Liblikas õlal

Marje Ernits

LIBLIKAS ÕLAL

Toimetanud Milvi Teesalu Kujundanud Piret Tuur Autoriõigus: Marje Ernits ja OÜ Eesti Raamat, 2021 ISBN 978-9916-12-166-5 (köites) ISBN 978-9916-12-167-2 (epub) www.eestiraamat.ee www.facebook.com/Eesti Raamat Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas

Sisukord Liblikas õlal

7

Nähtamatu armuke

25

Suremise ilu

39

Kardinatüdruk 53 Ümberõpe 69 Esimene viimane suudlus 85 Kassi kodu 107 Rahvuslik aare 127 Märtsipäike 141 Hingab ja ei köhi 153 Lihtsalt üks mees

163

Maailma öö 177

L

IBLIKAS ÕLAL Aive oli alati teadnud, et ükskord väsib iga süda ja inimese hing ärkab kusagil mujal. Lapsena oli ta seda hetke väga kartnud, kuid vanemaks saades asendus hirm suremise ees usuga, et kõik selles elus oligi lõplik. Kui vikatimees aga otse ta jalge eest niitis, kerkis Aive lapsepõlvemälestustest esile pilt sellest, kuidas liblikad niitja vikati ees heinakaarest lendu tõusid ja endale maandumiseks uue ning parema paiga otsisid ning miks siis ei võinud inimestega samamoodi minna.

Midagi sellist juhtus ka Priiduga, ainult et tema kukkudes ei näinud Aive kusagil mingeid liblikaid lendu tõusmas: mees lihtsalt laskis tal käest lahti, langes jalalt maha ja vajus siis kõnniteele laiali nagu kimp köitmata kõrsi.

Aive seisis hetke imestunult ja tardus, kui keegi kohale saabunud kiirabibrigaadist temalt midagi küsis. Kõik ümberringi justkui toimis, kuid Aive jaoks oli see nagu läbi luubi vaadatud mustvalge film, milles temal osa polnud. Samas

• 7 •

tajus ta täie selgusega, et midagi hirmsat ei juhtunudki, sest Priit oli vaid kukkunud ja elus.

Järgmised kuud tuli Aivel olla rollis, mis tundus äärmiselt lihtne, kuid mille omandamine oli ometi nii raske.

Igal õhtul peale tööd istus ta bussi ja sõitis regionaalhaiglasse, et intensiivravi palatis lamaval Priidul kätt hoida, sest midagi muud ta teha ei saanud. Esimesed haiglas veedetud õhtud näisid Aivele halva unenäona ja tal oli lausa piinlik, et see nõnda polnud. Ta ei suutnud kuidagi panna end olukorda, mil alati toimekas abikaasa lihtsalt lamas, võimetu end liigutama, pisaraist kalkvel silmad vaevu vidukil, sond ninas ja teine toru teibiga suu juurde kinnitatud, ning käsi oligi siis ainus ühendus, mis neid omavahel koos hoidis.

Tohtrite sõnul oli mehel suuresti õnne olnud, et ta oli õigel ajal abi saanud, operatsiooni üle elanud ning tal olid kõik eeldused halvast seisust välja tulemiseks. Pealegi polnud see esimene kord, mil Priit haiglasse sattus või muul viisil hädas oli: tema juba teadis, kuidas igast olukorrast välja vingerdada ning seda oskust püüdiski Aive mehe kätt hoides talle meelde tuletada. Ilmselt tajus ka Priit seda, sest tema sõrmedes oli survet ja peos soojust, mida ta näoilmes polnud.

Aive oli terve oma elu Priitu teadnud, vähemalt mäletas ta nõnda ja arvas, et tunneb oma meest põhjalikult, kuigi polnud teda kunagi nii abitus olekus näinud. Aive mäletas selgelt seda päeva, mil nad peale avaaktust oma esimesse klassi marssisid, aga eriti mäletas ta seda ühte poissi, Priitu, sest nii kui see mehehakatis sisenes, oli kogu ruum teda täis. Isegi klassijuhataja jäi tema taha varju ja • 8 •

viimasel oli tükk tegemist, et poiss pinki istuma saada ja tunniga alustada. Tegelikult oligi just see esimene koolipäev Aivele saatuslikuks saanud, sest tema oli ainuke, kellel veel pinginaabrit polnud ja nii potsataski Priit tema kõrvale ja sinna ta jäigi.

Kõik mis nende elus edasi toimus, oli sama uskumatu kui ka loomulik. Algkoolis olid nad lahutamatud, põhikooli lõpus oli neist saanud kooli kindlaim paar ja keskkooli lõpetasid nad juba kui pruut ja peigmees ning Aive kolis Priidu juurde, tema vanemate majja. Abiellumiseni jõudsid nad aga alles siis, kui Priit toonase N Liidu armeeteenistusest naasis ja esimest korda oma tillukest poega nägi.

Rauno oli siis juba pea kolmene, kuid tundis kohe oma isa ära ja seda tänu fotodele, mida ema talle mereväest saadetud kirju ette lugedes oli näidanud.

Järgmine ühine käik oli samuti justkui ette määratud ja seegi läks neil ludinal, sest tänu Priidu vanemate toetusele pääses ka Aive lapse kõrvalt ülikooli. Ta oleks ehk sellegi koos Priiduga lõpetanud, kui vahepeal poleks sündinud Pille. Aive pidi tütre sündides ühe õpinguaasta vahele jätma ja kooli oma kaasast hiljem lõpetama. Puudus veel vaid, et nad oleksid samasse asutuse tööle sattunud, aga õnneks või siis pettumuseks oli see ainuke koht, kus nende teed lahknesid, sest Priit oli juba loomult ülemus ja Aive suunati teise ettevõttesse, kuna abikaasad ei tohtinud toona teineteise alluvuses töötada.

Kui Priidu raviarst õhtuse visiidi lõppedes Aive vestlusele kutsus, ei osanud viimane midagi arvata, sest tema meelest läks Priidul hästi. Ta mees oli juba suutnud midagi • 9 •

öelda, siis paar tänusõna kõnetahvlile toksinud ja ise endale lusika suu juurde tõstnud. Ka tohtri sõnul oli see paranemise näitaja ja andis lootust, et nad saavad ta peagi voolikute alt vabastada ja taastusravisse üle viia. Samas ei saanud arst aga väita, et see juhtub homme või lähiajal, sest Priidu verenäitajad olid halvad ja ta vajas lisaravi.

Regionaalhaiglast tagasi koju sõites avastas Aive, et oli bussis justkui üksinda, kuigi see oli rahvast tulvil.

Kodus keset tuba seistes tundus talle, et maja, mis oli alati kitsavõitu tundunud, oli üksjagu tühjaks ja avaraks muutunud. Peale Priidu vanemate surma olid nad enda ja laste magamistubadega ülakorrusele kolinud ning alumised ruumid köögiga ühiseks elutoaks ümber ehitanud. Nüüd lebas mahukal diivanil keset suurt ruumi ainult aga vaid üks kortsus pleed ja värvilist valgust plinkiva teleka hiigelsuur ekraan oli stabiilselt must.

Esimest korda oma viiekümne kahe eluaasta jooksul tundis Aive endas päratut väsimust ning vajus keset diivanit pikali, ilma et oleks pidanud sellel veel kellelegi ruumi jätma. Elu Priiduga polnud kerge, sest temal oli tohutult energiat, palju plaane, soove ja toimetusi, mille praktilisel täideviimisel lasus Aivel sageli suurem roll kui mehel endal, aga üheskoos said nad kõigega hakkama. Aive ei kurtnud kunagi, sest armastas oma meest ja see tähendas, et ka kõike seda, mis temaga kaasas käis. Priidust oli saanud sõna otseses mõttes tema teine pool, ilma kelleta ta elada ei osanud. See ei tähendanud muidugi, et Aive poleks ise hakkama saanud, vaid kinnitas tema usku, et kõik, mida Priit tegi, oli tingimusteta vajalik ja õige.

• 10 •

Lamanud tunnikese üksinda diivanil, hakkas Aivel külm, sest ta polnud jahenevatest sügisilmadest hoolimata taibanud maja keskkütet sisse lülitada. Miski segas teda seda tegemast, nimelt ootus, et küll Priit ise tuleb ja ütleb, millal, kus ja milleks. Viimastel aastatel peale laste täiskasvanuks saamist ja kodust lahkumist oli Aive sageli pikemalt üksi olnud, sest Priidu töös tuli ette pikemaid väljasõite, konverentse ja hilisõhtuni kestvaid koosolekuid, aga see polnud selline ootamine, mida ta tol hetkel tajus.

Tõusnud diivanilt, võttis ta jope seljast ja tõmbas akendele ribakardinad ette, süütas köögivalgusti ja paotas külmkapi ust. Priidu kokkukukkumisest saati polnud ta ise suurt midagi söönud ning polnud ka isu. Päeval piisas koogitükist ja õhtul küpsistest ning kruusitäiest magusast teest. Hilisõhtul vaatas ta küll korraks ülakorruse magamistoa poole, kuid pidas siiski paremaks uinuda ka sel ööl suure toa diivani patjade vahel villase pleedi all, sest mine sa tea, millal talle haiglast võidakse helistada.

Seadnud sülearvuti ja telefoni diivanilauale, keris Aive end teki sisse ja jäi poja kõne märguannet ootama. Rauno oli peale ülikooli lõpetamist oma idufirmaga Austraaliasse kolinud, ent helistas viimasel nädalal pea igal öösel, et isa tervise kohta pärida. Pille seevastu oli täiskasvanuks saades pisut kodulähedasema koha valinud ja Londonis õppimas ning seal ka erialast tööd leidnud. Temaga vestles Aive päeval läbi tööarvuti ja ülemus ei pahandanud, sest oli ju ikkagi tegemist vaid ajutise eriolukorraga. Töökaaslaste suhtumine oli haletsevalt kaasaelav, kuid selleks oli ka põhjus, sest nad kõik olid ju naised.

• 11 •

Hommikul ärgates oli Aive mõne hetke vältel segaduses, sest diivan polnud voodi ja padi polnud Priit. Haaranud laualt telefoni, vaatas ta kella ja uuris, kas keegi polnud talle peale öist videoseanssi sõnumit saatnud või mõnda kõnet teinud ning rahunes, kui tajus reaalsust: oli laupäeva hommik ning ta ei pidanud kuhugi kiirustama, vaid võis terve päeva õhtuseks haiglavisiidiks valmistuda.

Priidu raviarst oli Aivega vesteldes alati olnud positiivselt meelestatud, kuid samas emotsioonitu ja see tekitas kõhklusi, et asjad polnud nii hästi, nagu pidanuks olema.

Nädal alles möödas, vara tulemust prognoosida, jätkame ravimist, on erinevaid võimalusi, proovime kõiki ja nii edasi, olid tohtri sõnad, kuni selleni välja, et ehk tuleb patsient mõnda teise haiglasse saata, kuna nende intensiivravi palatid olid üle koormatud ja Priit vajas taastumiseks rahulikumat keskkonda.

Seda ülekoormatust tajus Aive isegi, kui õhtul Priitu vaatama läks. Mees ise näis naise tulekust rõõmustavat ja muutus lausa ülemeelikuks, kui palati hooldusõde ta suu voolikust vabastas, et patsient saaks lusikaga kodust kaasa võetud toitu süüa. Priidul näis isegi isu olevat, ka paar lusikatäit Aive enda valmistatud kanapuljongit riisiga suutis mees ise suu juurde tõsta, kuid mitte rohkem. Kardinaga eraldatud kõrvalvoodist kostev äge telefonivestlus häiris Aivet ja tal oli piinlik, et pidi teiste inimeste olmemuredest kuulma.

Priidu jaoks polnud kõrval toimuv dialoog segav, pigem omamoodi ajaviide. Tema enda kõnelemine piirdus paari häälitsusega ja kui tal oligi Aivele midagi öelda, pidi naine • 12 •

ise selleks pakkumisi tegema ja oskama siis mehe silmist vastuseid lugeda. Verbaalne suhtlemine ja telefonitsi probleemide lahendamine ei toiminud enam, kuid mõte sellest polnud mehe peast kuhugi kadunud. Raviarsti lause, et patsiendi seisund on stabiilne, muutus iga päevaga üha selgemaks ja nii ei imestanudki Aive, kui sai ühel päeval teate, et ta abikaasa oligi üle viidud teise haiglasse, kuid samasse osakonda, sest ta seisund vajas endiselt intensiivravi, kuigi oli samas ka stabiilne.

Kuidagi märkamatult sai vihmasest sügisest jäine talv ning Aivel tuli taas kohaneda pisut teiste oludega ning leppida muutustega, mis ei sõltunud tema enda tahtest: ikka ja jälle oli Priit see, kes dikteeris päevakorda. Tippinud tähthaaval oma soove ja mõtteid haiglas kasutusel olevale suhtlustahvlile, sai Aive Priidult mitmeid erinevaid korraldusi. Naine oli kimbatuses, sest mehe tööga seonduv ei puutunud ju temasse, pealegi tundis ta vaid paari Priidu kolleegi ning sedagi vaid näo järgi.

Uue raviarsti sõnul oli juhi positsiooni rõhutamine Priidu puhul hea näitaja, kuna viitas asjaolule, et ta aju töötas täistuuridel ja otsis lahendusi. See omakorda andis märku tahtest terveks saada ja tavaellu naasta. Arsti sõnul oli inimese enda elutahtel tervenemisel üsna oluline roll täita ja oli vaid aja küsimus, millal see toimima hakkab või siis mingis suunas järele annab.

Arstide ja hooldusõdede positiivsus oleks pidanud ka Aivet nakatama, kuid toimis hoopis abitust soosivalt, sest üksnes käehoidmisest polnud piisanud ja kes suudakski nii pikalt ja liikumatult paigal püsida – Priit kindlasti mitte.

• 13 •

Ja kes elaks vaid käe hoidmise nimel – Aive elas, kuid mitte omal soovil. Need küsimused poleks isegi tõstatuda tohtinud, ometi hõljusid need õhus, otsides kohta, kuhu maanduda.

Talve teine pool oli murranguline aeg ja pööre tuli sealt, kust keegi seda oodata ei osanud. Ühel õhtul peale tööd haiglasse jõudnud, leidis Aive eest rõõmsas meeleolus Priidu. Raviarsti sõnul olid nad kolleegidega otsustanud Priidu voolikute alt vabastada, sest kõigi näitajate põhjal oli see lõpuks võimalik. Edasine taastusravile suunamine sõltus juba asjaolust, kuidas patsiendi organism iseseisvalt hakkama saab. Aive polnud ammu Priitu nii suures rõõmutuhinas näinud ja see oli juba tõesti nakkav. Haiglast koju jõudes asuski Aive esimese asjana ülakorruse ruume tuulutama ja võttis ette suurema koristuse.

Ta polnud sügisest saati maja teise korruse tubades lillegi liigutanud ning mõnes mõttes võis arvata, et oli sellega Priitu alt vedanud. Samas ei saanud ta ennast milleski süüdistada, sest oli nõnda suutnud ka aega stabiliseerida ja mees võis koju naastes jätkata sealt, kus oli peatunud. Tolm tuli muidugi ära pühkida, arvutilaud töökorda seada ja magamistoas voodiriided vahetada. Tegelikult oli neis ruumides alati kõik korras, ajuti puudus vaid elu ja selle naasmise uus lootus andis ka Aivele tagasi teotahte, mis vahepeal hääbuma kippus. Tundus lausa häbiväärne tunnistada, ometi oli ta just viimastel päevadel tundnud, et ei suuda enam muretseda ning vajub kohe-kohe selle koorma all kokku.

• 14 •

Teadmine, et lõpuks ometi kusagilt mingi lõpp paistma hakkab, ärgitas Aivet ka endale mõtlema, sest Priidu paranemist oodates oli ta tegelenud vaid mehe probleemide lahendamisega ja enda vajadused ebaoluliseks tunnistanud. Ta näonahk oli kahvatunud ja krimpsu kuivanud, hall juus domineerima hakanud ja seljariided kuidagi lotendavaks muutunud. Priidule poleks see kindlasti meeldinud.

Palunud järgmisel päeval end töö juurest pooleks päevaks vabaks, käis Aive kiirkorras ära juuksuris, ostis Kaubamajast endale nahka noorendavaid kreeme ning paar numbrit väiksema topi ja uued teksapüksid. Õhtuseks haigla külastuseks lõi ta end aga juba nii üles, nagu läheks peole, mitte voodihaiget abikaasat vaatama.

Maailm tundus korraga helge ning märtsipäikegi tuli enne loojangut pilve varjust välja ja muutis õhtutaeva imeliseks. Seda rõõmu jätkus aga vaid hetkeni, mil Aive haigla välisukse käepidemest haaras. Otse ta silme kõrgusel valendas teibiga klaasile kinnitatud paberileht, mille suurtähtedes trükitud kirjast oli võimatu ilma seda lugemata mööduda.

Aive polnud kunagi trolliseintele või teadetetahvlitele kinnitatud kuulutusi lugenud, sest tema oli arvutiinimene ja usaldas e-informatsiooni, aga selline näkku kargav uksesilt sundis tedagi lugemiseks taganema. Kiletatud leht ukseklaasil teatas, et järgmisest nädalast on haigla külastajatele suletud ning edaspidi saab informatsiooni oma lähedaste kohta vaid telefoni teel. See teade oli sedavõrd šokeeriv, et Aive jättis allapoole lisatud väiksema kirja lugemata ja tormas edasi otse raviarsti kabinetti, aga kuna see • 15 •

oli tühi, kiirustas ta Priidu palatisse, kuid sealgi polnud kedagi.

Muidugi oli Aive uudistest lugenud, et kusagil Aasia mandril möllas mingi uut tüüpi viirus, mis massiliselt inimesi nakatas, levis kiiresti ega allunud ravile ning mille taltsutamiseks polnud veel vaktsiini leiutatud. Samas oli vähe usutav, et see kunagi ka Euroopasse või põhjapoolsetesse riikidesse jõuab.

Võis ju olla, et mõned agaramalt ringi reisivad eestlased puutusid sellega kusagil kokku, aga Aive meelest oli see pelgalt oletus ja paanikaks polnud põhjust. Nemad Priiduga võtsid soojamaareisi ette vaid korra aastas, siis kui neil puhkus oli. Võõrsil elavate lastega suhtlesid nad läbi videosilla ning karta polnud ju midagi – ikkagi täies elujõus inimesed, kes ei kuulunud ühtegi riskirühma … või siiski! Aive lausa võpatas sellest mõeldes, sest oli kõigest hoolimata pidanud juba kuid intensiivravi palatis lamanud abikaasa terviseriket lihtsalt õnnetuseks, hädaks, millest paraneti. Teisiti polnud see ju mõeldav, sest tänapäeva meditsiin aitas iga kukkunu jalule. Küsimus oli, milleks siis haiglad lukku panna ja kes siis Priidu kätt hoiaks? Ei, see pidi olema mingi loll nali või tobe arusaamatus.

Mõningane selgus saabus, kui Aive leidis personaliruumist kellegi, kes haiglas viimati toimunud muutustega temast paremini kursis oli ja patsienti külastama tulnu küsimused abivalmilt ära kuulas ning neile vastata oskas.

Oodanud ära raviarsti, sai Aive teada, et Priit oligi paigutatud korrus kõrgemal asuvasse osakonda, kus teda edasi raviti. Mis aga patsiendi täielikku sondidest vabastamisse • 16 •

puutus, siis selles osas oli arst taas kõhklev, aga lootusrikas.

Priidu uude palatisse astudes oli Aive esmalt pisut kohmetu. Õnneks oli mõlema abikaasa olekus muutusi ja ühendus nende vahel taastus kiiresti. Aive võttis Priidul käest ja sai sellelt vastu sooja pigistuse ning luges mehe silmist välja märkamise, armsa komplimendi naise kaunimaks muutumisest. Palatis, kuhu Priit oli ümber paigutatud, oli ka aken, mille taga võis näha tuules võbelevaid männilatvu ja seinal ekraan telepildiga ning kõik viitas endist olukorda arvestades sellele, et Priit oli naasmas tavaellu.

Külastusaja lõppedes kohtas Aive koridoris hooldusõde, kellega ennist oli kõnelnud ning nendevahelisest vestlusest oli kasu olnud, sest ta leidis endale personali seast abilise, kes oli nõus Priidu telefoni akut laadima ning õhtusel ajal lubatud kõnedele vastama, juhuks kui haigla tõesti uksed sulgeb ja külalisi enam majja ei lubata. Muidugi oli see ebatõenäoline, aga kui, siis võis ju ka nädala või äärmisel juhul kaks olukorraga leppida. Samas polnud mõeldav, et intensiivravis lamavad patsiendid pikemalt lähedate nägemisest loobuma pidid.

Nädala möödudes muutus Aive siiski murelikuks, sest haigla uksed jäid viirusnakkuse hirmus endiselt külastajatele suletuks ning kuigi ta helistas tohtrile ja tema abilisele igal õhtul, jäi kuuldust väheseks. Seda vähest, mida ta Priidu olukorra kohta teada sai, jagas ta pea igal öösel läbi suhtluskanali poja Raunoga ja päeval läbi telefoni tütrega.

Oma südames andis Aive endale selgelt aru, et kõik need meetmed, mis teda ja teisi lähedasi Priidust lahutasid, • 17 •

kaitsesid abitusse olukorda sattunuid nakatumast ning nõnda mõeldes oli isegi hea, et Priit sel kõigile raskel ajal haiglas arstide hoole all viibis.

Alles siis, kui ka Aive enda töökoht ühe Itaalia suusareisilt naasnud kolleegi haigestumise tõttu nakkuskoldeks kuulutati, ruumid lukku pandi ning ta kodus töötamise tarbeks toanurgas arvutilauale ruumi pidi tegema, jõudis talle kohale, et kõik see toimuski päriselt: koroonaviirus levis kiiresti ja tappis eelkõige abitusse olukorda sattunud inimesi, just selliseid nagu Priit. Aive oli välise paanika tegemisega hiljaks jäänud ja pidi kuuletuma hirmule, mis ta enese seest välja kasvas.

Tänavad jäid tühjaks, kaubanduskeskused ei avanud hommikuti uksi ja lapsed pidid kodus arvuti ees õppima.

Hirm koroonaviirusesse nakatumise ees oli halvanud kõik selle, millega oldi harjunud. Tööl käisid vaid need, kel oli veel töökoht, kes juhtunu tõsidusse ei uskunud või eesliinil võitlema pidid. Olukord riigis polnud siiski lootusetu, see oli vaid ühest kontrollruumist teise väljunud, end isoleerinud, et vangistuses olles päästa veel, mida päästa andis.

Aive polnud oma viiekümne kahe eluaasta jooksul pidanud midagi sellist taluma ja ehk ta poleks suutnudki, kuid kui inimesed kannatasid üheskoos, kandis ka tema selle piina välja. Alateadvuses pesitsenud alandlikkus pääses võidule ja tänu sellele elas edasi lootus, et ebanormaalsus on ajutine. Isolatsioonis olek ei kahandanud, vaid selekteeris inimeste kooselulisi tundeid ja see kogemus polnud õudne, vaid lausa uskumatu.

• 18 •