean. Tal polnud kunagi naiste seltskonnast puudust. Aga talle oleks ära kulunud kohata kedagi erilist.“ „Ta oli õnnelik mees, Emilia. Seda oli näha.“ „Tundsin end alati süüdi. Et võib-olla jäi ta minu pärast üksikuks.“ „Ma ei usu. Sinu isa polnud märtri tüüpi. Ma arvan, et ta oli omaenda seltskonnas tõeliselt õnnelik. Või oli tal tõesti keegi eriline, aga me lihtsalt ei tea.“ Emilia noogutas. „Ma loodan küll ... tõesti loodan.“ Nüüd ei saa ta kunagi teada, mõtles ta. Kogu elu olid olnud ainult nemad kahekesi ning nüüd on isa kõigi oma lugude ja saladustega läinud.
29