1 minute read
Piccolissimo!
from Naaber lae all
Lapsed olid teele kaevanud väikese augu ning mängisid koduteel klaaskuulidega. Samal ajal vuras mööda teed buss. Bussis sõitis puhkpilliorkester.
Bussijuht ei pannud auku tähele ja KÕMAKI! kukkus buss auku.
Muusikud tulid bussist välja ja vaatasid sirgeid seinu, mis nende kohal kõrgusid.
„Kuidas me siit välja saame?”
„Kui teeme iseendist torni, siis võibolla saamegi.”
Ei saanud. Teine ronis esimese otsa, kolmas teise otsa, ent siis hakkas torn nii ohtlikult kõikuma, et oli mõistlik lõpetada.
„Kutsume päästeameti!”
„Või helikopteri.”
„Aga meil on heliredel!” hüüdis flöödimängija Ada
Vilepill.
Ta võttis oma flöödi ja mängis: do, re, mi, fa, sol, la, si, do, re, mi, fa, sol, la, si, do, re ...
Esialgu ei midagi.
Heliredel ei küündinud isegi mitte poole maani.
„Ahhaa,” ütles
Tõnu Toru, kes mängis tuubat. Kõik tuubamängijad on napisõnalised. Nad eelistavad pigem mängida: do, re, mi, fa, sol, la, si, do, re, mi, fa, sol, la, si ...
Ada Vilepill jätkas: do, re, mi, fa, sol, la, si, do, re, mi, fa, sol, la, si, do, re ...
Ikka vähe! Ikka vähe!
„Piccolissimo!” hüüdis Jaana Väike ning võttis välja oma pikoloflöödi.
