MEIE LASTE LOOMAJUTUD
Koostanud Jaanika Palm Pildid joonistanud Reet Rea-Smyth
Hea lugeja! Inimene on ikka olnud osa loodusest ja elanud teiste loomadega kõrvuti. Pole siis imestada, et juba iidsetest aegadest alates on armastatud ka lastele karvastest ja sulelistest pajatada. Nõnda ei leidu maailmas lastekirjandust, kus loomadel märkimisväärset rolli mängida poleks. Selles raamatus laotame sinu ette eesti lastekirjanduse värvika loomailma alates rahvaluulest kuni tänase päevani. Ajalistesse alaosadesse jagatuna annavad need lood ehk aimu ka meie loomajutužanri arengusuundadest eri perioodidel. Põnev on ju jälgida, millised loomad millistel aegadel raamatulehekülgedele jõuavad ning kuidas kirjanik neid seal kujutab. Võime näha loomi omakeskis ja loomulikus olustikus tegutsemas, inimestega küll kokku puutudes, kuid mitte suheldes, või hoopis lapse ja tema lemmiklooma suhete tõsielulisi kirjeldusi. Mõnikord loob kirjanik loomadele hoopis nende eneste kujutlusmaailma, mis on küll väga sarnane meie oludega, kuid kuhu inimestel asja pole. Võib ka juhtuda, et loomamaailm seguneb inimeste omaga vägagi fantaasiarikkal moel. Olgu kuidas on – raamatuloomad kutsuvad kaasa elama, aitavad õppida üht-teist tarvilikku loomade eluolu kohta ning arendavad noorte lugejate empaatiavõimet kõige elava suhtes. Soovin sulle rõõmsaid ja mõtlemapanevaid, valgustuslikke ja inspireerivad hetki loomajuturaamatu seltsis. Jaanika Palm raamatu koostaja
Sisukord Kuni 1920 Kuidas sääsed hobuse maha panid Säga ja kiisk. Eesti rahvamuistend Kass ja hiir. Eesti muinasjutt Rebane varastab taadi kalad. Ernst Peterson Särgava Ega me ometi sellepärast vihased ole. Juhan Liiv Paha siga, mitu viga. Oskar Luts Ööbik ja lilled. Anton Hansen Tammsaare
12 13 14 16 18 20 21
1921–1940 Vares ja leivakooruke. Julius Oro Vasikat õpetamas. Jüri Parijõgi Jänku ja Siili-onu ehitavad maja. Karl Ristikivi Lepatriinu seitse täppi. Inger Urm (Valentine Tigane) Kana oma perega. Anton Suurkask
24 26 32 37 39
1941–1960 Lugu Armist ja rotist. Marta Sillaots Hunt ja põder. August Jakobson Jänes, kes tahtis vastu vaielda. Leida Tigane Jüri asendab koera. Leida Tigane Nõiutud Tuks. Juhan Jaik Vares Vaak. Eno Raud Mõisahobune ja taluhobune. August Jakobson
42 47 50 51 53 62 65
1961–1970 Lugu Hiirest, Hiire sabast, Kassist ja teistest. Juhan Saar Mure-Mikk ja kangemees. Elar Kuus Hirmus naaber. Elar Kuus Targasti tehtud. Venda Sõelsepp Käopoja tänu. Harri Jõgisalu Koerte kohus. Harri Jõgisalu Kitsetall otsib hädaohtu. Heljo Mänd Jänese hüppamine. Eno Raud Siili turtsumine. Eno Raud
70 72 74 76 78 80 81 84 85
1971–1980 Karu maja. Eno Raud Toonekure toiduvaheldus. Eno Raud Sajajalgse saunaskäik. Kalju Saaber Saabasteta kass. Kalju Kangur Tallekese tahtmine. Holger Pukk Kärbse päev. Asta Kass
88 91 93 95 96 98
1981–1990 Koduhunt ja metsakoer. Kalju Saaber Maias lehm. Vladislav Koržets Maailma suurim raamat. Aino Tigane Ahvipoeg, kes ei tahtnud areneda. Tiia Toomet Tigude elust. Tiia Toomet Kui ma hädavares oleksin. Henno Käo Tipi ja Täpi uued sõbrad. Uno Leies Kaks ootajat. Ira Lember
102 104 106 109 110 111 113 117
1991–2000 Suured sugulased. Helvi Jürisson Uhku-Siil. Heljo Mänd Kas kass sõi või või ei? Henno Käo Vares Villemi reis maailma lõppu. Henno Käo Koprapoeg, kes el viitsinud puud närida. Jaan Rannap Lehma unistus. Piret Raud Hiir, kass ja kõrvits. Eno Raud Varss ja vasikas. Holger Pukk
122 124 126 128 131 133 135 137
2001–2010 Talveunest tulles. Paul-Eerik Rummo Kruubi-Ruudi ja patsavann. Kerttu Soans Sitikas Peeter. Andrus Kivirähk Mammutilaps ja tuul. Aino Pervik Mammutilaps ja sõnad. Aino Pervik Kuidas Tutsik Maikellukeste perre tuli. Aidi Vallik Miks rähn puutüvesid toksib. Jaanus Vaiksoo Uusaasta paugutamine. Kristiina Kass Väikese Hundi lood. Juhani Püttsepp
142 146 149 152 153 154 160 162 165
2011–2020 Rändav kassiemme. Aino Pervik Leid, mis jääb suvemälestuseks. Jaan Rannap Ahne jänes. Indrek Koff Georg ja täi. Priit Põhjala Väikese hiire unistus. Andrus Kivirähk Kassiilma uudised. Epp Petrone Kassipahandus. Epp Petrone Maiasmokast Mutionu. Markus Saksatamm Mutionu sööb liiga palju kommi. Markus Saksatamm Notsu, kes ei osanud röhkida. Piret Raud
9
170 173 176 178 181 184 186 188 190 191
1991–2000 Suured sugulased Uhku-Siil Kas kass so~i vo~i vo~i ei? Vares Villemi reis maailma lo~ ppu Koprapoeg, kes ei viitsinud puud närida Lehma unistus Hiir, kass ja ko~rvits Varss ja vasikas
12 0
12 1
Suured sugulased Helvi Jürisson
Ükskord läksid kass ja koer vaidlema. Kass öelnud: „Mul on metsas suured sugulased: lõvi, tiiger ja ilves. Sul pole ühtegi – pähh!” Koer vastanud: „Ah, et ei ole? Miks ei ole? Mul on hunt.” Kass öelnud selle peale: „Mis see hunt ka ära ei ole: silmad kriimud, saba sorakil, jalad risti all!” Koer saanud vihaseks: „Aga sinu sugulased on jälle peast paistetanud ja keskkohast kõverad – voh!” Kass pannud vastu: „Aga minu sugulased panevad sinu sugulased nahka nii kui miau!” Koer polevat võlgu jäänud: „Tohoh! Minu sugulane sõidab sinu sugulaste seljas ratsa ja annab piitsa pealegi. Jah!” Vaielnud ja vaielnud, aga mis sa vaidled, kui sugulased ise metsas, õigust pole kusagilt tulemas. Otsustanud siis kass ja koer metsa minna – öelgu sugulased ise, kes kõige kangem on. Läinudki. Koer hoidnud hundijälgede poole, kass vaadanud niisama ringi.
12 2
Ega selles metsas lõvisid ja tiigreid olnudki, ilves olnud aga küll. Istunud üleval oksa peal ja varitsenud saaki. Näinud kassi tulemas, tõmmanud küüru selga ja karmauh! kassile kaela. Õnnekombel jõudnud kass kõrvale karata, ainult kasukakarva jagu jäänud puudu, kui oleks suure sugulase küüniste vahele sattunud. Roninud siis kass kribinal-krabinal peenikese kase otsa ja lõdisenud seal õhtuni. Alles pimeda tulekul hiilinud kodu poole. Ega koeragi käbarad paremini käinud. Jõudnud koer hundi palge ette, küsimus kenasti keele peal valmis. Aga hunt, va sugulasmees, ajanud hoopis hambad irevile ja sihtinud ühe silmaga koera siledat kintsu. Ise tulnud ühtevalu ligemale. Mis sa sihukese käest veel kanguse kohta küsid – vaata, kuidas punuma saad! Andnudki koer jalgadele valu. Hunt ähkinud hulk aega kannul. Tulnudki koeral sabatutt jalge vahele jätta, aga enesel olnud veel hea meel, et sellega pääses. Saanud siis kass ja koer uuesti kokku – ei targemad ühtigi. Vaielnud veel vihasemalt edasi. Ja vaidlevad tänapäevani – vaat, kus neil ikka suured sugulased, nõnda kanged, et ei võta jutulegi!
12 3
Uhku-Siil Heljo Mänd
Täna ma jutustan sulle ühest armsast siilipoisist, kellel oli mure oma okaste pärast. Kõigil tema suurtel vendadel olid teravad okkad ja nad käisid kuuvalgel okkapiigi-marsil. Ent armas siilipoiss pidi koju jääma. Temal ei olnud sõjariistu, mida kuuvalgel läigatada. Sestap mõtles ta: kuidas küll okkad teravaks saada? Mõtles, mis hea pärast on tal need nõnda pehmed? Mõtles, mõtles ja mõtleski välja: ta on liiga armas. Ohkas – ja otsustas kurjaks saada. Ja pidi uuesti ohkama: ta ei teadnud, kuidas kuri olla. Ent just siis läks kohmakas karupoeg mööda ja komistas tema otsa. Ja vabandas. Armas siilipoiss ei võtnud vabandust vastu, vaid turtsus: „Mis sa õiendad!” Turtsumisega tõusis iga okas ta seljal turri ja siilipoiss rõõmustas: nüüd on ta kuri! „Ma pean vabandama, ma olen viisakas,” vastas karupoeg. Ent armas siilipoiss turtsus edasi: „Mis su viisakusest kasu on, kui sa oled halb!” Ja rõõmustas jälle – okkad seljal püsisid ikka kikkis. „Mis sa ütlesid?” küsis karupoeg ehk natuke valjemini kui tahtis. „Sa porised nii tasakesi ja ruttu, et ma ei saa sõnadest aru. Kas sa pahandad minuga?”
12 4
Siilipoiss jäi vait. Ei julgenud genud oma põrinat korrata. Karupoeg oli ikka ka temast suurem ja suuremal on alati suurema ema õigus. Ja liiati ründas teda imelik tundmatu dmatu tunne. Sundis kössi tõmbuma. Surus ta pea nii madalale, et siilipoiss poiss ei julgenud häbi pärast karupojale rupojale silmagi vaadata. Et sellest est pitsitusest pääseda, ütles ta karupojale: „Katsu, kas mu okkad on juba teravaks läinud. Ma ise ei saa neid kontrollida.” Karupoeg tegi, nagu palutud. Tõmbas käpaga üle siilipoisi turja. Okkad ei olnud udusulgpehmed, kuid ka mitte teravad. „Miks nad sul teravad peavad olema?” küsis karupoeg. „Sa oled ju alles väike.” Ja tõmbas uuesti käpaga üle siilipoisi turja, et veel kord käpapõhjas mõnusat kõdi tunda. „Teravad peavadki olema sellepärast, et ma väike olen,” vastas siilipoiss. „Siis ma saan okkapiigi-marsil uhkustada. Kui ma juba suuremaks saan, pole teravad okkad enam uhkuasi.” „Minu meelest sa ei pea uhkustama,” arvas karupoeg. „Sa meeldid mulle niigi!” Ja tõmbas veel kord käpaga üle Uhku-Siili turja, nii et see madalaks taandus. Armas siilipoiss oli nagu sammaldunud kivi, millel on kaks teravat silma peas. „Aga mida ma pean siis tegema, kui uhkustada ei tohi?” küsis siilipoiss. „Minuga mängima,” vastas karupoeg, kes Uhku-Siili juba oma sõbraks pidas. See, et ta ennist torises, oli karupojal juba ununenud. Asi nüüd, mida meelde tuletada! Õiged siilid torisevad ikka natuke. Näitavad iseloomu.
12 5