Maddie
Kaksteist nädalat varem
Tipin otsinguruutu „Kas ma peaksin terapeudi poole pöörduma?“. Tundub, et selline otsing on Google’is populaarne. Teema kohta on kõvasti infot. Lehekülgede kaupa teste, mille sooritamine aitab otsustada, kas teraapia oleks omal kohal. Kui jah, siis mis laadi teraapia? Psühhiaater või psühholoog? Milline on teie peamine probleem? Seda kõike on liiga palju. Võiksin siin terve öö istuda. Kui Ian läinud on, siis ehk teengi seda. Ian liigub sahtleid avades ja sulgedes minu suunas. „Kas sa mu väikest telefonilaadijat oled näinud?“ küsib mees, kulm kipras. „Kaasaskantavat?“ „Ei,“ vastan, sõrm sülearvuti kohal ootevalmis, et tema lähemale jõudes otsing ära peita ja Facebook avada. Ta läheb minema. Taas asja kallale. Hakkan küsimustikke sirvima. Mõned on selged ja konkreetsed. Vali jah- või ei-vastus. Olen paljude asjade pärast oma elus ärevil või hirmul. Hea küll, jah. Kardan, et kaotan asjade üle kontrolli, lähen hulluks või suren. Kõik kolm peavad paika! Mul on mõnikord tunne, otsekui valitseks mu teadvuse üle mõni teine inimene või olend. Mm, ei. Aga see kõlab päris lahedalt. · 7 ·
Ma usun, et mu väljanägemisega on midagi lahti. Pean paratamatult vaikselt naerda turtsatama. Oh taevake. Nad peaksid mind nägema. Mõned küsimused kisuvad ikka täiesti metsa poole.
Kas te tunnete end ebamugavalt 1) kaine peaga baaris karaoket lauldes? 2) Üksipäini hämaralt valgustatud ööklubis tantsides? 3) Helistades võhivõõrale oma magamistoast, kui keegi teine ei kuule?
Ehk ma polegi nii segane, nagu esimese hooga arvasin. Mind juba kaine peaga ühestki karaokebaarist ei leiaks. Ian tuiskab taas pobisedes läbi toa. „Kell on olemas, telefon, pass …“ Mees vaatab vilksamisi minu poole, kuid ta on mõtetega ilmselgelt kusagil mujal. Üritan naeratada, kuid loobun. Mu silmal on seejuures liiga valus. Sõrm on taas ootevalmis juhuks, kui ta peaks vaatama tulema, millega ma tegelen. Juhuks, kui pean taas klõpsama Facebooki lehel ja näitama talle nunnut videot üle teineteise kargavatest kitsetalledest, mille üks mu sõber just postitas. Järgmine küsimus. Kas te varjate midagi? See on nii lihtne. Nii konkreetne. See on peaaegu üleloomulik. Otsekui teaks kuskil keegi, et ma ei tohiks mõelda asjadele, millele mõtlen. Ian ei tea mu plaanist abi otsida midagi. Ta poleks sellega nõus. Ta ütleks midagi stiilis: „Nad kõik on šarlatanid, sa ju tead seda. Ja pealegi pole sul häda midagi. Meil pole häda midagi. Kõik on ideaalne.“ Või siis ütleb ta sedasama, mida kuulsin kahe nädala eest. Vahetult enne seda, kui ma haiget sain. „Sa oled ikka üks hea eluga ära hellitatud lipakas.“ · 8 ·
Tapmise päev
Meadowlark oli Kansas Cityst pooleteise tunni tee kaugusel asuv väikelinn. Hädaabiteenistus asus bensiinijaama avalikku käimlat meenutava ühekorruselise tellistest politseijaoskonna hoone klaustrofoobses tagatoas. Kell oli kümme õhtul ning Nick Cooper kõne saabudes üksi. „Üheksa-üks-üks, millega ...“ ütles mees kohvi sisse panekuks suhkrupakki avades ükskõikselt kõrvaklappide mikrofoni. Ta ei jõudnud oma küsimust lõpetada. Liinilt kostsid lapse hootised metsikud kriisked ja naise halin. „Kullake, palun mine ülemisele korrusele tagasi.“ Naise hääl oli tungiv. „Palun! Mine! Mine juba!“ Ja järsku karjatas naine: „Oh jumal!“ „Proua, millega ma saan aidata?“ nõudis mees ja lõi arvuti poole viskudes kohvitassi kummuli. Ta sundis end rahulikuks jääma, kuid ta kõrvu kostev hirmunud lapse hääl oli ütlemata häiriv. Mehe sõrmed oli korraga sama hästi kui kasutud. Tema arvuti ekraanile ilmus aadress. „Palun, proua, kas te saaksite ...“ „Tulge kähku!“ karjus naine. „Palun aidake meid! Kiiresti!“ Kaheksa sekundit pärast aadressilt Lincoln Street 2240 tulnud kõne algust kaotas Nick helistajaga ühenduse. Naissoost helistaja ahmis õhku ja ütles ahastava häälega: „Ei!“ Seejärel kostis heli, mida mees põrandale kukkuva telefoni klobinaks pidas. Liin jäi tummaks. Ta üritas tagasi helistada. Edutult. Nick edastas raadio teel häireteate. „Võimalik rööv või koduvägivalla juhtum aadressil Lincoln Street 2240,“ ütles mees, · 9 ·
rääkides nii kiiresti, kui suu lubas. „Majas viibivad naine ja laps. Lisateavet ei ole, kõne katkes. Ühendust taastada ei õnnestunud. Side lõpp.“ Inspektor Diana Varga vastas paari sekundi jooksul. „Dispetšer, siin 808. Olen juba teel sündmuskohale.“ Nick haaras telefoni ja otsis kiirvalikust Barry Shippsi numbri. Barry oli Meadowlarki kahest uurijast tõenäoliselt kiirem reageerija, kuigi tema polnud tegelikult valves ja tõenäoliselt isegi mitte raadio läheduses. „Uurija Shipps kuuleb.“ „Uurija,“ ütles Nick. „Siinpool dispetšer. Kas sa saad olla valmis võimalikuks väljakutseks aadressile Lincoln Street 2240?“ „Ma saan midagi veel paremat teha,“ vastas Shipps. „Ma tangin parasjagu tänava otsas Casey’s Generalis autot.“ Hetk hiljem oli Shipps juba autoraadio juures. „Dispetšer, siin Shipps. Olen teel.“ Nick kuulis taas Diane’i häält. „Ja mina pöörasin just Victorylt 223ndale. Peaaegu kohal.“ „Selge, 808.“ Nick oleks peaaegu soovitanud naisel ettevaatlik olla. Ta sai siiski sõnasabast kinni. Iga kord Diane’i teele saates tabas ta end Van Morrisoni laulu „Brown Eyed Girl“ vilistamas. Mees tõmbas sügavalt hinge ja pani värisevad käed sülle kokku. Meadowlark oli valdavalt valge elanikkonnaga töölisklassi linn, mille ümbruses asus sinna-tänna laiali pillatud perefarme. Lisaks asus läheduses kena Crooked Crow’ nimeline kohake, õlleaed koos väikese pruulikojaga, mis inimesi päikeselistel nädalavahetustel linnast välja meelitas. Peale selle oli linnas vaid kaks restorani: Wagon Wheel ja Gambino’s. Viimaseks võimaluseks oli Walmartis asuv Subway. Ristmikul kerkiva dekoratiivkivist müürijupi küljes rippuvale tahvlile olid graveeritud sõnad „Sweet Water Creek“. · 10 ·
Inspektor Varga pööras auto kvartalisse. Piirkond oli võrdlemisi uus, selle rajamist oli alustatud vaid kuue aasta eest. Müüdud olid pooled krundid ning osa majadest veel tühjad. Paari mittemidagiütleva tiigi ja mõne hunnitu vana jalaka vahele surutud mõõduka hinnaga puitmajad oli ruumikad ja oma ilmetul moel meeldivad. Diane pööras ümber nurga ja märkas kõnniteel vedelevat punast kolmerattalist Radio Flyeri jalgratast. Hõbedane juhtraud kilgendas sihtkohast kaks maja kaugemal sirava ukseesise laterna heidetud valguses lustlikult. Aadressil Lincoln 2240 asuv maja oli üks suurematest piirkonnas ning laiutas keset maitseka maastikuarhitekti kujundatud astmeliselt allapoole kulgevat muruplatsi; halvasti hooldatud roosipõõsaste rea tagant hakkas silma terrakotakivist purskkaev. Diane’ile tundus, et siin, Sweet Water Creekis, on kõik parimas korras. Igatahes paremas korras kui tema elu. Kui naine autost välja astus ja maja ette seisma jäi, ei andnud ta intuitsioon talle märku, et siin on kuriteopaik. „Dispetšer, saabusin sihtkohta,“ ütles naine mundri rinnatasku külge kinnitatud raadiomikrofoni. Diane astus kärmelt mööda kõnniteed maja välisukse suunas. Seda raamisid kaks sihvakat igihaljast puud. Ta koputas valjusti kolm korda. „Politsei!“ hõikas naine, kuid vastust ei tulnud. Kusagilt lähedalt kostis vahetpidamata klähviva ärevil koera kila. Naine tundis, kuidas ta süda kiiremini lööma hakkas. Asi ei saa väga hull olla, kinnitas ta iseendale. See siin on Meadowlark. Ja ometi sundis miski teda kiirustama. Ta vajutas kellanuppu, andis mitu korda tungivalt kella. Seest kostis kella õõnsat kuminat. Trepilt ei hakanud kostma samme. Valitses vaikus. Uks oli puidust, kahel pool ust olid dekoratiivsed aknad. Diane piilus sisse, üritades läbi mustrilise klaasi midagi näha. Esimese asjana jäid talle silma kohe ukse kõrval seisvad kõrge säärega · 11 ·
sõjaväesaapad. Need olid kaasaegse maja ning suure ja läikima löödud heledast puidust põrandaga kummalises vastuolus. Tundus, et ukse taga oli üks suur ruum, avatud projektiga nagu mõnes linna katusekorteris. Kohe välisukse kõrvalt viis teisele korrusele looklev trepp. Alumise astme kõrval vedeles plastkildudeks purunenud elektroonikaseade, küllap lauatelefon. Diane korrigeeris veidi oma vaatenurka. Nüüd oli maja sisemus paremini näha. Naisel jäi hing kinni. Ilusal heledal puitpinnal olid plekid. Keset tuba laiutas midagi punast. Naise süda tagus rinnus nagu pöörane. Siin ei ole kõik korras, nagu ta lootnud oli. Ja Nick oli maininud last. „Dispetšer, ma vaatan praegu aknast sisse ja näen midagi, mis meenutab suures koguses värsket verd,“ ütles ta mikrofoni valjemalt, kui kavatsenud oli. „Võimalik surmajuhtum. Ma vajan abiväge ja parameedikuid.“ Ta kobas vaevumärgatavat paanikat tundes kabuuri järele, et sealt poolautomaatne Glock kätte saada, ning tõstis selle ettevaatlikult laskeasendisse. Ta helistas veel kord uksekella. „Politsei!“ hüüdis ta uuesti, seekord valjema ja ägedama häälega. Naine katsus ust ja tõukas seda õlaga. Uks oli lukus ja tugev. Diane jooksis teist sissepääsu otsides mööda maja varjulist lõunapoolset külge. Joostes kuulis ta, kuidas Nick raadio teel uue hädakutsungi esitas ja kõiki üksusi appi kutsus. Ta libises ümber nurga pöörates poris ning suutis end vaba kätt kasutades püsti hoida. Nüüdseks oli aru saada, et ahastav koer haukus tagahoovis. Põõsarea otsas oli sepistatud tara, milles oli värav. See oli katki ja kummipaelaga kinni seotud. Diane rapsis meeleheitlikult, et roostes kaadervärki lahti saada. „Ära nüüd jama!“ sosistas ta ängistust tundes. Viimaks andis pael järele ja hinged tõid kuuldavale küünte üle tahvli vedamist meenutava kohutava kriipiva heli. Kui ta läbi tagahoovi liikuma · 12 ·
hakkas, andsid kaks politseinikku järgemööda teada, et on teel sündmuskohale. Diane küsis: „Shipps? Kaua sul läheb?“ Kuularist kostis mehe hääl. „Viis minutit.“ „Selge.“ Diane astus millelegi, mis ta talla all valjusti kiunatas. „Raisk,“ sosistas naine ja nägi maha vaadates saapa all pardikujulist koera mänguasja. Kui ta kaugemale jõudis ning silmad pimedusega harjusid, nägi ta mitut kõrgeks kasvanud muru ja umbrohu sees vedelevat ära näritud vana kollast tennisepalli. Terrassi servas laiutas hiiglasuur roheline kilpkonnakujuline plastliivakast. Selle kõrval seisis väikelapsele mõeldud lauabassein, täpselt sobiva kõrgusega, et selle kõrval oleks mõnus seista ning vesiratta pöörlema panemiseks värviküllaseid topsikuid kasutada. Naine meenutas naabermaja lähedal nähtud punast kolmerattalist jalgratast ning nägi vaimusilmas pontsakaid väntavaid lapsejalgu. Mööda kõnniteed sööstev väike kolmerattaline jalgratas, mille keegi oli uut seiklust otsima minnes tagasi vaatamata kõrvale heitnud. Niisiis oli Nickil õigus olnud. Nüüd oli Diane kindel, et sündmuskohal viibides on tema jaoks esmatähtis lapse päästmine. Maja tagaküljel asuvaid aknaid katvate luukide vahelt immitses valgust ning Diane hoidis end üle terrassi ukse poole liikudes küüru ja seina ligi. Ta nägi nüüd haukuvat koera. Neid oli tegelikult kaks: väikesed mustvalged Bostoni terjerid. Ärevil, kuid armsad olendid; ukse taha jätmine näis neis hämmingut tekitavat. Nende silmad olid suured ja niisked, mõlemad hingeldasid ja tammusid täiesti endast väljas olles edasi-tagasi. Diane katsus linki. „Tagumine uks ei ole lukus,“ ütles naine mikrofoni. Nick reageeris esimesena. „Parameedikuid on teavitatud. Nad teavad, et ootad teise politseiniku saabumist. Ma käskisin neil aadressil Lincoln 2218 positsiooni sisse võtta ja info ootele jääda.“ · 13 ·
„Selge,“ vastas Diane. Nick teadis, kuidas asjad peavad käima. Naine pidi enne majja sisenemist kindlasti teise politseiniku saabumise ära ootama. Üksi sisenedes rikub ta reegleid. Tal tuleks probleeme. Diane vaatas vilksamisi üle õla liivakasti poole. Lauabasseini poole. Ja jõudis otsusele. Ta kaotab pigem töö kui lapse elu. Diane lükkas ust sissepoole ja takistas jalaga sisenema kippuvaid koeri. Naine laskis uksel enda järelt vaikselt kinni vajuda. Ta heitis sügavamale maja sisemusse hiilides pilgu selja taha. Mõlemad Bostoni terjerid olid esikäpad vastu ukseklaasi surunud, sõtkusid ja palusid, meelitasid teda tagasi tulema, neidki sisse laskma. Tagauks avanes alumise korruse tagumisse nurka, ümmarguse klaasist hommikusöögilaua ja nelja tooli kõrvale. Tühi veinipudel oli vastu seina veerenud. Laual oli veel üks pudel veini ja põrandal laua all seisis Stoli eliitviina elegantne silinder. Diane polnud eriline toidusnoob, kuid märkas siiski, et siin polnud tegu mingi odava pokkeripeoga, kus pakutakse dippe ja kartulikrõpse. Keset lauda seisis paks puust lõikelaud, mida kattis osaliselt söödud assortii oliividest, salaamist, kreekeritest, juustust ja viinamarjadest. Naine püüdis küll keskenduda kogu stseenile, kuid vereplekki oli raske mitte märgata. Niipea, kui ta pilgu tõstis ja üle avara ruumi vaatas, vahtis see talle taas vastu. Hüpnotiseeriv. Iiveldust tekitav. Ruum oli küll avatud projektiga, kuid seda täitsid toolid ja diivan ning raamaturiiulid, konsoollauad ja põrandalambid. Peidupaiku oli igal pool. Naine liikus ettevaatlikult edasi, püstol laskevalmis ning pilk ühest vaiksest nurgakesest teise vilamas. Söögilauast mööda nihkudes pidi ta jalge ette vaatama. Maas vedelesid mitme klaasi tükid, kõikjal olid suured ja väikesed klaasikillud. Üks neljast kollase polstriga lauda ümbritsevast · 14 ·
toolist oli kummuli paisatud ja teist määris tume plekk. Ümber läinud tooli kõrval vedeles vettinud foto. Diane kummardus, et seda paremini näha. Fotol oli kaks brünetti naist. Nii palju sai Diane tuulest sasitud juuste järgi aru. Nad seisid kahekesi ebahariliku välimusega hoone ees. Selle välimus meenutas Lähis-Ida, tegemist oleks olnud otsekui ilma minaretita mošeega. Põrandale valgunud vedelik, mis see ka polnuks, oli paberisse imbunud ja naiste näojooned kokku sulatanud. Diane kujutas ette, kuidas keegi vaid veidi aega tagasi seda käes hoides laua taga istus. Meenutades? Kas mäletad veel, kuidas me …? Jah, las ma toon foto. Elutoaosa eraldas köögist poolkuukujuline saar. Selle ääres seisis mitu kõrget tooli. Alles söögilaust möödudes avanes Diane’il võimalus üle baarileti näha. Väikesed loigud olid erineva läbimõõduga ja jätsid mulje vihmajärgsest kõnniteest. Ainult et need olid veripunased. Neist eemale juhtivad piisad meenutasid helmekeed, need olid otsekui nöörile lükitud verised pärlid. Veresaun oli aset leidnud külmkapi ja baarileti sisekülje vahel, kus asusid kraanikauss ja nõudepesumasin. Ümbritsevaid seinu ja seadmeid katsid pritsmed. Diane tundis, kuidas kurgus nöörima hakkas. Külmkapi esikülge tapetseerisid näpuvärvidega maalitud pildid, mida nüüd kirjasid kunstipäraselt tibatillukesed punased täpid; õudusunenägu meenutav vihm oli sadanud viltu üle kenade kastmajade, mille ees seisis kolmeliikmeline kriipsujukuperekond, taevas olid kohevad pilved ja õnneliku näoga päike. Verepiiskade helmekee viis köögis laiutavatest lompidest ruumi keskel asuva suure laraka juurde. See oli ilma kindlate piirjoonteta, otsekui oleks keegi üritanud seda ära pühkida, ning Diane kujutas ette, kuidas keegi oli end neljakäpakil edasi lohistanud, kuni tal õnnestus end veel ühes katses oma elu · 15 ·
päästa püsti vedada. Ta tundis endas mõistusevastast soovi last hüüdes läbi maja tormata, kuid ta oli üksi majja sisenedes ühte reeglit juba rikkunud. Ruumi teises otsas rippus seinal ovaalne puidust Aafrika mask, mille silma- ja suuavad teda õudust täis pilguga vahtisid. Diane vaatas närviliselt üle õla sõpradele mõeldud veini- ja juustuõhtuks kaetud laua poole. Siis vaatas ta jälle otse ette, kus jube inimverest rada teda edasi astuma meelitas, uurima, milline kirjeldamatu sündmus oli seal aset leidnud.
· 16 ·
Maddie
Kümme nädalat varem
Naise pilk pöördub üha mu näo vasaku poole juurde tagasi. Ta vaatab eemale, akna poole, ta kodukontorist paistva kunstliku tiigi suunas, aga üsna pea on ta pilk tagasi koha juures, kust mind kinni traageldati. Ma ei tea, mis sellest välja tuleb. Naine kirjeldab end oma kodulehel kui „ennekõike hinnanguid mitte andvat, mõistvat ning diskreetset psühholoogi, kel on suuri kogemusi kirjutamisteraapia kasutamisel ärevuse ravis“. No aga kurat võtaks, lõpetagu siis see jõllitamine. Olen talle juba öelnud, et olen siin, kuna tahaksin oma närvilisusest vabaneda. Naine naeratab mulle. Juba parem. Ta lausub sillerdava reklaamihäälega: „Kirjutamisteraapias kasutatakse mitmeid erinevaid äärmiselt abistavaid harjutusi. Mulle meeldib nende juures kõige enam see, et nende abil on võimalik minna just nii kaugele ja sügavale, kui kujutlusvõime ja seesmised piirangud lubavad. Me katsetame erinevaid lähenemisnurki ja vaatame ...“ naine kallutab pea ilmselgelt hoolega harjutatud, kuid ometi veidralt ligitõmbaval viisil viltu „... mis sulle kõige paremini sobib. Maddie.“ Noogutan, ja mu vasaku näopoole katteks tõmmatud juuksed ilmselt liiguvad pisut kõrvale. Naine küll üritab väga rahulikuna mõjuda, kuid ta huvi asja vastu on ilmselge. See ei üllata · 17 ·
mind. Sinikas on küll peaaegu kadunud, aga üldine pilt siiski päris jube. Tunnen julgust kadumas. Mul on tarvis, et see toimiks, kuid naine ei vasta mu ootustele. Kirjutamisteraapia oli minu jaoks oluline ja siinkandis ei ole valikuid just eriti palju. Kui ma valisin välja dr Camilla Jonesi, kelle erapraksis asub Overland Parkis, siis kujutasin teda endale ette peenes kostüümis ja vanaemalike madalate kingadega. Lahked silmad. Hõbedased juuksed. See naine, see Camilla, ütles mulle, et ta nimi riimib nimega Pamela. Misasja? Ta tahab, et nimetaksin teda Cami J-ks, mitte dr Jonesiks. Ta kannab avarat lillelist lahtiste õlgadega T-särki, joogapükse ja nokkmütsi. Ma ei tahaks küll välisele keskenduda, kuid pean siiski mainima, et mütsi kaunistavad väikesed kristallid. See on nendega üleni kaetud. Mütsi kõige silmatorkavamaks elemendiks on hiiglaslik sillerdavatest kivikestest iiriseõis. See häirib mind. Vaatamata oma hullult heale väljanägemisele peab see naine olema vähemalt kuuekümnendates. Aga no tõepoolest. Ma tõesti ei tahtnud endale zumbatreeneri välimusega psühholoogi. Viimaks vaatab ta mulle silma. „Maddie?“ „Jah?“ Ma ei tea miks, aga ma surun käsi rusikasse ja lõdvestan need seejärel. Ma sain kunagi kirjutamise tõttu karpaalkanali sündroomi ja tegin nii, kui randmed ennast tunda andsid. Lõpetan oma tegevuse. „Asume õige asja juurde ja alustame tasapisi. Ma tahan, et paneksid kirja kakskümmend asja, mis sinus ärevust tekitavad.“ Naine ulatab mulle joonelise paberilehe ja kirjutusvahendi. „Püüa sellele võimalikult vähe mõelda. Lihtsalt pane kirja, mis sind hirmutab, kurvastab või närviliseks teeb. Kirjuta üles esimesena pähe tulevad asjad.“ „Hea küll.“ 1. Kui Charlie nutab. Kui Charliega midagi halba juhtub. · 18 ·
2. Kui Ian keldris viina joob. Või kui ta üles ei ärka. 3. Kui keegi koolis laste pihta tulistab või kui üldse keegi läheb ja hakkab suvaliselt inimeste, eriti laste pihta tulistama. Mulle ei meeldi ka relvade hoidmine kodus. 4. Kui keegi sõidab Prantsusmaal hiiglasliku veoautoga promenaadil jalutavate inimeste sekka ja nad ära tapab. 5. ISIS. 6. See kõlab napakalt, aga tunnen hirmu, kui pean minema kuskile uute inimestega kohtuma ja nad kõik istuvad ringis ja ma pean neile endast rääkima. Enam ma Meadowlarki emade hilisele hommikueinele ei lähe. 7. Kui minu ees trenažööri tallanud Lähis-Ida kutt trenažöörilt maha tuleb ja minema läheb ja oma suure seljakoti maha jätab. 8. Kui ma koeri hõikan ja nad ei tule ja ma ei leia neid üles. (Ilmselt seetõttu, mis eile õhtul juhtus. Nad kaevasid end aia alt välja, aga auto alla ei jäänud. Parandasin selle koha ära, kust nad välja said.) 9. Kui mu vanemad või Charlie haigeks jäävad. Uued tapvad gripiviirused. 10. Kui Ian töötab ohtlikes riikides. Väga paljud asjad võivad viltu minna. 11. Matused. Haiglad ja järved. 12. Kui Ian Charlie peale vihastab. 13. Et alligaator võib Disney laguunist välja karata ja väikese poisi otse ta isa sülest ära napsata. 14. Kui mu süda kontrollimatult peksab. Seda juhtub reeglina siis, kui ma hakkan Joannast puudust tundma ja mõtlen sellele, kuidas ta mind tõenäoliselt endiselt vihkab. 15. Uppumine, eriti see, kui meri väikeseid uppunud Süüria lapsi rannale kannab. Ma ei tule sellega päevade kaupa toime ja näen unes, kuidas Charlie upub, ja muretsen · 19 ·
mõnikord selle pärast, et koerad võivad uppuda. Tõusulained. 16. Kui ma Charliega parki lähen ja ta on äkki kuskile kadunud ja ma ei leia teda üles. 17. Pimedus mõnes inimeses. Näiteks nagu see mees seal Saksamaal, kes mingile teisele mehele maksis, et too teda jupikaupa lõiguks, toiduks valmistaks ja ära sööks. 18. Kui Charlie nutab. 19. Kui ma pean Charlie Iani hoolde jätma. 20. Kui mul midagi viga on. Libistan paberilehe Cami J ette, kelle väga liibuvaid seitsmekümnendate stiilis alt laienevaid joogapükse ma olen nüüd saanud paremini silmitseda ja tunnen nüüd kiusatust teda salaja hoopis Pepuprao-Camiks nimetada. Ta hakkab vaikides mu nimekirja lugema. Ütlen: „Ma vist kordasin ennast. Kirjutasin kaks korda „Kui Charlie nutab“.“ Ta noogutab ja keskendub mu nimekirjale. „Kordamine võib palju informatsiooni anda.“ Mõne minuti möödudes vaatab ta minu poole ning seekord ei vaevu ta diskreetne olema. Naise pilk kulgeb mööda mu huultest laubani ulatuvat hävingut üles ja siis alla tagasi. „Kas see on valus ka?“ „Kui ma naeratan. Natuke.“ „Kas sellepärast sa ei naeratagi?“ „Ei naerata või? Enda meelest ma küll naeratan.“ Seejärel naeratan selle tõestamiseks. „Oled sa plastikakirurgi juures käinud?“ „Ei. Aga ilmselt lõpuks lähen.“ Tõtt-öelda olen ma alati olnud välimusega, mida mu vanaema kirjeldas sõnadega jolie laide. Inetult ilus. Mu silmad on kummalised ja kahvatuhallid. Naeratus on asümmeetriline ja näokujus on midagi rebaselikku. Ma pole · 20 ·
iialgi meeste tähelepanust puudust tundnud, kuid tean, et mu veetluse taga on just mu veidrus. Ma pole veel otsustanud, kas kujunev arm hakkab mulle meeldima või mitte. Teinekord end peeglist silmitsedes tundub mulle, et nüüd olen ma raamatuna palju ausama kaane saanud. Cami J noogutab, ta silmad on emalikust empaatiast niisked. Ta koputab vastu paberilehte. „Sa tegeled päris palju asjaga, mida meie nimetame katastroofitsemiseks.“ „See on minu jaoks uus sõna.“ „Nüüd, mil igalt poolt tuleb pidevalt halbu uudiseid, muutub see järjest tavalisemaks. See on mõistusevastane hirm katastroofide ees. Endale või enda jaoks kallitele inimestele kaela sadavate äärmiselt harukordsete tragöödiate esinemise võimalust on lihtne üle hinnata.“ Kaalun hetkeks võimalust rääkida naisele oma lähedastest kokkupuudetest harukordsete tragöödiatega, kuid otsustan selle hilisemaks jätta. Ütlen selle asemel lihtsalt: „Õnnetusi juhtub. Igasuguseid ja igal ajal.“ „Igasuguseid? Alligaator?“ Ta naeratab, naaldub ettepoole ja pilgutab silma. „Saksamaa kannibalid?“ Kehitan õlgu ja siis ei suuda ma end tagasi hoida. Ma hakkan naerma. Saksamaa kannibalid. „Aga selle taga on midagi muud,“ ütleb naine, kogu zumbaõhustik on kadunud ja ta on korraga surmtõsine. „Kas sa tahaksid mulle oma suhtest Ianiga natuke rohkem rääkida? Kas ta on Charlie isa?“ Noogutan. Ja et asi selge oleks – ma tahaksin talle väga Ianist rääkida. Ausalt, sest see on üks vinge lugu. Aga mingil põhjusel ei suuda ma ühtäkki rääkida ja mõte sellest, mis Ianiga juhtunud on, pole korraga mulle jõukohane. Tunnen end halvatuna, keel on otsekui mu suhu topitud limane kala, ninas on soine vesi. Seda tuleb mõnikord ette. Mäletan, kuidas ma vee all kinni olin, · 21 ·
nägu veepinnast vaid mõne sentimeetri kaugusel, mu silmad läksid pungi ja õhk oli nii lähedal ja kutsuv, et avasin hingamiseks suu … Vesi voolas mulle suhu ja kõrist alla. See võttis üle ja oligi kõik. Kõik oli teistsugune. „Kus teil siin tualettruum on, palun?“ suudan endast tõustes välja pigistada. „Mul läheb süda pahaks.“
· 22 ·
Maddie
2001
Charlie isa. Mu elu armastus. Ian. Oodake. Las ma alustan päris algusest. Ma olin „heategija“. Paljud mu sõbrad olid samuti “heategijad“. Toona elasin ma maailmajaos, mida suurem osa reisijuhtidest isegi mainima ei vaevu. Ja isegi kui mainivad, siis kasutavad selle kirjeldamiseks sõnu „sõjast laastatud, vaesunud, seadused siin ei kehti“. Kõik need kolm kirjeldust pakkusid mulle sel ajal pinget. Minu jaoks oli põnev elada paigas, mida mõnikord Euroopa kõige pimedamaks ja unustatumaks nurgataguseks nimetati. Niisiis oli mul parasjagu just käsil filantroobifaas ning ma õpetasin vaestele tudengitele inglise keelt ühes endises Nõukogude bloki riikidest, mida kõiki kokku Balkanimaadeks nimetati. Elasin Bulgaarias, mu parim sõber Joanna elas kohe kõrvalriigis, vähetuntud, kuid väga plahvatusohtlikus kohas nimega Makedoonia. Ianiga kohtusin esimest korda mingil rahakogumisüritusel. Kõlab maru igavalt, eks ole? Igatahes oli tema kõike muud kui igav. Me olime Ohridis, turistidele mõeldud kuurordis Makedoonia pealinnast Skopjest mõne tunni tee kaugusel lõunas, üsna Kreeka piiri ääres. See on oma hooldamata moel maaliline paik mäeküljele ehitatud majakestega, kust avanes vaade järve päikeselaigulisele veele. Kõrgeimas punktis, kust lõuna suunal paistis · 23 ·
Kreeka, kerkis kupliga piltilus kolmeteistkümnendal sajandil ehitatud Püha Johannese kirik, sedavõrd võluv ja rahulik, et pani täielikult unustama ebakõla, mida seda ümbritsev küla pakkus. Käänulistel kõrvaltänavatel ja platsidel tunglevate inimeste omavaheliste käekatsutavate pingeteta olnuks Ohrid meeldiv ja võluv paik. Selle asemel oli see puhkusepiirkond täis kahe omavahel sõjajalal oleva religiooni esindajaid ja mulle tundus alati, et kõik silmitsesid teisi enda ümber pilguga, mis oli tulvil verejanu ja kahtlustamist. Riik seisis parasjagu kodusõja lävel. Punase Risti tuluõhtu oli õhtusöök koos etendusega päevinäinud kõrtsis, mis kükitas mudase järvekalda kohal ebakindlatel vettinud puidust palkidel. Joanna töötas Makedooniat ümbritsevates põgenikelaagrites elavate naiste ja lastega. Tema ülemus Elaine Washington C.D.-st oli palunud tal heategevusüritusel osaleda ja talle kaks piletit andnud. Joanna käis mulle peale, et talle nädalavahetuseks külla tuleksin ning temaga kaasa läheksin. Joannal oli kombeks närvitsedes või igavledes oma juukseid palmitsema hakata. Nüüd kössitas ta viina ja tooniku kohal, sõrmed juuste kallal ametis, pähklikarva silmad jälgimas õhtusöögilaudade ümber sagivaid ja endale istekohta otsivaid halli hiirekese välimusega intellektuaale. „Sa ainult mõtle,“ ütles ta, „me võiksime praegu kuskil mujal värvi kuivamist jälgida ja meil oleks palju-palju huvitavam.“ „Tasuta joogid,“ ütlesin mina. Toimuv ei läinud mulle korda. „Äkki peaksime lihtsalt ära minema?“ küsis ta end silmade särades ja ootamatu innuga sirgu ajades. „Kui sul sellest probleeme ei teki,“ vastasin, avalikult pagemist toetades. Tüdruk vajus taas norgu. „Vabalt võib tekkida. Aga kui sa aitad mul mõnele tähtsale ninale natuke pugeda, siis on minu meelest igati mõeldav tunni aja pärast jalga lasta.“ · 24 ·
Sel hetkel sisenesid kolm meest, kellest üks oli väga pikka kasvu ja vähemalt eemalt vaadates ehmatavalt nägus. Kummardusin sõbranna poole ja sosistasin: „Kas tema on ka tähtsate ninade nimekirjas? Ma vist oleksin valmis vabatahtlikuks hakkama.“ Joanna naaldus toolileenile ja naeris. „Oi ei. Ma võin sulle kinnitada, et pole seda meest elu seeski näinud.“ „Kuule,“ ütlesin mehe kaaslasi märgates. „Kas see ei ole mitte su sõber Maakas Buck? Ameerika saatkonnast?“ „Oh sa säde, on tõepoolest,“ vastas Joanna tõustes ja kolmikut viipega meie laua juurde kutsudes. Maakas Buck oli hüüdnimi, mille olime andnud härra Buck Snyderile, Ameerika saatkonna vuntside ja jänesehammastega sõjaväeatašeele, kellele Joanna mõnikord põgenikelaagrite turvalisuse küsimuste arutamiseks helistas. Nime Maakas Buck sai ta pärast seda, kui oli ühel õhtul napsise peaga terve õhtusöögi aja oma lõunaosariikide hääldusega ärbelnud: „Tead, kõiki neid Balkani naisi muu lihtsalt ei koti. Räägitagu mida tahes. Piisab sellest, kui näitad neile oma suurt sinist, ja saadki otsa märjaks.“ „Suur sinine“ tähendas Maakas Bucki kõnepruugis Ameerika passi. Teeseldes, et me ei jälgigi tegelikult meeste iga liigutust, jäime Joannaga ootama, kas nad ka tegelikult meie juurde istuma tulevad. Jo sirutas käe, et mu käsivart puudutada, ja ütles: „Suur tänu, et sa kaasa tulid. Mul on nii hea meel, et ma siin üksi pole.“ Olin sel konkreetsel juhul mind ees ootavasse jubedasse bussisõitu pisut tõrksalt suhtunud. Kokkupõrge Makedoonia kristlastest enamuse ja aina kasvava moslemitest vähemuse vahel oli hiljuti kaasa toonud vägivalla eskaleerumise ning sarnaselt kõigi muude paikadega regioonis hõljus ka selle tillukese mägiküla kohal tööstuslikku tossupilve meenutav vihkamis- ja pahameelepilv. Makedoonia ei olnud enam kellegi jaoks turvaline paik. · 25 ·
Samas polnud Joanna pidanud mu tulema veenmiseks mul siiski päriselt käsi väänama. Mulle meeldis väga tal külas käia ning minu jaoks tundus vedamisena, et me mõlemad pärast keskkooli lõpetamist Ida-Euroopasse elama sattusime. Küll aga tähendas see minu jaoks ebamugavat viie- kuni kaheksatunnist bussisõitu – olenevalt sellest, kui pikalt mind kahe riigi piiril kinni peeti. Lisaks olin tööst väsinud. Minu neljateistkümnekuuline Fulbrighti stipendium Bulgaarias, mis nägi ette inglise keele õpetamist Sofia ülikoolis ja aimeraamatu kirjutamist, hakkas lõpusirgele jõudma. Mu päevad koosnesid kirjutamisest, reisimisest ja õpetamisest ning ma olin enamasti õnnelik. Ma tutvusin Joanna Jasinskiga siis, kui me mõlemad keskkooliõpilastena suvise vahetusprogrammi raames Hispaanias olime. Meid mõlemat huvitasid keeled ja diskodel hispaania poistega amelemine, vene ja saksa filosoofid ja The Cure. Tutvudes tahtsime mõlemad „suurest peast“ tõlkideks saada ja rääkisime sageli omavahel teisi vihale ajades ja neid eemale tõrjudes segiläbi erinevates õpitud keeltes. Me olime pikka aega teineteise jaoks ainsad sõbrad. Joanna põhiaineks olid rahvusvahelised uuringud ja temast sai humanitaarabitöötaja, mina valisin ajakirjanduse. Lõpuks sattusime mõlemad oma töö ja õpingute tõttu endisesse Nõukogude blokki, kus saime kasutada õpitud slaavi keeli. Viimase aasta jooksul olime teineteisel paarteist korda külas käinud. Nii ei pääsenud üksildusehunt väravatest kaugemale lõrisema. Pärast paari inimesega rääkimiseks vahepeatuse tegemist hakkas Maakas Buck koos kahe teise mehega üle restorani liikuma. Mul avanes võimalus neid paremini silmitseda, kui nad sissepääsu juurest hämarusest välja astusid ja meie laua suunas tulema hakkasid. Maakas Buck polnud nii või teisiti mingi eriline kaunismees, kuid oma kahe kaaslase kõrval nägi ta välja · 26 ·
nagu pesuehtne näriline. Nad olid pikad, laiaõlgsed ja saledate puusadega. Üks neist oli blond ja inglivälimusega, lokkide ning multifilmitegelast meenutavate hiiglasuurte siniste silmadega. Teine mees oli see, kes ühekorraga mulle ja Joannale silma jäi. Ta oli rabavalt heas vormis, lohukesega lõua ja kumeraid mäekülgi meenutavate õlgadega. Mees kõndis, pilk aknatagusele järvevaatele naelutatud, olles kas mõtetesse süvenenud või oma kaaslased unustanud. Ta mõjus kartmatuna. Mehe pruunid juuksed olid külgedelt lühikesed ja pealaelt sassis ning tal olid jalas tumedad korralikult siledaks triigitud teksad. Ta rinnakorv. Mu pilk jäi sellele hetkeks pidama. Ta rinnakorv. See oli isegi täiesti jubeda aprikoosikarva päevasärgi all hingemattev. Tema riietuses oli midagi poisikeselikku, ta meenutas koolimuusikali tarvis üles löödud poisijõmpsikat. Ta klassikalised näojooned sobinuksid paremini mustvalgele fotole ja ta ise Prantsuse välikohvikusse espressotassi taha. Nooruslik riietus mõjus ta seljas kohatult ning ma mäletan end mõtlemas, kuidas minu kodulinnas Meadowlarkis Kansases oleks ta sellises aprikoosivärvilises kostüümis näole andes pastelseks pasteediks klobitud juba ainuüksi jala üle ukse tõstmise eest. Maakas Buck lõugas meid tutvustades nii valjusti, et ta oli ilmselgelt juba purjus. „Ian ja Peter, need on Joanna ja …“ Mees nipsutas korduvalt minu suunas sõrmi. „Madeline,“ ütlesin abivalmilt enda poole osutades. „Just nimelt. Nüüd tuleb meelde küll. Ian ja Peter töötavad Briti suursaadiku juures. Osa tema uuest ihukaitsemeeskonnast. Jõudsid just siia.“ Restorani teises otsas hakkas narmendavas ülikonnas akordionimängija äkki muusikat meenutavat lärmi tekitama. Joanna ütles valjusti: „Ma saan aru, et teie ülemused sundisid teid samuti vabal õhtul siia nohikute peole sõitma?“ Maakas Buck noogutas pahuralt, kuid lokkispäine blond · 27 ·
Peter kummardus ettepoole ja teatas innukalt: „Mulle räägiti, et pärast õhtusööki on rahvatantsuetendus!“ Joanna puhkes valjusti naerma, ta kena nägu roosatas heameelest. „Ahh. Sa ei kujuta ettegi, millisel arvutul hulgal rahvatantsuetendusi sul siin elades taluda tuleb. Aga mul on hea uudis ka: kõik laulud ei kõlagi nagu ohvritalle määgimine.“ Peter näis hämmingus olevat. Ta oli jumalik. Hiiglaslik, kuid samas nunnu. Võimas, kuid meeldiv. Mitte kuigi tark. Joanna puudutas mehe käsivart ja soovitas: „Istu minu kõrvale. Sa oled ametlikult mu uus lemmikinimene.“ Mina läkitasin mõned pilgud minu vastas istet võtnud Iani suunas. Mees näis olevat täielikult menüüsse süvenenud ega huvitunud vähimalgi määral ei minust ega Joannast. Ta luges seda ilmega, nagu oleks talle mürki sisse söödetud ja menüüs oleks kirjas vastumürgi valem. Mitte ükski Makedoonia kalakõrtsi menüü ei saa sedavõrd huvitav olla. Otsustasin, et teesklen samuti huvipuudust. Paar minutit hiljem kõhistas Ian omaette naerda. Ta naaldus toolikorjule, süütas sigareti ja asetas menüü avatult grafitiga kaetud puidust lauale. (Olgu öeldud, et balkanlastel pole suitsetamise vastu midagi, ei restoranis ega isegi haiglas.) Olles mõtlikult kulmu kergitanud, ajas Ian end taas sirgu ja tähendas võluva inglise aktsendiga: „Noh, ma arvan, et ma võtan kaka.“ Jo ei pilgutanud silmagi. „Meie Ameerikas ütleme „lähen kakale“, mitte „võtan kaka“, ja ehk on abi sellestki, kui ütlen, et selle info hoiame reeglina enda teada.“ „Eks ta ole abiks ikka, tänan. Aga,“ ütles Ian menüüle osutades, „ma pidasin silmas Ohridi järvekakat. Seda siin.“ „Kas see,“ jätkas ta surmtõsiselt, „või siis tänane eripakkumine, milleks on Ohridi järve kõri.“ Mees kummardus ettepoole ja ta puukoorekarva silmade pilk peatus minul. „Mida sina eelistaksid? Kas kõri või kaka?“ · 28 ·
Ta lükkas menüü minu poole. Mulle sai kohe selgeks, et inimene, kes oli ingliskeelse menüü jaoks sõnad „hõrnas“ ja „karp“ tõlkinud, oli seejuures mitu kohmakat viga teinud. „Oi, mina läheks kindla peale kõri kallale,“ vastasin. Ianile näis see lõbu pakkuvat. Äkki nägin end sellisena, nagu tema mind arvatavasti nägi. Mul oli seljas konservatiivne beež rullkaelusega pusa ning ma polnud pärast loengute lõppu oma üles pandud juukseid lahti teinud. Menüü lugemiseks olin ette pannud lugemisprillid. Tundsin end korraga läbi ja lõhki halvasti riietatud raamatukoguhoidjana, just nii ma talle ilmselt paistma pidin. „Kas tõesti?“ küsis mees. „Kes oleks osanud seda arvata. Sa tundud nii kena noor daam olevat.“ Mu põsed lõid õhetama. Mees naeratas mulle ujedalt. Ta silmad reetsid, et ta tögab mind. „Kena särk,“ andsin pahaselt vastu. Ta ju ei teadnud minust midagi. „Tänan,“ ütles tema, olles enne kärmesti kontrollinud, mis tal seljas on. Seejärel võttis ta oma tooli ning keeras selle niisuguse nurga alla, et jäi küljega minu ja näoga Joanna poole. Kuigi tüdruk oli parasjagu ametis Maakas Bucki lugude väljakannatamisega, registreeris ta selle liigutuse Ianile läkitatud pilgu ja põgusa naeratusega. Akordioni mängiv hambutu saja-aastane lendas äkki meie laua juurde nagu vampiir lehmakarja kallale ja ma hakkasin rahakotist jootraha otsima. Ian ja Peter tegid viimaks koos Maakas Buckiga minekut; viimane teatas, et tahaks mõnda „lahedamasse“ kohta minna. Meie Joannaga jäime kõrtsi ja tantsisime hiljem mängima hakanud bändi saatel tundide kaupa vana kaltsakast akordionimängija ja tema täpselt niisama räpaste pojapoegadega. Nii need asjalood meil olid. Sel ammusel ajal. · 29 ·