– 1 –
reede, . august
Nädalavahetuseks olid Ahtol esialgu sootuks teised plaanid, ent Ellen oli kodus asja ees, teist taga taas tänitama kukkunud ja Ahtol ei jäänud muud üle, kui korjata oma varustus kähku kokku, istuda autosse ja põrutada juba reede hommikul maale. Ükskõik kuhu, mõtles mees, peaasi, et naise näägutamise eest ära! Töötu logelejana, nagu abikaasa tema kallal aeg-ajalt hambaid teritas, oli Ahtol vaba aega laialt käes. Närvide rahustamiseks armastas mees fotoaparaadiga looduses ringi hulkuda. Vedamise korral õnnestus tal vahel ka mõni huvitav võte teha. Teinekord pakkus see väikest lisateenistustki, sest tänu koolivennale oli Ahto nii mõnegi pildi kas kuhugi klantsajakirjale või siis looduskalendrile maha müünud. Nüüd, mil Ahtot loeti juba teatud kitsasse ringkonda kuuluvaks, esitati talle isegi tellimusi. Praegugi oodati talt huvitavaid fotosid saarmast, jäälinnust ja jõeelustikust üleüldse. Ent eks nii mõnigi Ahto konkurent jahtis kindlasti samu objekte. Nimelt kirjutas Sven jõgede asukate kohta pikemat artiklit ja kaks-kolm asjalikku pilti peaksid kindlasti seda lugu kaunistama. Just nii oli Sven öelnud. Ahto oli algul pahandanud, et eks 5
katsu ise elus üksainukegi superpilt teha, ent loomulikult jättis ta sõbramehe soovi meelde. Kuna nende võtetega oli juba kiire, siis oli Ahtol tänase sõidu sihtmärk silme ees – muidugi Soodevahe, kuhu siis veel! Suvel oli ta just seal pooljuhuslikult saarmast kohanud. Pilt oleks tulnud suurepärane – ilus vee-elukas losutas keset kärestikku lamedal kivil ja järas isukalt saaki. Mida sa hing veel ihaldad! Sündis aga nii, nagu halva õnne puhul sageli juhtub – neetud fotokas asus momendil seljakotis ja Ahto oskas selle kättesaamisega nii kaua koperdada, et ergas maiustaja haaras pooliku haugi hambusse ja sulpsas vette. Paar nädalat hiljem tegi ta nähtavasti samast loomast küll paar klõpsu, aga need kõlbasid kuidagimoodi vaid enda jaoks. Ka jäälind oli tänavu Keila jõe ääres liikvel, ent see suleline sööstis raketina edasi-tagasi piki jõge. Eks katsu siis nii vilkale linnule pihta saada! Ja et mõnel vee kohale ulatuval puuoksal vaikselt saaki varitsevale iludusele peale sattuda, selleks pidi ikka ropult õnne olema! Autasuks oleks aga kirka smaragdina uhkeldava eksootilise sulestikuga linnu paraadfoto – see oleks igatahes vaeva väärt! Enda arvates oli ta ka tolle iluduse pesakoopa avause üles leidnud. Aga kuna lind külastas kõrge kalda liiva sisse uuristatud urus kükitavaid poegi harva, polnud sellest teadmisest eriti tolku. Nüüd koputas sügis küll juba uksele, aga Ahto arvates passida seal siiski tasus: ta oli linnuraamatust lugenud, et jäälinnud võivad soodsatel aastatel kaks kuni kolm järglaste pesakonda üles kasvatada. Too jõekäär asus saarma lemmikpaigast vaid kahe kilomeetri kaugusel ja Ahto otsustas ilusal päevasel ajal oma sinilindu valvata ja õhtu eel kalaröövlile külla minna. Juba kolmandat tundi istus mees maapinnaga peaaegu rööbiti kasvanud toominga tüvel, aga midagi vaatamisväärset näha polnud. Igasugused mõtted ronisid pähe. Eeskätt oma otsekui iseenesest 6
lörri kiskuvast elust. Veel paar aastakest ning viiskümmend lööb ette. Ja mida ta on saavutanud? Mitte tuhkagi! Ainult et mitme hea sõbra ja eriti naisega on tal küll kõvasti vedanud! Ellen on endiselt ilus ja armas ning mis peamine – hoolib temast vaat et sama palju kui nende kooselu alguses. Ainult ühes asjas nad ei klapi: Ellen on hakkaja ja asjalik ning tänitab vahel oma liiga heasüdamliku kaasa kallal. Jah, Ahto on tõesti aravõitu, kõhklev ja loomulikult pole ta edukas. Aga ega mees süüdi pole, et need paar väikest ärifirmat, kus ta varem müüjana ja laomehena töötas, on nüüd tegutsemise lõpetanud. Sestap ta ongi kevadest saati turuvarblase seisuses, leppides juhuslike tööotstega. Tõsi, praegu on taas lootust, et Urmas – vana hea semu – aitab ta uuesti järje peale, aga selleni kulub veel paar nädalat. Samas oli kohustusteta elu teda vist juba rikkuda jõudnud, sest miks ta siis muidu uue tööotsa ees kõhedust tunneb. Piki jõge lendav üksik part äratas Ahto mõtetest üles. Õhtu hakkas kätte jõudma ja oli paras aeg saarmast passima minna. Ahto ajas liikumatusest kangeks muutunud selja vaevaliselt sirgu ja kiikas ringi. Raiesmikuäärses kasevõsas nagu kooserdas keegi. Huvitav, kas nendel ebamäärastel külajuttudel on tõesti mingi tõepõhi all? „Hei, papi, oled sa kohalik?” hõikas jumal teab kust äkki tema selja taha ilmunud umbes kahekümne viiene hõreda kitsehabemega loikam. Tema kõrval irvitas Ahtole vastu sama vana veidi kobedama välimusega kõrend. Kust need veel välja kargasid? imestas ta endamisi. Küllap vist sedasama kohalikku teed pidi, kus ka minu käula seisab, taipas ta viimaks. „Niivõrd, kuivõrd,” pääses tal neid ülbe olekuga mehepoegi vaadates tahtmatult üle huulte. „Kuidas seda mõista?” küsis kitsehabe talle lähemale nihkudes. „Kuule, mees, äkki sa norid meie kallal tüli?” 7
Ahto heitis võõrastele kõõrdpilgu ja tal hakkas kõhe. Need on pagana ohtlikud tüübid, taipas ta mõningase hilinemisega ja püüdis nüüd viga kiiresti parandada: „Vabandan väga, see fraas lipsas kogemata suust välja. Kohalik ma pole, aga aeg-ajalt käin siin loodust pildistamas.” „Teame neid pildistajaid,” muigas seni vaikinud kutt üleolevalt. „See aparaat on sul vaid suitsukatteks kaasas. Salakütt või röövpüüdja, vaat kes sa oled! Aga olgu pealegi, seekord jätame su rahule. Meil on vaja oma kamraad üles leida, kes kusagil siin metsaäärses haagissuvilas oma juurikapõldu valvab.” Toda ajutist eluaset Ahto isegi teadis, sest ükskord oli ta sealt mööda minnes tollele suvitajale tervituseks käega viibanud, aga praeguste tegelaste suhtes tekkis tal tõrge ning miskipärast ta nagu ei tahtnud võõraste soovidele vastu tulla. Kuid Kitsehabe lõpetas ta kõhklused: „Näost näha, et tead, kus see mees molutab. Ning ära jokuta, meil on aega napilt. Juhata meid kohe sinna!” Ja noormehed nihkusid süngete nägudega lähemale. Soovides ebameeldivatest tüüpidest kiiresti vabaneda, joonistas Ahto neile isegi lihtsa skeemi paberile. Tänulikkust ta neilt ei oodanudki, ent hoiatav repliik – „Vaata sa mul!” – mõjus talle ikkagi külma dušina. „Kust küll säärased tulevad?” pomises looduspiltnik poolkuuldavalt, kaugenevat autot silmadega saates. Ettevaatlikkus pole kunagi liiast, rahustas ta oma südametunnistust ja kõmpis Volvo juurde. Sõitis talle teatud-tuntud kõrvalisse paika ja seadis seal telgi üles – homme on ka päev. „Ükskord sa veel halvasti lõpetad: pekstakse läbi ning võetakse auto koos kalli fotovärgiga käest ära,” meenus Ahtole Elleni tänahommikune lause. „Eks tule siis kaasa,” oli ta seepeale kostnud. 8
„Kes siis meie majapidamise eest hoolitseb, kui mõlemad sabad selgas ringi laseme,” oli kaasal vastus kärmelt varnast võtta. Magamiskotti roniv mees kujutles, kuidas nad kahekesi nagu Madagaskari leemurid püstiste vöödiliste sabadega ringi lippaksid ja itsitas mõnuga. Oleks see vast pilt! Aga koos Elleniga oleks palju julgem looduses hulkuda küll. Ainult et saarmad ja jäälinnud tuleb siis ära unustada, sest naisukese suu naljalt juba vagusi ei seisa … Urmasega oleks teine tubakas, aga sõbral polnud kunagi aega.
– 2 –
laupäev, . september
Õhtu eel paisus lärm jõe ääres eriti valjuks ja Elmar seadis sammud sinnapoole. Mis pagana võsaballi seal täna peetakse? Teisalt oli see igati arusaadav, sest vaatamata esimesele septembrile püsisid veel suisa suvised ilmad. Pealegi oli ju nädalavahetus ja millal siis veel pidu panna, kui mitte laupäeva õhtupoolikul. Ja ülepea oli muidu nii vaikses maakolkas täna üllatavalt palju inimesi liikvel. Vähemalt see seltskond laskis siit jalga, ohkas Elmar kergendatult, kahte lärmakatest noortest pungil autot silmadega saates. Nüüd võiksin ka ise vees ära käia, arvas ta laubalt higi pühkides. Veidi hiljem märkas ta supelsakste põhilisest peatuspaigast eemale varjulisse kohta pargitud musta Volkswagenit, mille number tundus kummaliselt tuttavana. Elmar tegi autost mobiiltelefoniga igaks juhuks ühe klõpsu, korjas peoliste laagriplatsilt suurema 9
laga korralikult kokku, kooris riided seljast ning sumatas pea ees vette. Õhtune ujumine osutus üle ootuste värskendavaks. Seejärel istus Elmar kusagilt lõkkeaseme äärde tiritud puunotile ja unustas end mõnulema. Vaatas igavest veevoolu ja tundis looduses viibimisest sügavat rahulolu. Ja süüvis mõtetesse. Linnas poleks mul praegu niikuinii midagi teha. Kahju, et Urvet siin pole! Vasakul prääksusid pardid, üksikul männil tiksus ärevalt rähn. Jõekääru taga oli kuulda temast äsja möödunud matkajate lõbusat jutuvada. Küllap need kaks neidu on oma süstad kaldale tõstnud ja jäävad nüüd siia öömajale, mõtles mees, sest kuhu nad vastu pimedat enam lähevad. Julged tüdrukud igatahes … Oleksin pidanud õngeridva kaasa võtma, sõitles ta ennast hetk hiljem, jälgides, kuidas pirakad särjed otsekui teda narritades võrendikus veepinna lähedal ringi ujusid. Kusagil eemal põrises mingi mootor. ATV vist. Oli paras hetk minema hakata: valgete ööde aeg oli selleks aastaks ammu möödas ning ilm kiskus tasapisi hämaraks. Seda enam, et läänekaarest kuuldus juba mõnda aega kõuekõminat ja sünge pilvelaam kerkis ähvardava kiirusega järjest kõrgemale. Näib, et seekord pole vihmast pääsu. Ja siis vist ongi sügis käes, ohkas Elmar kahetsevalt. Tõusis, ropsis püksitagumiku puupurust puhtaks ja hakkas piki kraavikallast astuma. Kui Elmar oli umbes poole tee peale jõudnud, lajatas kusagil eemal püssipauk. Seejärel kõlas läbilõikav karjatus. Ja veel üks kõmakas … Just tol põndakul, kus tihe kasenoorendik kännustiku ära varjab. Kuna lasu kaja põrkus kuusiku servast tagasi, ei saanud mees sotti, kus tegelikult tulistati. Elmaril hakkas kõhe ja ta lisas sammu. Ta oli Soodevahel küll piisavalt palju ringi hulkunud ja Taavi aiamaal venna haagissuvilas mitmeid öid veetnud, ent praegu 10
haaras teda ebamäärane rahutus. Otsekui selle kinnituseks kaikus taamal veel üks lask. Mingi kurjus on liikvele pääsenud, adus mees tahtmatult. Ptüi, pagan! raputas ta pead. Igasuguse ebauskliku loba oli Elmar alati välja naernud, ent seekord ta hoomas, et peatselt on midagi tõeliselt halba juhtumas … „Ilmselt juba juhtuski,” pomises ta väikese, ent seda hubasema soojaku poole sörkides. Esimesed jämedad piisad piitsutasid mehe turja. Vaevalt sai ta uksest sisse, kui vallandus ehtne paduvihm, mida saatsid valjud piksekärgatused. Öö möödus teadagi rahutult. Pärast äikesemöllu vaibumist ragistas võsas mingi suurem loom. Põder vist. Teisal röögatas keegi tundmatu häälega elajas. Arvatavasti rebane või kährik. Ehk koguni mäger, mõistatas ta kõval asemel unetult väherdes. Vastu hommikut oli Elmar siiski suikunud, ent liiga kaua tal tukastada ei lastud – sookured pasundasid ta ärkvele. „No on kisakõrid!” kirus ta valju häälega. Rohkem küll kombe pärast, sest tegelikult nood suured ja targad linnud meeldisid talle. Elmar tõusis istukile, toetas jalad maha ja varus mõne minuti toibumiseks. Pilk telefonile pani mehe aga ahhetama – nii kaua polnud ta juba teab mis ajast põõnanud! Pole hullu, pesen une silmist, viskan kiiruga midagi hamba alla ja aidaa metsa! Kui kohe lähen, jõuan kukeseened teiste eest ehk ära napsata!
11
– 3 –
laupäev, . september
Laupäev kaldus õhtusse. Leo kiikas läänekaarde, kus sinkjasmust pilveserv oli varjutanud päikese. Enam polnud mingit kahtlust: peatselt on üle hulga aja äikesevihma oodata. Kahju, sest täna oli olnud erakordselt ilus ilm – selge, suisa suvise soojuse ja paitava tuulega. Lärm jõe ääres paisus jälle üle mõistuse valjuks. Leo tõusis ja läks pidulisi noorte kuuskede tagant piiluma. Kaks mehehakatist olid rindupidi kokku läinud. Arvatavasti plikade pärast. Mis muud põhjust seesugustel ikka on! Teised vaatasid kismat pealt ja ergutasid kaasa, aga kui üks neist oimetuna sirakile jäi, ei tehtud lamajast enam väljagi. Siiski, natukese aja pärast tuli üks pikajuukseline plika veepudeliga, põlvitas ilmselt oma kuti kõrvale ja asus peksasaanu sihverplaati kasima. Ülejäänud peolised sattusid aga järjest suuremasse mölluhoogu. Leole oli noorte tänane siinviibimine igatahes äärmiselt vastukarva. Seda enam, et see oli liiga pikale veninud. Aga kes see tema käest luba küsima tuli. Hoopis teine lugu oleks siis, kui Kaspar nende hulgas viibiks … Ent temast polnud ei kippu ega kõppu. Oleks need seal vähemalt normaalsed sellid, läheks ja küsiks otse, aga säärast sammu ei julgenud ta pärast hiljutist katsetust enam teha. Tookord Leo vaatas, et väike korralik kamp. Astus ligi ja küsis viisakalt. Seepeale õnnistas neist kõige ontlikuma olekuga tipsi teda ootamatu vastusega: „Unusta see nimi ära ja tõmba uttu, papi! Ja kähku, muidu läheb sul sitasti!” 12
Ja Leol ei jäänudki muud üle, kui parastava naeru saatel nende lõkke äärest pageda. Leo ei kuulunud argade kilda, aga nii loll ta ka ei olnud, et endale keretäit kerjama minna. Seepärast ta täna nii ettevaatlik oligi ja raiesmiku serva jäetud kitsast metsaribast lagedale ei väljunudki. Objektile minemisest rääkimata. Tema õnneks ei ilmutanud lõbutsejad lähima ümbruse vastu mingit huvi. Isegi vette nad ei läinud! Ja selles, et nad lahkuvad sama teed pidi, kustkaudu ennelõunal tulid, oli Leo sedavõrd kindel, et ei võtnud isegi oma telki maha. Oli selle seltskonnaga kuidas oli, aga kui viimased peolised kahe autoga valju huilgamise saatel lahkusid, hingas mees kergendatult. Neli päeva on veel jäänud, siis peab ta mõneks ajaks linna tagasi minema. Vaevalt tal siin passimisest enam kasu ongi, ent lootma peab … Ehk siiski veab? Kuuleks vähemalt poisistki midagi … Ühtäkki sahistas esimene tugev tuuleiil lähima haava lehtedes. Mees litsus juuste piirile maandunud põdrakärbse laiaks ja kirus tülpinult: nende vastikute putukate rünnakutel ei paistnud täna otsa ega äärt. Tulevad nagu tatarlased! Kondid olid liikumatust istumisest kangeks jäänud ja Leo otsustas end jões ergutada. Tema kavatsusele tõmbas kriipsu peale aga veel ühe tegelase lähenemine. Truusi Elmar, kurat võtaks, ongi tema! Leo ehmus tõsiselt ära ja tõmbus uuesti peitu. See sunnik on küll viimane vend, kes mind siin näha tohib! Pakkuminek õnnestus, sest Elmar ei vaadanud raiesmikuäärse võsastiku poolegi, vaid marssis piki jalgrada otse ujumiskohta. Samas Leo märkas, et enne kui Elmar vee äärde jõudis, hiilis võsa varjus piki kallast allavoolu keegi kahtlaselt kartlik kalamees. Leo sülitas südametäiega ja keskendus uuesti Elmari jälgimisele. 13
Kutsumata külaline veetis jõe ääres vaat et tubli tunni. Koristas isegi noorte tallermaad, käis suplemas ja molutas peoplatsil tükk aega lihtsalt niisama. Oleks Elmar aimanud, kes siinsamas – tema vahetus läheduses – irvis näoga tema toimetusi takseeris! Samal ajal ilmus jõekääru tagant välja kaks süsta. Mõne minuti pärast kadusid matkajad vaiksete aerusulpsatuste saatel uuesti silmist. Liiklus nagu südalinnas, mõtles Leo nördinult. Viimaks Elmar tõusis ja hakkas piki kraavikallast astuma. Alles nüüd usaldas Leo vee äärde minna. Istus samale puunotile, millel Elmar oli õhtut nautinud. Lubas endale ühe õlle, haukas leiba ja maitsetut kalakonservi peale ning kuulatas allavoolu laagrisse jäänud plikade muretut lobisemist. Sõnu ta kõrv ei eraldanud, ent seda polnud vajagi. Ta tõusis ning kirus ühte napakat, kes kuusikut läbival teel ja metsasihil ATV-ga ringi tiirutas. Äkki kõlas sealpool vali pauk, millele järgnes õõvastav karjatus. Siis uus kärgatus ning seejärel saabus vaikus. Mida see nüüd tähendas? Algul Leo arvas, et jahimees põmmutas parte. Just kusagil seal tegi jõesäng järsu looke. Aga kes siis ikkagi karjus? Tundus nagu inimese kisa olevat. Kas teine jahimees sai pihta? Õige asi see igatahes pole! Viimaks rahustas ta end maha, et küllap keegi andis kitsele tina. Soku röögatus võib vahel üsnagi võigas olla. Sellal kui Leo nõnda arutles, lajatas samas kandis veel üks püssipauk. Nüüd muutus mees üpris murelikuks, kuid just siis jõudis äikesevihm valju müdinaga pärale ja Leo tänas õnne, et ta parajasti telgi vahetus läheduses viibis. Üritas sealt tüütuid sääski välja ajada ja magama jääda. Aga kuidas sa magad, kui telk hakkas ladinal vett läbi laskma. Ja üleüldse oli süda rahutu ja und ei tulnud niipea.
14
– 4 –
laupäev–pühapäev, .–. september
Ahto teine päev kujunes reedesest tunduvalt edukamaks. Saarmast ta paraku ei näinud, ent hilishommikul mehel vedas: Lingu oja ääres trehvas ta kopra peale. Töökas loomakene istus kraavipervel ja laskis haavaoksal hea maitsta. Vahva oli jälgida, kuidas ta jämedat puupulka oma osavate esikäppade vahel veeretas ning puidupurustajana töötavatele hammastele tasapisi ette lükkas! Kobras oli einestamisega sedavõrd ametis, et pärast paari korralikku võtet hiilis Ahto veel lähemale ja tegi ootamatust kohtumisest pika video. Mees oli vaimustusest vist hüüatanud, sest kobras poetas lühikeseks hekseldatud toidupala maha ja sukeldus vaikselt vette. Lajatas siis liigikaaslaste hoiatamiseks oma lapiku sabaga vastu veepinda ja kadus silmist. Vast lepib Sven saarma asemel koprapildiga? Foto kõrges kvaliteedis pole mingit kahtlust! Nende mõtete ja nähtud stseeni mõjul viibis ta vähemalt pool päeva kõrgendatud meeleolus. Ainuüksi sääraste õnnestumiste nimel tasus vaeva näha ning puugihammustustega riskeerides looduses ringi uidata! Pärastlõunal lisandus üks õnnestunud pildiseeria veel. Sedapuhku saaki tabavast konnakotkast. Sellistest vedamistest innustatuna otsustas mees oma siinolekut pikendada järgmise hommikuni. Ka ilm püsis harukordselt ilus. Ainult et toiduvarud olid ammendunud ja kindlasti oli vaja aleviku poodi külastada. Varsti juhtiski ta Volvo heinaveoteele. Autos helistas ta Ellenile. Jutuajamine kujunes ootamatult raskeks. Kuid kuulnud, et kaasa saabub homme koju koos paraja portsu kukeseentega, naine leebus. 15
Ent lisas igaks juhuks: „Kui seeni pole, tuppa ei saa!” Seepeale Ahto muigas: kui männikus kuivale jään, küllap siis Nõmme turult ikka saan. Tagasi sõites tõmbas ta oma Volvo jõe-eelsel põlluteel kõrvale ja laskis kolmest autost koosneva lärmaka noortekamba mööda. Ülemeelik seltskond suundus tuututades otse ujumiskoha poole. Jäälinnu passimisel on seega kriips peal, mõtles Ahto nukralt. Sestap pööras ta auto esimesel võimalusel järsult paremale. Enne uuesti jõe äärde naasmist tuli tal nüüd küll parajalt suur ring maha logistada, aga purjus nolke oli Ahto võimaluse korral alati vältinud. Kahjuks ei jäänud see täna ainsaks ebameeldivuseks – Kaunismäe männikust möödumisel tabas ta silm vanade taluvaremete juures mingit välgatust. Ahto pidas Volvo teeäärsete toomingate kõrval kinni ja haaras tagaistmelt binokli. Mõistatus lahenes kohe: kuuseheki taha oli pargitud tumehall maastur, mille esiklaasilt päikesekiired tagasi peegeldusid. Tavaline lugu. Ainult et selle kõrval seisid kaks eilset ülbet tegelast, kes kätega vehkides omavahel midagi ägedalt seletasid. Vahelduseks vahtisid lagedale, hakates seejärel uuesti žestikuleerima. Selge pilt: vaidlevad millegi üle. Aga miks nad siis oma semu juurde ei lähe? Haagiselamu on ju lausa käeulatuses! Ühtäkki Ahto taipas – need tüübid tolle aiamaal suvitaja sõbrad küll polnud, pigem vaenlased … Võib-olla peaksin seda kohalikku meest hoiatama? Ei, pigem lasen siit jalga. Enne kui nood tüübid minuga jälle silmitsi seisavad! Jään teiste ees kas lolliks või satun suurde jamasse. Ellenil on õigus – parem karta kui kahetseda … Ja ta andis gaasi. Pealegi on siin teisigi inimesi liikvel. Nagu näiteks too talunik, kes läheduses traktoriga parajasti heinapalle veab. Jõe ääres vohmis Ahto saarma esinemiskoha läheduses kõhu täis. Kuid kartulisalat oli soolane, leib maitsetu, singiviilud rasvased 16
ja fotograaf ise tujutu. Mees kondas vee lähedusse hoidudes niisama ringi; passis siin ja vahtis seal, aga linnud-loomad olid otsekui välja surnud. Ei midagi huvitavat. Korraks vaagis ta isegi ärasõitu, ent ainus autotee viis tolle haagiselamu juurest läbi ja sealt hoidus ta igaks juhuks kõrvale. Homme varahommikul, siis küll, aga mitte praegu! Ainukeseks pisisündmuseks olid noored näitsikud, kes süstadega käänaku tagant ootamatult välja libisesid. Ahto jäi huviga vaatama – eks näis, kas need kaks matkajat julgevad edasi aerutada, sest ujumiskohas käis maruline pillerkaar täie hooga edasi. Aga ei, neiud käitusid arukalt. Võtsid hoo maha ja liuglesid kaldale. „Tere jõudu!” hõikas nöbinina ja sitikmustade juustega piiga. „Mis lärm seal eespool on?” „Minul momendil jõudu vaja ei lähe,” naeris vahelduse üle rõõmustav Ahto, „pigem seal, kus pidu pannakse.” „Näib korralik möll olevat?” uuris sõbrannast matsakam piiga. Tõmmu ja pika ruske patsiga. „Ega nad sinna ööseks ei jää?” „Kindlasti mitte. Ja kui keegi jääbki, siis põõsa alla magama. Eks nad säti end peatselt minekule.” „Siis on vist mõttekam siin nende lahkumist oodata,” arvas nöbinina. „Õige otsus,” kiitis Ahto. „Aga mida teie siin teete?” päris tumedat verd neiu. „Püüate kala?” „Ei, pildistan loodust. Eeskätt loomi ja linde.” „Oi kui huvitav! Natukese aja eest trehvasime ühte spinninguga meest, kes meid märgates maoli maha heitis. Oli ta röövpüüdja?” Küsimus jäi õhku rippuma, aga pika patsiga piiga jätkas süüdimatult: „On siin üldse loomi? Ennist nägime ühte suurt halli lindu. Kaie arvas, et haigur. On see võimalik?” 17
„On küll,” pomises Ahto ja tegi minekut – talle ei meeldinud looduses ajuvabalt lobiseda. „Hoidke silmad-kõrvad lahti!” õpetas ta neide ja kadus kähku laia pajupõõsa taha. „Hoiame, hoiame!” hüüdis Kaie. „Ja teeme siin söögipausi.” Ahtole tänaseks igatahes aitas ja ta suundus oma Volvo poole. Jalad olid väsinud ja tuju endiselt sant. Ta püüdis hommikuste õnnestumiste peale mõeldes end küll ergutada, ent tulutult. Hea seegi, et räuskajad õhtu eel valju röökimise saatel viimaks ära sõitsid! Vahepeal oli taevasina asendunud esiti märkamatu, ent siis tasapisi tiheneva vinega. Praegu aga kerkisid läänekaarde ilmunud pilverünkad tornidena järjest kõrgemale. Pikkamööda valjenev kõuekõmin ei jätnud kahtlust – peatselt on äike kohal! Ahto vaatas oma nutitelefonist ilmaportaali. Pilvede liikumise animatsioon kinnitas silmaga nähtavat ja ta hakkas oma varjulisse kohta pargitud auto poole astuma. Uurinud kaardilt järele, kustkaudu kõige targem minna oleks, lisas mees muudkui sammu. Kui Volvo juba paistis, lõhestas vaikust vali püssipauk. Järgnes südantlõhestav karjatus. Ja veel üks kärgatus … Keegi jahimees, arvas Ahto algul, ent kui ta seejärel natukese aja pärast veel ühte lasku kuulis, puges mehe põue sünge ärevus. Too ebainimlik röögatus ei andnud talle rahu … Aga mõtlemiseks aega polnud, sest peatselt saabuv sadu oli sedavõrd tihe, et hall vöönd oli silmaga nähtav ja see aina lähenes … Ta jäi napilt hiljaks, sellest piisas, et läbimärjaks saada. Täna tuleb kindlasti siinsamas ööbida, mõtles ta ihu külge kleepuvate riietega nördinult autos istudes. Nii oligi. Arusaadav, et kõrvulukustavad raksatused ning pimenenud taevast lõhestavad välgunooled mehe meeleolule hästi ei mõjunud. Võttis üksjagu aega, enne kui Ahto rahunes. Ja magama jääda aitas ainult füüsiline väsimus. 18
Kui Ahto hommikul ärkas, oli päike juba metsa kohale kerkinud. Puude-põõsaste vahel hõljus hõre udu, kuid õhk oli vihmajärgselt kosutav. Isegi mingi linnuke oli veel sügisel lauluhoogu sattunud. Ikka silk-solk, silk-solk. Üsna üksluine, aga meeldiv viis, muheles mees. Ja asus seejärel otsekohe tegutsema: tõmbas mõnuga värsket õhku kopsudesse, ringutas ja sooritas kiiruga paar kunagi ammu omandatud võimlemisharjutust. Samas oli põhjust ka kirumiseks, sest looduspiltnikuna tõusis ta tavaliselt siis, kui alles hahetama hakkas. Telgiga seekord muret polnud ja ta sai ruttu ühele poole. Kergeks hommikueineks võttis natuke rosinaid ja pähkleid, lisaks tsipa šokolaadi. Rüüpas kalorivaba kokakoolat peale ja asus teele. Ühtegi inimhinge õnneks näha ei olnud, kuid männikus ootas fotograafi pettumus: keegi oli seened napilt enne teda ära korjanud! Nii ei jäänudki tal muud üle, kui Nõmme turult läbi minna ja soolase hinna eest närtsinud kukeseeni osta.
– 5 –
pühapäev, . september
Kriminaalpolitsei vanemuurija Marko Tammiku tuju polnud kiita, sest äsja oli selgunud, et nad olid paarimehega pühapäeva hommikul ilmaasjata varakult tööle tulnud – kavandatud operatsioon jäeti teadmata põhjustel ära. „Päev on raisus,” torises ta Pireti ees. Nendest koridoris parajasti möödunud komissar peatus järsult ning viipas Markole käega: 19
„Või raisus? Tule minu kabinetti! Sina, Piret, ikka ka – teid mul vaja ongi!” Arno Kruup istus tema kere all kägisevale toolile ning kandis nüüdsama temani jõudnud info alluvatele ette. Silmitses siis neid viivu ning lõpetas: „Pühapäeva hommikul ma teid otse sundida ei tahaks, aga momendil olete teistest menetlustest suhteliselt vabad. Arvasin, et just teile peaks säherdune jõeäärne mõistatus põnevust pakkuma …” See oli ilmselge vihje eelmise suve Jüri ja Vooste kandis toimunud keerulisele, ent lõpuks nende poolt edukalt lahendatud loole. Vana muigas vuntsi – tema lemmikute ärgitamiseks mõeldud präänik pidi ilmtingimata mõju avaldama! „Noh, kas käite seal ära? Pole just liiga kaugel ja saate looduses värsket õhku hingata.” „Mis meil muud üle jääb,” kohmas Marko sööta alla neelates ja Piretile küsivalt otsa vaadates. Too noogutas ning komissar laksas lapiti kämblaga kirjutuslauale. „Kombes! Ja tollest ühisaktsioonist olete vabad ning vajaduse korral annan teile ka lisajõude.” „Huvitav, nii heldeks oled läinud,” muutus vaneminspektor rahutuks, kui Kruup oli neid asjaga kurssi viinud. „Lihtne ja peaaegu olematu lugu ju.” „Mine sa tea,” ohkas komissar, „mul sihuke imelik tunne …” „Ei meeldi mulle need Vana eelaimused,” porises Marko autosse istudes. „Kui sinul käivitub sageli kuues meel, siis tema kasutab vahel koguni seitsmendat. Istu sina rooli.” Seda polnud vaja kaks korda öelda, sest auto juhtimisest polnud neiu seni veel tüdinenud. „Arutame läbi, mida olulist me tollest juhtumist siis teame?” tegi vahepeal tukastanud Marko mõne aja pärast juttu. „Andmed on kesised. Hukkunu leidis kohaliku ajalehe noor, 20
aga ambitsioonikas reporter – seega isik, kes seesugust segast sündmust täiega naudib.” „Karta on.” „Samas peaks tal samalaadsete juhtumite valdkonnas vähemalt mõningaid kogemusi olema.” „Oletame, et on. Noh, ja edasi?” „Edasine sarnaneb kehva ulmefilmiga,” muigas Piret. „Leheneeger kavatses päästeametisse ja oma toimetusse teatada, ent selgus, et mobiili aku oli kutu. Antud teelõik on vähesõidetav ja teisi hingelisi näha polnud. Pealegi ladistas sellal sadada. Noh ja põrutaski siis otseteed alevikku, konstaabli juurde. Tulid siis kohe kahekesi tagasi, aga laipa enam polnud.” „Ju siis laibaga siiski tegu polnud,” muigas Marko, „mees laskis lihtsalt jalga.” „Säärane asi olevat välistatud – reporteri arvates oli noort meest jahipüssist hästi lähedalt tulistatud. Ent sellele vaatamata oli meditsiini jagav Helle Priilinn enne vigastatu kaela tuiksoont katsunud. Nii-öelda igaks juhuks.” „Leidis too Helle sündmuspaiga pärast ikka üles?” „Kahtlemata. Paduvihm oli jäljed peaaegu hävitanud, ent sealsamas teepervel hästi nähtav verelaik kinnitas kirjaneitsi juttu. Lisaks oli reporter oma öökimise koha ette näidanud.” „Pilt oli siis nii jube olnud?” „Nähtavasti.” „Ega värsket teavet laekunud pole?” „Vähemalt seni mitte,” mossitas Piret, „nüüd oodatakse teavet juba meilt.” „Paraku jah,” kratsis paarimees kukalt. „Vaatame esmalt tolle leheneiu üle. Ehk oskab ta midagi asjalikku lisada. Ent samas ma kardan, et temaga võib meil sekeldusi tekkida.” 21
„Arvata on. Sa kujuta vaid: ajakirjanik leiab ise laiba, mis seejärel haihtub … Tema isiklik laip ja isiklik teema.” Pilk Pireti nõutule näole pani Marko tahtmatult itsitama. „Jah, see lihtsalt ei saa olla tõsi – situatsioon on liiga täiuslik! Pigem luuletas too kirjaneitsi tolle loo ise kokku. Kaasajal pole siin midagi imestada.” „Mida sa kõkutad! Aga verelaik maas?” „Naabri kuke oma, kes hommikuti ei lasknud reporteril und täis magada,” teravmeelitses mees. „Mida sa lõmpsid kogu aeg!” hakkas Piret tõsiselt kurjaks saama. „Hüva, ära nüüd solvu,” tõsines paarimees. „Küllap saame peatselt sotti.” Kohapeal selgus, et petuvärgiga tegemist siiski polnud. „Kahtlemata on kannatanu siin lebanud,” kinnitas enne neid kohale jõudnud kriminalist. Ja ka end Helle Priilinnana tutvustanud neiu oli avantüüri jaoks liiga tõsine. Trendikalt riietatud, igati moeka välimuse ja sundimatu käitumisega reporter kordas omapoolsed faktid kiiresti üle, kuid muidu oli napi jutuga. Pireti küsimuse peale, et kuhu surnu siis kadus, vaatas ta politseinikule külmalt otsa. „Selle eest saate palka teie,” lausus ta jäiselt. Solvumisele ja tahtmatule antipaatiale vaatamata polnud Piretil reporterile hetkel midagi ette heita. Sestap läks ta äsja saabunud lisajõududele ümbruskonna läbiotsimiseks korraldusi jagama. Marko vestles samal ajal kohaliku konstaabli Tarmo Ritsinguga. Nooruslik lokkispäine mees oli keskmist kasvu ja trimmis kehaga. Tema kõrval seisis Erki, korratu välimusega poisinolk, kes kohmakalt jalalt jalale tammudes seletusi andis. Nagu kitkutud varesepoeg, muigas Piret ja kiirustas talle käega viipava korrakaitsja juurde. 22
„Vaata siia!” rõõmustas noormees. „Näe, tolle raudkivi taga.” Esimese pilguga ei märganud neiu midagi, aga siis nägi ta rohupuhma varjus lebavat taskuformaadis märkmikku. Neiu kükitas maha ja uuris mõtlikult pooleldi samblasse peitunud eset. „Mis teil siin on?” päris oma jutuajamise korraks katkestanud ja kohale tõtanud Marko, jäädes samuti maas olevat märkmikku altkulmu vahtima. „Oota!” käratas ta noorele politseinikule, kes mõtlematult käe välja sirutas. „Sõrmejäljed!” „Vabandust, unustasin,” kohmetus linalakk näost punetama hakates. „Nii elementaarseid asju ei tohi unustada,” noomis uurija, seejärel kohe leebudes. „Aga leid väärib kiitust!” Seejärel viipas Marko kutsuvalt lähima kriminalisti poole. „Kaua teil siit näpujälgede võtmine aega võtab?” Vastus meest ei rahuldanud, ent ta pidi sellega leppima. „Hüva, aga võtke see raamatukene käsile esimeses järjekorras. Kõigepealt loomulikult kaaned, siis ka lehthaaval. Ja ole hea, Elina, sirvi seda enne ettevaatlikult, ega seal kellegi nime või aadressi kirjas pole!” Tuttav naiskriminalist noogutas, lehitses vilunult suhteliselt õhukest märkmikku ja poetas selle siis kilekotikesse. „Ei midagi, millest kinni hakata,” teatas Elina ja läks teiste juurde tagasi. „Jälle kummaline.” „Mida sa seal pomised?” pöördus Marko paarimehe poole. „Mulle tundub see saamatu lavastusena. Rekvisiit on võibolla just meie eksitamiseks siia asetatud. Laip viidi minema, aga asitõend jäeti sündmuskohale,” prunditas Piret huuli. „Nime ja aadressi seal paraku ju polnud, kui need hiljem siiski välja ei tule. Aga vaevalt – Elina on kogenud kriminalist. Ent 23
motiivist olenemata võib see asjandus meid siiski edasi juhatada. Aga kõigepealt oleks vaja hukkunu üles leida.” „Mida too kohalik noorsand ka pajatas?” „Ah see hädapätakas,” muigas paarimees irooniliselt. „Lühidalt öeldes olid nad siin lähedal jõekäärus paraja pundiga kärakat pannud, aga vaevalt nad peale pudelite seal midagi muud ülepea märkasid. Lähme lõpetame tolle jutu ära!” Vahepeal oli Erkile meelde tulnud, et rahvast oli seal vist liikunud küll. Ilm oli ju ütlemata ilus. „Kas seal võõraid ka käis?” uuris Piret. „Muidugi mitte, sest labrakas oli võimas ja keegi ligi ei kippunud. Ah jah, üks vanatoi passis küll raiesmikul. Aeg-ajalt pistis pea võsast välja ja muudkui jõllitas meid. Isegi binokliga.” „Huvitav, et te seda sallisite?” usutles Tarmo. „Ma ise imestasin ka,” irvitas Erki. „Viikmaa Raivo tahtiski talle tutaka ära panna, aga Lennu segas vahele: too olevat tema kunagise kuti isa. Kaspar olevat kodust mõne aja eest jalga lasknud ja vana otsivat teda taga. Ilmselt lootis paps poega nende vanas kodukohas kohata ja küllap ta seepärast siin nüüd valvaski. Tal oli raiesmikul isegi telk üles seatud.” Marko köhatas. „Oskad sa meid Lennu juurde juhatada?” Poiss pidas natuke vahet ja lisas siis temasuguse kraade kohta ootamatu alandlikkusega: „Viige mind Sakku tagasi, mul on õudne pohmakas … Siis näitan ka Leena kodu ära. Las ta ise seletab.” „Kui sa juba selles vanuses pohmelliga hädas oled, mis sust siis hiljem saab,” ärritus Helle. „Aga vähemalt narkotsist olen ma puhas.” Marko kõõritas küsivalt Pireti poole. Paarimees noogutas ning uurija lubas armulikult: „Olgu pealegi, aga vaata ette … Ja uurimise 24
huvides võime sind veel uuesti üle kuulata. Konstaabel sõidutab sind koos Hellega otse treppi.” Seejärel pöördus Marko kohaliku korravalvuri poole: „Sa vestle viivitamatult Leenaga ja kanna tulemustest kohe ette! Toksi mu telefoninumber oma mobiili.” Tarmo noogutas asjalikult ja kiirustas auto poole. „Oodake!” hõikas Piret. „Sa, Erki, näita mulle kaardilt, kus te eile pidutsesite ja kus selle papi telk asub.” Marko tänas sellal Hellet, lugedes talle ühtlasi sõnad peale – et ta lehes esialgu mitte midagi ei avaldaks ja et ta hiljemgi kõik seda juhtumit kirjeldavad artiklid enne ilmumist neile lugeda annaks. Säärane nõue vallandas ägeda protesti, kuid teised autos juba ootasid. Juht andis kärsitult signaali ja vaidlus jäi esialgu pooleli. „Lähme otsime nüüd tolle telkija üles,” lausus Piret. „Ehk on mees veel seal.” „Nii teemegi. Siin on sündmuspaiga läbikammimisega hulk rahvast ametis, eks varsti hüppame taas siit läbi.” „Jah, vahemaa on napilt kilomeeter.” „Selge – seega siinsamas. Oma teadmisi me tolle piiluja ees muidugi ei paljasta.” „Loomulikult mitte!” nõustus Piret.
25