Stockholmi ensüüm

PĂźhendame selle raamatu kĂľigile terrorismivastases vĂľitluses osalenutele ja hukkunutele Eestis, Rootsis ja kogu maailmas.

KALLE KLANDORF ANDREAS E. JAKOB

PALGASÕDUR VIIES RAAMAT

Palgasõdur Viies raamat Kalle Klandorf ja Andreas E. Jakob Stockholmi ensüüm © OÜ Cellarius, 2020 Keeletoimetaja: Koidu Raudvere Kujundus: Alfa Disain OÜ Trükk: Tallinna Raamatutrükikoda ISBN 978-9949-7430-4-9

STOCKHOLMI ENSÜÜM

Stockholmi ensüüm

1 Hakkas kergelt pimenema ja taevalaotus oli kattumas ühtlase tumeda pilvemassiga. Varakevad heitles veel viimaste öökülmadega, kuid lumi oli juba sulamas ja rohi muutus tasahilju rohelisemaks. Eriüksuse juhi Bengt Erikssoni alluvusse kuuluv rühm sõitis kahe bussiga mööda E4 kiirteed Arlanda suunas. Kiirustades oli vaja jõuda Rinkebysse, Stockholmi eeslinna. Bengt valmistus mõttes sündmusteks, mis neid ees võisid oodata. Närvilisus ja murelikkus oli vaja kõrvale jätta, kõike tuli teha professionaalselt ja külma närvi säilitades.

Võrreldes Göteborgis toimuvaga olid Rinkeby sündmused siiski veel rahulikumat laadi. Kuna lisajõudusid hetkel ei võimaldatud, tuli Bengti rühmal jääda lootma kohaliku piirkonna patrullidele. Nende meeskond pidi andma endast parima, et sealne konfliktileek kiiresti kustutada. Eriüksuslaste eelis oli nende kiirus, rutiinitaluvus, meeskonnatöö ja väljaõpe. Tänu tumedatele vormidele, kuulivestidele, nägu varjavatele maskidele ning summutite ja lasersihikutega varustatud automaati7

Kalle Klandorf, Andreas E. Jakob - PALGASÕDUR V

dele oli neil kriisikolletes alati üllatusmoment trumbina taskus.

Saabunud operatiivinfo ütles, et tänavarahutused olid vaibunud. Samuti ei süüdatud enam sõidukeid.

Muret tekitasid vaid lasud tulirelvadest. Nimelt oli üks tuletõrjuja saanud kuulist riivata. Oletatavate süütajate ja tulistajate liikumine majade vahel oli olnud kahtlane, justkui koordineeritud. Kustutustööde ajal ei jooksnud keegi päästetöötajaid kividega loopima, samas tundus, nagu oleksid kellegi silmapaarid neid kogu aeg jälginud.

Pärast arvatavaid laske tulirelvast olid tänavad jäänud kummaliselt inimtühjaks.

Kuna olukord oli muutunud ärevaks terves Stockholmis, kuid lõviosa eriüksusi oli eelnevalt suunatud läänekaldale Göteborgi ja Malmöt turvama, olid esimesed sündmuskohale saabujad põhja prefektuurist. Sealsed patrullid said väljakutse, milles teatati põlevatest sõidukitest. Kustutustöödel kuuldud kahtlaste laskude tõttu nägi tegevuskava ette kiirreageerimisrühma sekkumist.

Oli tekkinud olukord, kus ametikohustusi täitvate päästetöötajate elud olid ohus.

Kaks tumedat Chevrolet’ minibussi pöörasid mahasõidule E18 peale, sealt edasi jäi sõiduaega mööda Kymlingelänkenit vaid loetud minutid. Patrullide nappuse tõttu ei olnud neil sähvivate vilkuritega saateautosid, see aga ei takistanud minibussidel kiiresti sõitmast, spidomeetrid näitasid tunnikiirust lausa 30–40 kilo8

Stockholmi ensüüm

meetri võrra rohkem, kui lubatud oli. Rühmal oli raadioside politsei peakorteri juhtimiskeskusega, kus nende tänaõhtune vastutaja oli noor ja nägus, kuid suhteliselt kogenematu Anna.

Pärast mõningast instruktsiooni sai Bengt juhtimiskeskusest käsu operatsiooni alustada. Ta andis märku, et mehed lülitaksid sisse kõrvades olevad raadiosaatjate kuularid ja veenduksid varustuse korrasolekus. Bengt otsis küljetaskust välja karmidesse oludesse mõeldud raadiotelefoni ja võttis ühendust sündmuskohal viibiva politseinikuga. Politsei raadiosidesüsteemi RAKEL kaudu olid korraga ühenduses kõik politsei- ja päästeüksused. Enne saabumist uuris Bengt veel kord, kas tänavatel pole toimunud muutusi. Vastuseks kõlas, et olukord ei ole tõsisemaks muutunud, pigem salapärasemaks ja vaiksemaks. Imelikul kombel tundus, nagu keegi juhiks ja kontrolliks sealsete gängide tegevust.

Politsei- ja päästeüksused koos kiirabiga olid kogunenud Rinkeby keskusest mõne kvartali jagu eemal, rivistudes laial Rinkebysvängenil, mis ääristas keskuse hooneid poolringina. Rinkebysvängenit piirasid ühelt poolt pargid ja rohelus kunagises laias jõesängis, mis oli roheliseks piiriks järgmisele linnaosale Tenstale. Rinkebypoolsel teeserval seisid kaheksakorruselised betoonelamud hämarate tänavasoppide ja sisehoovidega, kus siniste vilkurite taustal tantsisklesid varjud tonditantsu.

Bengt noogutas endamisi ja lõpetas kõne juhtimis9

Kalle Klandorf, Andreas E. Jakob - PALGASÕDUR V

keskusega. Tegelikult ei osanud Anna öelda midagi täpset selle kohta, milline olukord Rinkeby tänavatel valitses.

Nii halva taustainfoga polnud nad kunagi missioonile sõitnud. Vaist, mida Bengt oli õppinud usaldama, andis häirekella, kuid miks, seda ei osanud ta endale selgitada.

Keskenduda tuli ees ootavale kaosele, mis oli tundidega Stockholmi ja Göteborgi piirkondades eskaleerunud.

Tõotas tulla töine öö.

10

Stockholmi ensüüm

2 Vahepeal jõudsid Chevrolet’ bussid järjekordse ringteeni, mille järel saabuti Rinkebysvängenile. Paremale jääv Rinkeby keskus oli vaikne, valgustatud tänavatel oli väga vähe liikumist. Kuid nii oli see olnud ka varem, kui nad rahutuskolletesse saabusid. Paljud vanemad inimesed, kes ammu seal elasid, polnud rahutuste poolt ja seetõttu hoidsid nad ennast varju.

Jõudes ringiga ümber Rinkeby keskuse, lähenesid bussid teepervel ootavate politsei-, tuletõrje- ja kiirabiautodeni. Aeglustades ja V-8 mootorite podinal veeresid tumedad bussid seisvatest sõidukitest mööda. Neid tervitati heakskiitvate noogutuste ja tervituseks tõstetud kätega. Sündmuste epitsentrini, kus seisid põletatud autod, jäi veel paarkümmend meetrit. Chevrolet’ bussid rivistusid päästeteenistuse sõidukite ette ja busside võimsad mootorid vaikisid. „Nii, poisid, oleme kohal,“ sõnas Bengt mikrofoni. „Kooskõlastame patrullidega taktika ja siis hakkame tööle.“ Busside tagauksed avanesid ja mehed hüppasid üksteise järel välja. Viimasena väljusid sõidukitest juhid, 11

Kalle Klandorf, Andreas E. Jakob - PALGASÕDUR V

ühinedes ülejäänud rühmaga. Nende juurde veeres politseivärvides Volvo V70, mille vilkurid ei töötanud. Autost tuli välja kaks politseinikku, juhikohal istunu tutvustas ennast kui välijuhti. „Anders Isakson, vastutan hetkel siinsete üksuste eest. Sooviksin rääkida Bengt Erikssoniga.“ „Mina olengi Bengt, meeldiv kohtuda!“ Bengt astus mõned sammud ettepoole ja sirutas tervituseks käe. „Mul on samuti hea meel teid näha. Kõik üksused on nii üle koormatud, et minusugune lihtne patrullpolitseinik määrati vastutama. Tahaks selle jamaga juba ühele poole saada.“ „Pole hullu, oleme teile abiks, lahendame selle koos ja kiiresti,“ vastas Bengt. „Vajame teie toetust, et tagada ohutu väljumine juhul, kui midagi peaks viltu minema.

Võib juhtuda, et peate meie kutsungi peale abijõududena reageerima. Kui kõik läheb plaanipäraselt, annan teile teada, kui ohtu enam pole ja võite meile julgesti järgneda. Jätame vahistamise ja esmaabi andmise teie hooleks.

Kui suured teie jõud on, kui abi peaks vaja minema?“ „Meil on viis patrulli, kaks kiirabibrigaadi ja kaks tuletõrjeüksust,“ vastas Anders. „Lisaks kuus abipolitseinikku, kuid nemad on veel üsna kogenematud, äsja kursused lõpetanud.“ „Väga hea, saame hakkama. Neutraliseerime nii palju isikuid, kui meil linte ja käeraudu kaasas on. Nendele, kes osutavad füüsilist vastupanu, saavad osaks jõu12

Stockholmi ensüüm

lisemad võtted. Oleks meeldiv, kui pigistaksite mõne hilisema kaebuse suhtes silma kinni, eks ole?“ sõnas Bengt ja pilgutas silma. „Arusaadav,“ vastas Anders. „Tore. Minu märguande peale siis kohtume lahinguväljal.“ Bengt noogutas kergelt ja pöördus oma meeste poole, samal ajal maski pähe tõmmates. „Nii, lähme teeme selle asja ära. Jaguneme kaheks rühmaks nagu ikka ja jälgime üksteise seljatagust. Oleme ettevaatlikud.“ Bengt osutas pöidlaga selja taha ja lisas: „Meie kolleegidel pole pretensioone, kui me klobime korralikult läbi need, kes vastupanu osutavad. Lihtsalt õpetuseks, et nad järgmisel korral järele mõtleksid, enne kui naabrite autodele tule otsa pistavad.“ Meeste ilmetest oli näha, et neile meeldis see, mida nad kuulsid. Seejärel tõmbasid nad maskid pähe. „Ja pidage meeles, tulele vastata alati tulega omal initsiatiivil ja veel kord, valvame üksteise seljatagust,“ lisas Bengt, põrnitsedes hämarat tänavajuppi, mis viis betoonelamute vahele. ___

„Bravo Üks ja Bravo Kaks suunduvad konfliktipiirkonda. Hoiame teid toimuvaga kursis. Side lõpp,“ teatas Bengt Annale juhtimiskeskusesse.

13

Kalle Klandorf, Andreas E. Jakob - PALGASÕDUR V

„Selge. Õnn kaasa!“ tuli Annalt vastus. „Oleme ootel,“ lisas Anders. Pärast seda surus Bengt raadio pükste küljetaskusse.

Mehed liikusid vaikselt hanerivis üle Rinkebysvängeni, edasi majaesisele muruplatsile, kust jõuti maja nurgani, mis oli hooviparklasse viiva Fornbyvägeni algus.

Bengt andis märku ja rühm jäi korraks seisma, nii et Bengt jõudis kiiresti ees ootavale pilgu peale visata. Fornbyvägen oli tupiktänav vahetult enne Rinkeby keskust.

Sellest paremale jäi parkla, mille keskmes asus mingi madal hoone, tõenäoliselt pesumaja. Sõidukeid oli parklas suhteliselt vähe, siin-seal vedeles veel suitsevaid autosid, mille ümber voolas kustutusvahtu. Vasakult piirasid tänavat kolme kortermaja otsaseinad. Neid ühendasid trepid, mille kaudu sai majade hoovidesse. Hoovid ise olid umbes kahe meetri kõrgused terrassid, nii et tänavalt, kus Bengt oma rühmaga plaanis liikuda, polnud võimalik hoovidesse siseneda muul moel kui ainult mööda treppe.

Bengt andis märku edasi liikuda. Tänavavalgustitest oli enamik lõhutud ja pimedus langes vatina majade vahele. Vaid mõnest üksikust aknast paistis kardinate tagant valgust. Mehed liikusid hanereas mööda vasakpoolset tänavaserva, hoides samal ajal silma peal ka paremal laiuval hämaral parklal. Nad jõudsid trepini, mis viis esimesse hoovi. Seitse meest – nende seas ka Bengt – hiilisid trepist üles, ülejäänud seitse jäid trepi jalamile valvesse ja hoidsid ümbruskonda sihikul.

14

Stockholmi ensüüm

Pindalalt mitte väga suur hoov oli samuti hämar, sest betoonelamud ümbritsesid seda kolmest küljest.

Hoovis polnud midagi peale paari kiige, mängumaja ja nende juurde kuuluvate pinkide ning aedikute. Madalad looklevad piirded tähistasid jalakäijatele mõeldud kruusateid, mis viisid majade vahele. Peaaegu kõik aknad olid pimedad. Ei mingit liikumist, valitses täielik vaikus. „Kuidas olukord tundub?“ kuulis Bengt oma kuularist. „Täitsa vaikne. Paistab kontrolli all ja õhk puhas.

Isegi liiga vaikne. Mõni tatikas võiks ju ikka kangelast mängida. Liigume järgmise hoovi suunas,“ vastas Bengt.

Seepeale tuli vastuseks: „Hakkasime liikuma.“ „Oleme kohe teie kannul,“ kinnitas Bengt.

Valves olnud rühm liikus piki maja otsaseina trepi poole, mis viis järgmisse hoovi. Bengti rühm tuli vaikselt mööda trepi teist külge alla ja võttis ennast ees minevale rühmale sappa. Seekord jäid nemad trepi jalamile valvesse, samal ajal jälgides, kuidas teine rühm eemaldus hääletult treppi mööda üles hämarale platvormile ja kadus veel hämaramasse hoovi.

Hetkeks oli kõik vaikne, seejärel küsis Bengt: „Kuidas olukord on?“ „Pime ja vaikne. Ohtu ei näi olevat. Kindel, et saime ikka õige väljakutse?“ tuli vastuseks. „Kindel mis kindel,“ sõnas Bengt. „Viimane hoov veel ja siis kutsume patrullid. Meil pole siin midagi teha.“ 15

Kalle Klandorf, Andreas E. Jakob - PALGASÕDUR V

„Olgu, hakkame tagasi liikuma. Tegelikult ikka kahtlaselt vaikne. Alles ju põletati ja laamendati.“ „Hakkame samuti liikuma,“ vastas Bengt. ___

Järgmine hoov oli sama rahulik nagu kaks eelmist ning Bengt hakkas mõtisklema väljakutse põhjuse üle.

Väljakutses oli öeldud, et kuuldi arvatava tulirelva laske, kuid pärast seda oli kõik jäänud vaikseks. Siiski oli üks tuletõrjujatest saanud ju kuulihaava, seda kinnitasid meedikud. Aga kõik vandaalid olid kuhugi kadunud ja see äratas kahtlusi.

Kahtlusi kippus süvendama ka Bengti sisetunne.

Keegi pidi autode süütamise korraldama ja see keegi pidi olema mõjuvõimas, sest ta suutis vajalikul hetkel noored tänavatelt tagasi tõmmata. Tavaliselt ei kuula ega karda sellised noored ju midagi ega kedagi. Kui nad vaikselt viimase hoovi trepist alla tulid, kõnetas Bengti selja tagant teise grupi juht Björn, kes äratas ta mõtisklustest: „Tead, kui me sellel tänavapoolel siia liikusime, oleks keegi nagu vaikselt rääkinud seal maja nurgas, mis siit diagonaalis üle parkla jääb. Maja seintelt kajas justkui sosinat. Kas need kohalikud tüübid äkki jälgivad meid?“ 16

Stockholmi ensüüm

„Ega ma ei...“ jõudis Bengt vastata, kui täpselt sealt kohast, millele Björn viitas, kostis puruneva klaasi klirin, justkui oleks kotitäis pudeleid aknast välja visatud. Õõvastav hääl kajas üle parkla ja kadus majade vahele. Mehed ehmusid ja võpatasid, kuid kõik püüdsid jääda kaaslaste ees nii rahulikuks kui võimalik. „Või nii,“ hakkas Bengt esimesena rääkima. „Meid vist kutsutakse. Rühm jääb endiselt kaheks. Björn, minge teie tuldud teed tagasi, meie läheme siit üle parkla ja liigume vastasmaja külge mööda teiega paralleelselt. Hoidke silmad lahti ja pidage seda keset parklat olevat hoonet sihikul. Me teeme sama teiselt poolt. Kohtume viiskümmend meetrit enne seda nurka, kust klirin tuli, ja liigume koos trepikoja suunas.“ „Arusaadav,“ tuli Björnilt vastuseks.

Bengt haaras taskust raadiosaatja ja teatas juhtimiskeskusesse: „Toimub liikumine, uurime lähemalt. Lisajõududel valmis olla! Oodata minu märguannet! Side lõpp!“ „Selge! Oleme kuuldel,“ ütles Anna juhtimiskeskusest. „Arusaadav. Ootame märguannet. Side lõpp!“ kostis lisaks Anders Isaksonilt.

Bengti rühm liikus kiirel sammul parkla serva mööda vastasmaja poole. Björni rühm tegi neile katet, kuni nad olid jõudnud läbida suurema osa vahemaast, seejärel asusid nad mööda tuldud teed tagasi liikuma. Viimaks 17

Kalle Klandorf, Andreas E. Jakob - PALGASÕDUR V

liikusid kaks rühma paralleelselt, hoides samal ajal automaate laskevalmis.

Bengt ja tema mehed liikusid mõnda aega põlenud ja kuumust õhkavate autovrakkide kõrval. Seejärel tehti paar kiiremat sammu üle haljasala, hoides ennast maja ligi. Tegutseti peaaegu hääletult, läheneti järjekindlalt sihtmärgile. „Bengt, nendest vrakkidest esimese ja teise taga tundus midagi olevat, äkki mingi džiip,“ ütles Björn vaikselt raadiosaatjasse. „Seisis maja küljel, kust saab järgmiste majade vahele. Sealt ta küll tähelepanu äratamata kuskile ei sõidaks, kuid varitsuseks oleks see paganama hea paik.“ „Vaatame selle nurga enne üle ja saame rühmadega kokku. Kui olukord püsib ikka rahulik, siis kutsume politsei siia ja patrullime veidi,“ vastas Bengt. Varitsus politseijõududele ei kuulu just Rootsi kurjategijate arsenali, arutles ta omaette. Aga nagu välk selgest taevast alustatud ja viimase 24 tunni jooksul eskaleerunud gängisõjad tekitasid üha rohkem küsimusi. Korrakaitseüksustel oli tõsiseid raskusi, et suurlinnades olukorda kontrolli alla saada, ja kaotused olid hämmastavalt suured. Kuritegelike rühmituste seas olid esile kerkinud erakordselt kompetentsed ja efektiivsed seltskonnad.

Mehed lähenesid parkla nurgale, kus kolm kaheksakorruselist korterelamut moodustasid U-kujulise sisehoovi. Kui rühmad kokku said, lausus Björn tasasel häälel: „Pesumajas ja parklas olevate autode vahel pole 18

Stockholmi ensüüm

mingit liikumist. Siin on liigagi vaikne, isegi kõrvaltänavatest ei kosta mingit müra. Kas kõik on tõesti meie eest peitu pugenud?“ Sel hetkel kuuldus eestpoolt, umbes viiekümne meetri kaugusel asuvast pimedast trepikojast võõrkeelset sõimu. „Nonii, tegutseme ruttu ja vaikselt,“ ütles Bengt.

Mehed hakkasid automaate laskevalmis hoides kiiresti hämara nurga poole liikuma. Möödudes viimastest pargitud autodest, lähenesid nad tasahilju trepikojale, kust kostis ikka veel kõvahäälset vaidlemist. Kui trepikojani jäi umbes kolmkümmend meetrit, ümbritsesid neid kolmest küljest korterelamud. Järsku kuulsid mehed pea kohal plaksusid, mis jäid kajana seinte vahele pendeldama. Bengt ei uskunud oma silmi, kui nägi enda ees mineva kaaslase pead kuulitabamusest tahapoole võppumas ja elutut keha rinnuli niiskele asfaldile vajumas. Järgmisel hetkel tundis ta, kuidas paremat reit läbis terav valu ning jalg jäi nõrgaks, sundides teda maapinnalt käpuli tuge otsima. Plaksud aga jätkusid, kajades seintelt mänglevalt tagasi. „See on varitsus, lõks!“ karjus Bengt mikrofoni. Alles nüüd eristas ta läbisegi käsklusi, karjatusi ja hüüdeid. „Tagasi, püüdke taganeda! Varjuge!“ Hoolimata valust paremas jalas õnnestus Bengtil end püsti ajada. Ta hakkas longates taganema, samal ajal sihtides ja ründajaid otsides. Pimedatest akendest ei olnud võimalik aga midagi eristada, kostis ainult jätkuvaid 19

Kalle Klandorf, Andreas E. Jakob - PALGASÕDUR V

plakse ja kuulide vingumist, kui need asfaldilt tagasi põrkasid.

Bengtiga koos taganesid veel viis meest, kes omal jalal liikuda suutsid. Nad tegid üksikuid laske arvatavate sihtmärkide poole, purustades klirinal aknaklaase. Taganevad mehed jõudsid parklas oleva hooneni, mida nad pidasid pesumajaks. Kolm meest varjusid koos Bengtiga hoone taha, kaks meest aga maja kõrvale pargitud sõidukite juurde. Nad olid laskeulatusest peaaegu väljas, igatahes jäi nende poole suunatud laske vähemaks ja need polnud enam nii täpsed, tabades siit-sealt hoone seina või puurides ennast mõned meetrid eemal maapinda. „Hoidke varju! Kohe kutsun abijõud,“ hõikas Bengt kõva häälega ja kobas samal ajal pükste küljetaskust telefoni. Käega taskut puudutades tundis ta selle kohal pistvat valu. Bengti parema jala oli päästnud raadiotelefon, mis oli küll tükkideks, kuid peatanud kuuli niipalju, et ta oli pääsenud vaid lihahaavaga. „Kuradi kurat!“ vandus Bengt. „Summutid! Eemaldage summutid ja avage tuli, peame ise tähelepanu äratama.“ Mehed tegid nagu kästud ning asusid vastutuld andma. Üks neist aga tõusis varjava auto tagant veidi hooletult ja sai kuulitabamuse, karjatas ja vajus sõiduki najal kokku. „Simon! Oled sa elus? Kas meid ainult neli ongi järel?“ küsis Bengt kiivris olevasse mikrofoni, jälgides 20

Stockholmi ensüüm

ahastusega, kas Simon veel liigutab. Laskeulatus oli vaenlasele siiski piisav, neid suruti lihtsalt nurka.

Vastust ootamata avas Bengt automaadist akende poole tule. See oli pikk valang, mis kajas põrisedes maja seintelt vastu. Seejärel tulistas ta pea kohale laengutega morsekoodi SOS. „No kurat, nüüd peate küll aru saama, et meil on abi vaja,“ mõtles Bengt Vastuseks kostis aga lühikeste vahedega kolm tugevat plahvatust. Need tundusid tulevat eestpoolt – sealt, kus pidid ootama abijõud. „Mida kuradit!“ pomises Bengt, kui kuulis selja tagant diiselmootori mürinat. See oli džiip, mida Björn oli enne märganud. Mehed pöördusid ümber, mootori hääle poole. Järgmisel hetkel pimestas neid kõiki hele valgusvoog, mida tekitasid võimsad lisaprožektorid. Reageerimisaega varjunud eriüksuslastele ei antud, järgnes valang suurekaliibrilisest kuulipildujast. Koos valanguga kustus pimestav valgusvoog ning kuulid tabasid mehi üksteise järel, rebides nad kuulivestidest hoolimata sõna otseses mõttes tükkideks.

Vaatepildist šokeerituna karjus Bengt rohkem endale kui teistele: „Tuld, tuld!“ Ta avas sõiduki suunas tule, sihtimist segasid aga kuulitabamustest tekkinud tolm ja lendavad killud. Bengti pingutused ei andnud eriti tulemusi, sest kuulipilduja taga olevat meest kaitses turvis ja auto näis olevat kuulikindel. Kuidas Rootsis üleöö sellised asjad 21

Kalle Klandorf, Andreas E. Jakob - PALGASÕDUR V

juhtuma hakkavad, mõtles Bengt, see ei saa põhimõtteliselt võimalik olla, igal juhul mitte siin ja praegu.

Automaadi magasin sai tühjaks, Bengt hoidis sõrme kramplikult päästikul. Vaikis ka kuulipilduja. Bengt oli kurt, tolmust poolpime, ninas vere ja püssirohu lõhn. Ta vaatas tühja pilguga paremale ja vasakule, seda, mis tema meestest järele oli jäänud, ja tundis, et keha vallutab jõuetus. Kõik oli toimunud justkui aegluubis. Ta vajus vastu seina istuli. „Mida ma nüüd Annelile ütlen? Ma ei jõudnudki temaga hüvasti jätta,“ pomises Bengt omaette.

Siis suunas ta pilgu ülespoole ja nägi inimkogu enda ette kerkimas. Bengt ärkas mõtetest, haaras instinktiivselt püstoli järele, kuid oli liiga aeglane. Mees, kes tema ees seisis, kandis tundmatut võitlusvormi ja imelikku naeratava pealuuga suurätti. Järgmisel hetkel tundis Bengt valu, nägi silme ees sähvatust ning seejärel saabus pimedus.

22

Stockholmi ensüüm

3 1982. aasta 12. juuni keskpäev oli Södermalmis soe ja ilus. Ümberkaudsete kontorite inimesed istusid Hornsgatanil kohvikutes ja kasutasid lõunapausi, et püüda suviseid päikesekiiri. Igapäevases liikluskäras sättis end teiste sõidukite vahele parkima tume Volvo. Sedaanist väljusid kaks turskemat meesterahvast, kes haarasid pakiruumist spordikotid ning kõndisid kiirel sammul Handelsbankeni poole. Vahetult enne panka sisenemist tõmmati pähe tumedad suusamaskid, haarati spordikotist kompaktsed automaadid ning siseneti pangahoonesse.

Hetk hiljem ehmatas välikohvikutes istuvaid inimesi panga häiresüsteemi tööle hakkamine. Inimesed vaatasid üksteisele esialgu arusaamatult otsa. Mõne aja pärast kostis pangahoonest laske. Kaugusest lähenes sireenide kaja. Läheduses viibinud inimesed jooksid kabuhirmus päästvasse kaugusesse, pangast seevastu ei väljunud kedagi. Sireenid jõudsid järjest lähemale, piki sirget ja laia Hornsgatanit sähvisid sinipunased vilkurid.

Pangast tormasid esimese patrullauto saabudes välja kaks tumedates maskides meest, hoides ühes käes auto23

Kalle Klandorf, Andreas E. Jakob - PALGASÕDUR V

maate, teises spordikotte. Esimesena sündmuskohale saabunud politseivärvides Saab jäi rehve vilistades meeste ees pidama, vältides napilt pangaröövleid alla ajamast.

Politseisõiduki esiklaasi suunas avati tuli. Kas olid politseinikud kiire reageerimisega või plaanisidki nad pangaröövleid ehmatada, kuid esiistmel istuvad politseinikud jõudsid kummarduda armatuurlaua taha, mistõttu läbi esiklaasi tuhisenud kuulid neid ei tabanud. Jäämata tulemust ootama, jooksid pangaröövlid edasi tee äärde pargitud Volvo poole. Järgmine patrull jõudis kohale ja jäi pidama otse Volvo kõrval. Seekord ei osanud politseinikud automaadivalangut oodata. Kõrvalistujat tabas esiklaasi läbistanud kuul, seda nähes pani juht käigu sisse ja kiirendas Volvost mööda, vabastades põgenemistee.

Pangaröövlid istusid oma autosse, käivitasid mootori ja sõitsid pargitud sõidukite vahelt välja, võttes suuna esimesena saabunud patrulli poole. Volvot juhtiv röövel märkas, et politseinikud olid ennast Saabi lahtiste uste taha laskevalmis seadnud ja hoidsid püstoleid sihikul. Tahavaatepeeglist nägi Volvo juht lisajõude lähenemas. Kõrvalistuja karjus, et tema „sigasid“ ei karda, ja pistis automaadi läbi avatud küljeakna, sihtis ja tulistas.

Tema tulele aga vastati, Volvot juhtinud pangaröövel sai kuuli rindu, sõiduk kaotas hetkeks juhitavuse, millele aitas veelgi kaasa tühjaks lastud parem rehv. Ennast valu tõttu vastu istet surudes vajutas juht gaasi põhja, nii et Volvo sööstis järsu kiirendusega patrullauto poole. Laup24

Stockholmi ensüüm

kokkupõrge oli tugev ja politseinikel ei vedanud: neid tabasid auto lahtised uksed, mis nad brutaalse jõuga kaasa tõmbasid.

Volvos sõitjad said samuti tugeva löögi nii armatuurlaualt kui ka roolisambalt. Siiski avas kõrvalistmel istunud põgeneja pärast hetkelist toibumist ukse ja tormas välja, tulistades lohakalt ja valimatult tagantpoolt saabuvate patrullide pihta. Veel kergelt uimasena jooksis ta kokkupõrke teinud sõidukitest mööda, proovides leida kaitset tänava äärde pargitud autode vahel, samal ajal selja taha üksikuid valanguid tulistades. Autode vahel kükitades avastas mees, et oli spordikoti röövitud rahaga autosse jätnud. Ta kirus endamisi, vaatas üle laskemoona ja piilus avariipaiga poole. Nähes patrulle maha jäetud Volvo taga peatumas, tõusis ta püsti ja sihtis hoolega.

Lükates relva üksiklaskudele, saatis ta teele esimese kuuli, mis aga ei tabanud. Järgmise lasu rikkus ära selja tagant kostev sireen, mis tuli nii lähedalt, et võpatus keeras lasu trajektoori täiesti untsu.

Pangaröövel keeras ümber, lülitas automaadi valangulise lasu peale tagasi ja tulistas teda ehmatanud sireeni poole. Käis ainult klõps. Magasin oli tühjaks saanud. Ta nägi umbes kolm meetrit eemal peatunud patrullautost politseinikke väljumas ja relvi kabuurist haaramas. See oli võistlus aja peale. Pangaröövel haaras jaki taskust lisamagasini, eemaldas tühja padrunisalve relvast ja lükkas uue paika. Tegutseda tuli kiiresti, sest politseinikud olid po25