Illuminaatide müsteerium

Kunagi ammu, ligi kaks ja pool sajandit tagasi, tegutses üks salavõrk, mis üritas maailma muuta. See organisatsioon sündis Saksamaal kõigest kaks kuud enne seda, kui Suurbritannia 13 Ameerika kolooniat kuulutasid end iseseisvaks, ja sai tuntuks nimega Illuminatenorden ehk Illuminaatide Ordu. Ordul olid kõrgelennulised eesmärgid. Selle asutaja oli teda seepärast ka algselt nimetanud Bund der Perfektibilisten ehk „Täiustumisvõimeliste Liit“. Ordu ühe liikme mäletamist mööda olnud selle asutaja öelnud, et ordu on ühendus, mille eesmärk on tagada võimalikult rafineeritud ja kindlate võtetega vooruse ja tarkuse võit rumaluse ja kurjuse üle; ühendus, mis teeb tähtsaid avastusi kõigis teadusvaldkondades, mis paneb oma liikmeid saama nii üllaks kui ka suureks, mis lubab neile nende täieliku täiuse eest selles maailmas teatavat tasu, mis kaitseb neid tagakiusamise, kurja saatuse ja rõhumise eest ning mis seob despotismi käed kõigis selle vormides.1

Ordu ülim eesmärk oli „valgustada arusaamist mõistuse päikesega, mis hajutab ebausu ja eelarvamuse pilved“. „Minu eesmärk on anda ülemvõim mõistusele,“ teatas ordu asutaja.2 Ordu meetodid olid ühes mõttes harivad. Tema põhikiri (1781) nägi ette, et tema „ainus mõte on harimine ja mitte ilukõnedega, vaid voorust soosides ja selle eest kiites“.3 Ometi pidid illuminaadid oma tegevuses jääma täielikku saladusse. Ordu liikmed võtsid endale varjunimed, sageli Vana-Kreeka või Rooma kultuurist. Asutaja ise nimetas end „vend Spartacuseks“.

Liikmed jagunesid kolme järku – noviitsid, minervlased* ja valgustatud minervlased –, kuid alamatele järkudele tohtis ordu eesmärkide ja võtete kohta jagada ainult väga üldisi teadmisi. Uute liikmete vastuvõtmist tähistati keeruliste riitustega. Muu hulgas pidid uued liikmed andma saladusvande teadmisega, et selle rikkumise korral ootab neid surm. Uued liikmed moodustasid raku, mis oli teistest isoleeritud ja allus ülemale, kelle päris nime nad ei teadnud. Alguses oli illuminaate vähe. Olid vaid mõned asutajaliikmed, enamik neist tudengid.4 Kaks aastat pärast asutamist koosnes ordu kõigest 25 liikmest. Ka 1779. aasta detsembri lõpus oli neid veel ainult

60. Pärast seda aga kasvas liikmeskond kõigest mõne aastaga enam kui 1300ni.5 Alguses oli ordul liikmeid ainult Ingolstadtis, Eichstättis ja Freisingis, mõned ka Münchenis.6 1780. aastate alguseks aga kattis illuminaatide võrk suurema osa Saksamaast. Lisaks oli orduga liitunud muljetavaldav hulk Saksa valitsejaid, nagu Braunschweigi-LüneburgiWolfenbütteli vürst Ferdinand, Hesseni-Kasseli prints Karl, SaksiCoburgi-Altenburgi vürst Ernst II ja Saksi-Weimari-Eisenachi suurhertsog Carl August,7 ning kümneid muid tähtsaid tegelasi, nagu Franz Friedrich von Ditfurth ja Rheinlandi usuringkondade tõusev täht Karl Theodor von Dalberg.8 Kõige kõrgematel illuminaatidel olid oma nõunikud.9 Illuminaatidega liitus ka intellektuaale, nagu polühistor Johann Wolfgang Goethe, filosoofid Johann Gottfried Herder ja Friedrich Heinrich Jacobi, tõlkija Johann Joachim Christoph Bode ja Šveitsi koolireformaator Johann Heinrich Pestalozzi.10 Näitekirjanik

Friedrich Schiller küll orduga ei liitunud, kuid lähtus näidendi „Don Carlos“ (1787) ühe protagonisti, markii Rodrigo de Posa puhul illuminaatide ühest juhtivast liikmest.11 Illuminaatide mõju on arvatud olevat ka Wolfgang Amadeus Mozarti ooperis „Võluflööt“ (1791).12

Ometi anti 1784. aasta juunis Baieris välja esimene kolmest käskkirjast, millega illuminaadid pandi sisuliselt põlu alla väitega, et nad on „reetlikud ja usuvaenulikud“.13 Moodustati uurimiskomisjon, mille eesmärk oli ordu liikmed teadusringkondadest ja ametnikkonna seast välja juurida. Mõned põgenesid Baierist. Teised kaotasid töö või saadeti maapakku. Vähemalt kaks pandi vangi. Asutaja ise pages Gothasse. 1787. aasta lõpuks oli illuminaatide tegevus igas mõttes lõppenud. Nende kuulsus püsis aga neist palju kauem. Preisimaa kuningat Friedrich Wilhelm II hoiatati, et illuminaadid õõnestavad Saksamaad edasi. Tuntud Šoti füüsik John Robison avaldas 1797. aastal artikli „Proofs of a Conspiracy against All the Religions and Governments of Europe, carried on in the Secret Meetings of the Free Masons, Illuminati, and Reading Societies“ („Tõestus vandenõu kohta, mida peetakse vabamüürlaste, illuminaatide ja lugemisseltside salajastel kohtumistel Euroopa kõigi religioonide ja valitsuste vastu“), kus ta väitis, et „teatav ühing on 50 aasta jooksul maailma filosoofiatulega valgustamise ning kodanliku ja religioosse ebausu hajutamise valelikul ettekäändel tegutsenud nii agaralt ja süstemaatiliselt, et temast on saanud vastupandamatu jõud,“ mille eesmärk olla „KÕIGI USUNDITE VÄLJAJUURIMINE JA KÕIGI PRAEGUSTE

* Vana-Rooma tarkusejumalanna Minerva järgi (vanakreeka mütoloogias Athena). Ka Illuminaatide Ordu märk oli selle jumalanna kaaslane öökull avatud raamatu taustal.

EUROOPA VALITSUSTE KUKUTAMINE“. Robisoni väitel viis selle ühingu tegevus ei millegi vähemani kui Prantsuse revolutsioonini. Prantsuse eksjesuiit Augustin de Barruel väitis samal aastal ilmunud „Memuaarides jakobinismi ajaloost“ sama. „Isegi Prantsuse revolutsiooni ajal toime pandud kõige koledamate tegude puhul oli kõik ette nähtud ja läbi mõeldud, kavatsetud ja tahetud [---] sügavalt läbi mõeldud kurjuse tagajärg.“ Barrueli väitel olid jakobiinid ise illuminaatide järeltulijad. Need väited, mis võitsid Edmund Burke’i poolehoiu,14 jõudsid kiiresti USAsse, kus neid hakkas tunnistama muu hulgas Yale’i Ülikooli president Timothy Dwight.15 Peaaegu kogu 19. ja 20. sajandi jooksul arvati, et illuminaadid on Ameerika poliitikas tekitanud nähtuse, mida Richard Hofstadter on tabavalt nimetanud paranoidstiiliks ja mille esindajad väitsid nagu ühest suust, et kaitsevad illuminaatide käest pääsenuid „hiiglasliku, kurja, üleloomulikult tõhusa ja rahvusvahelise vandenõuvõrgu eest, mille eesmärk on panna toime kõige kuratlikumaid tegusid“.16 Et tuua vaid kaks näidet: illuminaatidest rääkisid kommunismivastase John Birchi Seltsi väljaanded ja ka kristliku konservatiivi Pat Robertsoni raamat „New World Order“ („Uus maailmakord“, 1991).17

Illuminaatide müüt on püsinud tänase päevani. Mõned ordu teemal ilmavalgust näinud teosed on muidugi ilmne fiktsioon, nagu näiteks 1970. aastatel Robert Shea ja Robert Anton Wilsoni sulest ilmunud triloogia „Illuminatus!“, Umberto Eco romaan „Foucault’s Pendulum“ (1988; eesti keeles: Umberto Eco, „Foucault’ pendel“ (tlk Mailis Põld). Tallinn: Varrak, 2014), film „Lara Croft: Tomb Raider“