MAI 2014 E-kiri tuleb siis, kui ma diivanil last imetan. Põhimõtteliselt on see ainus asi, mida ma praegu teen. Annan rinda, istun nii vaikselt, kui suudan, magav laps süles, surmani hirmul, et ta jälle ärkab ja nutma hakkab. Annan veel natuke rinda, istun jälle tasakesi, püüan magavat last sülest ära panna, et käia duši all või midagi süüa, see ei lähe mul õnneks, istun diivanile tagasi, annan rinda. Iga jumala päev. Kui e-kiri tuleb, on Ivan vaid kolmekuune. Sa jõudsid mingi oma töö pealt tagasi, milliselt, pole mul aimugi, sest sa räägid oma otstest väga vähe. Reklaamfilmi produktsioonifirmad või sama valdkonna vabakutselised režissöörid kasutavad sinu tehnilisi oskusi. Kui ma küsin, kuidas päev läks, siis sa ütled, et see on nii igav, et ma ei viitsiks niikuinii kuulata. Kunagi ma käisin peale, aga olen alla andnud. Eks sa ise otsusta, kas tahad oma töödest rääkida või mitte. Mina ise imetan. Töölt koju tulles saadad mulle sõnumi ja küsid, mida õhtuks süüa osta, sa hoolitsed nüüdsel ajal kodus peaaegu kõige eest. Töötad, käid poes, teed süüa, koristad, mängid meie kassiga, kes on Ivani tulekust peale tagaplaanile jäetud. Trenniga oled praegu pausi teinud. Mina imetan ja imetan. Ning ühel mai alguse neljapäeval kohe pärast ühte pärastlõunal tuleb sinult e-kiri.
5
Saatja: Aksel Saaja: Carolina 8. mai 2014 kl 13.05 Teema: Kui ma suren Juhuks, kui ma lusika nurka viskan. Minu arvuti password on: ivan2014 Detailsem nimekiri asub failis Documents/kuimasuren.rtf Loodame parimat! /Aksel Loen kirja kolm korda. Esmalt ei saa aru, siis loen uuesti ja hakkan muretsema. Kolmandat korda lugedes vihastan. See on nii sinu moodi. Ainult sina saad olla nii järsk ja otsekohene, peaaegu maniakaalne realist. Sina ja sinu ülikuivad e-kirjad ja sõnumid. Sina ja sinu pidev arvuti- ja telefonitarkvara uuendamine. Sina ja sinu salasõnad, mida sa korrapäraselt vahetad ja mis alati sisaldavad suuri ja väikeseid tähti ja numbreid ja erimärke. Sina ütlesid, et kui sa sured, siis sa ei taha, et sind maha maetaks, vaid et sind tuleb tuulde puistata kuskil, kuhu keegi ei pea tulema lilli ja küünlaid tooma. Ainult sina oled võimeline saatma töö juurest midagi sellist keset päeva oma tüdruksõbrale, kes imetab kodus diivanil last. Ja sa tegid seda. Ma ei vasta. Õhtusöögilaua taga küsin, mida see pidi tähendama ja täpselt, nagu ma teadsin, vastad sina, et kargas pähe, kuna ettevaatust ei ole kunagi liiga palju. Et mul on hea teada, kui midagi peaks juhtuma. Rohkem ei räägi me sellest kirjast enam kunagi.
2009–2014
OKTOOBER 2014 On oktoobrikuu pühapäev. Me oleme väsinud ja teineteise suhtes üsna vastikud. Ma olen vähe maganud, sest Ivan rippus ka selle öö rinna otsas. Mul pole õnnestunud ära õppida, kuidas pidevate äratuste vahel uuesti uinuda, ja arvestades, et Ivani täitub varsti kaheksa kuud, siis näevad asjad selles vallas ikka kehvad välja. Ma olen alati väsinud. Täna olen närviline ja haletsen end. Sina püüad oma tööga valmis saada. Sa ei ole oma tellijale rääkinud, et nädal veel ja siis jääd isapuhkusele ning töötad osaajaga. Sel teemal tülitseme tihti. Mina tahan, et sa koormust vähendaksid, et jõuaksid – ja jaksaksid tegeleda meie eluga, meie lapsega, meie maailmaga. Sina ei taha. Või õigemini, sa ütled, et tahad, aga see ei lähe. Sa selgitad, et vabakutselisena nii ei saa. Sa oled pikka aega töötades hankinud endale kliendibaasi ja kui sa mõne tellija jaoks pool aastat või kauem kadunud oled, siis leiab ta kellegi teise. Sind vahetatakse välja. Ka sina oled väsinud. Puhates näed kurb välja. Sa ei jaksa mõelda varsti algavale ajale, kui sa oled pool päeva Ivaniga kodus ja ülejäänud ööpäeva töötad. Ka mina olen närvis. Solvunud. Mures. Asjad ei lähe nii, nagu minu meelest meie perekonnaga peaks minema. Sa ütled, et ma teadsin, mida ma teen, kui otsustasin sinuga lapse saada. Mina ütlen, et ma lootsin, et läheb teisiti. Kumbki ei taha teist õnnetuks teha. Viimasel ajal tundub, et see on võimatu. Aga me püüame edasi. 9
Kolm nädalat tagasi me kolisime, meil ei olnud selleks tegelikult aega, aga võtsime ikkagi ette. Asju pakkisime öösiti noil lühikestel hetkedel, kui Ivan üksi magas. Pakkisime vaikuses, ei puudutanud teemasid, mis oleksid teinud haiget või lõppenud tüliga. Samamoodi kolisime sisse. Nüüd oleme jõudnud peaaegu kõik lahti võtta. Täna peame pausi tegema, sest auto jamab. Peame sõitma su vanemate juurde, et su isa pilgu peale viskaks. Paneme Ivani tagaistmele turvahälli, sina istud tema kõrvale ja mina olen roolis. Rõõmsameelsel toonil pean ma sajandat korda märkima, et oleks õudselt tore, kui juhiluba oleks meil mõlemal. Sina surud hambad kokku ja vastad, et kohe varsti teed. Ma ei hakka küsima, et millal, ei jaksa täna jälle vaielda. Mul on juba oma kommentaari pärast piinlik. Oleme vait. Ivan on rõõmus ja et see jätkuks, annad sina talle häälte ja mänguasjadega tegevust. Kui Ivan nutab, ei saa ma hästi autot juhitud ja sina oskad ainsana teda niimoodi naerma ajada. Teie mängite tagaistmel ja Nynäsvägen läheb üle Tyresövägeniks, mis viib meid Vendelsöle, ning mina mõtlen, et ma vähemalt armastan siiski oma peret. Lihtsalt praegu on veidi raskem aeg. Sa aitad isal autot parandada. Mina joon sinu emaga teed. Diskreetselt ja austavalt kuulab ta mind üle, et kuidas meil läheb. Ma vastan, mitte nii diskreetselt, aga siiski austavalt, et praegu on palju tegemist. Me saame vähe magada ja sul on tööga kiire. Kolimine oli raske ja Ivan näeb õudusunenägusid ja tahab öösiti rinda. Me ei jõua eriti muud varianti katsetada, ütlen ma, aga see on vale. Sissesõiduteele keerab sinu vanem vend. Ta ei öelnud, et tuleb, ja ma näen köögiaknast, kuidas te mõlemad olete üllatunud, kui kohtute. Te naerate, kui kallistate. Ta patsutab su selga, sa kipud ta sülelusse ära kaduma. Ta on alati sinust palju suurem olnud. Lühem, aga laiem, tugevam. Teel majja lööd sa särama, 10
kui ta ütleb midagi, mis ajab sind naerma. Trepilt kostavad sinu kiired sammud, sa kiirustad sisse, tahad Ivani näidata. Sinu vanem vend on Ivani seni näinud ainult ühe korra. Pole nagu õnnestunud kohtuda, kõigil on olnud viimasel ajal palju tegemist. Vend kõditab Ivani ja ütleb, et poiss on kasvanud ja väga sinu moodi. Ta hüüab sind väikevennaks. Joob suurte lonksudega oma kohvi ära. Sa võtad klaasi kokakoolat. Siis lähete tagasi auto juurde. Ma tulen ka korraks välja. Ivan on mul kõhukotis, ma teen telefoniga pilti teist meie auto juures seismas. Kojameestel on midagi viga. Te ei saa seda korda. Pildil seisate seljaga, üks sügab pead. Te olete kaks venda ja üks isa, kes kohtuvad selles elus viimast korda, aga seda te veel ei tea. APRILL 2009 On 2009. aasta volbriöö ja ma hakkan minema peole, mida peetakse Adelsöl ühes vanas koolimajas, mille paar mu sõpra rentisid ja suveparadiisiks sisustasid. Nende peod on alati lõbusad. Nad kutsuvad kokku paarsada inimest ja kui jõuame näpsata piletid, enne kui need otsa saavad, siis on bussisõit hinna sees. Kooli kõrge lae ja nagiseva põrandaga puidulõhnalises saalis müüvad nad hulgihinnaga õlut ja veini. Kuna nad on muusikud ja kultuuriinimesed, siis esinevad neil pidudel tihti muusikud ja bändid, kes mulle meeldivad. Ma lähen sinna neljandat või viiendat korda. Ma olen elevil. Ma olen 30 ja mu armuelu on endiselt sassis. Paari päeva eest lõpetasin lühikese suhte ühe Norrlandi kutiga, kes korraks oli tundunud õige, aga peagi sain selgeks, et ta pole seda. Tegin seda oma tavalisel viisil. Vingerdasin minema teksti abil, saatsin meili, et viga pole üldse temas, et mina olen oma eluga praegu 11
vales kohas. Ma ei tea, miks ma kunagi ei suuda „ei“ öelda. Ma satun masendusse, kui pean kellelegi haiget tegema, ja kujutan ette, et peale selle inimese päevade ja nädalate rikkumise hävitan ka tema enesehinnangu ja elurõõmu. Olen mitu korda jäänu pidama liiga kauaks, sest tunnen mind masendava suhte katkestamise pärast nii suurt süüd. Olen lubanud nii endale kui ka oma terapeudile, et enam nii ei tee, seepärast lõpetan neid kiiremini kui varem. Aga ikka sama suure ängiga nagu alati. Selline olen olnud nii kaua, kui mäletan. Nüüd tegin seda jälle. Seekord läks üsna hästi. Arvatavasti sellepärast, et olime kohtunud vaid paar nädalat ja võib-olla sellepärast, et ega tema minusse ka eriti armunud ei olnud. Läks koguni nii hästi, et noormees otsustas ikka kasutada oma peopiletit, mille oli ostnud minu pealekäimisel, et ta kaasa tuleks, ja ikkagi kohal olla. Sõbraga. Sõbrana. Tunnen end häirituna, kui teda bussis näen, aga me tervitame ja kallistame ja teeme näo, et kõik on nii, nagu peab. Et ma ei ole süüdi. Vabanenud naine, kes teab, mida tahab. Tegelikult ei tea muidugi üldse. Pole ammu teadnud. Et asjad läheksid õigesti, ei ole piisanud hajusast soovist lõpetada sahmimine ja leida see õige. Segamini on need asjad olnud juba mitu aastat. Aga too noormees ei pea seda ju teadma. Ega me koos elama hakka. Bussis joon veini ja mida rohkem klaase ja kilomeetreid kulub, seda paremaks läheb aegamisi enesetunne. Kõik on, vähemalt enam-vähem, täpselt nagu peab. Ma tantsin ja tantsin ja mu jalad tahavad ikka jätkata. Suu tahab ikka veini. Ma ronin vana kooliaula sügavasse aknaorva ja tantsin seal üksinda, naudin, et olen kättesaamatu ja samas paljude pilkude jälgida. Sõprade hulgas olen tuntud selle poolest, et tantsin alati kuskil otsas, baarilettidel ja toolidel ja kõlaritel ja lavadel ja aknalaudadel. Sellest on saanud nagu teema. 12
Nii ka täna. Tantsin vaheldumisi tantsuplatsil ja aknaorvas ning vahepeal röögin koos plaate keerutavate sõpradega laulda. Kui vetsujärjekord on liiga pikk, siis käin metsas pissil. Aeg-ajalt näen rahvasummas seda mahajäetud kutti ja iga kord vaatab ta minu poole. Ta noogutab ja lehvitab, aga pilk on kurb. Mu sõbrad panevad talle nimeks Kurb Koerasilm. Ma naeran. Me oleme õelad, aga mind ei huvita. Ma tahan tantsida ja olen täis ja kõik on nii nagu peab. Ja äkki oled seal sina. Ma ei ole sind varem näinud, sama bussiga sa küll ei tulnud. Minu tuttav ja sinu sõber ütleb, et tutvustab mulle inimest, kes „armastab mind“. Ja seal sa seisad. Ja naeratad. Sa oled pikk ja kiitsakas, sinu naeratus on nagu lamav kolmnurk. Sa naeratad nagu kauboi vanas filmis. Viltu ja kõveralt ja laialt ja siiralt. Naeratus laiub üle terve su näo. Ma mõtlen, et sinust saaks õudselt vahva karikatuuri, sellise, mis teeb meele rõõmsaks. Peas on sul müts. Mul tuleb pea taha kallutada, et sind vaadata. Sa ei kuulnud, kuidas meie ühine sõber sind tutvustas, aga sellest pole midagi. Sa näed välja selline, keda poleks nagunii huvitanud. Joogisena on mul halb komme härjal sarvist haarata. Nagu kaitseks selle vastu, et äkki mind ei taheta, haaran kohe võimalusest ja täna haaran sinust. Ma olen otsustanud, sest minu meelest oled sa kena. Pikk ja kiitsakas ja siis see naeratus. Sul on hiiglaslikud silmad. Sind oleks tõesti hea joonistada. Ma võtan sul käest kinni, sa ei hakka vastu, kui ma seda teen, ja viin õue. Väljas on veel valge ja kell on vast üheksa, aga kes sellistest maistest asjadest üldse hoolib, igatahes mitte mina ega ka sina. Valguse käes on sinu silmad uskumatult sinised. Kavatsen küsida, kas sa kannad läätsi. Aga mitte veel. Endise sigala luugist saab hot dog’i. Me seisame järjekorda ja sina hoiad mu kätt kindlalt oma peos. Kui ma märku annaksin, 13
siis tundub, et oled valmis mind kohe suudlema. Ma hoian end tagasi. Küsin, kui vana sa oled ja sind ütled, et 28. Ma tunnen kergendust, arvasin, et oled palju noorem. Küsin, kus sa töötad ja sina ütled, et meedias. Valmistun analüüsima sinu reaktsiooni, kui ütlen, et mina töötan muusika vallas, suurte muusikaprojektidega, aga sina ei küsi. Tundub, et sind ei huvita ei mu vanus ega amet. Paistab, et tahad minuga ameleda ja sinu naeratus nakkab ning otsustan, et sellest piisab. Infot on küllalt ja ma tõmban su järjekorrast minema, koolimaja taha, me jõuame väikesele aasale kase alla. Paar tundi tagasi käisin siin pissil. Majas meie selja taga tümpsub bass. Ma suudlen sind. Või suudled sina hoopis mind. Ma suudlen sind ja sina suudled mind ja sinu käed hoiavad mu nägu ja ma armastan seda. Ma armastan seda, kuidas sa suudled ja ma armastan sinu käsi ja ma armastan, et sa oled pikk ja ma armastan sinu viltust suud, mis alati naeratab, isegi siis, kui sa suudled. Me ameleme kase najal nagu teismelised ja kui sina surud end vastu mind ja mina vastu puud, siis saab mu pluusi selg koorepuruseks. Kui ma oleksin graatsilisema kehaga, siis oleksin kaksiratsi sinu kohale kerkinud, aga ei. Me surume end teineteise ja kase vastu nagu kiimas neljateistaastased. Ma ütlen, et läheme sellega edasi, aga mitte majas, kõigi inimeste keskel. Ma ütlen, et seal on keegi, kes on kurb ja ma ei tea, kas räägin seda sellepärast, et hoobelda, või hoolin või tahan olla hooliv sinu silmis. Kõik on üsna udune, toimub impulsi ajel. Ülejäänud õhtu tantsime sõpradega ja jookseme vahepeal välja, et kase all kohtuda ja suudelda. Mida hilisem aeg, seda hoogsamalt. Ühel hetkel vahetame telefoninumbreid. Nii on lihtsam otsustada, millal jälle kase all kohtume. Pidu lõppeb kell üks ja kaks bussi viivad pidulised tagasi Stockholmi. Me istume kõige ees, ma olen kindlaks teinud, et Kurb 14
Koerasilm on teises bussis ja sellepärast tohin sind pimeduses vabalt suudelda. Tagapool lärmavad inimesed. Suudluste vahel sunnid sa mind oma kõrvaklappidest AC/DC-d kuulama. Ütlen, et minu meelest pole nad kuigi head ja mainin nii blaseerunult kui suudan, et olen nendega paar korda töötanud. Paistab, et see teave ei avalda sulle muljet, sa vastad, et ahah, kuula seda, kuula seda siin, ja siis sa suudled mind jälle. Tõstad mu kaksiratsi sülle. Ma armastan, kuidas sa mind tõstad ja armastan su süles istuda. Lõpuks ometi kaksiratsi. Mu lõual ja põskedel on sinu habemetüükast punased plekid, kui buss tund aega hiljem Medborgarplatsenile jõuab. Niimoodi amelenud pole ma ammu. Me astume bussist maha ja sa tahad minu poole tulla. Seda sa ei saa. Sa küsid uuesti ja saad jälle eitava vastuse. Sa pakud, et ma võin ju hoopis sinu juurde tulla. Kuule nüüd, ütled sa, ma tahan sinuga magada. Ei, vastan mina, ma magan üksi. Ma usun, et tahan näidata, et kohe esimesel õhtul ei lähe ma kellegagi voodisse. Kui me oleks koos koju siirdunud, siis oleks see juhtunud. Ma ei taha, et nii juhtub. Ma tahan, et nii juhtub. Ma tahan, et see jätkuks. Me läheme lahku. Su pea hüpleb muusika taktis, kui mööda Folkungagatanit minema astud. Enne uinumist saan sinult tekstisõnumi. Sa ütled, et olen ilus ja et tahad uuesti kohtuda. OKTOOBER 2014 Ärkan Ivani kõrval pool seitse. Võin öelda, et magasime üsna hästi. Või noh, suhteliselt, aga meie maailmas on see üsna hea. Ivanil täitub varsti üheksa kuud ja kui kolm nädalat tagasi uude korterisse kolisime, siis sai ta oma toa, aga nüüd on tal küll 15
tekkinud öised hirmuhood. Rinda tahab ta öö jooksu kolm kuni kuus korda. Enamasti magan lapse toas madratsil, kuigi olime mõelnud, et saame nüüd ööd jälle kahekesi veeta, sina ja mina. Eile õhtul kümnest üheteistkümneni äiutasin ja lohutasin Ivani, siis imetasin ja tundus, et see ei lõpe kunagi, sina tegid köögis tööd, saatsin sulle tekstisõnumi. Kirjutasin, et jään ööseks jälle poisi juurde ja sina vastasid, et okei ja head ööd. Natukese aja pärast kostis, kuidas sa käid vannitoa ja elutoa vahet. Sa kustutasid tuled, pesid hambad, valmistusid ise ka voodisse minema. Ma ei uinunud kohe. Hakkasin hoopis telefonis netist infot otsima, kirjutasin otsingusõnaks „väikelapse öised hirmuhood“ ja uurisin hoolega terviseportaali, ajaleheartikleid ja perekooli saiti. Lugesin läbi hulga artikleid ja mõtlesin põhjalikult järele, kas Ivanil võivad juba olla öised hirmuhood – need paistavad tekkivat pigem veidi vanematel lastel – ja jõudsin järeldusele. Ivanil on öised hirmuhood, sellepärast ta öösiti nii palju nutabki. Alati algab see õhtul umbes tund pärast uinumist. Täpselt nagu internetist leitud kirjeldustes. Ma tegin ühest artiklist ekraanipildi ja saatsin sulle sõnumi. „Vaata seda, ma usun, et Ivanil on öised hirmuhood,“ kirjutasin ma. Sa ei vastanud. Magamistoas valitses vaikus. Mõtlesin, et äkki jõudsid magama jääda või loed ega viitsi vastata. Siis jäin magama. Ärgates on peaaegu väljapuhanud tunne. Kass ei kräununud Ivani ukse taga, nagu ta mõnikord teeb, ja pärast kesköist ärkamist sõi Ivan öö jooksul ainult kaks korda. Ta on heas tujus ja roomab meie ajutiselt asemelt põrandal ukse poole, korterisse seiklusi otsima. Ma võtan ta sülle ja ütlen, et nüüd läheme ja ajame issi üles. Ust avades kohtame kassi, kes laseb endale natuke pai teha, ka tema on äsja ärganud, siis läheme magamistuppa, kus oled sina. 16
Panen Ivani voodile, et ta saaks sinuni roomata ja sa näeksid teda esimese asjana, kui silmad avad. Ütlen „tere hommikust, issi!“ häälega, mida kasutan siis, kui tegelikult kõnelen Ivaniga, aga jutt on suunatud mõnele täiskasvanule. Enamasti sulle. Ivan võtab sihiks voodi peatsi, aga vaevalt on ta roomama hakanud, kui näen, et midagi on valesti. Sa lamad hoopis teisiti, kui tavaliselt magades. Kõveras ja kookus, külili, sinu nägu on surutud patja. Sinu nahk on teist värvi. Heledam kui tavaliselt. Elutu. Ma ei julge sinu puudutada sinu pahkluud, mis minu juures jalutsis teki alt välja turritab. Katsun siiski. Pahkluu on jahe. Hele. Minu sõrmede all tumm. Seal ei voola veri. Sa ei ole enam seal. Sa oled surnud. Nüüd toimub kõik reflekside najal. Ma võtan Ivani sülle ja hoian ühe käega teda, samal ajal kui aju kõik tunded välja lülitab ja hakkan tegutsema ratsionaalselt, ratsionaalsemalt kui kunagi varem. Helistan häirekeskusse ja kui kõne vastu võetakse, siis annan ühe hingetõmbega teada, mis on juhtunud, mis mu nimi on, mis sinu nimi on, kus me elame ja mis on meie uksekood. Te peate kohe tulema, silmapilk, ma ei saa siin rohkem olla, lõpetan ma. Ivan sirutub voodi poole ja ma hoian teda kõvasti, natuke liiga kõvasti, vastu oma puusa. Häirekeskuse naine palub rääkida aeglasemalt ja katsuda su kaelalt pulssi ja mina ütlen, et sel pole mõtet, aga katsun ikka. Ivan puusal ning telefon õla ja kõrva vahele surutud, otsin vaba käega sinu kaelalt pulssi. Sinu kael on jahe. See ei ela. Ma ütlen naisele uuesti, et ei õnnestu, seal ei ole kedagi, ta ei ela. Ma ei tea, miks ma seda teen, aga haaran su õlast. Keeran su keha, kuigi tean, et sa oled surnud. Sa oled raske ja ma kaotan tasakaalu ja kukun sulle peaaegu otsa, kui su näo ülespoole pööran. Sinu vasak põsk tuleb padja küljes lahti ja nahk on hele17
kollane ja riide vastas olemisest kortsus. Vastu patja olnud silm on veidi lahti. Sinu sinine silm ei ole nii sinine, nagu oli olnud. See on hall ega vaata enam kunagi mind ega meie poega. Avatud silma nähes lasen su õlast lahti. Sinu keha vajub samasse asendisse, kust selle välja tõmbasin. Sa oled nii surnud, nagu üks inimene saab olla, ja ma pean siit toast minema saama. Ma ütlen seda häirekeskuse naisele ja lõpetan kõne. Keeran Ivani teki sisse ja sean endale kõhukoti ümber, panen lapse kotti ja võtan kampsuni õlgadele. Panen kassi vannituppa kinni, enne minekut jätan talle veel süüa ja juua. Ma tean, et järgmine inimene, kes korterisse astub, ei ole mina. Kass ei tohi jalga lasta. Lähen välja. Sõidan liftiga alla, astun õue, istun pingile. Ootan kiirabi. Väljas hakkab valgeks minema. Nende tulekuni läheb vähemalt pool tundi. Nüüd ma valetan. Nad tulevad paari minutiga, aga see tundub nagu pool tundi. Seal me istume, mina pidžaamas ja kampsunis, Ivan kõhukotis ja tekis, naabrid vaatavad meid, kui lähevad meist mööda tööle ja lapsi lasteaeda viima. Keegi ei ütle midagi. Mõni pöörab pilgu ära, mõni noogutab enne tervituseks. Ma noogutan vastu. Mõistan, et peaksin kellelegi helistama. Ma ei tea, kellele. Helistan su vanemale vennale. Nüüd tuleb kiirabi. MAI 2009 Ma ei peta sind kunagi, ütled sa ja vaatad mind voodis mõne sentimeetri kauguselt. Huvitav, kas see tähendab, et ainult mind ei peta, või jagasid praegu laiemat moraalset tõekspidamist. See ei ole selge. Sinuga on tihtipeale nii. Sa ütled midagi, ilma keerutamata, nendid midagi, mis kõlab lihtsalt, aga tekitab minus 18
lisaküsimusi, mida ma ei julge veel esitada. Minu meelest on see põnev. Sa oled huvitav inimene ja sa meeldid mulle. Väga. Me lebame alasti sinu lagedas, peaaegu mööblivabas korteris Hornstullis Långholmsgatanil. Aknad on ainult ühele poole, tuuletõmmet tekitada ei saa ja on kohutavalt palav. Pole kardinaid, et varjuks ette tõmmata, päike sirab päevad läbi. Aga me oleme sinu juures, sest siin tunned sa end kõige paremini. Ja mina ei ole väga nõudlik. Oleme nüüd siin tihti. Sinu korteris, sinu voodis, alasti. Järgmisel päeval pärast esimest õhtut maandume siia pärast veel üht pidu, mille veetsime kokkupõimununa, seekord tänavakohvikus diivanil teki all. Paistis, et kaua pole enam võimalik venitada, mulle piisas ühest ööpäevast, et tõestada, mida ma nüüd tahtsingi tõestada, ja ilmselt jätkus sellest ka sulle. Mina pomisen „ahah, vat kui tore“ ja mõtlen kordadele, kui ma ise teist petsin. Mõtlen, et sellist asja on raske lubada, aga arvan, et see on ilus seisukoht. See ütleb midagi sinu kohta. Ma tunnen sind nüüd kaks nädalat. Sa äratad minus ääretut huvi, aga ohjeldan end. Püüan mitte küsida rohkem kui sina minult, minu kohta. Ja sa ei küsi eriti midagi. Nii et hoian ka ennast tagasi. Esimest korda sinu juures küsisin, kas sa oled siia äsja kolinud. Siin ei olnud eriti asju. Tühi esik, elutoas diivan, telekas ja nurgas väike kirjutuslaud. Sellel arvuti, millel ja millelt sa töötad, ja väikesi märkmeid täis märkmepaberid. Sul on ilus käekiri, tähed väikesed, isegi trükitähed on väikesed. Tookord ma ei saanud aru, aga nimed paberitel kuulusid sinu klientidele, produktsioonifirmadele. „Backup Callboy“ seisis ühel. „Tee Annelie’ meil korda“ teisel. „Server Camp David“ kolmandal. Ühel paberil seisis trükitähtedega lihtsalt „EI KUNAGI ENAM“. Kui küsisin, mis see tähendab, siis sa vastasid, et see on meeldetuletus 19
iseendale, et ära võta nii palju tööd nagu aasta tagasi. Rääkisid, et tapsid end peaaegu ära. Töötasid ööl ja päeval ja kaotasid hulga kilosid. Sedasi ei tee sa enam kunagi. Ma vastasin, et ka mina töötan palju ja minu töö tähendab palju õhtuid ja öid. Selle peale ütlesid sina, et „aga tule sealt siis ära“, nagu oleks see kõige lihtsam asi maailmas. Nagu ei avaldaks minu töö sulle mingit muljet. Ma usun, et siis armusin sinusse veelgi enam. Magamistoas: voodi ja tõstepink. Kõik. Ei vaipu põrandal, ei kardinaid akende ees, seinal vaid plakat, kus pilvelõhkuja kõrval ripub üksik pilv. Kui küsisin, kas oled sinna just kolinud, siis ei saanud sa nagu aru, et miks ma küsin. Sa vastasid, et oled siin elanud kaheksa aastat. Sinu jaoks oli korteris piisavalt palju asju. Ütlesid, et lapsepõlvekodus olid igal pool vidinad ja sa ise nii ei taha. Et asjade kogumisest, vidinatest ja tolmust tekib sul paanika. Ma mõtlesin, et võib-olla oled selle kõigega jõudnud ekstreemsele tasemele ja kas sa tõesti kasutad korrapäraselt tõstepinki? Minu meelest oli sul imelik keha. Minu meelest muutis see sind huvitavaks. Praegu piisas sellest, et sul on ainult voodi. Siin veedame õhtud, ööd, hommikupoolikud ja osa nädalavahetustest. Kui süüa tahame, siis läheme välja, kui välja läheme, siis jalutame palju. Siis hoiad sa mul ümbert kinni ja ma armastan, et sa oled pikk. Mulle meeldib sinu käsi ümber mu piha ja loodan salamisi, et kui jalutame piki Årstavikeni kallast minu elukoha, Skanstulli, ja sinu elukoha, Hornstulli vahel, siis kohtame inimesi, keda ma tunnen. Tahan, et mind sinuga nähtaks. Tahan, et mu sõbrad ja tuttavad kogemata meile sülle jookseksid. „Oi, kes see on,“ tahan ma, et nad sosistaks, kui edasi lähevad. Kui ilusad nad koos on, peaksid nad ütlema. Ma olen uhke, et kuulun 20
sulle, kuigi me ei ole sellest veel rääkinud, teen ma just seda. Kuulun sulle. Esimesest korrast peale oleme nüüd kohtunud umbes üle päeva ja kui me ei kohtu, siis tšätime ja messime palju. Olen sinu kohta juba palju asju teada saanud. Sulle ei meeldi telefoniga rääkida. Kirjalikult ja päriselus oled sa kaks erinevat isikut. Kirjutades oled karm ja tahad kiiresti asja juurde jõuda ja jutu ära lõpetada. Kohtudes oled soe, hooliv, lõbus, füüsiline ja naeruhimuline. Sulle meeldib musitada ja mul käest kinni hoida, isegi siis, kui me ei ole voodis. Ja tõepoolest, sa kannad läätsi. Need muudavad sinu säravsinised silmad veel sinisemaks, sest on üsna paksud. Ilma läätsedeta näed üsna halvasti. Õhtuti üksi kodus olles võtad läätsed ära ja paned ette prillid, mida sa vihkad, aga mulle need meeldivad. Prillid on viltuse kujuga ja sobivad hästi kokku sinu naeratusega. Sinu juures on kõik natuke viltuse kujuga. Sinu juures on kõik väga ilus. Hommikuti lahku minnes ei taha sa tavaliselt uue kohtumise plaane teha. „Kuuleme,“ ütled sa ja ma ei julge küsida, millal. Sa ei küsi kunagi minu plaanide kohta ja mina tunnen, et olen pealetükkiv, kui neist räägin. Mulle avaldab sinu kahetisus muljet. Sa oled terviklik ja vastuoluline. Korraga nii eemal kui ka lähedal. Sa oled vaheldumisi väga ligidal ja kaugel. Kui me ei näe, siis mõtlen sinu peale enam-vähem kogu aeg. Ootan, et sa endast märku annaksid ja enne seda tunduvad tunnid igavikuna. Aga sa annad endast märku. Sa annad endast alati märku. Kui ootan paar tundi, siis tuled varsti tagasi. Hakkan sinu rütmi ära tundma. Hakkan ära õppima, kuidas sinu maailmas elada. Ma olen sinusse nüüd armunud. Raske on täpselt öelda, kas selleks kulus kaks nädalat või kaks päeva. 21
OKTOOBER 2014 Kiirabi on kohal ja sealt väljunud sõbralik mees oli korteris vaid paar minutit. Ta tuleb minu ja Ivani juurde ja ütleb, et mul oli õigus, mu elukaaslane on surnud. Ütleb, et kui see kuidagigi lohutab, siis tundub, et ta suri valutult ja see juhtus une pealt rahulikult. See ei lohuta. Päästetöötaja palub mul korterisse tulla. Ma tean, et peaksin minema, ma tean, et peaksin vähemalt Ivanil mähet vahetama, aga ei suuda liigutada. Ma ei taha sinna enam kunagi minna. Helistasin su vennale ja tema helistas su vanematele. Helistasin oma kasuemale ja kõik tulevad praegu siia, nad kihutavad siia kohtadest, kus nad äsja olid alustanud täiesti tavalist esmaspäeva. Ma ütlen päästetöötajale, et tahan siin väljas istuda, kuni jõuab kohale mõni tuttav inimene. Ta ütleb, et see on okei. Räägib, et politsei on teel ja rõhutab, et noorte inimeste äkilise surma korral on see standardprotseduur. Ärgu ma arvaku, et mind kahtlustatakse või et on toime pandud kuritegu, vaid nad lihtsalt peavad niimoodi toimima. Ta ütleb veel palju asju, aga ma ei suuda neid jälgida, sest nüüd tuleb välisuksele üks naaber. Tal on laps kaasas ja laps vahib, kuidas me postkastide juures pingil istume. Mina pidžaamas, Ivan kõhukotis, päästetöötajal tumerohelise fliisi peal erekollane vest. Laps vahib meid uudishimulikult ja küsib emalt, kes me oleme, mis on juhtunud, mis meie nimed on. Ma ei vasta. Ei vasta ka lapse ema. Vait on ka päästetöötaja. Naaber kiirustab minema, võtab lapse sülle, vaigistab küsimused ja astub kiiresti tänavale. Ma vaatan trepikoja halli betoonpõrandat. On tunne, et mul ei ole enam kodu. 22
Politseinikud jõuavad kohale sinu vennaga ühel ajal. Ma ei tea, kuidas ta suudab, aga mingil moel õnnestub tal olukorra juhtimine üle võtta. Võtab mul tugevalt ümber õlgade ja suunab korterisse. Ma ütlen, et magamistuppa ma enam ei lähe. Ta ütleb, et seda pole vajagi, et olgu ma köögis. Politseinikud tahavad mulle seal paar lühikest küsimust esitada. Köögis vaatavad politseinikud läbi meie ravimikappi. Üks ütleb teisele, et siin on nii palju asju, et ei tea, kust alustada. See naine vaatab mu käsimüügiravimina ostetud Ameerika unetablette ja küsib, kelle omad need on. Ütlen, et minu ja tunnen piinlikkust, et olen aastate vältel nii palju rohtusid kogunud. Et ma kogun just USA päritolu tabletipurke. Et ma ei ole neist tablettidest peaaegu ühtegi tegelikult võtnud, aga igal New Yorgi reisil olen ostnud uue purgi. See ei kõla normaalselt, kui proovin seda politseinikele selgitada. Seda saab teha ainult hull inimene. Politseinikud noogutavad ja otsivad edasi. Vaatavad sinu rohtusid ja küsivad, kas ma olen sinu juures viimasel ajal märganud midagi imelikku. Ma vastan, et ei ole. Politseinik küsib, miks meil on kodus unerohud, mida saab vaid retsepti alusel. Ma vastan, et arst kirjutas, et saaksin magada, kui olen liiga palju öid järjest Ivaniga üleval olnud. Räägin, kuidas laps rinda võtab ja et tal tekivad öised hirmuhood ja et mul on tema ärkamiste vahel raske uuesti uinuda. Ma palun, et politseinik teeks tabletikarbi lahti, et ta näeks, et ma pole sealt võtnud ühtegi tabletti, et kõik on alles. Minu jaoks on tähtis, et ta seda näeb, et ma ei ole ühtegi võtnud. Kui ta pakendi avab, siis tuleb mul korraga hirm. Mõtle, kui tabletileht on tühi. Mõtle, kui sa oled endalt elu võtnud. Seda mõtet mõtlen esimest korda. Politseinik avab justkui aegluubis väikese karbi, mille küljel on punane ohukolmnurk. Kõik tabletid on alles. 23
Politseinik teeb märkmeid ja tõstab rohupurgid ükshaaval lauale. Küsin, millal nad valmis saavad ja politseiniku hääl pehmeneb, kui ta vastab, et varsti, nad peavad ainult selle siin ära tegema. See on standardprotseduur. Nüüd astub kööki mu kasuema. Tund aega tagasi, kui helistasin, hüppas ta Uppsalas kohe autosse ja sõitis siia. Niikaua kui mina teda tunnen, nüüdseks juba ligemale 30 aastat, on ta olnud tegus naine. Kui ta mind politseinike kõrval köögilaua ääres kallistab, hakkan täna esimest korda nutma. Nutab ka kasuema. Ma libistan end tema kindlate käte vahelt välja, ütlen, et ta peab nüüd Ivani võtma, et laps peab hommikust sööma ja tal on vaja mähet vahetada, et mina ei suuda praegu veel midagi teha. Kasuema saab aru ja teeb seda, mis mulle hetkel kõige rohkem abiks on. Kui ta Ivani mu sülest võtab, siis panen tähele, et olen hoidnud kätt peaaegu kramplikult ümber kõhukoti. Minu käed ei tea, mida nüüd peale hakata, kui Ivan ei istu kõhukotis mu süleluses. Mul on süda paha. Kasuema kussutab Ivani, kui too nutma puhkeb, paneb talle kuiva mähkme, mängib temaga köögilaua selles nurgas, kus ei ole politseinikke ega tablette, ja ütleb, et mu pärisema on ka teel. Istun elutoa diivanile ja kuulen Ivani naeru ja näen silmanurgast, kuidas kasuema küünitab politseiniku selja tagant külmkapist lapsetoitu võtma. Ivan on nüüd hoole all ning mina püüan lõdvestuda ja mõtteid koguda. See ei õnnestu. Ma mõtlen, et ei lähe enam kunagi sinna magamistuppa. Ei kunagi, ei kunagi enam. Muidu on pea tühi.
24
MAI 2009 Sul on homme sünnipäev ja sa ei taha sellest rääkida. Ütled, et sinu meelest on sünnipäevad mõttetud ja kindlasti ei tohi ma mingit kinki osta. Räägid, et sünnipäev tekitab ängi, kuna meenutab sulle aja kaduvust ja sa pole viimastel aastatel hakkama saanud millegi erilisega. Arvad, et ajatähisena tuletab sünnipäev ebamugavalt meelde, mis on sinu vead inimesena. Ma küsin, milliseid vigu sa silmas pead, aga sa hakkad nihelema ja tahad jutu ära lõpetada. Ütled, et oled nüüdseks juba liiga palju aastaid teinud ühte ja sama tööd, elanud samas kohas, teinud umbes samu asju. Ma mõtlen, aga ei ütle, et sa oled imelik. Nii on ju kõigil, keda ma tunnen. Sellegipoolest tähistavad nad oma sünnipäeva. Ja sa kohtasid nüüd ju mind. Me ju oleme peaaegu koos? See on uus asi, suur asi, kui üldse? Huvitav, miks sina niimoodi ei mõtle? Meil saab varsti neli nädalat ja ma olen mures, et ei tea, mida sulle sünnipäevaks kinkida. Imelik on alustada suhet ilma, et ei teeks teineteisele sünnipäevakingitusi. Otsustan, et midagi pead sa saama, aga ei tea, milline tase sobib inimesele, kes ühest küljest ütleb, et ei taha sünnipäeva tähistada, teisest küljest aga on ilusaim asi, mis minu elus on juhtunud viimase kümne aasta jooksul. Tasakaalu saavutada on raske ja püüan leida vihjet millelegi, mis sind rõõmustaks, mis sul puudu oleks ja mida sa vajaksid. Midagi parajat. Korter ei paljasta küll, mida sa vajad või tahaksid. Tundub, et sulle meeldib elada lagedas ruumis. Kunsti ei julge ma sulle kinkida. Ka mööblit mitte, me oleme olnud koos vaid mõne nädala ja see oleks liiga suurejooneline. Võib-olla mõni köögiriist? Nii kohutavalt igav. Hei, siit tulen mina ja mu armastus ja … praepann. Jääb ära. Kaalun riideid, aga kahtlustan, et oled 25
nõudliku maitsega ja kui valesti valin, siis viid asja poodi tagasi. Ma võtaksin seda isiklikult ja oleksin puudutatud. Sinu garderoob on peaaegu sama lage kui su korter, meie tutvuse jooksul olen näinud sinu seljas vaheldumisi kolme ruudulist pluusi, paari valget t-särki, tumesinist dressipluusi ja paari-kolme paari erinevaid teksasid. Mõtlen tihti, et sul on fantastilised teksajalad. Sul on üldse kõige ilusamad teksajalad, mida olen näinud. Miks sa küll nende jalgadega teksamodell ei ole. Lähen endast välja. Otsustan, et ootan riietega, kuni tunnen sind natuke paremini. Piilun su vannitoakappi ja ega imesta, et see on peaaegu tühi. Lõhnaveepudel on aga päris täis. Šampoonid ja seebid on tagasihoidlikud. Ma ei kiirusta su vannitoast minema. Sa veedad siin palju aega. Sulle meeldib duši all käia ja pesed end päeva jooksul mitu korda. Ütled, et duši all tulevad paremad mõtted. Leiad lahenduse nii töistele kui ka teistele, pigem eksistentsiaalsetele probleemidele. Kui on aeg duši alla minna, siis võib juhtuda, et sa lihtsalt ütled seda ja kaks sekundit hiljem kaod vannituppa ja jätad mu voodisse või diivanile lebama või istuma, keha ikka veel sinu oma järgi vormunud. Sa pole mind kunagi duši alla kaasa kutsunud ja ma pole tahtnud peale käia. Paar korda olen vannitoa ust paotanud ja näinud sind seismas, seljaga minu poole ja alasti, sinu pikad ja minu meelest täiuslikud jalad ja taguots minu poole keeratud, veejuga su rinnale suunatud ja pilk valgel kahhelseinal. Sa ei näinud mind ja hiilisin tasakesi minema, tagasi oma kohale diivanil. Lehitsesin niisama mingit raamatut või näppisin telefoni, et poleks näha, kui väga meeleheitlikult ma sind tagasi ootan. Nüüd mõtlen, et võib-olla tahad sa vannikardinat. Või kallist ja luksuslikku seepi. Heidan need ideed kiiresti kõrvale, kõik tunduvad mõttetud. 26
Sinu sünnipäev on neljapäeval, nelipühi ja pikk vaba nädalavahetus on ukse ees. Ärkame, nagu tavaliselt, kokku põimununa, seljataga alkoholirohke öö, eilsed riided kortsus hunnikutes voodi otsa taga põrandal. Eile käisime esimesi kordi koos väljas ja ärgates loendan mõttes neid, kes meid nägid. Olen uhke, et kuulun sulle, et olen naine, kelle sina, pigem üksik hunt, nagu sa ise ütled, on valinud, et hoida avalikes kohtades ümbert kinni. Naine, keda sa suudled, kellega koos naerad. Mõtlen, et küllap me särame koos. Me mõlemad oleme pikad ja kõhnad, oleme pigem huvitavad kui klassikaliselt ilusad. Kujutlen, et torkame massi seas silma ja üle selja jookseb mõnuvärin. Sina magad, mina hiilin kööki, teen paar võileiba ja kallan klaasi mahla. Kandikut ei leia, saan aru, et see oleks olnud hea kink. Ostsin hoopis ahjuvormi. Ükskord sa ütlesid, et oskad küpsetada fantastilist õunakooki ja et kui sa seda mulle ühel päeval teed, siis ma neelan keele alla. Lõpuks mul paremat mõtet ei tulnudki. Ostsin ühe pehmes köites lõbusa raamatu asjadest, mida pidid ära õppima gümnaasiumi ajal, aga arvatavasti oled unustanud, ja ahjuvormi. Häbenen oma kinke, aga nüüd on nad seal apelsinimahla ja võileibade kõrval. Ma peidan oma häbi võimalikult hästi ära, tõmban sügavalt hinge, astun magamistoa poole ja hakkan laulma. OKTOOBER 2014 Politseinikud läksid minema ja päästetöötajad on teatepulga ehk meid andnud üle kohtuarstile, kes tuli surmapõhjust kinnitama. Ma vähemalt usun, et see on tema ülesanne. Tema jutust õnnestub mul tabada vaid katkeid, sõnad hõljuvad kuskil mu pea ümber ja ma proovin küll kuulata ja aru saada, aga ei õnnestu. 27
Igatahes on kohal üks arst, ta on sinu toas, vaatab su läbi ja hindab, millal sa surid. Miks sa surid. Nüüd on siin meie juures sinu ema, isa, vanem vend ja vennapoeg. Minu kasuema hoiab läheduses Ivani ja on iga hetk valmis sööstma, kui ma seda vajan. Aeg-ajalt kasuema nutab, ta kaotas mu isa, kui minu väike õde oli sama vana kui Ivan praegu, ja ta mäletab, kuidas see oli. Sellest hoolimata, või just sellepärast, on ta nüüd operatiivne ja praktiline. Teeb seda, mida on kõige rohkem vaja. Keskendub Ivanile. Tegevustele, mis muudavad olukorra kergemaks. Mängib temaga, hoiab tal kõhu täis ja mähkmed kuivad. Toob Ivani minu juurde, kui ta rinda tahab. Viib siis jälle ära ja jätkab oma vaikset tööd. Sinu isa hakkab aeg-ajalt ulguma, nagu kostaks nutt maa alt. Siis jälle räägib, korrutab asju, tema hääl vallutab kogu toa, ta käib ringi, istub, tõuseb püsti, läheb edasi, püüab mõista. Tahaksin tema ja ta hääle välja lülitada. Arusaamatu, ütleb ta ikka ja jälle. Täiesti arusaamatu. Ma tahan, et ta oleks vait. Sinu ema on vait. Tema pilk on kauge. Minu oma ka. Ma vaatan toas erinevaid kohti, aga ükski ei oma minu jaoks tähendust. Sinu vend on hakanud projektijuhiks ja kaitseb nüüd mind. Ta hoiab mul ümbert kinni, räägib minuga sosinal, nii et kõrva ei kriibi, vaatab, et ma vett jooks. Nüüd väljub arst sinu magamistoast, meie magamistoast. Mind ajab oksele, ei taha üldse kuulda, mis tal öelda on. Sisistan su vennale, et ei lähe sinna magamistuppa. Ma tean, et arsti meelest peaksin ma minema. Nii ongi. Ta istub mu kõrvale ja räägib aeglaselt. Nagu räägiks lapsega või kurdiga või kellegagi, kes ei saa aru; ta hääldab sõnu selgelt ja ma saan aru, et ta proovib tungida kõigesse, mille mina olen välja lülitada. Ta on seda teinud palju kordi varemgi.
28
„Carolina, kuula nüüd, ma räägin, mida ma saan rääkida, mis on juhtunud. Kas sa kuuled? Sa võid kõike küsida ja mina püüan niimoodi vastata, et sa aru saaksid. Aksel suri täna öösel une pealt, arvatavasti paar tundi enne seda, kui sina ta leidsid. Miks ta suri, seda ma praegu täpselt öelda ei saa. Keha järgi ei ole võimalik hinnata. Arvatavasti ütles tal süda üles. Surma põhjuse tuvastamiseks peame veel uuringuid tegema. Aga Carolina, kuula mind nüüd, ta suri valutult, kuuled, ta ei tundnud valu, kui ta suri. See toimus une pealt, ta magas, nagu ta magas igal öösel. Sa pead mind nüüd kuulama, see on tähtis, tavaliselt on seda hea teada natukese aja pärast, kui kõik on sulle kohale jõudnud. Ta suri valutult ja arvatavasti ta isegi ei ärganud. Carolina, ma tahan, et sa nüüd mõistad, et sel polnud tähtsust, et sind tol hetkel kohal ei olnud. Sa ei oleks saanud teda päästa. Kui süda niimoodi seiskub, nagu Akslil, siis meie ei saa enamasti midagi teha, isegi kui patsient on haiglas, kui see juhtub, ei ole kindel, et sellist südame seiskumist oleks saanud tagasi pöörata. Täna ma ei saa öelda, miks ta süda seiskus, aga võib juhtuda, et süda teeb niimoodi. Seda nimetatakse ägedaks südame seiskumiseks. Ei ole näha, et ta oleks kannatanud. Ja sina poleks saanud olukorra parandamiseks midagi teha, ei siis, kui sa oleksid olnud tema kõrval voodis ega siis, kui oleksid kiirabi varem kutsunud. Nüüd tuleb varsti auto, mis viib Aksli keha Solnasse kohtuekspertiisi instituuti ja seda ei ole hea vaadata. Ma arvan, et te peaksite natukese aja pärast siit ära sõitma. Politseis saad kontaktisiku, sa saad talle helistada ja küsimusi esitada. Ma mõistan, et seda kõike on praegu palju. Aga enne, kui me Aksli keha ära viime, tahan ma, et sa läheksid ja jätaksid temaga hüvasti, see annab tavaliselt …“
29
Ei. Ei. Ei. Ma ei suuda. Ärkan passiivsest udust, kui annan endast kõik, et arsti kuulata ja aru saada, mida ta ütleb. Nüüd on ta jõudnud selleni, mida ma kartsin. Ma ei taha sinna minna. Mul pole seda vaja. Ma ei suuda, ütlen ma. Ma tegin seda siis, kui isa suri ja kui vanaema suri, aga nüüd ma ei suuda. Jääb ära. Ma vajun kokku. Vappun nuttes ja tatistan ja ilastan ja määrin ära sinu vanema venna pluusi, kui ta mind kõvasti kallistab, ma kaon ta käte vahele ega taha sealt kunagi välja tulla. Sa saad hakkama, sosistab ta mulle kõrva ja ilmselt voolab tatti ka sinna, aga ta sosistab edasi ja hoiab mind tugevalt. Me läheme sinna koos, ütleb ta. See on tähtis. Ma ei tea, kui kaua me seal seisame. Aga mingil moel on sinu vanemad, minu kasuema ja Ivan nüüd sinu juures käinud. Nad tulevad meie juurde, tõmbuvad meie ümber kohmakasse kallistusse, mis kipub mind lämmatama ja ma ei saa hingata. Nad ütlevad, et sinu juures oli ilus, sa nägid rahulik välja ja mul on hea sinna minna. Ma annan alla. Ma pean kallistusest välja pääsema, jälle oma õhku hingama ja ma ei pääse enne, kui sinu juures viimast korda ära käin. Sinu vanem vend hoiab mul tugevasti ümbert kinni ja me läheme sisse, koos, et viimast korda hüvasti jätta. Üle läve astudes pigistan silmad kõvasti kinni.
30