NÕID

Rootsi keelest tõlkinud Maiu Elken

Oli võimatu teada, milline tüdruku elu oleks olnud. Kes temast oleks saanud. Mis tööd ta oleks teinud, keda armastanud, keda leinanud, kelle kaotanud või võitnud. Kas ta oleks saanud lapsi ja millised need oleksid olnud. Polnud isegi võimalik ette kujutada, kuidas ta oleks täiskasvanud naisena välja näinud. Nelja-aastaselt polnud veel miski valmis. Silmad küütlesid sinakalt ja rohekalt ning juuksed, mis sündides olid olnud tumedad, olid nüüd blondid, kuid neil oli punakas varjund ja värv oleks võinud kindlasti jälle muutuda. Nüüd oli seda eriti raske kindlaks teha. Ta lamas näoga järve põhja poole. Kukalt kattis paks hüübinud veri. Ainult pea kohal hõljuvates pikemates juuksesalkudes paistis heledamaid toone.

Ei saanud öelda, et vaatajale avaneval pildil tüdrukust oleks valitsenud õudne atmosfäär. See polnud õudsem sellest, kui teda poleks seal vees lamanud. Metsast kostvad hääled olid samasugused nagu alati. Valgus immitses puude vahelt alla samamoodi nagu alati, kui päike just sel kellaajal paistis. Vesi liikus tasakesi tema ümber ja pinda rikkus vaid see, et vahetevahel laskus vette mõni kiil, tekitades enda ümber väikesi ringe. Muundumine oli alanud ja vähehaaval pidi tüdruk metsa ja veega üheks saama. Kui keegi teda ei leiaks, käiks looduses kõik tavalist rada ja ta muutuks osaks sellest. Keegi ei teadnud veel, et ta on kadunud.

„KAS SA ARVAD, et ema kannab valget kleiti?“ küsis Erica, keerates end voodis Patriku poole.

„Vot see oleks alles lahe,“ ütles mees.

Erica naeris ja torkis teda näpuga.

„Kuidas see saab nii raske olla, et ema abiellub? Isal on ju ammu uus naine ja see pole põrmugi imelik.“

„Ma tean, et ma olen tobe,“ ütles Patrik pead raputades, tõstis jalad üle voodiääre maha ja hakkas sokke jalga panema.

„Mulle Gunnar meeldib ja minu arvates on hea, et ema ei pea enam üksi olema ...“

Ta tõusis püsti ja tõmbas teksad jalga.

„Arvan lihtsalt, et see on pisut harjumatu. Ema on olnud üksi, nii kaua kui ma mäletan, ja kui täpsemalt analüüsima hakata, siis paistab selle tagant mingi ema ja poja teema. Mulle tundub justkui ... imelik ... et emal hakkab olema mingisugune ... kooselu.“

„Sa pead silmas, et on imelik, et nad Gunnariga seksivad?“

Patrik pani käed kõrvade peale.

„Lõpeta!“

Erica viskas teda naerdes padjaga. See lendas varsti tagasi ja seejärel puhkes täielik sõda. Patrik viskus talle peale, kuid maadlus läks kiiresti üle hellitusteks ja hingamine muutus sügavamaks. Erica käed liikusid mehe teksapükste poole ja hakkasid esimest nööpi lahti tegema.

„Mida te teete?“

Maja hele hääl sundis neid tõusma ja ukse poole pöörduma. Seal ei seisnud mitte ainult Maja, vaid temast kahel pool ka tema väikesed kaksikvennad, kes jälgisid rõõmsalt voodis olevaid vanemaid.

„Me ainult kõditasime natuke,“ ütles Patrik hingetult ja tõusis püsti.

„Nüüd pead sa küll uksehaagi korda tegema,“ sisistas Erica, tõmmates tekki, mis ta vöökohast kõrgemalt paljaks jättis, ülespoole.

Ta tõusis istuma ja suutis lastele läbi häda naeratada.

„Minge alla ja hakake hommikusöögiks lauda katma, me tuleme kohe.“

Patrik oli jõudnud endale ülejäänud riided selga panna ja saatis lapsed välja.

„Kui sa ise ei oska haaki kinni kruvida, siis võid paluda Gunnarit. Paistab, et ta on koos oma tööriistakastiga alati valmis. Kui ta just su emaga mujal hõivatud ei ole...“

„Jäta järele,“ naeris Patrik ja kadus toast välja. Erica heitis naeratades uuesti voodisse pikali. Ta võis endale väga hästi veel natuke laisklemist lubada, enne kui üles tuleb. See, et polnud vaja kellaaegu passida, oli iseendale ülemuseks olemise üks eeliseid, kuid samal ajal võis seda pidada ka puuduseks. Kirjanikuks olemine tähendas, et sul pidi olema iseloomu ja enesedistsipliini, ning mõnikord võis see tunduda pisut üksildane. Ent ta armastas oma tööd, ta armastas kirjutada, anda elu jutustustele ja inimsaatustele, mida tahtis kirjeldada, tuhnida ja uurida, püüda teada saada, mis tegelikult oli juhtunud ja miks. Juhtumit, mille kallal ta praegu töötas, oli ta kaua igatsenud ette võtta. Väikese Stella juhtum, kelle olid röövinud ja tapnud Helen Persson ja Marie Wall, puudutas toona ja veel nüüdki kõiki Fjällbacka inimesi.

Ja nüüd oli Marie Wall tagasi. Kuulus Hollywoodi filmitäht oli tulnud Fjällbackasse, et osaleda Ingrid Bergmanist tehtava filmi võtetel. Kogu asula kihas kuuldustest.

Kõik olid tundnud kas ühte neist või mõnda nende pereliiget ja kõik olid sel 1985. aasta juulikuu pärastlõunal, kui väikesest metsajärvest Stella surnukeha leiti, olnud ühtviisi jahmunud.

Erica keeras end külili ja mõtles, kas tol päeval paistis päike sama soojalt kui täna. Kui saabub aeg minna mõni meeter üle esiku asuvasse töötuppa, kontrollib ta kõigepealt seda. Aga see pidi veel natuke ootama. Ta sulges silmad ning uinus Patriku ja laste häälte saatel, mis kostsid korrus allpool olevast köögist. * * *

Helen kallutas end ettepoole ja laskis pilgul ringi käia. Ta toetus higiste kätega põlvedele. Isiklik rekord täna, ehkki ta oli jooksmas hiljem kui harilikult.

Meri tema ees oli sinine ja särav, kuid sisemuses möllas torm. Helen sirutas end ja põimis käed ümber keha, suutmata värisemist lõpetada. „Nüüd kõndis keegi üle mu haua,“ tavatses ema sellisel puhul alati öelda. Ja natuke sedamoodi ehk oligi. Mitte et keegi oleks üle tema haua kõndinud. Kuid üle haua.

Unustuseloor oli katnud selle, mis oli olnud, ja mälupildid olid nii ähmased. Ta suutis meenutada hääli, mis tahtsid teada, mis täpselt oli juhtunud. Nad kordasid ikka ja jälle sama asja, kuni ta enam ei teadnud, mis oli nende tõde ja mis tema oma.

Siis oli tundunud võimatu siia tagasi pöörduda, siin elamine sisse seada. Kuid sosinad ja karjed olid aastatega järjest nõrgemaks jäänud, muutunud tasaseks pominaks, kuni olid lõpuks täiesti vaikinud. Tundus, nagu oleks ta jälle olnud endastmõistetav osa elust.

Kuid nüüd pidid jutud uuesti pihta hakkama. Kõik pidi välja kistama. Ja nagu elus tihti juhtub, langesid sündmused kokku. Pärast seda, kui ta sai Erica Falckilt kirja, kus too ütles, et kirjutab raamatut ja sooviks meelsasti temaga kohtuda, polnud ta mitu nädalat maganud. Ta oli sunnitud uuendama retsepti tablettidele, milleta ta oli nii palju aastaid hakkama saanud. Ilma nendeta poleks ta kuidagi suutnud järgmise uudisega toime tulla: Marie on tagasi.

Kolmkümmend aastat oli möödunud. Vaikselt ja tembutamata olid nad Jamesiga oma elu elanud ning ta teadis, et James tahtis, et see nii ka jääks. Küll nad ükskord rääkimise lõpetavad, oli mees öelnud. Ja tal oli õigus. Nende rasked hetked möödusid kiiresti, kui ta ise hoolitses selle eest, et kõik kulgeks nii, nagu vaja. Ja mälestusi oli ta suutnud peidus hoida. Kuni praeguseni. Vilksamisi ilmusid välja pildid.

Ta nägi nii selgesti silme ees Marie nägu. Ja Stella rõõmsat naeratust. Helen keeras pilgu tagasi mere poole, üritas jälgida väheseid laineid. Kuid pildid ei tahtnud päriselt kaduda. Marie oli tagasi ja koos temaga ka hukatus.

Kirikukoguduse liige Sture vaatas julgustavalt Karimi ja teiste poole, kes olid Tanumshede pagulaskeskuses rootsi keele tundi kogunenud.

Kõik kordasid fraasi, nii hästi kui oskasid: „Vabandage, kus asub tualett?“

„Mis see maksab?“ jätkas Sture.

Jälle kõik kooris: „Mis see maksab?“

Karim pingutas, et eemalt tahvli juurest Sture suust tulevad helid enda ees oleva tekstiga kokku viia. Kõik oli nii erinev. Tähed, mida oli tarvis dešifreerida, helid, mida tuli hääldada.

Ta vaatas ruumis ringi ja nägi vaprat kuuest inimesest koosnevat rühma. Teised kas mängisid väljas päikese käes palli või pikutasid majakestes. Osa üritas päeva magades mööda saata, et mälestusi unustada, samas kui teised saatsid meile maha jäänud sõpradele ja sugulastele, keda oli veel võimalik kätte saada, või siis surfasid uudiste lehekülgedel. Mitte et sealt oleks olnud võimalik kuigi palju infot leida. Valitsus edastas ainult propagandat ja uudisteagentuuridel kogu maailmast oli raske oma korrespondente sinna saata. Eelmises elus oli Karim olnud ise samuti ajakirjanik ning ta mõistis, kui raske on sõjas olevast riigist korrektset ja ajakohast ülevaadet anda, kui see on seest ja väljast sedavõrd lõhki kistud nagu Süüria.

„Aitäh, et te meid endale külla kutsusite.“

Karim turtsatas. Seda fraasi ta küll kunagi kasutada ei saa. Kui miski oli talle kiiresti selgeks saanud, siis see, et rootslased olid reserveeritud. Neil polnud rootslastega üldse mingit kontakti, välja arvatud Sture ja need, kes töötasid pagulaskeskuses.

Tundus, nagu oleksid nad sattunud väikesesse riiki riigis, mis oli ümbritsevast maailmast isoleeritud. Seltsiks ainult nemad ise. Ja mälestused Süüriast. Ka head, kuid ennekõike halvad. Need, mida paljud ikka ja jälle läbi elasid. Tema ise püüdis kõike maha suruda. Sõda, millest sai argipäev. Pikka reisi põhjas asuvale tõotatud maale.

Ta oli hakkama saanud. Nagu ka tema armastatud Amina ja nende kallisvara, Hassan ja Samia. See oli ainus asi, mis luges. Tal oli õnnestunud nad turvalisse kohta tuua, anda neile võimalus, et neil oleks tulevik. Vees hulpivad laibad surusid end unenägudes peale, aga kui ta silmad avas, olid need kadunud. Tema ja ta pere olid siin. Rootsis. Miski muu ei tähendanud midagi.

„Kuidas öeldakse, kui seksima keegi?“

Adnan naeris ise oma sõnade üle. Tema ja Khalil olid meestest kõige nooremad. Nad istusid kõrvuti ja õhutasid teineteist tagant.

„Olge lugupidavad!“ ütles Karim araabia keeles, vahtides neid vihaselt.

Ta kehitas vabandavalt õlgu Sture poole, kes noogutas kergelt.

Khalil ja Adnan olid tulnud siia omal käel, ilma perekonna ja sõpradeta. Neil oli õnnestunud Aleppost enne minema saada, kui sealt põgenemine liiga ohtlikuks muutus. Põgeneda või jääda. Mõlemaga kaasnes oht elule.

Karim ei suutnud sundida end vihane olema, hoolimata nende ilmselgest lugupidamatusest. Nad olid lapsed. Hirmunud ja üksinda võõral maal. Ärplemine oli ainus, mis neile oli jäänud. Kõik oli nende jaoks võõras. Ta oli nendega pärast tunde natuke rääkinud. Nende pered olid viimase raha kokku korjanud, et anda neile võimalus siia tulla. Poiste õlul lasus palju. Neid polnud mitte ainult võõrasse maailma heidetud, vaid neilt nõuti ka, et nad looksid endale võimalikult kiiresti elu, mille abil oma pered sõjast päästa. Ent kuigi ta mõistis neid, ei olnud kohane oma uue kodumaa suhtes lugupidamatu olla. Ükskõik kui väga rootslased neid ka ei kartnud, olid nad neid külalislahkelt vastu võtnud. Andnud neile katuse pea kohale ja toidu lauale. Ning Sture seisis siin oma vabast ajast ja pingutas, et õpetada neid küsima, mis asjad maksavad ja kus asub tualett. Võib-olla ta ei mõistnud rootslasi, aga ta oli neile lõpmata tänulik selle eest, mida nad olid tema pere heaks teinud. Kõik ei jaganud seda suhtumist ja need, kes oma uut kodumaad ei austanud, rikkusid asjad ära, pannes rootslased neid kõiki kahtlustavalt vaatama.

„Küll täna on ilus ilm,“ ütles Sture tahvli juures selgesti.

„Küll täna on ilus ilm,“ kordas Karim ja naeratas talle.

Pärast kahte Rootsis veedetud kuud mõistis ta, miks rootslased olid tänulikud selle eest, et päike paistis. „Kuradi nõme ilm“ oli üks esimesi lauseid, mis ta rootsi keeles selgeks õppis. Ehkki ta ei suutnud ikka veel päris täpselt mõnda häälikut hääldada.

„Mis sa arvad, kui palju selles vanuses seksitakse?“ küsis Erica ja jõi lonksu vahuveini.

Anna naer pani Café Brygganis teised külastajad nende poole vahtima.

„Tahad tõesti teada? Kas sa niisuguste asjade peale mõtledki, kallis õde? Et kui palju Patriku ema seksib?“

„Jah, aga ma mõtlen sellest pisut laiemas perspektiivis,“ ütles Erica, võttes veel ühe lusikatäie merikarbihautist. „Mitu aastat head seksi veel ees on? Kas kusagil poolel teel kaob huvi ära? Kas seksiisu asendub vastupandamatu himuga lahendada ristsõnu või sudokusid ja süüa täidisega šokolaadidražeesid või on see muutumatu?“

„Niisiis...“

Anna raputas pead ja nõjatus toolis tahapoole, püüdes mugavat asendit leida. Erical tuli teda vaadates klimp kurku. Mitte väga palju aega tagasi olid nad osalenud kohutavas autoavariis, mille tõttu Anna kaotas oma sündimata lapse. Armid näol jäävad sinna alatiseks, aga nüüd pidi ta varsti sünnitama enda ja Dani armastuse lapse. Elu võis tõesti üllatusi pakkuda.

„Usud sa näiteks, et...“

„Kui sa nüüd oled kas või selle lähedalgi, et öelda „ema ja isa“, siis ma tõusen püsti ja lähen minema,“ ütles Anna kätt tõstes. „Selle peale ei taha ma isegi mõelda.“

Erica irvitas.

„Hästi, ma ei too siis ema ja isa näiteks, aga kui tihti sinu arvates Kristina ja Ehitaja Bob seksivad?“

„Erica!“ Anna pani käed näo ette ja raputas jälle pead. „Ja te peate lõpetama Gunnari kutsumise Ehitaja Bobiks lihtsalt sellepärast, et ta on juhtumisi kena inimene ja lahtiste kätega.“

„Okei, räägime siis parem pulmadest. Kas sina oled ka kleidi valimisel maitsenõustajaks kutsutud? Ma ei saa ju üksinda arvamust avaldada ja head nägu teha, kui ta näitab ette ühe kohutava tädiliku hõlsti teise järel.“

„Jah, ta kutsus mind ka,“ ütles Anna, üritades end ettepoole kallutada, et krevetivõileiba süüa.

„Pane parem võileib kõhu peale,“ tegi Erica naeratades ettepaneku ja sai Annalt vastuseks tigeda pilgu.

Ükskõik kui palju Dan ja Anna seda beebit ka poleks igatsenud, ei olnud südasuvises palavuses rase olla kuigi suur nauding, ja Anna kõht oli pehmelt öeldes juba hiiglaslik.

„Aga kas me ei võiks proovida asja natuke juhtida? Kristinal on ilus figuur, tal on ju peenem vöökoht ja ilusamad rinnad kui mul, ta lihtsalt ei julge seda kunagi näidata. Mõtle, kui kena ta oleks väikese dekolteega kitsas pitskleidis!“

„Jäta mind sellest välja, kui sa tahad üritada Kristinale mingisugust makeover’it teha,“ ütles Anna. „Mina kavatsen öelda, et ta näeb fantastiline välja, ükskõik, mida ta ette näitab.“

„Argpüks.“

„Sina hoolitsed oma ja mina oma ämma eest.“

Anna hammustas mõnuga suutäie krevetivõileiba.

„Jah, sest Estheriga on nii kohutavalt raske,“ ütles Erica, nähes vaimusilmas Dani armast ema, kes mitte iialgi ei teinud vähimatki kriitikat ega väljendanud eriarvamusi.

Seda teadis Erica omast kogemusest, tollest kaugest ajast, kui ta ise Daniga käis.

„Sul on õigus, mul on temaga vedanud,“ ütles Anna ja vandus siis, olles pillanud võileiva kõhule.

„Äh, ära selle pärast muretse, mitte keegi ei vaata niikuinii kõhtu, kui sul selline tohutu rinnapartii on,“ ütles Erica Anna G-suurusega rindadele osutades.

„Pea suu!“

Anna pühkis kleidilt majoneesi nii hästi maha, kui sai. Erica kummardus õe poole, võttis tema näo käte vahele ja andis talle põsele musi.

„Mis see oli?“ ütles Anna jahmunult.

„Sa meeldid mulle,“ ütles Erica lihtsalt ja tõstis klaasi. „Meie terviseks, Anna. Sinu, minu ja meie hullumeelse pere terviseks. Kõige terviseks, mis me oleme läbi elanud ja kus me oleme ellu jäänud, ja selle terviseks, et meil pole enam teineteise ees saladusi.“

Anna pilgutas paar korda silmi, tõstis siis klaasi kokakoolaga ja lõi Ericaga kokku.

„Meie terviseks.“

Hetkeks arvas Erica, et nägi aimamisi Anna pilgus tumedat läiget, aga sekund hiljem oli see kadunud. Ilmselt oli ta seda ette kujutanud.

Sanna kummardus ebajasmiinipõõsa kohale ja hingas sisse selle lõhna. See ei rahustanud teda nagu tavaliselt. Tema ümber liikusid kliendid, tõstsid lillepotte üles ja panid lillemulda kärudesse, kuid ta peaaegu ei märganudki neid. Ta nägi vaimusilmas vaid Marie Walli võltsi naeratust.

Sanna ei suutnud mõista, et Marie oli tagasi. Pärast kõiki neid aastaid. Nagu poleks sellest veel küllalt olnud, et ta oli sunnitud alevi peal Heleniga kohtuma, talle noogutama.

Ta oli sellega leppinud, et Helen on läheduses, et ta võis ükskõik millal temaga kokku joosta. Ta nägi Heleni silmades süüd, nägi, kuidas see iga aastaga järjest rohkem tema sisemust näris. Kuid Marie polnud kunagi mingit kahetsust üles näidanud, tema naeratav nägu vaatas vastu igast ajakirjast, kus kuulsustest kirjutati.

Ja nüüd oli ta tagasi. Võlts, ilus, naerev Marie. Nad olid käinud koolis samas klassis ning kui Sanna vaatas toona kadedalt Marie pikki ripsmeid ja pikki blonde juukseid, mis langesid lokkidena vööni, nägi ta ka tema tumedamat poolt.

Jumal tänatud, et tema vanemad pääsesid alevi peal naeratava Marie nägemisest. Sanna oli kolmteist, kui ema suri maksavähki, ja viisteist, kui isa hinge heitis. Arstid ei suutnudki täpset surma põhjust kindlaks teha, aga Sanna teadis, mis oli juhtunud. Isa oli end surnuks leinanud.

Sanna raputas pead ja peavalu tuletas ennast meelde.

Nad sundisid teda tädi Linni juurde kolima, kuid ta polnud end seal kunagi koduselt tundnud. Linni ja onu Pauli lapsed olid Sannast mitu aastat nooremad ja nad ei teadnud, mida vanemateta teismelisega peale hakata. Nad polnud tema vastu kunagi halvad, ilmselt olid nad andnud endast parima, kuid nad jäid talle alati võõraks.

Ta oli valinud ühe kaugel asuva loodusmajanduse kallakuga gümnaasiumi ja läinud peaaegu kohe pärast lõpueksameid tööle. Sellest ajast peale oli ta elanud töö nimel. Ta pidas väikest aiandit otse Fjällbacka külje all, ei teeninud siin kuigi palju, kuid siiski piisavalt, et ennast ja tütart üleval pidada. Rohkem polnud tal vaja.

Kui Stella tapetuna leiti, said vanematest elavad surnud ja mingis mõttes mõistis ta neid. Mõned inimesed sünnivad säravamaks kui teised ja Stella oli üks nendest. Alati rõõmus, alati lahke, alati jagamas ohtralt musisid ja kallistusi kõigile enda ümber. Kui Sanna oleks saanud tol soojal suvehommikul surra Stella asemel, siis oleks ta seda teinud.

Kuid metsajärves hulpimast leiti Stella. Pärast seda polnud enam midagi alles.

„Vabandust, aga kas on olemas mõni roos, mida on lihtsam hooldada kui teisi?“

Sanna võpatas ja vaatas üles naise poole, kes oli tema juurde tulnud, ilma et ta oleks märganud.

Naine naeratas Sannale ja ta kortsus nägu tõmbus siledamaks.

„Ma armastan roose, aga mind pole kahjuks roheliste näppudega õnnistatud.“

„Kas värv on oluline?“ küsis Sanna.

Ta oli ekspert, aitamaks inimestel leida taimi, millega nad kokku sobisid. Mõned sobisid paremini lilledega, mis vajasid palju hoolt ja tähelepanu. Nad suutsid panna orhidee kosuma ja õitsema ning neil võis tulla palju ühiseid õnnelikke aastaid. Teised said hädavaevu hakkama iseenda eest hoolitsemisega ja vajasid vastupidavaid, tugevaid taimi. Mitte tingimata kaktusi, need hoidis ta kõige raskemate juhtumite jaoks, kuid ta võis näiteks soovitada tõlvlehikut või monsterat. Ja ta pidas auasjaks alati õige taim õige inimtüübiga kokku viia.

„Roosa,“ ütles naine unelevalt. „Ma armastan roosat.“

„Kas teate, sel juhul on mul teie jaoks täpselt õige roos olemas. Kurdlehine roos. Kõige tähtsam on mõelda sellele, et see hoolikalt istutatud saaks. Kaevake sügav auk ja kastke see korralikult märjaks.

Siis pange natuke väetist, ma annan õige sordi kaasa, ja siis polegi muud, kui roosipõõsas sisse. Täitke auk mullaga ja kastke veel kord. Alguses, juurdumise ajal, on kastmine väga tähtis. Hiljem on asi pigem hoolitsemises, et taim ära ei kuivaks. Ja igal aastal kevade poole tuleb seda tagasi lõigata. Öeldakse, et seda peab tegema siis, kui kased on hiirekõrvul.“

Naine vaatas armunult roosipõõsast, mille Sanna oli tema ostukärusse pannud. Sanna mõistis teda täielikult. Roosides oli midagi erilist. Ta võrdles sageli inimesi lilledega. Kui Stella oleks olnud lill, oleks ta kindlasti olnud roos. Prantsuse roos. Ilus, uhke, mitmes kihis kroonlehtedega.

Naine köhatas.

„Kas kõik on nii, nagu peab?“ küsis ta.

Sanna raputas pead, taibates, et oli jälle mälestustesse vajunud.

„Kõik on hästi, väike väsimus ainult. See kuumus ...“

Naine noogutas tema ebamääraste sõnade peale.

Aga ei, kõik ei olnud nii, nagu peab. Kurjus oli tagasi tulnud. Sanna tundis seda sama selgesti nagu rooside lõhna.

Puhkus koos lastega ei kvalifitseeru küll päriselt puhkuseks, mõtles Patrik. See oli kummaline kombinatsioon absoluutselt imelisest ja täielikult kurnavast. Eriti nüüd, mil ta vastutas üksinda kõigi kolme lapse eest, sel ajal kui Erica oli Annaga lõunat söömas. Lisaks oli ta vastupidiselt oma tõekspidamistele tulnud randa, sest lapsed olid kodus väga rahutuks muutunud. Tavaliselt oli kergem häid suhteid säilitada, kui ta neid tegevuses hoidis, nii et ta oli eiranud mõtet sellest, kuidas just rannamiljöö kõike raskendas. Esiteks oli seal uppumisoht. Nende maja asus Sälvikis ujumiskoha vahetus läheduses ning ta oli palju kordi ärganud külma higiga kaetult, olles unes näinud, et üks lastest oli välja hiilinud ja ekseldes mere äärde jõudnud. Ja siis veel liiv. Noel ja Anton tahtsid sellega järjekindlalt mitte ainult teisi lapsi visata, mis viis selleni, et Patrik sai lapsevanemate tigedate pilkude osaliseks, vaid mingil seletamatul põhjusel meeldis neile seda ka suhu toppida. Liivast endast polnud suurt lugu, aga Patrikul tulid judinad peale, kui ta mõtles kõiksuguste vastikute asjade peale, mis võisid koos liivaga nende väiksesse suhu sattuda. Ta oli juba Antoni liivasest peost ühe suitsukoni kätte saanud ja oli vaid aja küsimus, kui mõni klaasikild liivaga kaasa tuleb. Või huuletubakakotike.

Jumal tänatud, et oli olemas Maja. Patrikul olid vahetevahel süümepiinad, et tüdrukule langes oma väikeste vendade eest nii suur vastutus, aga Erica tavatses öelda, et Majale meeldib see. Täpselt nagu talle endale oli meeldinud oma väikese õe eest hoolitseda.

Nüüd valvas Maja kaksikuid, et nad liiga kaugele vette ei läheks, suunas neid kindlal käel kuiva maa poole, kontrollis, mida nad suhu toppisid, ja pühkis puhtaks lapsed, keda väikevennad olid liivaga visanud. Patrik soovis mõnikord, et tüdruk poleks kogu aeg nii korralik. Ta kartis, et Majat ootab ees suur hulk maohaavu, kui ta jätkuvalt nii tubli tüdruk on.

Sellest peale, kui tal mõne aasta eest südameprobleemid tekkisid, teadis ta, kui tähtis on enda eest hoolitseda, lubada endale puhkust ja lõõgastumist. Küsimus oli vaid selles, kas just puhkus koos lastega seda võimaldas. Ehkki ta armastas oma lapsi rohkem kui midagi muud, pidi ta endale tunnistama, et mõnikord tundis ta igatsust Tanumshede politseijaoskonnas valitseva rahu järele.

Marie Wall toetus lamamistoolis tahapoole ja sirutas käe joogi järele. Bellini. Šampanja virsikumahlaga. Jah, kahjuks mitte küll nagu Veneetsias Harry baaris. Samuti mitte värsked virsikud. Pigem kiirvariant odavast šampusest, millega filmikompanii ihnuskoid olid tema külmiku täitnud, ja Proviva virsikumahlast. Aga hädapärast kõlbas seegi. Ta oli nõudnud, et tema saabudes oleksid kohal Bellini kokteili koostisosad.

Oli väga iseäralik tunne tagasi olla. Mõistagi mitte majas. See oli juba ammu maha lammutatud ja kadunud. Ta mõtles tahtmatult, kas neid, kellele kuulus vanale krundile ehitatud uus maja, mõnikord ka kurjad vaimud külastasid, pärast kõike, mis seal oli juhtunud. Arvatavasti mitte. Kurjus oli ilmselt koos tema vanematega hauda läinud.

Marie võttis uue lonksu Bellinit. Ta mõtles, kus tema praeguse maja omanikud võiks viibida. Suurepärase ilmaga augustinädal pidanuks olema see aeg, kui on kõige rohkem rõõmu majast, mille ostmine ja sisustamine oli ilmselt miljoneid maksma läinud. Isegi siis, kui kuigi tihti Rootsis ei olda. Aga tõenäoliselt olid nad tolles lossitaolises majas Provence’is, mille Marie oli neid guugeldades leidnud. Rikkad inimesed rahuldusid harva vähema kui kõige paremaga. See käis ka suvekodu kohta.

Ta oli siiski tänulik, et nad maja välja üürisid. Ta kiirustas sinna, kui filmivõtted selleks päevaks läbi said. Samas teadis ta, et see ei saanud kuigi kaua jätkuda. Mõnel päeval kohtab ta jälle Helenit, mis meenutab, kui palju nad kunagi teineteise jaoks tähendasid ja kui palju nüüdseks on muutunud. Aga ta polnud selleks veel valmis.

„Ema!“

Marie sulges silmad. Jessie sündimisest saadik oli ta püüdnud panna teda kasutama eesnime, mitte seda õudset silti, kuid asjatult. Laps oli teda kangekaelselt emaks kutsunud, nagu oleks ta saanud seeläbi muuta Marie mingiks trullakaks koduperenaise tüüpi emmeks.

„Ema?“

Hääl tuli otse selja tagant ja Marie mõistis, et ei saa ennast peita.

„Jah?“ ütles ta ja sirutas käe klaasi järele.

Mullid kipitasid kurgus. Keha muutus iga lonksuga pehmemaks ja paindlikumaks.

„Mõtlesime Sami paadiga tiiru teha, kas see on okei?“

„Jah, muidugi,“ ütles Marie ja võttis veel ühe lonksu.

Ta vaatas päikesekübara alt silmi kissitades tütre poole.

„Kas tahad ka?“

„Ema, ma olen viisteist,“ ütles Jessie ohates.

Pagan küll, Jessie oli nii korralik, et oli raske uskuda, et ta on tema tütar. Jumal tänatud, et tal oli Fjällbackasse tulles õnnestunud vähemalt ühe poisiga tutvuda.

Marie vajus lamamistooli ja sulges silmad, kuid avas need kohe uuesti.

„Miks sa ikka veel siin seisad?“ küsis ta. „Sa oled päikese ees. Püüan siin natuke päevitada. Õhtupoolikul on mul võtted ja nad tahavad, et ma paistaksin loomulikult pruun. Ingrid nägi suviti Dannholmenil olles välja nagu piparkook.“

„Ma ...“ Jessie hakkas midagi ütlema, kuid keeras siis kannapealt ringi ja läks ära.

Marie kuulis, kuidas välisuks pauguga kinni löödi, kõvasti, ja naeratas endamisi. Viimaks ometi üksi.

Bill Andersson avas korvikaane ja võttis korvist võileiva, mille Gun oli kaasa pannud. Ta vaatas üles, enne kui kaane kärmesti sulges. Kajakad olid kiired ja kui peale ei passitud, võisid nad kogu lõunasöögi sisse vehkida. Eriti kaitsetud olid paadisillal olijad.

Gun müksas talle vastu külge.

„See on hea mõte,“ ütles ta. „Hullumeelne, aga hea.“

Bill sulges silmad ja hammustas võileiba.

„Arvad sa tõesti nii või ütled seda vaid selleks, et oma vanamehele rõõmu valmistada?“ küsis ta.

„Mis ajast peale ma ütlen asju ainult selleks, et sulle rõõmu valmistada?“ ütles Gun ja Bill oli sunnitud talle selles punktis õiguse andma.

Neljakümne koos veedetud aasta jooksul oli olnud vähe neid kordi, kui naine poleks olnud brutaalselt aus.

„Jah, ma olen tegelikult tollest kinos käigust saadik selle peale mõelnud ja arvan, et see peaks siin ka õnnestuma. Rääkisin pagulaskeskuses Rolfiga ja neil pole seal kuigi lõbus olla. Inimesed on nii arad, et ei julge neile lähedalegi minna.“

„Fjällbackas piisab sellest, kui oled Strömstadist siia kolinud, et sind võõraks peetaks. Võib-olla see polegi nii imelik, et nad süürlasi avasüli vastu ei võta.“

Gun küünitas võtma veel üht prantssaia, mis oli äsja Zetterlindist ostetud, ja määris sellele paksult võid.

„Siis oleks aeg, et rahvas hakkaks suhtumist muutma,“ ütles Bill käsi laiutades. „Siin on inimesed, kes on põgenenud koos laste ja kõige muuga sõja ja viletsuse eest ning näinud sama palju häda ja õnnetust teel olles, ja me peame suutma teha nii, et inimesed hakkaksid nendega rääkima. Kui on võimalik somaallased uisutama ja jääpalli mängima õpetada nagu selles filmis, siis peaks ju olema võimalik süürlased purjetama õpetada. Muide, kas Süüria asub vee ääres? Võib-olla nad juba oskavad seda?“

Gun raputas pead.

„Pole aimugi, kallis, pead guugeldama.“

Bill sirutas käe iPadi järele, mis pärast ennelõunast keerulise sudoku lahendamist nende kõrval lamas.

„Jah, Süüria asub vee ääres, aga pole teada, kui paljud neist on rannikult pärit. Olen alati öelnud, et kõik suudavad purjetama õppida, ja see siin on hea võimalus seda tõestada.“

„Aga kas sellest ei piisa, et nad saavad oma lõbuks sõita? Peavad nad siis võistlema?“

„Filmis „Kenad inimesed“ selles kogu asi oligi. Et neid motiveeris tõeline väljakutse. Sellest sai justkui statement.“

Bill naeratas oma sõnade peale. Mõtleks, et ta oskas end niiviisi väljendada, et see kõlas ühtaegu kursis olevalt ja ka läbimõeldult.

„Jah, aga miks see peab olema – kuidas sa ütlesidki? – statement?“

„Muidu pole sel samasugust mõjujõudu. Kui rohkem inimesi saab inspiratsiooni, täpselt nagu mina sain, siis võib see levida nagu ringid vees ja pagulastel on lihtsam ühiskonda sulanduda.“

Bill nägi vaimusilmas, kuidas ta algatab üleriigilise liikumise. Suured muutused peavad kusagilt algama. Ja see, mis algas somaallaste jaoks jääpalli maailmameistrivõistlustega ja jätkub süürlaste purjetamisega, võib lõppeda ükskõik kus!

Gun pani käe mehe käele ja naeratas talle.

„Sõidan juba täna Rolfiga rääkima ja püüan teha nii, et saaksin korraldada pagulaskeskuses kohtumise,“ ütles Bill ja võttis veel ühe prantssaia.

Pärast väikest kõhklust võttis ta veel ühe ja viskas kajakatele. Neil oli kõigest hoolimata samuti õigus süüa.

Eva Berg tõmbas umbrohud üles ja pani enda kõrvale korvi. Süda hüppas sees nagu tavaliselt, kui ta üle maade vaatas. Kõik see kuulus neile. Talu ajalugu polnud neid kunagi häirinud. Nemad Peteriga polnud eriti ebausklikud. Kümme aastat tagasi, kui nad perekond

Strandide talu ostsid, oli muidugi räägitud palju õnnetustest, mis neid olid tabanud. Ent niipalju kui Eva aru sai, oli asi ühes suures tragöödias, mis seejärel põhjustas kõik muu. Perekond Strandi traagilise saatuse oli põhjustanud väikese Stella surm ja sel polnud taluga midagi pistmist.

Eva kummardus ja otsis umbrohtusid edasi, eirates valu põlvedes. Tema ja Peteri jaoks oli uus kodu paradiis. Nad olid pärit linnast, kui muidugi Uddevallat sai üldse linnaks nimetada, aga nad olid alati maast unistanud. Fjällbacka lähedal asuv talu oli olnud igas mõttes täiuslik. See, et hind oli siin juhtunu tõttu odav, oli lihtsalt põhjuseks, et neil jätkus raha talu ära osta. Eva lootis, et neil oli õnnestunud see täita piisavalt rohke armastuse ja positiivse energiaga.

Kõige parem oli see, et Neale meeldis siin väga. Nad olid ristinud tüdruku Linneaks, aga juba pisikesest peale oli ta end ise Neaks kutsunud ning Eva ja Peteri jaoks oli saanud loomulikuks teha sedasama. Nüüd oli tüdruk nelja-aastane ning nii otsustav ja isepäine, et Eva värises juba ette puberteedi peale mõeldes. Kuid tundus, et neil Peteriga rohkem lapsi ei tule, nii et nad saavad vähemalt täielikult Neale keskenduda, kui see aeg kord saabub. Hetkel tundus see tohutult kaugena. Nea jooksis talus loomade keskel ringi nagu väike energiapall, Evalt päritud blondid juuksed pilvena heleda näo ümber. Eval oli alati hirm, et laps põletab end päikese käes ära, aga Neale näis ainult rohkem tedretähne juurde tulevat.

Ta ajas selja sirgu ja pühkis randmega otsmikult higi, et mitte nägu töökinnastega ära määrida. Talle meeldis aiamaal rohida. See oli imeline kontrast tema tavalisele kontoritööle. Ta tundis lapselikku õnnetunnet, kui ta nägi, kuidas tema külvatud seemnetest said taimed, mis kasvasid ja kandsid vilja ning millelt lõpuks sai saaki koristada. Nad kasvatasid ainult oma tarbeks, sest taluga poleks nad suutnud end ära elatada, ehkki natuke isemajandamise moodi oli see küll: köögiviljaaed, maitsetaimede peenar ja kartulipõld. Mõnikord tundsid nad sellepärast suisa süümepiinu, kui hästi neil kõik oli. Elu oli muutunud paremaks, kui ta kunagi oleks osanud ette kujutada, ja ta ei vajanud siin maamunal mitte midagi muud peale Peteri, Nea ja nende kodu selles talus.

Eva hakkas porgandeid üles võtma. Ta nägi eemalt Peterit traktoriga tulemas. Mees töötas Tetra Paki firmas, aga kogu oma vaba aja veetis ta kõige meelsamini traktoriroolis. Täna hommikul oli ta varakult välja sõitnud, ammu enne seda, kui tema ärkas, võtnud kaasa toidukoti ja termose kohviga. Talu juurde kuulus ka tükk metsa, mida mees oli otsustanud harvendada, nii et Eva teadis, et ta tuleb tagasi koos ahjupuudega talveks, higine ja räpane, lihased valusad ja näol lai naeratus.

Ta pani porgandid korvi ja asetas selle kõrvale, need olid õhtusöögiks. Siis võttis ta aiakindad käest, pani korvi juurde ja läks Peterile vastu. Ta kissitas silmi, püüdes näha traktoris Nead. Tüdruk oli kindlasti magama jäänud, nagu alati seal olles. Tüdruku jaoks oli see olnud varajane ärkamine, aga talle meeldis koos Peteriga metsas käia. Ta võis ju oma ema armastada, kuid isa ta jumaldas.

Peter sõitis traktoriga õue.

„Tere, kallis,“ ütles Eva, kui mees mootori välja lülitas.

Süda lõi paar lisalööki, kui ta Peteri naeratust nägi. Ikka veel, pärast kõiki neid aastaid, võttis mees ta põlvist nõrgaks.

„Tere, mu armas! Oli teil hea päev?“

„Jah ...“

Mida ta mõtles sõnaga „teil“?

„Aga teil?“ küsis ta kiiresti.

„Mis mõttes „teil“?“ küsis mees vastu ja andis Evale higise musi.

Ta vaatas ringi.

„Kus Nea on? Teeb lõunauinakut?“

Kõrvad hakkasid kohisema ja Eva kuulis iseennast kusagil kaugel ütlemas:

„Arvasin, et ta on koos sinuga.“

Nad vaatasid teineteisele otsa, samal ajal kui nende maailm lõhki kärises.