Selle raamatu peategelane on maja. Ta asub Tallinnas Nõmmel Männiku tee ääres, üks vanemaid sealkandis. Ühe sajandi vältel, mis inimelu seisukohalt on pikk, ent ajaloo seisukohalt olematu aeg, on ta peavarju pakkunud paljudele erinevatele inimestele, kes lõpuks siiski lahkuvad, surevad või heidavad ta kõrvale nagu aukliku saapa, et soetada uus ja parem elu, ehkki mõned jäävad ka taga igatsema. Maja võib rääkida, et nende inimeste tee õnnele erineb vaid pealtnäha. Tema on paigal püsinud, kogunud ja põiminud kokku kõigi oma elanike elude lõngad kirevaks pildiks. Võite ehitada uue ja parema toa, korstna, ahju või põranda, mõtleb maja, aga sama pilt heljub te ümber ikka, lisandub vaid uusi toone. Vähe on nõnda elatud elusid, kus suudetaks harjunud elustiili muuta, teab maja, ja suunab peenikest naeru pidades elanikke seepärast karvupidi kokku, et nad ometi õpiks koos eksisteerima.
5
Sisukord I OSA Nõmmele tuleb uusi elanikke igast kandist 7 1
Kuidas tütarlaps Roosist saab majaomanik Tsarjova Roza 2
Liisa ja Villem Brocki unistus tööst Lutheri vabrikus. Oma maja
3
52
Majja tulevad üürilised. Ümbruskond täieneb 4 5
Sõja paika pandud
80
122
Tulge tagasi, Eestimaa pojad! 1945–1949 144
II OSA Ainult ühe pere asi 161 6 Peremeheta. 1893–1955 165 7
Linnaunistuse täitumine. Liiga hilja. 1955–1968 215
8
Hea, kui on kodu, kuhu tagasi tulla. 1959–1968 246 9 10
Igaüks tahab omaette ruumi. 1971–1984 275 Suivi, maja viimane pärisperenaine
304
9
I OSA
NĂľmmele tuleb uusi elanikke igast kandist
1 i Kuidas tütarlaps Roosist saab majaomanik Tsarjova Roza
Viru kreisi Rakvere linna turuplatsitaguse aguli kingsepamajas elas mees, kellel oli kolme naisega kokku üksteist last. Kõik täie tervise juures, küll aga olid nende emad kahjuks igavesti käed rinnale risti asetanud. Viimane vaeneke maeti just venelaste lihavõtte aegu. Puutööoskustega tubli mees, kes oma jutu järgi isegi Gatšinas keisri suvemaja kohendamas käinud, otsis nüüd neljandat naist majapidamisse, kuid millegipärast ei tahtnud keegi talle minna. Olgugi et peavari oli korralik ja toitja igati tubli kõbus mees, mõjus juba kolmanda kaasa surm pruudiealistele kuidagi hirmutavalt. Huvitav – polnud kuulda, et ta oma naisi peksnud oleks, viina võttis nagu korralik inimene, moe- ja mõõdupärast. Veel sosistati, et see viimane naine ei olla vist jaksand mehe tahtmist mööda kohust täita, ometi sündisid lapsed paraja vahega ja terved. Aga ei läinud kosjakaup, mitte ei läinud ka leskedega. Muidugi, eks leskedel olnud endalgi kaasavara alaealiste laste näol. „Mool va virtin muudkui puudu,“ sõnas mees ühtviisi nukralt ja lootusrikkalt, aga just seda virtina moodi naisterahvast ei leidunud. 9
Kui kevad oli suureks suveks kosunud, ütles vigurpuusepp ükspäev oma kahele tütrele ja vanemale pojale: „Nüid lugu sedasi, et jüripäevast peale peame teitele muud kohta leidma. Mudu põle meil tuleva talve sii kõikidele änam ühti süia.“ Poja võttis ja viis ta abiliseks suvetöödele linnalähedases postijaamas, ühe vanematest tütardest, Roosi, otsustas saata Narva linna õe peresse. Õemehe suguvõsal oli linna külje all suurem aiapidamine, mille saadused Narva turul ikka hästi läksid. „Ehk saab seal abiks olla,“ mõtles isa, kutsus Roosi, käskis tal võtta kapi tagant tüki siledamat pakipaberit ja isa etteütlemise järele kirja panna. Kiri sai niisugune: Mo Armas õde Lise Nüid olen mina puhta lesseks meheks jänuwad ja palon sind süddamest minu tütar Rosi selleks suve aigo vötta omma jure kostile ja eks ta olle tubli töinemine jo juba. Ülespidamisse raha ei ole mool sulle parraku temmaga sata. Küll aga paillu terviseid teille kõikidelle sovib sinno vend Johanes. Rakwere linnas jaanikuu 25mal päeval 1907. aastal. Ohates pani ta oma pookstavid alla ja vaatas Roosile otsa. „Ei ole mo isasüdamel see ühti kerge sind sedasi sinna saata, aga eks sa ole viisteistkümmend aastat vana, ehk teenid talveks toidu välja.“ Roosit huvitas, mis Juulist saab, kahekesi oleks õdedel ikka seltsim minna. Tädi peret oli ta korra vist elus näinud. Isa ohkas veel korra. „Juuli peaks esialgu ikka siia jääma, keegi peab nooremaid ka kasima-harima, aga eks mihklipäevast tule tedagi kuhugi tüdrukuks sokutada.“ Nii algas Roosi iseseisev elu.
10
Postijaamast sai isa teda sobitada Narva mineva küüdiga kaasa. Kaup jäi sedasi, et tüdruk viiakse keskhommikuks Narva turuplatsile, ja küll sealt juba tädi ja tädimehe nime järele pärides sugulased leiab. Väikese linna mehele tundus see õige moodus olevat, ja ega muud teed polnudki. Kompsus oli Roosil peetud talikasukas, ilus roosiline suurrätt, mille omandiõiguse pärast õde Juuliga tuli sõnelemist, ja isa piibli vahelt leitud poolik murtud ülesvõte kadunud emast; isegi võiga leib oli. Roosi oli valge veatu nahaga, aga juuksed pigem tumedad, jõhvjad ja tugevad, laiad hõredad kulmud suurte sõbralike hallide silmade kohal. Käed ja jalalabad olid tubli maatüdruku omad, harjunud taluma külma-kuuma, rohima, tõstma, keetma, solgerdama – ühe sõnaga kõike, mida niisugused käed peavad tegema. Ainus iluviga – jalgadele tikkusid kasvama tumedad karvad, ehkki ta püüdis neid küll välja kitkuda, küll kääridega ära lõigata. Ega nüüd keegi teine sellest teadnud kui ta ise. Meelelaadilt oli Roosi tasakaalukas, visa ja ikka rõõmus, olgu mis on. Nüüdki leppis ta omastest lahkumisega, ennemini juba ootas tädi Liisa juurde jõudmist. Ees oli ju suvi. Öisel teekonnal Rakverest Narva tukuti Valaste postijaamas. Hobusemees kutsus küll teda enese ja pojaga tuppa, aga Roosi ütles, et tal on eestoas oma kasukatükil parem, magagu nemad toas. Eestoas seisis leti taga kõrtsiproua, teenis kõiki kelmikalt naerdes ja häälekalt meelitades, mehed sõid ja jõid ja ajasid mõnust lora. Enamusel tukkusid naised vankreil, tunnikese pärast läks sõit edasi, kellel kuhu. Vastu hommikut vajus ka Roosi silm kinni, hoolimata reisuärevusest. Ta virgus ehmatusest, kui keegi ätt tema väljasirutatud jala peale koperdas. Või kas koperdaski, sest seeliku serv oli lükatud põlveni üles. „Võeh, tüdruk, küll suol aga on karvased seared, sa saad veel rikkaks, ku ennem põrgu ei läe,“ ütles imelik väike taat, kes ilmselt oligi ta seelikuserva kergitanud. Juba kostis 11
kõrtsinaise hääl: „Jäta tüdruk kohe rahu, kas kuulsid.“ Roosile näis, et naine vist on kogu öö üleval olnud ja külalistega asjatanud. „Väikseke, sul olgu kaitseingel ikka kaasas,“ ütles kõrtsieit lahkelt tüdrukule. „Tule nüid, ma tegin juba tulist vett, joo sina ka üks toop värsket pärnaõieteed meega, see on hea ehmatuse vastu. Karvased jalasääred toovad raha sinu juurde ega lase seda nii kergeste minema, seda ütles va ätt õigust,“ naeris ta rõõmsasti. Soe tee ja julgustav hääl suigutasid Roosi raskesse hommiku unne, üsna raske oli tõusta, kui küüdimehed ta jälle üles ajasid. Roosi ei mäletanud, et üldse kunagi ega millalgi teda oleks äratanud naisterahva hääl või käsi, alati olid meesterahvad need, kes midagi tahtsid, olgu isa, vennad või kes tahes. Ta ei aimanud, et nii see enamasti jääbki.
* Ei saa öelda, et tädi Liisa juures oleks olnud halvem kui kodus, ainult linn oli tükkis teine. Juulikuus tuli täditütar Klaaraga minna linna lähedale maale, tädimehe sugulaste juurde. Abi vajati juur viljaaias, et oleks kõike, mida linnas turul müüa. Peenrad, rohimine, saagi koristamine, kastmine polnud Roosile võõrad, võõras oli ainult sõna „iiskann“, mida kastmiseks tarvitatava tilaga suure toobi kohta kasutati. Kui vihma polnud, tuli aias muudkui iga päev kasta. Nii läks mõni nädal, aita sigines juba hulk värskeid herneid ja peenramaal tuulevaikses kohas kasvasid vesised rohelised jupstükid, mida agurkideks nimetati ja mis maitsesid palaval ilmal nagu allikavesi, aga muidu olid täiesti maitseta. Õhtuti lobisesid nad Klaaraga omapäi olles poole ööni, juba sai Roosi teada, et turul müüja olla on täitsa lõbus ja nii mõnedki kenad meesterahvad „viskavad peale“. 12
„Ei, lollakas, mitte sulle enesele peale, aga natšaid,“ naeris Klaara elutundja naeru. Ega Roosi sedagi teadnud, mis tähendab „natšai“. Ta ei osanud kolme sõnagi vene keelt, oli küll ühe koolitalve läbi käinud ja ametlikult oli vene keel õppekeeleks. Nende koolmeister oli kõigil vakka püsida käskinud, kui enne jõulu üks paks saapaviksi järele lehkav isand kontrollima tuli. Ainult üks teistest vanem poiss tohtis siis „sdrasti“ ja „spassiibo“ ütelda ja kraapsjalga teha, teised seisid, sõrmed ristis nagu palveks, silmad maas. Isand lahkus peagi ja koolmeister ütles kõigile, et kõigepealt peavad nad oskama oma katekismust lugeda ja küll teisel talvel õpivad ka kirjutama. Roosi häbenes Klaarale ütelda, et ega ta vist suurt kirjutada mõista, sest tädi pere oli isa kirja lugedes nii mõnusasti mürinal naernud. Selle aga tegi Klaara talle ruttu selgeks, et vene keelt on Narva turul otse hädatarvilik osata. „Mis sa tühja muretsed, küll õpid. Peaasi, et õigesti rehkendatud saad,“ oli ta jälle elutark, ja noh, eks olnudki Klaara juba eelmisel suvel „kõvaste müind“. Ühel õhtul nad siis katsusid rehkendada, võtsid kümme kase oksast murtud puupulka, arvasid kokku ja maha. „Põlnd viga,“ arvas Klaara pererahvale, kui need tulemuste järele pärisid. „Kirja panna numbreid ja tähti oli ikka raskem, sassi läks.“ – „Nitševoo,“ ütles peremees, kui jagu täis naerdud. „Voskressenje vot võttan tjeid ette i tjieme asja sjelgemaks.“ Kaks pühapäeva õppisid Klaara ja Roosi niiviisi onu Jaaguga numbreid ja tähti. „Kui tahate, saate küll,“ kiitis õpetaja. Eks tüdrukud enne müügihooaega, see tähendab, et kuni maasikad raiesmikus suuremal hulgal valmisid, olulise selgeks ka said. Nüüd pidi paar päeva varavalgest hilja õhtuni maasikaid korjama ja ilusti aidas jahedamasse kohta laiale sõelale kallama, et nad turuni ilusad säiliksid. Selle eest on linnarahvas nõus head hinda andma. 13
Lisaks pandi koormasse veel värskeid agurke, herneid ja hiljem pidi linna järele toodama noort kartulit, olgu küll, et pisikesed kui pöidlaotsad, kui aga ostja tahab. Siis veel mune ja võid ja … Päevad turul läksid lennates, sest tegemist oli palju, vahepeal polnud hoo ega hoobi vahet, muudkui üks ostjate voor ja pärimine, siis veel korja pood kokku … Õhtul olid kõik turunoored koos ja uusi tutvusi sündis rohkem kui Roosi senise elu jooksul. Narva oli ilus linn, jõe kaldal, näis põnev, erutav ja võimalusi pakkuv. Ainult mis kohe ei läinud muidugi, oli vene keel. Sdrasti ja spassiibo olid tal küll ammu iseenesest selged ja numbrid ka, aga juttu ajada ikka ei osanud, ei saanud õhkagi aru ja siis ta aina punastas. Ei see tulnud kaubale kahjuks, nagu Klaara jälle elutargalt märkis. Mida rohkem Roosi punastas ja patsi näppides vastusega mökutas, seda rohkem ostjad lõppkokkuvõttes ostsid, eriti meesterahvad. Esimese nädala lõpuks mõistis Roosi juba, mis tähendasid sõnad devuška, barõšnja, krassavitsa, rumjanaja ja muid sõnu, mis otseselt nagu kaubandusse ei puutunud. „Meie Roosi punastab hinna kõrgemaks,“ kelkis Klaara oma sõbratarile Liisale. „Kuidas sa seda teed,“ imestas Liisa. „Õpeta mulle ka.“ Roosi ei osanud jälle muud kui punastada. Vahepeal läks Klaara millegipärast pahuraks ja kurjaks, kamandas Roosit, pahandas temaga ja paaril korral oli kodus ka kaevand, et ega Roosi ikka veel vene keelt küllalt ei mõista. Et Roosi pidi jääma appi ainult turuhooaja lõpuni ehk siis madisepäevani, kehitati selle peale ainult õlgu ja ka Roosil enesel polnud väga sellest midagi. Kord ta ikkagi kurvastas niipalju, et oma tavalise rõõmsa näo asemel oli tujust ära. Tädi Liisa nägi seda ja küsis peale päevatööd, mis viga. Saanud kuulda, naeris isegi tema elutargalt ja ütles, et Roosil oleks tõesti viimane aeg leida venelasest austaja. Siis pidavat vene keel iseenesest suhu kasvama. Kui Roosi sellepeale küsis, et kus venelasi 14
jagatakse, naeris ka tädi Liisa, kes muidu tema üle kunagi ei naernud, ja ütles, et laupäeva õhtul minnakse ometigi tantsima, pangu ta ainult siidisukad jalga ja valge pluus selga. Ja oma viiskude asemel kindlasti ummiskingad või vähemasti nahkpastlad. Roosi ei teadnud, mida sellest arvata, igaks juhuks rääkis ikkagi täditütar Klaarale. Klaara sattus mõttest ootamatult vaimustusse, ainult siidisukki, arvas ta, polevat kusagilt võtta. Ta oli nõus isegi andma oma eelmise suve valge pluusi, aga ainult nii, et ema ei tea. „Sa pane oma roosiline rätt ümber, see on väega ilus kah, ja siis pole näha, mis sul sial all seljas on,“ õpetas Klaara. Teisel pool Raekoja platsi, vene kiriku tagant veel paar tänava vahet edasi elas nende naaber, turumüüja Musja. Musja pere elas teisel korrusel „üürikasarmus“. Musja oli väga uhke, et päike ikka tuppa sisse paistis. Roosile meeldis samuti seal, eriti päeval, kui Musja vanemaid ega vendi kodus polnud. „Lõunatpoolt korter,“ ütles Musja muudkui jälle uhkelt. „Enamasti kütab päikene soojaks, saab puie pialt kokku oida.“ Allkorrusel elas kaunis huvitav mutt, keda kutsuti Kitsemuraka-mutiks. Pealtnäha muldvana, paks ja kus suitsetas paberosse, sina heldene aeg! Alati hirmus jutukas, kui talle näppu jäid, siis enam minema ei pääsenud. Räägiti, et Kitsemuraka-mutt paneb kaarte, ennustab tulevikku. Eriti suure saladuskatte all rääkis Musja, et siis, kui väga vaja, õpetab Kitsemuraka-mutt naistele, kes raskejalgseks jäänud, aga last sugugi ei taha, kuidas sookailudest jooki teha ja nõnda tarvitada, et kure kingist jälle lahti saada. Aga see oli nii suur saladus, et polnudki õieti kindel, sest kardavoi võis teada saada. Esiteks, kui see tõsi oli, siis võis Kitsemuraka-mutt viimati suure pahanduse otsas olla, ja teiseks, kui see valeks osutus, oleks jutu rääkija jälle laimaja.
15
Suitsu noris mutt kogu aeg noorte meeste käest, ja küll talle aga meeldis ümber nende oma räpast ruudulist seelikusaba ringi aerutada. Kui suitsu polnud, siis kaevas mutt prügikastist konisid selleks eraldi meisterdatud tokiga, millel pikk nael risti sees. Astus lihtsalt kasti või prahihunniku juurde ja hakkas seal häbenemata ringi sorima oma katkistes mustades sõrmkinnastes kätega. Ise muudkui vilistas muretult ja üleolevalt, et noh, vaatame õige, mis siis täna mulle ette nähtud näkkama on. Kindlasti midagi oli, „kunagi polnd, et kudagi ei olnd,“ ütles Kitsemuraka-mutt ise. See oli kahtlemata õige. „Kas tahad, ma viin su teinepäev tema juure, ta võib kaartisid panna. Ütleb kohe, mihukse peigmehe sa enesele saad,“ pakkus Musja. „Tegelikult võiksin ikka mina esimene olla, Roosil pole rahagi, et kaartide panemise eest maksa,“ nipsas Klaara vahele ja sinna see jutt sel korral jäi. Esimesel tantsupeol jäi venelasest austaja, või mis üldse veel – igasugune austaja leidmata. Roosi pani aga imeks, kui palju suitsetati, kui purjus olid poisid, kuidas tüdrukud tegelikult poisse meelitasid ja kuidas enamik poisse tüdrukuid hoopis võõrastas. Kaks leeri hoidsid omaette, et siis paaril tantsul kohtuda, natuke üksteise jalgeil tallata, sealjuures mõned poisid püüdsid tüdrukuid kobada, mida tüdrukud Roosi suureks imestuseks ka väga hästi sallisid. Kodus Rakveres oli ta näinud ju küll, kuidas noorem rahvas lustis, sel jaanipäeval oli temagi üle võlli julgenud kiikuda, tegelikult juba eelmisel aastal, neil niimoodi ei hoitud eemale, ei naerdud tantsides sedasi kiledalt, võõriti. Nii juua täis ei olnud Rakvere poisid ka mitte, ehk natuke õllesed. Roosi seisis enamuse piduõhtust seina ääres, ehk paar tantsu tegi, kusjuures talle isegi tantsitajate näod suure ähmiga meelde ei jäänud.
16
Klaara ja Musja arvasid, et ikka peaks ise palju julgem olema ja Musja ütles otse välja: säärase pika lohiseva undrukuga sa ei saa iialgi kedagi ega midagi, korralikust kavalerist üldse rääkimata, aga enne ei saa ka uut kleiti selga panna, kuni pole siidisukki. Roosi arvas ise, et ehk sügise poole saab natukene oma raha sukkade ostmiseks. Pealegi polnud tema meelest seal tantsupeol nüüd küll ühtegi kavaleri masti meest, eriti mitte venelast, kuigi vaterdati Narvale omases segakeeles. Seda ta ikka juba tükati mõistis. Nädala pärast, kui ta jälle Musja poole läks, lõi Kitsemurakamutt talle uksel küüned käevangu. Roosi võpatas, tõmbas käe ära ja punastas ise häbi pärast, et oli mutti sedaviisi eemale tõuganud – vanem inimene ju! Mutt oli magus kui mesi. „Noh, kuida pidul meeldis ka,“ küsis ta kavalasti silmi pilgutades, „tule, istu, aja juttu; ma muidugi üks rumal vanamoor, aga sa jo ilus neiu, juba devuška, või oled devitsa veel isegi,“ naeris mutt käriseval suitsusel larinal. Roosi punastas veel sügavamalt. „Tule, tule, mis sa kardad.“ „Ei olnud pidul uut midagi, mul ju pole siidisukki jalga panna,“ vastas Roosi juba julgemalt. „Tuleb raha veel juure teenida,“ lõpetas ta targasti ja vahvasti, nagu oleks tõesti juba mingit raha teenitud. „Noo, vaat, aga ilusad tüdrukud nagu sina ei pea raha saamiseks sugugi nii palju tööd tegema, nagu sa ehk arvad. See naistetöö on vahest pä-ääris tore ja üü-sna prosta,“ itsitas mutt. „Astu aga tuppa sisse, ma panen sulle kaartisid, vaatame õige, kaugel need siidisukad sust siis veel on. Tea, ehk ootavad kusagil juba?“ Ta lükkas Roosi oma uksest sisse, kohe välisukse kõrvalt. Tuba oli ootamatult puhas, põrandal kaltsuvaip, tagapool väike peegliga kapp ja sirm, millele oli kuldsete, siniste ja lillade siidlõngadega tikitud pika kaelaga linnud. Vist kured, arvas Roosi. Toas oli natuke seisnud leiva- ja tubakalõhna, aga mitte paksu suitsukarmu nagu kõrtsitoas. Lahtisest aknast langes kaldu päikesevalgust, akna taga lõhnasid veel viimased 17
jasmiiniõied. Juulikuus, aga et allapäikest, siis seepärast veel õitsevad, arvas Roosi ja küsis: „Mis ilusad linnud seal tikitud on, kas kured?“ Kitsemuraka-mutt hakkas läkastades naerma. „Ära sa, laps, parem kurest üldse mõtle, see lind käib naisterahval külas liigagi sagedasti. Need seal hoopis ühed võeramaa linnud. Vieniksid.“ Mutt võttis ootamatult emaliku tooni. „Sina oled üks tore tütarlaps ja sind ootab ees ilus tulevik,“ hakkas ta vadistama. „Näe, istu sinna,“ näitas ta painutatud seljaga toolile. Nende vahele jäi väike laud, mille peal seina pool oli kuldse ristiga piibliraamat, väike mustjas metallist küünlajalg ja veel üks karp, mille mutt kähku pihku krahmas ja sirmi taha kuhugi ära sagis. Ta naasis kaardipakiga. Segas, lasi Roosil pahema käega tõsta, laotas siis lauale. „Ui-ui, kui paillu mehi on sinu elus,“ ladus ta ühe kuninga ja soldati teise järel välja. „Kas sa ikka vastu pead,“ küsis ta justkui iseendalt ja vastas Roosi sõrmelülisid näppude vahel mudides, tähtsalt, nilbelt noogutades: „Pead-pead. Sina kannatad pikemadki kürvad välja, jõudu sul on. Siidisukad pole kuigi kaugel, aga sina jõuad veel palju kaugemale. Vaata siia, näe, siin on risti kuningas, kes su oma kaitse alla võtab, aga sina lähed hiljem, näe, selle ärtu poisiga, lähete kaugele reisile, ja abielukaart on, ja õnnekaart on ka. Aga kurega unusta tutvus sootuks ära, temast sulle rõõmu ei ole.“ „Misasjad need kürvad on,“ küsis Roosi. „Vene keeli või?“ Kitsemuraka-mutt naeris nii et vappus ja süütas paberossikoni, mille suitsujoa ta osavasti aknast välja suunas. „Kas so ema sind siis mitte kui millegi eest ei ole hoiatand?“ „Mo ema jo ammu surnd,“ ütles Roosi talle selgesti otse silma vaadates. „Puhas süda on sul veel, laps, puhas süda,“ sattus muti pilk Roosi selgest pilgust ruttu mööda vilama ja suu vatrama. „Tule täna, tule 18
peale õhtust söömaaega, aga enne pimedat. Sa saad kürva ära näha ja siidisukad pealekauba,“ manas ta nagu muinasjuttu. Roosi tõusis kergendatult. „Tule siis kindlasti, ära jäta tulemata, no küll sa oled ilus laps,“ ütles mokkamööda kiites Kitsemurakamutt ja lükkas Roosi uksest välja. Roosi kiirustas tagasi õhtulauda, selles osas oli tädi juures vali kord. Ei teadnud kohe, mis teha ja aega oli ka vähevõitu. Mis pidi ta ütlema, kuhu ta läheb peale sööki? Kas rääkima, et nägi Kitsemuraka-tädi elamist? Et talle tasuta kaarti laoti? Ja mida veel ennustatud … Roosi otsustas, et vaikib. Tõtt tunnistades, tagasi muti juurde ei oleks tahtnud minna, aga minemata jätta oli nagu hirm, oli harjunud vanema inimese sõna kuulama. „Klaara, sul tuleb täna õhtul viia hasplid sinna majja, kus Musja elab,“ ütles tädi. „Nende naabriprouale.“ „Miks mina?“ küsis Klaara äkki nipsakalt. „Mina olen täna päev otsa turu peal olnud, targovaitanud, las Roosi läheb.“ Tädi vaatas Roosile otsa. „Minge seltsis?“ „Ei, ei,“ vastas Roosi kähku ja punastas jälle. Nii hea võimalus üksi käia ja oma saladus lõpuni korda ajada! „Küll ma lähen.“ „Vaat Roosi on üks hea tüdruk,“ kiitis tädi ja asus seletama, kelle hasplid need nüüd ikka olid. Need olid koost lahti võetud ja viimiseks ilusti paelaga kokku seotud.
* Roosi koputas areldi Kitsemuraka-muti ukse taga. „Nu vaata, vaata, kisse tuli,“ venitas mutt magusasti ja nabis ta küünarnukki pidi sisse. „Tule, kullakene, astu tagapuole.“ Toas oli kõik nagu päeval, ainult aken oli kinni kaetud ja vineerist toolikorjule toetus uhke kilpkonnaluust peaga jalutuskepp. 19
„Vaata, Roosinupukene, nüüd kui sa lähed selle širmi taha,“ – ta hääldas äkki seda sõna š-häälikuga – „siis seal istub üks peen härra. Tema näitab sulle midagid, ja ma võin sulle ütelda, et see, mida ta näitab, ongi kürb. Sina ää ehmata, tee kürvale ilusti pai, jüst nigu härra soovib. Tee ilusasti pai. Ja pärast, siis, kui ta ütleb, et võid ära tulla, siis ootavad sind siin laua peal su kallid uued siidisukad.“ Ta näitas paelaga seotud pakikest. Mutt lükkas Roosi istuma, läks ise sirmi taha ja seletas vene keeles: „Ana tselenkaja, divitsa, vasse võssokorodije. Tolko akkuratno, smotrite, ne pugaite jejo. Naslaždaitesj, no ne pugaite, boga radi!“ ja ilmus jälle välja. „Astu edasi, lillekene, ära ehmata sugugi, ja ole ikka sõbralik.“ Roosi astus edasi sirmi taha ja nägi voodi äärel istumas vanemat uhkete halliseguste juuste ja vurrudega härrasmeest, kindlasti venelast, aga natuke vanemat kui keegi, kes tema meelest võinuks sobida kavaleriks. Ta seisatas ehmunult. Enne kui Roosi end koguda jõudis, pilgutas mees talle silma ja tõstis – hopp – ühe liigutusega jalgu varjanud süles lebanud püksid. Tuli välja, et ta oligi täiesti püksata ja see natuke ehmatas Roosit, aga eks ta olnud ju oma vähemaid vendi kodus ikka ka varemalt näinud, kasinud ja toimetanud. Siiski haaras teda segadus ja üllatus. Mis see nüüd olgu!? Härra tõusis, kummardas, punastas ja Roosi punastas veel rohkem. Lõhnastatud käega võttis mees tema käest õrnalt kinni, tõmbas enda kõrvale istuma ja võttis tema mõlemad käed oma soojadesse, lõhnavatesse, värisevatesse kätesse. „Eta tolka laskatj, moja krassavitsa, vsevo-liš laskatj,“ ütles ta katkeval häälel, ise ikka näost punane, aga kuidagi sihikindel milleski. Ja suunas Roosi käe jõuliselt oma sülle. Roosi oli ehmatusest kuum ja kõik, mis ta tundis, et ka härra käsi oli tulikuum, ja järsku oli käsi täis midagi märga. Ta võpatas, 20
kahmas oma käe vabaks ja nuusutas. Mees võttis samal ajal ta teise käe, tõstis oma lõhnavate vurrude juurde, suudles ja ütles, endal pisarad silmis: „Spassiibo, lapuška, eto bõlo tšudesno, no tõ menja zabõvai, idi, idi, rõbka zolotaja,“ lükates teda samal ajal sirmi tagant välja. Roosi seisis, meel segane, süda pekslemas ja oksemaitse teravasti kurgus. Ta tormas ust haarama, kuid juba olid tas kinni Kitsemurakamuti kasimata sõrmed, jälle ütles eide libe hääl: „Tule, marjakene, lase ma kallan sulle sutsu vett käte peale, esimene suur töö nüüd tehtud.“ Tõukas tüdruku kergelt pesukausi poole, valas vett, ulatas lillaka seebitüki. Seep lõhnas teravalt, hästi, just seda lõhna oligi Roosi varem päeval toas tundnud. „Nii, ja nüüd oled sa juba palju targem kui ennemalt. Sa tead, mis on naisterahva töö, mis on kürb ja sul on ilusad uhked siidisukad. Tuled aga teineõhtu jällegi mulle külla. Küll sa tuled, ja-jaa. Ja kõige parem – seda tead sa küllap isegi – ära ilmaski kellegagi sellest juttu tee.“ Niimoodi teenis Roosi oma elu esimese palga.
* Anton Arkadijevitš ei olnud kaugeltki halb mees. Ta polnud kunagi haiglane ega halvas tujus, tal oli sarapuupähklikarva kähar põskhabe, milles veel polnudki halli, rõõsad palged, väikeste silmadega võrreldes ebaproportsionaalselt suur nina, mis ometi äratas sõbralikke tundeid. Vatsake kasvas pisut vöö vahel, sest Anton Arkadijevitš armastas pärast paari klaasi nastoikat hästi ja matsutades süüa, mõnusasti ja põrinal magada ja kui ratsutama kukkus, siis ajas alati hobuse tingimata vahule. Mitte liiga paljud tema ümber Peterburis ja tegelikult Anton Arkadijevitš isegi ei mäletanud väga täpselt, et ta pärines madalast soost, oli vaid teenistusaadlik, ja sedagi veel mitte 21
viit aastat. Töökoht ministeeriumis rahuldas teda, seni oli üldse kõik elus läinud Anton Arkadijevitši plaanide kohaselt: sõjaväeteenistuses liikus ta edasi õigesti, ülemustega käitus jälle õigesti, kui tekkisid alluvad, mõistis ta nendegagi viisipäraselt tõre olla ning ka naiste seas saavutas alati oma soovid. Tõsi – mitte ühegi kaunitari silmad ei olnud seni veel jäänud ei ta silmade sära ega mundrikuue lõkmete külge kinni, kuid lähemal jutlemisel heitis Anton Arkadijevitš oma võrgu alati osavasti, võiks isegi öelda, et täpselt. Kindlasti ei saanud Anton Arkadijevitš ise aru, milles seisnes ta sarm, ent see polnud kuni antud hetkeni üldsegi tähtis olnud. Iga asi omal ajal, ehk õige natukene hiljem, armastas ta öelda. Anton Arkadijevitšil oli plaanis abielluda pärusaadlipreiliga, seda loomulikult, aga selleks pidi ilmselt veel natukene jõudu koguma, ja veel enne soetama väikese mõisa, kuid ta polnud isegi otsustanud, kas näiteks siinsamas Pihkvamaal või siis oleks targem võtta suund kuhugi lõuna poole, allavoolu Volgat. Esimese variandi poolt kõneles see, et siin oleks ta seltskonnale ja õukonnale, ühesõnaga, Peterburile lähemal, sest elu käis siin ja olulised kohtumised ning otsused võeti samuti vastu siin, lõuna pool aga oleks võimalus jätta kogu varasem noorpõlv ja minevik täiesti maha ning hiilata kohalikus seltskonnas just oma Peterburis nii hästi sujunud karjääriga. Mõningased liialdused ei oleks seal kedagi seganud. Mõnikord siiski tundis Anton Arkadijevitš, et majapidamine võiks olla suurem kui teener Frol Fomitš, köögitüdruk Nastja ja tallipoiss Ivanuška; ka naisuke oleks võinud juba majas olla, kuid ta mõistis nagu alati hästi asjaolusid ja harjutas end varakult teadmisega, et aadlineiud ei jaga hoopiski hellust talle sobival moel, vaid nõuaksid arusaamatut tundekultuurat, õiget, mahlakat embust neist kätte saada ei pruugi sugugi. Naisevõtt tähendanuks sootumaks uusi väljaminekuid ja kogu praeguse üsna käepärase, rahuldavalt mugava 22
eluviisi muudatust. Olles võimeline õhust haarama kõike, mida karjääriredelil turnimine temalt nõudis, võttis Anton Arkadijevitš selle asemel rendile väikese kahetoalise, kuid kena korteri Moikal ning otsiski parasjagu sinna elama sobivat passijannat. Ühte maja, kus ta paar-kolm korda nädalas käis, pidas balt lannast madame, kelle tüdrukud Anton Arkadijevitši tuju tõepoolest alati heaks tegid. Tüdrukuid oli ainult neli, ja arvatavasti olid nad pärit sealtsamast kandist, kust madame isegi, Naroova jõe teiselt kaldalt, sest madame rääkis nendega mingis muus keeles, vististi saksa. Pealegi polnud mujal kui saksa majades kasutusel neid naljakaid lambasoolest makinahku, mida tüdrukud mängides talle ikka sarve otsa ajada tahtsid. Madame oli temalt eraldi selleks vastutulekut palunud – tohter, kes tüdrukuid külastas, oli neid soovitanud nii piigade kui külaliste huvides. Nii pidid ebameeldivused kõik selle makikraami sisse pidama jääma. Eriti meeldis Anton Arkadijevitšile tüdruk, kelle nimi oli vist Roza, see suurte käte ja jalgadega piiga, kelle naer polnud labaselt koketeeriv– sest mis pagana väljapeetud koketeriist võis selliste plikade puhul üldse juttu olla – ei, ta naeris nii loomuliku rõkatusega, ta patsid hüplesid nii vahvalt rütmis, kui teda süles hüpitati, et pärast asjaajamist oli kohe tahtmine talle üks tubli mops musi anda. Isegi rohkem – kord oli Anton Arkadijevitš mõtelnud, et nii sugune tüdruk võiks tal lausa selles korteris olla, aga siis oli ta otsemaid selle mõtte eemale peletanud kui porikärbse. Jah, võibolla tõesti siis, kui naisevõtt juba õnnestunult seljataga. Naisväge läheb igas majapidamises tarvis. Jälle oli ta tulnud madame’i salongi, oli kesknädala õhtu, ja Anton Arkadijevitš rõõmustas, et Roza juures kedagi polnud – oli ka veel piisavalt varane kellaaeg. Täna oli tal Rozale kaasas 23
kingitus – kilpkonnaluust kõver kammike, millega juukseid mitmet moodi üles seada andis. Tüdruk kohkus hetkeks ja ütles siis oma naljakal pehmel keelel: „Oi, lugupeetud härra Anton Arkadijevitš, aga madame tahab ikka sellesama raha, mis alati, kingitust ta hinnast maha ei arva!“ „Rumalukene,“ sosistas Anton Arkadijevitš, veel jahtumata. „Selle tõin ma ainult sinule, aga mitte madame’ile.“ Tüdruk tegi kniksu ja tahtis kammi ära peita. Anton Arkadijevitš aga haaras tal selle pisut solvunult käest ja asus lausa oma käega näitama, kuidas kammiga tüdruku pakse tumepruune juukseid kaunilt üles tuleks seada. Kuidagi olid need hiid-juuksed disproport sioonis väikesevõitu kiisutissidega, aga see ei seganud. Pole veel sünnitanud, arvas Anton Arkadijevitš elutargalt. Ühel järgmisel päeval tuli Anton Arkadijevitšil Rozat oodata, sest tolle juures oli klient. Rahulolematult tammus Anton Arkadijevitš jalalt jalale ja vastu oma harjumusi tellis pudeli vahuveini. Istus ja jõi seda üksi mornitsedes. Madame lähenes lauale magusa naeratusega, huuled pumatiga ärtuemandaks maalitud. Tegi asja, pühkis midagi, sättis lilli ja pakkus siis: aga võtke, härra Anton Arkadijevitš, ometigi Jevdokia, magus nagu maasikmari. „Oudekki,“ hüüdis ta kohe, vastust ootamata. „Lasete kallil härral siin igavleda!“ Ja nii juhtuski, et sel korral astus Anton Arkadijevitš hoopis Jevdokia järel trepist üles. Kõik oli justkui samamoodi nagu Roza juures, nii ka tuba, eraldatud kardinake, kõik sai tehtud nagu tavaliselt, aga otsekohe meenus Anton Arkadijevitšile Roza ja ta kiirustas allkorrusele. Vahuveinipära oli juba laualt koristatud. „Aga Roza juures on juba uus külaline,“ nurrus madame, „tema igapäevane kunde.“ Anton Arkadijevitši sisemuses lahvatas armukadedus enne, kui ta jõudis millestki endale aru anda. Siis niiviisi! Igapäevane kunde! „Ja kes, kui ma tohin teada?“ 24
Madame vangutas viisipäraselt pead ja võttis tema kõrval jäljendamatu žestiga istet. „Aga härra ju mõistab, et mida hinnatumad on minu tütarlapsed, seda parem meile kõigile. Ja Roza on ju … on ju … ah, mis ma … te ju teate isegi,“ vaatas ta mehele häbitu otsekohesusega silma, mis Anton Arkadijevitši vastu ta enda soovi sundis pilku langetama. „Muidugi, meie võime siin teha teatud limiteedi, teatud piirangud, aga see maksab teile raha, maksab raha, kas mõistate? Muidugi, kui te ikka olete Rozast sel moel huvitatud, et ta oleks teie soovil alati ootel ja teie tarvis värske – aga seda ta ju ongi enamasti –, siis võime teiega sellekohaselt ka kokku leppida.“ Ta vaatas vastust ootavalt mehele otsa. Anton Arkadijevitši haaras raev, üle tema seni nii truu mõistuse kammitsate loksus laineuhk, talle enesele sügavalt selgusetu ja nii ta põrutaski lihtsalt rusikaga lauale – tooge karahvin viina! Mida see vana lata endale õige lubab! „Ettepanekuid teen siin mina,“ ütles ta veelkord lauale põrutades, nii et nõud tasa klirisesid. Madame naeratas. Vilunud seltskonnainimese teadjat naeratust. „Aga loomulikult, mu armas Anton Arkadijevitš, teie ettepanekud kõigepealt.“ Toodi viin, aga ikka veel ei ilmunud nähtavale Roza. Tšuhnaaplika Jevdokia-Oudekki poetas end juba teiste sekka, ilma talle pilku heitmata, jah, loomulikult, nii see pidigi olema. Aga Roza, Roza oli teda ju alati salaja piiludes pilguga hüvasti jätnud, mõtles Anton Arkadijevitš nüüd äkki solvunult ja vihaselt. Madame valas viina. Valas pisut ka endale, ning sosistas klaase kokku lüües: „Sakusment olgu täna meie poolt, austatud Anton Arkadijevitš. Kui soovite Roza suhtes eraldi kokkulepet, siis olemegi kokku leppinud. Muidugi on sel puhul tasu kahekordne, ja seda, muuseas, ka meie armsa Roza jaoks…?“ Ta magusamaks muutunud hääl jäi ootavalt vait, kuid et Anton Arkadijevitš ikka mornilt edasi ei-tea-kuhu jõllitas, siis koksas madame kergelt pitsiga tema oma ja jõi. Peale haukamiseks oli vahepeal lauale ilmunud haput kurki ja 25
värskelt hangunud klopp-pasteeti. Ennist vahuveini juurde toodud hõrgult marineeritud magusad paradiisiõunad paistsid laua servalt. Rozat polnud aga ikka veel. Anton Arkadijevitš lõnksas veel pitsi põhjani ja tundis, et armukadedus haarab teda nagu ämbliku võrk, ei, mis ämbliku, nagu ämblikuvõrkudega läbipõimunud kalavõrk, ja et oma häbiks sipleb ta selles täiesti alasti, vanamoor ja ilmselt ka kõik ülejäänud on temast ja ta tunnetest igati aru saanud. Ning mis kõige hullem – teda täidab üleni möödapääsmatu kirg, kirg selle Roza järele, ta lausa tunneb temast puudust, ehkki on end värskelt maha laadinud. Aga võibolla just sellepärast. Ta jõi kiirelt, pits pitsi järel. Mitte ei hakanud pähe, aga siis järsku, kus lõi lainetama, just selsamal hetkel, kui trepist astusid alla keegi soldatimundripükstega turske mees, tema järel Roza, osa juukseid õhetaval kaelal lendlemas, osa pandud üles pealaele kinni – tema kingitud kammiga! Anton Arkadijevitš ei mäletanud, kuidas kõik juhtus, kuidas ta turskele mehele kallale tormas, kes kiljus, kes lõi, kes vopse sai, igatahes toibus ta lõplikult alles soolaputkas. Ta vaatas otsa vastas, teisel pool laia kroonulauda istuvale ametnikule ja ütles: „Sügavasti austatud, lugupeetud härra, aga ega siis meie ju ometi … see on ju lõppude lõpuks ainult avalik maja …“ Ta jäi ootavalt ja veidi ebakindlalt vait. „Just nimelt, teie ekstsellents!“ oli ametnik temaga nõus. „Kuid siis, siis lõpetagem ja unustagem kogu selle asja, te ju mõistate?“ „Mõistan teid,“ vastas kolmnurkne nägu, mille vahatatud vurrud ilmsesti kukla tagantki nähtavad olid. „Kui palju,“ küsis Anton Arkadijevitš kähinal. Ta kobas oma rõivaid, ei, rahatasku oli alles, aga mis selle sees toimunud oli, polnud veel selge. 26
„Arvame kokku,“ hakati teisel pool lauda uniselt ja pool laulvalt heietama. „Lõhutud klaasvaas, lauanõud, lühter, rikutud vaip. Kehavigastused kahele, samuti meie ja kolleegide vaikimise tasu. Kokku teeb, ütleme ümmarguselt, sada rubla, jah, sada rubla, sellega saaksime juba kokkuleppele.“ Mis hirmsad kokkulepped ometi Anton Arkadijevitši sel hirmsal päeval seirasid! Appi! Lõhutud lauanõud, jaa, seda ta mäletas, aga milline lühter, kellele kehavigastused – Jeesus Kristus, Issanda Jumala poeg, heida mulle, patusele, armu –, kellele, kellele? Rozakesele? Ei-ei! „Kellele maksta?“ küsis ta kuivalt kuuldava häälega. „Muidugi meile,“ vastati talle. „See on ennekõike teie teenistus käigu, jah, ja muidugi vaeste kaitsetute naisterahvaste huvides.“ „Ja-jaa, raha, ja-jaa, aga kehavigastused … kellele ometi?“ küsis ta hirmust katkeva häälega. Pea lõhkus valutada, tundus, nagu oleks kõne all olevaid kehavigastusi tekitatud hoopis talle, Anton Arkadijevitšile. „Kehavigastused nii mees- kui naisisikule tuleb igal juhul heastada, teie kõrgus. Ja loomulikult ei tohi teie kõrgus rohkem enam sellesse majja iseoma jalga viia, kõik muu asjaajamise korraldame juba meie,“ kinnitas vunts. „Ja kes on naisisik, kellele tekitati kehavigastusi?“ kordas Anton Arkadijevitš halba aimates küsimust. „Lõbutüdrukule nimega Rozalia Sima. Olge lahked, suvatsege lugeda protokolli. Ja kirjutage ühtlasi alla.“ Anton Arkadijevitšil hakkasid silme ees tulised ringid keerlema, kõrvus kohisema. Aga mis veel hullem – talle näis, et hoolimata kõikvõimsast ja vääramatust paberist, täidetud protokollist tema eest varjati või talle valetati midagi. Midagi olulist.
27