George Saunders
I Meie pulmapäeval olin mina nelikümmend kuus ja tema kaheksateist aastat vana. Nojah, eks ma tea, mida te mõtlete: eakam meesterahvas (mitte just kõhn, parajalt kiilaspäine, puuhammastega ja lonkab üht jalga) pruugib oma abielulist eesõigust, nõndaviisi õnnetut noorikut alandades ... Ent vale puha. Sest vaadake, täpipealt seda keeldusingi ma tegemast. Meie pulmaööl lompasin ma trepist üles, napsu- ja tantsupuna palgel, ning avastasin ta väljaehituna mingisse õrnõhukesse hilpu, mille mingi tädike oli talle selga sundinud, siidkaelus tema sisimate võdinatega kergelt kaasa võbelemas, – ega suutnud seda teha. Kõnetades teda tasakesi, puistasin südant: et tema on kaunis; mina vana, kole ja kässakas; et meie liit on pentsik, juured mitte armastuses, vaid tarviduses; et tema isa on vaene ja ema haige. Et ta viibib siin sel põhjusel. Et kõik on mulle väga hästi teada. Ning ma ütlesin, et ei julge tema puudutamisest unistadagi, kui näha on ometi tema hirm ja ... sõna, mida ma kasutasin, oli „vastumeelsus“. Tema kinnitas mulle, et ei tunne „vastumeelsust“, olgugi et ta nägu (õhetav ja ilus) luiskamise tõttu moondus. Ma panin talle ette hakata ... sõpradeks. Käituda välispidiselt kõigis asjades nii, nagu oleksime oma lepingu sisse õnnistanud. Tundku ta end muretult ja õnnelikult ja pürgigu ta minu kodu hubaseks muutmisele. Midagi enamat ma tema käest ei oota.
9
Lincoln kaalukojas 10
Ja sel kombel me elasime. Meist said sõbrad. Kallid sõbrad. Ei muud. Ning siiski polnud seda sugugi vähe. Me naersime koos ja langetasime majapidamisotsuseid – tema abiga suhtusin ma teenijatesse hoolivamalt, kuna varem rääkisin nendega pigemini vormitäiteks. Tal oli terav silm ja tubade eduka uuenduskuuri saavutas ta murdosaga kuluarvestusest. Märganud teda minu tuppaastumisel särama löövat või leidnud ta naaldumas mõne majapidamisküsimuse arutusel lähemale, paranes mu põli sellest moel, mida ma ei oska ammendavalt selgitada. Ma olin olnud eluga üpriski rahul, nüüd aga avastasin enese tihtilugu lausumas isetekkelist, lihtsa kõlaga palvet: Ta on siin, ikka veel siin. Otsekui oleks mäslev jõgi uuristanud tee mu majja, kuhu tungisid nüüd värske vee lõhn ja küllase, loodusliku, hingematva igiliikvel ligiduse aim. Kord pidulauas kiitis ta mind salga mu sõprade kuuldes taevani, omaalgatuslikult – ütles, et olen väärt mees: tähelepanelik, taibukas, lahke. Ja kui meie pilgud kohtusid, nägin, et ta oli kõnelnud tõemeeli. Päev hiljem jättis ta mu kirjutuslauale sedelikese. Ehkki häbelikkus ei laskvat tal esitada säärast soovi suusõnal või tegudes, nii teatas sedelike, olevat mu lahke hoiak avaldanud ülimalt teretulnud toimet: ta oli õnnelik, meie kodu oli talle tõepoolest mugav, ning väljendust mööda igatses ta „avardada me ühise õnne piire tol intiimsel viisil, millele olen seniajani võõras“. Ta palus mind juhendada teda selles, nagu ma olin juhendanud teda „täiskasvanupõlve paljudes teisteski tahkudes“. Mina lugesin sedeli läbi, läksin õhtust sööma – ja leidsin ta rõõmust pakatavat. Me vahetasime teeskluseta vaate seal-
George Saunders
samas teenijate juuresolekul, vaimustunud, et meil õnnestus endi puudulik algaines kuidagimoodi millekski luua. Sel ööl tema voodis püüdsin mõjuda tuttavalt: olla leebe, aupaklik, harras. Me tegime vähe – suudlesime, kaisutasime –, ent te võtke vaevaks kujutleda meie äkilise järeleandmise rikkusi. Himuruse tõusulainet tundsime mõlemad (jaa, muidugi mõista), aga allhoovus oli meie pikkamisi rajatud tugev kiindumus: usalduse vääriline side, kestev ja ehe. Ma polnud kogenematu meesterahvas – nooruses metsik; veetnud piisavalt aega (piinlik tunnistada) Marble Alleyl, Orkestriaugus ja kunnatus Hundikoopas; ka üks abielu oli mul seljataga, kõigiti eluterve –, kuid sedavõrd jõuline tunne oli mulle üdini uus. Me vihjasime teineteisele vaikimisi, et „uue mandri“ uurimine jätkub järgmisel ööl, ning hommikul suundusin ma oma trükikotta, võideldes gravitatsioonilise tõmbega, mis vannutas mind koju jääma. Ja paraku – see päev oligi tala päev. Mnjaa, mäherdune viltuvedamine! Kui istusin kirjutuslaua ääres, tabas mind laest kukkunud tala, nimelt siia. Sestap ongi meie plaanis tingitud viivitus, kuni mu toibumiseni. Vastavalt arsti nõule heitsin ma ... Mulle näidustati ... näidustati selline tõvekast ... hans vollman
Profülaktika pärast. roger bevins iii
Jaa, profülaktika pärast. Tänan, sõber. hans vollman 11
Lincoln kaalukojas
Alati, võtke heaks. roger bevins iii
Seal ma siis lebasin totra tundega, oma tõvekastis, salongis, sellessamas salongis, kustkaudu olime just äsja (kepsakalt, süüdlaslikult, käsikäes) seadnud samme teekonnal tema magamistuppa. Seejärel pöördus arst tagasi ning assistendid tassisid mu tõvekasti arsti tõvevankrisse ja ma märkasin ... märkasin, et meie plaan lükkub edasi määramata ajaks. Milline meelehärm! Millal saan nüüd maitsta abielusängi naudinguid täies mahus; millal imetleda tema alasti kuju; millal keerab ta end minu poole tolles teatavas seisundis, näljaseil huulil ja õhetavi põsi; millal langeb tema juus, üleannetu liigutusega valla päästetud, viimaks me ümber? Noh, nähtavasti oleme sunnitud ootama minu lõplikku toibumist. Tõesti-tõesti, pahandav sündmustekäik. hans vollman
Ja ometi pole olemas talumatuid olukordi. roger bevins iii
Igapidi õigus. Ehkki olgu üteldud, et sellal ei viibinud ma niisugusel arvamisel. Sellal, seal tõvevankris, esialgu veel kütketest prii, avastasin, et minu võimuses on tõvekastist põgusalt lahkuda, söösta õuel esile kutsuma tillukesi tolmuvihureid, ning verandal, verandal lõin koguni mõra ühte vaasi. Ent mu naine ja too arst, kes arutasid pühalikult mu vigastust, ei pannud
12
George Saunders
tähele. Seda ma ei sallinud. Ja ma möönan pisukest jonnituuri, ma ajasin koerad klähvima, neid läbistades ja manades nende unenägudesse karusid. Siis oli see minu võimuses! Küll olid ajad! Praegu ei suudaks ma manada karusid ainsamassegi koeraunne, rohkem kui viia meie hääletut noort sõpra siit välja õhtustama! (Ta paistab ju nooruke, härra Bevins, kas pole? Piir joontelt? Ja rühi poolest?) Aga see selleks, ma naasin tõvekasti, tihkudes nutta meile iseloomulikul viisil, – noorsand, kas teil on juba maik suus? Kui saabusime siia seeki hiljuti ja meid haarab nututuju, juhtub nõnda, noorhärra, et me läheme hästi natuke pingule, mahe mürgistustunne liigestes, ning meie sees leiab aset väikesi lõhkemisi. Värsked olijad ehk roojavad vahel veidi. Nagu minagi, tol päeval lahtises vankris: raevust roojasin ma veidi, sest olin värske, otse tõvekasti, ja tagajärg? See roe püsib lakkamatult minuga, ja tõsi mis tõsi – loodetavasti pole mu jutt teie meelest ebaviisakas ega eemaletõukav, noorhärra, ega kahjusta meie tärkavat sõprust –, see roe lebab nüüdsama tänini seal all, minu tõvekastis, olgu pealegi et sootumaks ära kuivanud! Heldeke, ega te laps ole? Ta on ju, kas pole? hans vollman
Usutavasti jah. Kuivõrd te seda mainite. Siit ta tuleb. Kujult nüüd üsna täielik. roger bevins iii
13
Lincoln kaalukojas
Palun vabandust. Heldene Jumal. Saada lapseeas vangistatud tõvekasti – ja sattuda kuulama küpset meest, kes üksipulgi kirjeldab kuivanud rooja enda tõvekasti põhjas – pole päris ideaalne moodus siirdeks uude, ee ... Poisikene. Tühipaljas jüts. Oh taevane arm. Palun südamest vabandust. hans vollman
14
George Saunders
II „Tead sa mis,“ ütles proua Lincoln mulle, „presidendilt oodatakse, et ta korraldaks talviti rea riiklikke dineesid, ja need on väga kulukad. Korraldan ma kolm suurt vastuvõttu, võib riiklikud dineed kavast maha kriipsutada. Ja suudan ma panna härra Lincolni võtma asjaloo suhtes sama seisukohta, ei takista minu idee ellurakendamist miski.“ „Sul on vististi õigus,“ ütles president. „Su argumentatsioon on tubli. Ma usun, et meil tasub otsustada vastuvõttude kasuks.“ Küsimus ära otsustatud, alustati esimese vastuvõtu ette valmistusi. Elizabeth Keckley „Kulisside taga ehk kolmkümmend aastat orjana ja neli aastat Valges Majas“
Abolitsionistid kritiseerisid Valge Maja lõbutsemist ning paljud lükkasid küllakutse tagasi. Ben Wade’i keeldumiskiri olnud kuulu järgi karmilt sõnastatud: „Kas president ja proua Lincoln pole käimasoleva kodusõjaga kursis? Juhul kui nemad polegi, on härra ja proua Wade seda ometi ega nõustu niisiis osalema priiskaval ballil.“ Margaret Leech „Äratussignaal Washingtonis 1860–1865“
15
Lincoln kaalukojas
Lapsed Tad ja Willie said alatasa kingitusi. Üks väike poni vaimustas Williet nii, et ta ratsutas temaga muutumatult iga päev. Ilm aga oli muutlik, ja hooletus tõi kaasa ränga külmetuse, mis kasvas üle palavikuks. Keckley, op. cit.
Viienda kuupäeva õhtul, kui tema ema riietus peoks, hõõgus Willie palavikus. Poisi hingetõmbed olid rasked. Ehmatusega taipas ema, et pojal on kopsuturse. Dorothy Meserve Kunhardt, Philip B. Kunhardt Jr „Kakskümmend päeva“
16
George Saunders
III [Lincolnide] pidu oli rünnatud hullupööra, kuid tähtsam rahvas tuli sinna viimseni. Leech, op. cit.
Võimatu oli ses trüginas hankida selget silmsihti; pimestatult liiguti ringi lõhnade, Kölni vee, parfüümide, lehvikute, parukate, kübarate, näogrimasside pesuehtsal basaaril, kus suud järskudeks hüüatusteks ammuli – kas joovastusest või jubedusest, on keeruline ütelda. Proua Margaret Garrett „Kõik, mida ma nägin. Hirmsa aja mälestusi“
Iga paari jardi järel olid vaasid presidendi triiphoone eksootiliste lilledega. Kunhardt, Kunhardt, op. cit.
Diplomaatiline korpus moodustas hiilgava rühma: lord Lyons, monsieur Mercier, monsieur Stoeckl, monsieur von Limburg, senjoor Tassara, krahv Piper, ševaljee Bertinatti ja teised. Leech, op. cit
Merevahuroheliste vaipade kohal valgustasid Idasaali mitmekorruselised lühtrid. David von Drehle „Tõus suurmeheks“ 17
Lincoln kaalukojas
Keeltepaabel kostis Sinisest salongist, kus eurooplased tegid kindral MacDowelli laitmatust prantsuskeelsest vestlusest suure numbri. Leech, op. cit.
Esindatud näisid olevat kõik rahvused ja rassid, auastmed, vanused, pikkused-laiused, hääletämbrid, soengud, kehahoiud ja aroomid: elluärganud vikerkaar, mis hõikus kihilistes kõlavärvingutes. Garrett, op. cit.
Seal viibisid kabinetiliikmed, senaatorid, esindajatekoja liikmed, väljapaistvad kodanikud ja kaunitarid pea igast osariigist. Kutsutud armeeohvitseride seas jäi väheste auaste diviisikomandörist madalamale. Tulnud olid Prantsuse printsid, ning samuti vürst Felix Salm-Salm, Preisi päritolu aadlik ja ratsaväeohvitser, kes teenis kindral Blenkeri staabikoos seisus ... Leech, op. cit.
... uljas sakslane Salum-Salum; vennad Whitneyd (muidu eristamatud kaksikud, ainult et üks kandis kapteni- ja teine leitnandipaelu); suursaadik Thorn-Tooley; härra ja proua Fessenden; romaanikirjanik E.D.E.N. Southworth; George Francis Train oma kauni naisega („mehest poole noorem ja kaks korda pikem,“ oli käibel tollal levinud teravmeelsus). Garrett, op. cit.
Tohutu lilleseade keskele lausa uppunult seisis punt vimmas turjaga vanu mehi, süüvinud pakilisse arutellu, pead 18
George Saunders
lähestikku kallutatud. Need olid Abernathy, Seville ja Kord, kõik aasta pärast surnud. Naabruses seisid õed Castenid, hirmuäratavalt kahvatud ja kõrget kasvu, õieli justkui valgust otsivad tolmukanupud, üritades jutuajamist salakesi kuulata. Jo Brunt „Uniooni tsitadell. Mälestusi ja muljeid“
Kell üksteist juhtis proua Lincoln, presidendi käevangus, promeneerijad ümber Idasaali. Leech, op. cit.
Kuni me edasi tunglesime, demonstreeris keegi mulle tundmatu meesterahvas uut tantsu nimega „Lõbus Jim“. Ringi kogunenute ärgitusel kordas ta oma demonstratsiooni, aplausi saatel. Garrett, op. cit.
Nalja sai palju, kui ilmnes, et üks teener oli riikliku banketi saali ukse lukku keeranud ning võtme ekslikult kuhugi ära pannud. „Mina pooldan edasiliikumist!“ karjus hääl. „Rinde pealetungi nõtrus on proportsionaalne kindralite vaimsete võimetega,“ vastati talle, papagoina osundades äsja Kongressis peetud kõnet. Leech, op. cit.
Mulle turgatas, et just inimühiskonna distsiplineerimatus ongi see, mis, köetuna tagant üleüldisest nürimeelsusest, kannustab nüüd relvil rahvust teadmata laadi sõjalis-eepilise 19
Lincoln kaalukojas
kataklüsmi suunas – röögatu vehkleva organismina, kel elutarka ettenägevust teps mitte rohkem kui treenimata kutsikal. Albert Sloane’i erakirjad, kasutatud Sloane’i perekonna loal
Sõda polnud kestnud aastatki. Me ei teadnud veel, mida see endast kujutab. E. G. Frame „Põnev elukevad. Kodusõja nooruk“
Kui võti lõpuks üles leiti ning külalised lõbusalt saali valgusid, oli proua Lincolnil põhjust pruukosti majesteetlikkusega uhkustada. Leech, op. cit.
Saali mõõtmed olid kolmkümmend korda nelikümmend jalga ja see oli nii värvikirev, et näis tulvil juba enne seltskonna sisenemist. Daniel Mark Epstein „Lincolnid. Ühe abielu portree“
Kallihinnalised veinid ja vägijoogid voolasid vabalt ning määratut Jaapani punšianumat täitis kümne galloni jagu šampanjapunši. Leech, op. cit.
Proua Lincoln oli palganud lugupeetud New Yorgi toitlustaja C. Heerdti. Kõmu järgi ületas maksumus kümme tuhat dollarit. Mööda ei olnud vaadatud ühestki pisiasjast; lühtritel
20
Brunt, op. cit.
Põrsalik pillerkaar, sõjaaegne väljanäitus.
George Saunders
olid lillevanikud ja serveerimislaudadele sätitud roosilehed, puistatud piklikele peegelklaasist plaatidele.
Sloane, op. cit.
Elsa oli keeletu, pigistas vaid mu kätt. Jäi mulje, et säherdusel kombel kostitati küllap antiikajal. Milline heldus! Kui lahked meie armsad võõrustajad! Petersen Wickett „Meie pealinn sõja päevil“
Banketisaalis asus pikk laud, kus hiiglaslik peegel oli lookas tohutute kondiitriküpsetiste all. Enim torkasid silma Fort Sumter, sõjalaev, vabaduse tempel, Hiina pagood, Šveitsi vahvärkmaja ... Kunhardt, Kunhardt, op. cit.
... tempel, ümbritsetud vabadusejumalanna ja Hiina pagoodide suhkurdatud jäljendustega, küllusesarved, fontäänid suhkruvatist jugadega, pärgadeks taevatähed ... Stanley Kimmel „Härra Lincoln Washingtonis“
Loomutruu mesilassülemiga tarusid täitis Vene šarlott. Sõjale vihjas tagasihoidlikult kiiver, millel viipasid suhkru vatist suled. Vahvat Ameerika fregatti Unioon, purjed heisatud ja nelikümmend kahurit pardal, toetasid tähelippu mässitud keerubid ... Leech, op. cit. 21
Lincoln kaalukojas
Ka magus Fort Pickens terendas ühel lisalauakesel, palistatud millegi suupärasemaga kui barbeti suurtükid, oivaliselt valmistatud „garnituuri“ kujul ... Kimmel, op. cit.
Vabaduse Daami voogav suhkrurüü laskus drapeeringuna Hiina pagoodile, mille sisemuses ujusid kompvekilaastudest tiigis miniatuursed šokolaadist kalakesed. Naabruses peletasid prisked tordiinglid imeõhukeste glasuurniitide külge lendlema riputatud mesilasi. Wickett, op. cit.
Esmalt peen ja veatu, kannatas too kompvekimetropol õhtu jooksul mitmesuguseid rüüsteid, pidulised murdsid kamaluga terveid linnakvartaleid oma taskutesse, kodus lähedastele jagamiseks. Kui hiljem vastu ööd klaasist lauaplaat rüsinas raputada sai, oli näha mõningate karamelliseeritud hoonefassaadide purunemist. Garrett, op. cit.
Söömingul pakuti õrna faasaniliha, rammusat põldpüüd, vasikapraadi ja Virginia suitsusinki; lasti hea maitsta suurvartidel ja värskel kalkunilihal ja tuhandetel mõõnaga korjatud austritel, mis tunni eest kestadest lüditud ja jäässe pandud ning mida lürbiti toorelt, riivsaia ja võiga kammkarpides küpsetatuna, samuti piimas keedetuna. Epstein, op. cit.
22
Kimmel, op. cit.
George Saunders
Neid ja muidki maiuspalu oli lauale antud säärases pillavas koguses, et isegi tuhatkonna külalise ühendatud jõududel ei läinud korda tervet roogadevalikut nahka pista.
Mehaaniliselt naeratava peoperenaise ja tema abikaasa jaoks oli õhtu siiski rõõmutu. Ühtepuhku ronisid nad trepist üles vaatama, kuidas Willie end tunneb, poeg aga ei paranenud. Kunhardt, Kunhardt, op. cit.
23
Lincoln kaalukojas
IV Mereväeorkestri kumedad noodid kandusid alt sviitidest haigetuppa tasase summutatud pominana otsekui kaugete hingede metsikud tuhmid nuuksed. Keckley, op. cit.
Willie lamas tumelillade seinakatete ja kuldsete tupsudega Walesi printsi magamistoas. Epstein, op. cit.
Tema kena ümar pale oli palavikulõõmas. Jalad ruske teki varjus liikusid rahutult. „Ajaloo käeulatuses“, toimetanud Renard Kent, proua Kate O’Brieni kirjeldus
Presidendipaari kohkumust ja meelekibedust oskab kujutleda iga inimene, kes iial armastanud last ning vaevelnud kõiki emasid-isasid liitva painava tõdemuse küüsis, et Saatus ei pruugi seda elu niisama kõrgelt hinnata ja võib selle suva mööda kõrvale heita. „Edwine Willow’ valitud kirjad kodusõjast“, toimetanud Constance Mays
Hirm südant pitsitamas, läksid nad taas alumisele korrusele, kuulama, kuidas tolle õhtu lauljad, perekond Hutchison, 24
George Saunders
esitasid laulu „Laev leekides“ ehmatavalt veenva tõlgenduse, mis matkis merel puhkenud ägedat äikesetormi, lõksus reisijate õudusekarjeid ja valevale rinnale maimukest suruvat ema: „Kõlab müdin ja mürgel, siin paisuvad möirged – Tuli lahti! Tuli lahti!“ Kaameks kiskusid madruste põsed sest pildist – nende silmad lõid läikima heledast helgist – suits kõrgusse kuhjus, paks must nagu sukk – oo Jumal, me kardame, tules meil hukk! Kunhardt, Kunhardt, op. cit.
Melu ja kilin-kolin olid sellised, et enese arusaadavaks tegemiseks oli vaja kisada. Tõllad saabusid pidevalt. Aknad paisati pärani ja nende ümber kujunesid grupid jaheda ööõhu puhangute lootuses. Ruumi valitses õndsaliku paanika õhkkond. Ma hakkasin nõrkema, ja arvatavasti mitte mina üksi. Siin-seal olid matroonid varisenud tugitoolidesse. Purjus mehed uurisid maale kaunikesti liialdatud agarusega. Garrett, op. cit.
Lärmati-rõkati pööraselt. Sloane, op. cit.
Keegi vennike seisis nagu kehastunud õnn, oranžides pükstes ja sinised kuuehõlmad laiali, nautides serveerimislaua juures püstijala-söömaaega justkui mingi kuninglik Ambrussi, lõpuks leidnud oma unelmate kodu. Wickett, op. cit.
25
Lincoln kaalukojas
Nood ajaloo lilleseaded! Tornjad värvilahvatused, nii luksuslikud – aga peagi minema visatud, kuivama-luituma viduses veebruaripäikeses. Nood loomarümbad – „liha“, hinnalistel taldrikutel soe ja maitserohelisega ehitud, mahlane ja aurav, muutub ilmselgelt jäteteks ning kärutatakse kes-teab-kuhu: jälle kord ausad laibatükid, mis põgusalt olid ülendatud vaimustust pakkuva toidu seisusse! Nood tuhanded kleidid, tol pärastlõunal nii usinalt sirgu laotatud, tolmukübemed ukseavadesse püüdlikult maha harjatud, seelikusabad tõllasõiduks pihku korjatud: kus on need nüüd? Kas on üksainuski välja pandud muuseumis? Kas on pööningutel mõned vähesed veel tallel? Enamik on põrm. Nõnda kui naisedki, kes kandsid neid nii uhkelt sel kiirgaval kaduvikuviivul. Melvin Carter „Kodusõja seltsielu. Tapatalgud, häving ja ülemeelikus“ (avaldamata käsikiri)
26