Rafel Nadal
Proloog 24. august 2012, keskpäev Kui jumal oleks tahtnud saata maale maailmalõpu märgi, oleks ta tingimata valinud lämbe päeva tolles Lõuna-Itaalia neetud kolkas. Õieti pidi apokalüpsis juba alanud olema, sest 2012. aasta 24. augustil kella kahe ajal päeval, kui me Bellorotondosse jõudsime, küündis temperatuur kolmekümne üheksa kraadini ning kõik märgid näitasid, et see kerkib veelgi. „Ma ei saa hingata,“ protestisin tasakesi, et mitte kulutada rohkem jõudu kui hädapärast tarvis, ning küsisin samas iseendalt, mis pagan sunnib meid kõmpima kõrvetava päikese käes tolles kontsentriliste ringidena ümber künka kerkivas inimtühjas Apuulia linnakeses. Mu naine Anna ei vastanud. Kõndisime aegluubis, jalgu järele vedades ning püüdsime säästa vähest energiat, mis meil veel alles oli. Ronisime halastamatu päikese käes mööda lõputut tänavat ja otsisime majade vahel varju või ava, näiteks mõnd tasandikule avanevat vaateplatvormi, kus õhk veidigi liiguks. Kui seisma jäime, et natuke hinge tõmmata, kiskusime läbihigistatud ja ihu külge kleepunud särgi kehast eemale, et õhk vahele pääseks. Linn tundus olevat maha jäetud. Sestsaadik, kui auto künka jalamile jätsime, olid ainsateks kohatud hingelisteks paar koera, kes magasid lapiti vanal õlgmatil prügikastide varjus.
11
Palmisanode needus 12
Jõudnud Corso XX Settembre lõppu, mis ühtlasi oli linna kõrgeim punkt, lõi digitermomeetril ette nelikümmend. Olime juba veendunud ettevõtmise luhtumises ja loobumas, kui pöörasime ümber nurga ja leidsime väljaku. See oli suur platvorm, mis avanes oru põhjas laiuvatele viinamarjaja õlipuuväljadele ning pakkus imekaunist, peaaegu Aadria mereni ulatuvat vaadet. Esiplaanil kasvas kolm jaanikaunapuud ja kaks tamme. Puude võimsate lopsakate võrade varjus kõrgus kaks ausammast, mida kaunistasid Itaalia lipuvärvides lintide ja lehvidega lillepärjad. Samuti oli seal kaks luitunud puidust pinki. Esimese oli hõivanud vana mees, kes oli kas uinunud või oli teda tabanud mingi haigushoog, mis muutis ta ajutiselt liikumisvõimetuks: tema silmad olid suletud, pea vajunud küljele ning suu poolavatud. Mees hingas vaevaliselt, võimalik, et ta magas juba issanda und ja keegi ei olnud seda märganud; igal juhul silma järgi otsustades jäi mulje, et omal jõul ta enam pingilt ei tõuse. Tema jalge ees lebas sirakil koer, nõnda ennastunustavalt nagu oskavad vaid Vahemere maade koerad, kui nad suvel kõrvetava päikese eest varju otsides maha heidavad; õnnetu koer paistis samuti olevat omadega üsna otsas. Teine pink oli tühi ning sinna me rampväsinuna vajusimegi. Pingil istudes tukkusime ka meie veidi aega, olime lämmatavast kuumusest ja meie pea kohal jaanileivapuu okstel oma kõhtu kratsivate tsikaadide üksluisest laulust uimased. Pool tundi hiljem saime aga eluvaimu tagasi ja läksime üle väljaku platvormile. Mereni ulatuv vaade Itria orule, trullo’dega pikitud väljale oli hindamatu; see oli kauneim vaade meie reisi algusest saadik. Kuid siingi ei liikunud õhk mitte üks raas.
Rafel Nadal
Anna jäi pildistama õlipuumerd, mis pani terve oru sillerdama. Mina läksin vaatama üht väljaku keskel kõrguvatest monumentidest, mis osutus Esimese maailmasõja veteranidele pühendatud ausambaks. Sellel oli kivist täht, millesse olid graveeritud sõjas hukkunud kohalike nimed. Lugesin ühtekokku nelikümmend kaks nime ja mul pidi hing kinni jääma: pooled hukkunutest näisid olevat ühe suguvõsa liikmed, sest neil oli üks ja sama perekonnanimi – Palmisano. Mingi aimuse ajel läksin jooksuga teise ausamba juurde, mis oli pühendatud Teises maailmasõjas langenutele. Mälestustahvlile ei olnud graveeritud ühtegi Palmisanot; oletasin, et perekond ja nimi ei olnud esimese sõja rängale hoobile vastu pidanud. Kuid seegi nimekiri oli jahmatav: seekord kuulus pool hukkunutest Convertinide perekonda. Pöördusin tagasi esimese ausamba juurde ja hõikasin Annat. Kui ta lähemale jõudis, võtsin ta vastu salvava märkusega, mida ta aga ei mõistnud: „Mulle näib, et maailmalõpp jõudis siia külasse juba sada aastat tagasi!“ „Mida sa silmas pead?“ „Ah ei midagi, omad asjad. Sa vaata neid õnnetuid; enam kui pool on ühe pere liikmed,“ ning ma hakkasin valju häälega loendama kivisse graveeritud Palmisanode perekonna hukkunute nimesid. „Giuseppe Oronzo Palmisano (üks); Donato fu Francesco Paolo Palmisano (kaks); Silvestro Palmisano (kolm); Gianbattista di Martino Palmisano (neli); Nicola di Martino Palmisano (viis); Giuseppe fu Vito Palmisano (kuus)…“ „Ventuno … sono ventuno!“ katkestas mind sügav hääl. Pöörasime ringi ja nägime pingil lebanud meest end istuli ajamas.
13
Palmisanode needus 14
Sirge seljaga istudes tundus ta märksa pikem ega näinud sugugi nii vilets välja. Mehe nägu oli kortsuline ning tema äärmiselt sügav pilk sundis end vaatama. Koer oli samuti ärganud, kuid lamas endiselt nii pikk kui lai. „Neid on kakskümmend üks!“ kordas mees. „Kõik Esimese maailmasõja ohvrid. Palmisanode needus!“ Vaatasin Annale üllatunult otsa ja nägin ka tema pilgus küsimust. Alateadlikult, teineteisega sõnagi vahetamata, läksime pingi juurde ja istusime mehe kõrvale, kes oli meile hetk tagasi esimest korda maininud Palmisanode needust. Mõne tunniga sai see Lõuna-Itaalia nurk meile väga koduseks.
Rafel Nadal
Esimene osa
Needus
15
Palmisanode needus
Esimene maailmasõda
Esimesena sai surma Giuseppe Oronzo Palmisano (1), kõigist kõige sõjakam, kes hakkas esimesena ootama isamaa kutset. Ta langes 1915. aasta 24. mail, päev pärast seda, kui Itaalia oli kuulutanud Austria-Ungarile sõja ja ühinenud liitlas vägedega. Õnnetu Giuseppe Oronzo oli alati pidanud rindel võitlemist suureks võimaluseks, mis õpetab enesedistsipliini, karastab iseloomu ning võimaldab noortel pulbitsevat energiat sobival viisil kanaliseerida. Ta leidis, et sõjalaager on ainus paik, kus toorest jõudu saab rakendada loomulikul ja juhitud viisil. Nagu õilsat kunsti, rääkis ta. Giuseppe Oronzo oli ustav ja kohusetundlik. Ainsa probleemina armastas ta erimeelsusi klaarida kõrvakiiludega. Kuid äkilisest loomust hoolimata ei olnud ta südames halb. Ta kiirustas esimese Palmisanona väeteenistusse astuma ning tal õnnestuski liituda vabatahtlike korpusega, mis oli Bellorotondo-sugusest linnakesest pärit mehele suur au. Veidi hiljem lahkus ta esimesena Kirde-Itaaliasse Carso rindele ning läks esimesena lahingusse. Samuti tungis ta oma väesalga ees liinil esimeste hulgas peale austerlastele, kes sõja algustundidelüksnes taganesid. Ning sai esimesena ka kuuli rindu, otse rinnaluusse. Kuuldes kahe metallitüki kokkupõrget meenutavat heli ja tundes põletust rinnus, arvas ta, et kuul on tabanud vaid mundrinööpi, ning püüdis pealetungi jätkata. Kuid tema jalad ei kuulanud sõna, vajusid alt ning ta kukkus maha kui 16
Rafel Nadal
kott. Kui austerlased tulid vasturünnakule, tallas üks suurte vuntsidega kapral ta jalge alla ja lõi möödaminnes täägi südamesse. Kuid seda vaene Giuseppe Oronzo enam ei tundnud, elu oli temast lahkunud juba mõni hetk varem. Esimesele Palmisanole sai osaks mõttetu au langeda esimeste itaallaste hulgas sõja esimesel päeval Austria rindel. Samal suvel oleks ta saanud kahekümne kahe aastaseks. Donato fu Francesco Paolo Palmisano (2) langes teisena. Tema oli perekonna argpüks ning oleks andnud kõik mobilisatsioonist hoidumiseks, kuid kaevikuõuduste kogemiseks ei jäänud tal õieti aegagi: ka tema langes Carso rindel esimese sõjasuve lõpul mürsuplahvatuse tagajärjel piirilinna Gorizia linna kaitsel. Ning paar päeva hiljem langes Silvestro (3), kes tulistati sõelapõhjaks Austria uutest kuulipildujatest, mis tegid 1915. aasta oktoobris hävitustööd Põhja-Itaalias Santa Lucia mäge ebaõnnestunult rünnanud vägede ridades. End tulejoonest eemal mugavasti sisse seadnud Itaalia ohvitserid jõid portselantassidest teed, mida serveerisid kinnastatud teenijad, ning saatsid üha uusi väesalku mäge ründama. Kuni kõikide Itaalia vägede ülemjuhataja, kindral Luigi Cadorna, kellele veresauna mõttetus kohale ei jõudnudki, rünnaku lõppenuks kuulutas. Nõnda lõppes Austria-Ungari impeeriumi piirist kiviviske kaugusel uhkete mägede vahel oru põhjas voolava jõe ääres Isonzo lahing – nimi, millest tolle päevani ei oldud Bellorotondos kuuldudki. Kõige jubedam surm tabas kaksikuid. Väiksena ei meeldinud Gianbattista di Martinole (4) ega Nicola di Martinole (5), et neid ühtmoodi riidesse pandi. Neid ärritas, kui kohalikud
17
Palmisanode needus 18
naised nad keset tänavat kinni pidasid, neid väntsutasid ja pisarsilmil kinnitasid: „Nii armsakesed, nagu kaks tilka vett.“ Ülevoolavast tähelepanust tüdinud, otsustasid nad ühel päeval mitte kunagi enam ühtmoodi riideid kanda. Nad hakkasid ka kumbki omaette koolis käima. Iial ei lahkunud nad kodust ühel ja samal kellaajal. Kooliõuel ei mänginud nad enam koos. Kui perekond puhkepäeviti Bellorotondo peatänavale Via Cavourile jalutama läks, hoidus kumbki oma teeserva. Vanemaks saades tegid nad kõik, et erineda teineteisest välimuselt: Gianbattista kasvatas ette vuntsid, Nicola habeme; üks kammis seitli paremale, teine vasakule. Kui nad hakkasid tüdrukutega käima, meeldisid Gianbattistale ülevoolava loomuga ekstravertsed naerusuud. Seevastu Nicola vaatas tasase loomuga kodukeskseid tüdrukuid. Kui nad lõpuks unustasid, et on kaksikud ja Bellorotondo naised nad rahule olid jätnud, võeti noormehed sõjaväkke. Sõjaväekutse saabus mõlemale ühel ja samal päeval, 1915. aasta esimesel veebruaril sama postiljoniga. Samuti saadeti nad samasse kasarmusse, mõlema juuksed aeti nulliga maha ja kui neile anti selga ka ühesugune vorm, olid nad jälle äravahetamiseni sarnased ning neil ei olnud võimalik vahet teha. Sellest päevast peale osalesid nad koos õppustel ja magasid teineteise kohal samal naril. Kuus kuud hiljem sõitsid nad koos põhja, kus mõlemad saadeti samasse väeossa ning koos said nad ka teate rindele saatmisest ning kohustusest olla valmis otsekohe lahingusse minema. Nad olid äsja saanud üheksateistkümneaastaseks ning hakanud taas nägema välja nagu kaks tilka vett, kuid enam see ei häirinud neid ning nad ei teinud ka midagi selle vältimiseks. Vastupidi, nüüd olid nad lahutamatud: nad magasid
Rafel Nadal
külg külje kõrval, varjusid koos mudases kaevikus ja tungisid koos peale Austria positsioonidele. Ükski nende kaaslane ei suutnud vendadel vahet teha. Kapten Di Luca jagas neile korraldusi, nagu oleksid nad tõepoolest üks mees: „Palmisano, roni selle metsa tagant künka tippu ja sunni see kuradi kuulipilduja ükskord ometi vait jääma!“ Gianbattista ja Nicola ei küsinud, kummale oli korraldus mõeldud. Nad vinnasid end mõlemad kaevikust välja ja roomasid kõrvuti nagu üks mees kaljudeni. Siis jooksid nad kuusemetsani ja poole tunni pärast lendas vaenlase kuulipilduja õhku ning nende kaaslased hüüdsid „Elagu Palmisano!“, pidades enesestmõistetavaks, et kiiduavaldused on määratud mõlemale vennale. Novembris kasutasid austerlased rindel, kus kaksikud olid üles näidanud medaliväärilist vaprust, kloorgaasi. Kui surmatoov udu hajus, võis mõlemas kaevikus näha hirmuäratavat hulka surnuid: poole rünnaku pealt oli tuul pöördunud ning pärast itaallaste hävitamist laastas gaas ka Austria ründajate rivisid. Mõlemad armeed nägid kurja vaeva, et kõik surnu kehad sellest põrgust välja tuua. Kapten Di Luca mehed leidsid kaksikud teineteise embusest, nii tihedasti üksteise ümber põimunult, et neid ei õnnestunudki lahutada. Nende näod olid mürgist sinakad, suud täis tihket vahtu ning ilme lähenevast õudusest moondunud. Nende mundrid lehkasid ikka veel gaasi järele. Kapten oli kategooriline: „Jätke kõik muu ja matke ükskord ometi Palmisano surnukeha. Ma ei suuda enam minutitki seda õudust kannatada!“ Sõdurid vaatasid üksteisele nõutult otsa ja saatsid kaptenile küsiva pilgu. Nad ei teadnud, kumba meest kapten silmas pidas.
19
Palmisanode needus
„Millise Palmisano, kapten? Me ei saa neid lahti.“ „Jumala pärast, kas te ei taipa, et see pole vajalik? Matke nad siiasamasse, kust me nad leidsime. Nagu üks mees.“ Ning nad matsidki Gianbattista di Martino Palmisano ja Nicola di Martino Palmisano ühtepõimunult nagu nad olid, kuusemetsa servale, igaveseks kokku. Kui kodulinnas kuuldi, et kaksikud surid teineteise embuses, liigutas see kõiki ning nende auks peeti Immacolata kirikus rahvarohke missa. Kõik mäletasid poisse väikesest peale, kui nad veel ühtmoodi riides käisid, ja kõigil oli hea meel, et nad olid otsustanud enne surma taas kaksikuteks hakata. Pärast seda õnnetust ei lõppenud lein Palmisano naiste jaoks enne, kui lõppes sõda. Mõni päev hiljem, 1915. aasta jõululaupäeval, saabus Liibüast sõnum Giuseppe fu Vito (6) surmast sootuks eksootilisematel radadel, paigas, mis jäi teistest rinnetest eemale ja näis esialgu ohutum. Poissi ei olnud õieti ollagi ning juba väiksena tõmbas ta ligi kõikvõimalikke tõbesid. Tripolis tõusis tal viiruse tagajärjel neljakümne kahe kraadine palavik ning viisteist päeva hiljem ei pidanud tema keha sellele vastu ning ta suri. Saatus oli tahtnud sõjast niigi karistatud talumeeste üle nalja heita: sõnum Giuseppe fu Vito palavikutõvest saabus hetkel, mil Bellorotondos langes temperatuur kolm kraadi alla nulli. Kui Palmisano naised tänavale leinama tulid ning jõuluõhtu vaikuse katkestasid, võttis neid vastu terve sajandi kõige külmem öö. Martino Palmisano (7) sai surma järgmise aasta märtsis seljaajju tunginud kuuli tagajärjel, viiendas Isonzo lahingus, paigas, mida selleks ajaks oskas juba igaüks kaardile paigutada.
20
Rafel Nadal
Enamik inimesi teadis Isonzot kui imeilusat pisikest jõge, mis jäi Bellorotondost nõnda kaugele, et kaheldi, kas see üldse Itaalia poolsaarel asubki. 1916. aasta sügisel langesid mõnepäevaste vahedega Stefano (8), Giuseppe fu Piet (9) ja Donato fu Vito (10). Esimene sai surma granaadiplahvatuses, teine jalga haaranud gangreeni tüsistuste tagajärjel ja kolmas keset lahinguvälja saadud südameatakist. Kõigil kolmel oli pruut ja kõik kolm plaanisid pidada pulmi niipea, kui poole Euroopa perede ellujäämist ohustav vastasseis läbi saab. Kui sõnum kolme mehe surmast pruutideni jõudis, käitusid kõik kolm neidu, nagu oleksid nad juba abielus ja äsja leseks jäänud ning kõndisid kolmekesi nuttes mööda Bellorotondo tänavaid. Keegi ei osanud täpselt öelda, kas kolme sugulase surm Le Colline dell’Hermada jalamil, viimase Triesteni jääva takistuse eel, oli aset leidnud seitsmenda, kaheksanda või üheksanda Isonzo lahingu ajal; lahingud järgnesid üksteisele peadpööritavas tempos ja rindejoon nihkus iga nädalaga. Kuid kolm hukkunut nii väikese ajavahemiku sees tõstis õnnetu talupoegade perekonna legendi kategooriasse. Nüüdsest oli igaüks veendunud, et Palmisanosid jälitab hirmus needus. Kui lõplik tõestus oligi veel puudu, siis saabus see kaks kuud hiljem, 1916. aasta jõulude aegu. Teist aastat järjest koputas tragöödia pere uksele just aasta kõige tähendus rikkamal ööl: kesköömissa lõppedes saabus linnakesse sõnum Giuseppe di Giovanni surmast (11). Septembri lõpus oli kõige vanem Palmisano pääsenud imekombel Monte Cimones austerlaste poolt itaallaste positsioonide alla kaevatud tunnelist, ent kolm kuud hiljem langes ta Stelvio lähistel lahingus. Giuseppe oli saadetud Alpidesse, kõrgmägede üksusesse, sest ta
21
Palmisanode needus 22
oli kaevandusspetsialist, hädavajalike oskustega mees Alpi rindel alanud veidras sõjas: maapinnal vabas õhus võitlemise asemel tegelesid itaallased ja austerlased vaenlaste positsioonide alla tunnelite kaevamise ja lõhkekehade paigutamisega. Maa all, mägede sisemuses oli Giuseppe teistest märksa osavam, kuid ta ei tundnud end sugugi kindlalt, kui pidi patrullima tunnelist väljas lumistel radadel, mis asusid mõnikord enam kui kahe tuhande meetri kõrgusel. Ülejäänud talve ja kogu 1917. aasta kevade jooksul ei saabunud ühtegi telegrammi ning uudiste puudumine näis halvimad ennustused ümber lükkavat. Ent tegelikult oli hinge tõmbepausi põhjuseks terves Euroopas valitsevast karmist ilmast tingitud sõjategevuse aktiivsuse vähenemine. Niipea kui ilm paranes, oli needus jälle platsis. Nelipühade aegu saadi teada Cataldo (12) surmast Albaanias vahetult pärast seda, kui Albaaniast oli saanud Itaalia protektoraat ning vaenutegevus oli ametlikult lõppenud. Ning sügisel tuli Caporetto katastroof: Isonzo rinne lagunes, Itaalia armee taganes kogu pikkuses Aadria merest Valsuganani, peaaegu Trentoni välja, ning austerlased tapsid, haavasid või vangistasid enam kui kolmsada tuhat meest. Ühelainsal päeval, 1917. aasta 25. oktoobril, langesid üksteisest paari kilomeetri kaugusel Vito (13), Giulio (14) ja Angelo Giorgio (15), kõik kolm otselasust, kui neil endil oli laskemoon lõppenud ning nende ohvitserid olid põgenenud juba mitme tunni eest ülepeakaela, andmata isegi taandumise korraldust. Kõik kolm olid äsja mobiliseeritud, sest olid alles kevadel saanud kaheksateistaastaseks. Kui sõnum kolme mehe surmast Bellorotondosse jõudis, ei kahelnud enam
Külas oli Domenicot (16) alati peetud õnneseeneks, heaks inimeseks, kellel kõik läks hästi. Julmemad nimetasid teda lollikeseks ja heitsid tema kulul nalja, kuid tema ei lasknud end häirida, sest ei osanud näha talle suunatud märkustes halba. Kes noormeest ei tundnud, pani imeks tema muutumatut naeratust, mis võis jätta kohtlase mulje, kuid mis tegelikult oli vaid peegeldus tema õnnelikust loomust. Väiksena sai ta kodus kõvasti nahutada, sest vahtis ringi ja vaimustus kõigest. Loomupärase keskendumisraskuse tõttu nüpeldasid teda sageli koolis ka õpetajad, kuni jõudsid arusaamiseni, et kepihoopidega poissi ei paranda. Kui Domenico suuremaks sai, mõisteti, et noormees ei olegi nii rumal ning on väsimatu ja võimekas töötaja, eriti põllul õlipuude vahel: ta oli tugev kui tammepuu, rassis väsimatult hommikust õhtuni ja mida rohkem ta töötas, seda õnnelikum näis. Ka sõjas tõestas ta end. Domenico pakkus end vabatahtlikult kõige ohtlikumatele operatsioonidele, ei seadnud iial korraldusi kahtluse alla ega tundnud kunagi hirmu. Õieti ei mõelnudki ta surmast – säärane mõttemäng ei tulnud talle lihtsalt pähegi. Seetõttu püüdsid kõik hoida lahingu ajal tema lähedusse. Õhtuti kasarmus meenutas ta vanaisa, kes viis teda sageli õlipuuväljadele ja kohtles poissi, nagu oleks ta täiesti tavaline. Ta tundis vanaisast puudust. „Tundub, et täna läheb jälle tantsuks!“ ütles Domenicole tervituseks narinaaber Cambrone vahikorra lõppedes onni sisenedes. „Kapten kutsuti staapi. Näib, et Alpenjäger’id
Rafel Nadal
keegi, et sellest halastamatust sõjast ning perekonna needusest ei tule eluga välja ükski Palmisano.
23
Palmisanode needus 24
valmistuvad uueks pealetungiks, enne kui ilmad halvaks lähevad,“ arvas Cambrone puhkama heites. Domenicol oli arvepidamine sassis ning ta ei teadnud enam, mitu korda nad olid oma pagana positsioone Asiago kõrgustikul teel Vicenzast Trentosse võitnud ja kaotanud. Nähes, kuidas Cambrone teda narilt hirmunult vaatab, ei võinud ta ettegi kujutada, milline veresaun neid ees ootab. Seevastu tema kaaslane oli oma vahikorra ajal märganud ebaharilikku liikumist ning aimas, et tollel 1917. aasta 4. detsembri varahommikul erineb austerlaste Alpi pataljoni rünnak tavapärasest. „Las ma vaatan korraks su tüdruku pilti,“ ütles Cambrone läheneva lahingu ärevusest väriseva häälega. „Sa kulutad selle ära,“ vastas Domenico ja puhkes närviliselt naerma. Ta oli ostnud Barist alasti naise pildiga postkaardi, enne kui astus rongi peale, mis ta rindele tõi. Pärast kaht sõja-aastat teadis ta peast igat punkti naise kehal, keda ta jagas poole kompaniiga. Naine poseeris pildil täies pikkuses ja oli üleni alasti, tema tuharad toetusid lillepostamendile sametiste päevatekkidega kaetud voodi kõrval, mis meelitas istuma. Tal oli inglikeha ning ta sirutas vasakut kätt elegantselt taha, et rõhutada graatsiliselt oma prinke rindu. „Alati piltilus,“ ütlesid noormehed aplalt tüdruku rindu silmitsedes. Neiu juuksed olid lainelised, nagu mustast siidist. Need olid täpselt nii pikad, et katsid kukla, ning tema kõrva kohal kaardus suur lokk. Neiu nägu puhkas pehmelt õlale toetuval paremal käel ning tal oli soe pilk, mis sihtis kaamerast mööda kaugusse. Terves roodus ei olnud keegi näinud nii kaunist tüdrukut. Kõik kutsusid teda „Palmisano tüdrukuks“.
Rafel Nadal
Kui hall laine Austria Alpidest kohale jõudis, hakkasid üha kiirenevas rütmis kõlama käsud, mis tempo kasvades muutusid aga kord-korralt vastuolulisemaks. Õige pea sai selgeks, et positsiooni kaitsmine tähendanuks katastroofi ning itaallased hakkasid ummisjalu põgenema, mis üksnes soodustas ründajate ülekaalukat võitu ja erakordselt kõrget hukkunute arvu põgenejate poolel. Domenico kaitses Cambrone ja teise kasarmukaaslase Campana kõrval itaallaste positsiooni tundide kaupa. Kolmikust olid saanud lahutamatud sõbrad, kes võitlesid alati eesliinil. Alles siis, kui nad märkasid, et on kohe-kohe sisse piiratud, hakkasid nad taganema ning avastasid oma suureks üllatuseks, et ohvitserid on juba tüki aja eest staabid maha jätnud. Oru põhjas leidsid nad juba mõne tunni eest paanikas põgenenud pataljoni riismed. Campana ja Cambrone ühinesid allesjäänutega, kuid Domenico möödus neist ja kõndis edasi. Pärast kahte aastat eesliinil sõdimist sai tal kõrini. Ta otsustas koju tagasi pöörduda. Maanteedel valitses täielik korralagedus ning keegi ei vaevunud Domenicolt dokumente küsima. Samuti ei nõutud temalt piletit ega isikut tõendavat dokumenti üheski rongis, millega ta kodu poole sõitis. Kuid kaheksa päeva hiljem, kui Domenico Bellorotondosse jõudis, sõjaväepolitsei juba ootas teda ja pidas desertöörina kinni. Järgmisel hommikul, kui teda Bari kasarmusse hakati sõidutama, nägi ta pärast mitut aastat esimest korda vanaisa, kes seisis teisel pool tänavat. „Nonno, nonno!“ hüüdis Domenico, mõistmata, miks vanaisa tema juurde ei tule ja miks valvurid ei luba ka temal vanaisa juurde minna. Näis, nagu oleks noormees hulluks
25
Palmisanode needus 26
läinud, ta karjus vahetpidamata. Vana Palmisano ei suutnud seda taluda ning põgenes meeleheitel, et ei võinud Domenicot emmata ega selgitada talle, mis toimub. Kui Domenico nägi vanaisa lahkumas, hüüdis ta nõnda, et talvise varahommiku jäine õhk pidi kildudeks purunema: „Nonno!“ Domenicot eskortinud sõdur virutas talle seepeale püssikabaga kõhtu ja andis veel ühe hoobi näkku. Alles siis saabus vaikus ja nad võisid ta auto peale panna. Järgmisel päeval nägi Domenico vanaisa uuesti Bari sõja tribunali ees, mis tema üle kohut mõistis. Ta ei taibanud, miks vanaisa temaga ei kõnele, kuid oletas, et kui vana seal viibib, ju ta armastab teda endiselt ning tema huultele ilmus taas häirimatu naeratus, mis ei kadunud sealt ka siis, kui sõjaväe kohtunik andis talle teada surmaotsusest. „Ära nuta, nonno. Varsti on sõda läbi,“ hüüdis Domenico vanaisale, kui ta pandi rongi peale, mis pidi teda viima tagasi põhja, et anda ta üle oma kompanii võimudele. Vanaisa vaatas teda perrooni teisest otsast. Domenicole näis, et vanaisa on kokku tõmbunud. Tagasitee mägedesse läks märksa kiiremini, kui oli läinud reis Bellorotondosse. Kaks päeva pärast Barist lahkumist jõudis Domenico Vicenzasse ning päev hiljem viidi ta üles Asiagosse ja sealt edasi Col del Rossosse, kuhu olid saadetud 4. detsembri katastroofis purustatud kompaniide riismed. Uus kapten pani järele jäänud meestest kiiresti kokku Domenico mahalaskjate rivi, kuhu kuulusid ka Campana ja Cambrone. Kui kapten andis käsu „Tuld!“, vaatas mahalaskjatele vastu Palmisano ilmsüüta naeratus, ta ei saanud ikka veel aru, mis toimub. Suutmata korraldust täita, tulistasid mehed õhku.
Rafel Nadal
„Tuld!“ karjus vihane kapten uuesti. Ka seekord tulistati meelega mööda. Ohvitser ähvardas mahalaskjate rivi revolvriga, kuid sõdurid protestisid. „Jumala pärast, kapten! ...“ hüüdis Campana. „Domenico on palju kordi päästnud meie elu. Vähem kui kuu aja eest kõrvaldas ta kaks kuulipildujat, mis olid meid Valbellas nurka surnud…“ „Tulistage, kurat võtaks! Tulistage! Mina täidan käsku. Kui te kohe ei tulista, saadan teid kõiki sõjakohtu ette!“ Mehed hakkasid nutma ja tulistama ühel ajal ning kui Domenico maha varises, kuulsid nad teda hüvasti jätmas: „Ma olen väsinud, nonno. Vii mind koju.“ Kägaras maas läbis Domenicot viimane metsik tõmblus, mis tõi külmajudinad ihule igaühele, kes teda vaatas. Siis sirutas ta jalad välja ega vappunud enam. Kaaslased kogunesid tema ümber ja langetasid austuse märgiks pea. Cambrone katkestas esimesena vaikuse: „Litapoeg!“ karjus ta kaptenile silma vaadates. Näis, nagu oleks ta aru kaotanud, ta hakkas raevunult tulistama Domenico elutu keha pihta. Ning samal ajal, kui ta tulistas, mõtles ta kõikidele alatutele võimudele, kes olid neid juhtinud mööda Alpe ühest kaotusest teise ja kes nüüd käskisid neid hukata parima kaaslase, kes oli surnud mõistmata, mis temaga juhtus. Kui sõnum heasüdamliku Domenico Palmisano surma asjaoludest Bellorotondosse jõudis, poos vanaisa end oliivipuu külge. Uudis vapustas tervet linna ning palju ei puudunud, et oleks puhkenud rahvaülestõus.
27
Palmisanode needus 28
Giuseppe fu Francesco Paolo (17) oli veendunud, et temaga ei saa enam midagi juhtuda ning ta selgitas öö läbi oma teooriat vahikaaslasele, kellega koos hoiti kotkapesast silma peal Alpi mäekurul. Kristallselget jaanuariööd valgustas täiskuu ning viimastel nädalatel sadanud lumi helkis kõikidel tippudel. Vaatepilt olnuks imeline, kui sellega ei oleks kaasnenud krõbe külma, mille põhjatuul muutis väljakannatamatuks. Giuseppe fu Francesco Paolo ei oleks iial arvanud, et külm võib nõnda valusasti näpistada. „Kui taevane kohus on olemas, ei saa minuga enam midagi juhtuda,“ ütles ta alustuseks täie veendumusega. „Sõja alguses oli meid kakskümmend üks Palmisanot ja nüüd on järel vaid üheksa! Me oleme nende kaheteistkümne ebaõnne kaitse all.“ Giuseppe fu Francesco Paolo eest oli Domenico mahalaskmist varjatud ning samuti ei oldud talle räägitud kolme sugulase langemisest Caporettos, mistõttu ta ei teadnud veel, et tegelikult on ellujäänuid vaid viis; tema teada oli viimane langenu Cataldo. Vahikaaslane ei vastanud. Juba positsioonile ronides oli ta tundunud väga sõnaaher, nii et vestlusest sai Giuseppe fu Francesco Paolo katkematu monoloog. Tema meelest oli rääkimine külma ja unega võitlemiseks parim viis. Kui hakkas juba koitma, ütles ta: „Võime olla rahulikud. Täna nad enam ei tule.“ Ta nihutas end vahikaaslasele lähemale, kui too ei vastanud. Kui Giuseppe fu Francesco Paolo tal õlast haaras, et teda ärkvele raputada, libises kaaslase keha tema käte vahelt ja kukkus kaeviku põhja; alles siis märkas ta kaaslase kaela läbistanud kuulihaava, mis oli juba kuiv. See võis olla ainult eelmisel õhtul tagasilöödud rünnaku tulemus ‒ Giuseppe fu Francesco Paolo mõistis, et oli öö läbi rääkinud surnuga.
Rafel Nadal
Ta ei teadnud kaaslase nimegi. Ta vajutas mehe silmad kinni, lõi ette ristimärgi ja silmitses teda vaikides nagu matuse talitusel. Siis võttis ta püssi, pani seljakoti selga ja hakkas mäe otsast alla tulema, sest sel kellaajal pidi toimuma vahetus. Laagrisse jõudes avastas Giuseppe fu Francesco Paolo, et seal ei ole kedagi. Tema kaaslased olid põgenenud ega olnud neile sellest isegi teatanud. Ta kõndis ihuüksi edasi, otsides täiesti võõras paigas mäetippudelt pidepunkti. Bellorotondos oli igal künkal, igal orul, igal järsakul tuttav nimi, kuid siin oli ta eksinud. Sestsaadik, kui teda Alpi rindele saadeti, liikus ta ühelt mäelt teisele nende nimesid teadmata. Äkki kuulis ta hõiget: „Seis!“ Austria patrull oli ta kätte saanud. Nädala pärast jõudis Giuseppe fu Francesco Paolo vangilaagrisse, mis asus tillukesest Austria külast Mauthausenist idas, ning leidis õudusega eest tuhanded halavad itaallastest vangid. Valvurid normeerisid toitu ja andsid vangidele ainult nii palju, kui Punase Risti kaudu neile oma riigist saadeti. Itaalia sõjaväe juhtkond pidas vangilangenuid argpüksideks ja reeturiteks ning keelas neile süüa saata. Laagris kohtus ta onupoeg Michelega (18), kes pidas surmaheitlust Hispaania gripiga. Ta oli üks sajast tuhandest itaallasest, kes olid Caporetto katastroofi järel vangi sattunud. Giuseppe fu Francesco Paolo jõudis teda vaid emmata ja tema silmad kinni vajutada. Kaheksa päeva hiljem suri ta ise nälga, mõistmata, miks omad nad hüljanud olid. Angelantonio (19), kes oli õdede keskel ainus poiss, oli kõikidest kõige kurvameelsem. Samuti sattus ta kodust kõige
29
Palmisanode needus 30
kaugemale, Prantsusmaale Champagne’i. Marne’i rindel oli tema koduigatsus paisunud nii suureks, et ta hakkas aru kaotama. Kindral Albricci Itaalia armee teise korpuse sõduritel oli raske mõista, mida nad teevad Prantsuse rindel. Keegi ei olnud neile selgitanud, et pärast Caporetto lüüasaamist oli Itaalia vägede ülemjuhatus palunud liitlastelt abi: viis Prantsuse ja Inglise divisjoni olid Itaaliale appi tulnud, ning vastutasuks ja liitlaste ühtsuse märgiks saadeti ligi nelikümmend tuhat Itaalia sõdurit Champagne’i ja Chemin des Dames’i. Nõnda leidiski Angelantonio end Vrigny metsast põrgulikust kaevikust Reimsi lähistelt, ümbritsetuna uhketest viinamarjaistandustest, ülesandeks kaitsta elu hinnaga piirkonda number 240, mida Saksa suurtükivägi haubitsatest katkematult pommitas. Halva ilma tõttu mudaseks muutunud kaevikust nägi Angelantonio Champagne’i pealinnast lahkuvaid tsiviilisikute kolonne, kes põgenesid varinguohtlikest varjenditest, kus nad olid varjunud sõja puhkemisest saadik. Samuti nägi ta oma kaevikukaaslasi üksteise järel langemas kas pommidest lömastatuna või mürgitatuna gaasist, mida Itaaliast saadetud gaasimaskid – naatriumkarbonaadiga immutatud marlilapid – ei suutnud ära hoida. Õige pea hakkas Angelantonio käituma veidralt ja 1918. aasta Corpus Christi pühal läks ta lõplikult hulluks. Ühel ööl, kui ta valves oli ning kõik teised püüdsid kahe armee suur tükivägede vaherahu ära kasutades magada, ajas ta okastraatide vahel jooksvad rotid segamini pealetungiva vaenlasega ning tormas röökides kompaniid äratama. Häirest segaduses itaallased ja prantslased, kes kaevikut jagasid, hakkasid vaenlase suunas tulistama ning õige pea vastati neile sakslaste leerist samaga, ehkki viimasedki ei mõistnud, mis toimub.
Rafel Nadal
Pärast tund aega kestnud tulevahetust, mis oli pigem hüsteeriline kui tulemuslik, andis kapten Monfalcone käsu tulistamine lõpetada. „Minge tagasi magama. Ma ei näe mingit liikumist ega usu, et nad rünnakut plaanivad.“ Järgmisel päeval pidas Angelantonio öökulli huikamist vaenlase üllatusrünnaku eelseks salamärguandeks ning ajas mehed uuesti jalule. Pool tundi pärast meeleheitlikku tulistamist, mis ei toonud küll ohvreid, kuid ajas mõlema poole meeste närvid viimseni pingule, andis itaallaste kapten taas käsu tulistamine lõpetada. Vrigny metsa kohale vajus vaikus, kuid suurem osa sõduritest tol ööl enam und ei saanud. Kolmandal ööl, enne teki alla pugemist, lasi kapten Monfalcone, Lucast pärit filosoofiatudeng, kes samuti ei teadnud, kuidas ta oli Champagne’i sattunud, Angelantonio enda juurde kutsuda. „Vaadake, Palmisano, kui teile näib, et meid rünnatakse, andke mulle teada. Kui te aga ei taha, et ma teid kohapeal maha lasen, ärge äratage tervet kompaniid.“ Kapten ei olnud veel silmigi sulgenud, kui kuulis hõiget: „Itaalia nimel!“ Ta hüppas püsti ja nägi Angelantoniot vaenlase positsioonide poole tormamas. Kuna mees ei tohtinud teisi äratada, otsustas ta alustada vasturünnakut omal käel, arvates, et neid rünnatakse. Kui Saksa tunnimehed häiret andsid ning sõdurid nägid ühtainsat meest tulistades lähenemas, võtsid nad ta sihikule ja tulistasid mehe, kes neid magada ei lasknud, südametäiega sõelapõhjaks. Angelantonio vehkis kätega, nagu tantsiks veidrat surmatantsu, ning kui sakslased tulistamise lõpetasid, varises maha. Mõlemal poolel järgnes ootusärev
31
Palmisanode needus
vaikus. Mõlemad küsisid eneselt, mis suuna kummaline vahejuhtum võtab. „Tänan!“ hüüdis kapten Monfalcone puhtast südamest sakslaste kaeviku poole. Otsekohe ta küll taipas, et ei oleks pidanud seda tegema, kuid kahetseda oli hilja ning ta andis oma meestele käsu minna tagasi koikudesse. „Homme toome õnnetu mehe surnukeha tagasi. Praegu püüame veidi magada.“ Kõige noorema Palmisano, veel mitte kaheksateistaastase Ignazio (20) kompanii ööbis 1918. aasta 29. juunil Col del Rosso jalamil metsalagendikul, veidi kõrgemal paigast, kus kuus kuud varem oli maha lastud õnnetu Domenico. Koidikul, nõo maiste jäänuste asukohta teadmata, oli temal otsustav roll Tre Montist kõige sümboolsema tipu vallutamisel. Ignazio hukkus tõelise kangelasena juhuslikust kuulist, hetkel, kui ta jõudis tippu ja austerlased kavatsesid just alla anda.
32