Peeglikillud by Apollo Raamatud

–1– Mart sündis Meltsaste talupidajate perekonda paar kuud enne viimast suurt sõda Eestimaal. Aeg ei olnud siia ilma tulekuks küll kõige soodsam ning sama võis ka elukoha kohta öelda, aga sinna polnud midagi parata. Sellest, kuidas rinne esimest korda üle nende talumaade veeres, ei teadnud Mart midagi, aga teist kordsest sõjamöllust sööbisid poisikese mällu mitmed pildid. Kõige selgemalt mäletas poisike miskipärast ühte ema ütlemist, kui kohutav paugutamine Tallinna külje all läbi sai. „Jumal tänatud, see õudus on seks korraks möödas,“ ohkas Juuli Meltsas põllenurgaga silmi kuivatades. „Ise elus, hooned terved ja loomadki alles.“ „Jah, pooled kanad viidi küll minema, aga isegi siga jäi lauta alles ning talu maad on jälle meie päralt,“ lisas isa. Issi lause unustas Mart loomulikult kohe ära. Küll aga murdis ta selle üle pead, et huvitav, kes see jumal on ja miks just teda tänama peab? Vaat sellest Mart aru ei saanud. Ülejäänust natuke siiski sai. Talumaade osas kuulus Männimäe koht Jälgimäe küla kesk miste hulka ning ega kiidelda polnud peremehel midagi. Väike sed põllulapid, napi ninaesisega karjamaa, jõeäärne heinamaa ja metsatukk võimaldasid kuidagimoodi ots otsaga kokku tulla, aga ei enamat. Põuasel suvel pakatas savine pinnas kivikõvaks ja praguliseks, vihmaperioodidel ujutas vesi madalamad maad üle. Tänu mitmele tervisehädale Männimäe Madis püssi alla minekust küll pääses, aga rasket põllutööd tuli tal ikka teha. Mis sest, et see tal hooti üle jõu käis. Aga kuhu sa pääsed? Madisel oli vahel silme eest must, aga majapidamist ta laokile

ei jätnud. Juuli oli selles suhtes mõistev naine ning tegi samuti mis jaksas. Kiiremate hooajatööde ajal palkasid nad päevilisi või käisid talgute korras naabritel abiks ja siis tuldi ka Männi mäele päevi tagasi tegema. Heinaga saadi vahel ka oma jõu dudega hakkama, aga rehepeks ja mõnel aastal ka kartulivõtt olid sellised tööd, mis tavaliselt hulgakesi ära tehti. Sel kombel jõuti saak kurja ilma eest ära koristada ning noortel oli koht, kus töö juures suhelda. Nii mõnigi perepoeg jättis meelde, kui nobe ja vastupidav talle meeldiv kergejalgne piiga näiteks kartulivaol oli. Et Mart Meltsaste peres ainukeseks lapseks jäi, oli vist sõja süü. Temal oli plikade piilumiseni veel üksjagu aega. Enne pidi ta jõudumööda isal-emal abiks olema. Kuni saabus aeg kooli minna. Kui mitmel tema klassikaaslasel tuli kuni nelja-viie kilomeetri kauguselt koolis käia, siis Mardil vedas – seitsme klassiline kool asus nende kodu lähedal, keset Jälgimäe män nikut. Õppimine elavaloomulisele marakratile eriti ei istunud. Vahetunnid meeldisid palju rohkem. Sügisel ja kevadel võis ilusa ilmaga suure vahetunni ajal näiteks mändide all ringi lipata. Ühel märtsikuu päeval jäi Mart üksi koolipinki istuma, sest Veipre Aadu – tema pinginaaber ja üldse parim sõber – kooli enam ei ilmunud. Sõbrad ei kohtunud enam kunagi. Selgus, et kogu nende pere oli Siberisse küüditatud. Nende külast viidi paar jõukamat peret veel minema, aga et ka Veipred? „Nad on ju sama vaesed nagu meiegi,“ uuris Mart isalt. Aga isegi Männimäe Madis ei saanud asjast sotti. Mõne päeva pärast oli isa siiski targem, sest küla peal liikvele läinud kuulujutt tõi selguse majja. Üks küüditajate aktivistidest oli samakapudeli juures purjuspäi välja lobisenud, et Tänassilmas

elav Atsi tädi oli oma venna pere rahvavaenlastena võimudele üles andnud. „Issa ristike!“ oigas ema seepeale. „Oma lihase venna. Miks ometi?“ „Jah, miks?“ ühines Mart ema sooviga. „Mine küsi. Eks ikka omakasu pärast,“ pigistas Madis läbi hammaste. „Mõne inimese jaoks ei ole ka lähedase sugulase elu punast krossigi väärt. Volli teadis juba rääkida, et see tulehark tuleb koguni meie külla elama.“ „Kas tal siis häbiraasugi pole ja kuidas ta julgeb!“ pahandas Juuli täie õigusega. „Mis tal meiesugustest,“ vihastas Madis. „Vaata ette, et sa oma suumulgu koomal hoiad! Ja sina ka, poiss!“ „Mis sa nüüd meie peale kärgid,“ ohkas ema. „Milles siis meie süüdi oleme!“ „Egas ma teie peale,“ vabandas paps. „Säärased tegelased ajavad lihtsalt elu täis.“ Keeras oma pealtnäha kohmakate sõr medega vilunult plotski, süütas selle ja pöördus juba rahulikult poja poole: „Olgu see ka sulle õppetunniks ja raiu endale iga veseks pähe: ära usalda inimesi. Täielikult mitte kunagi! Alles siis, kui sa oled temaga ühises hädas olnud ja puuda soola ära söönud, võid temaga avameelne olla.“ „Aga kuidas sa siis ema usaldama hakkasid?“ pani poeg Madise korraks kukalt kratsima. Seejärel hakkas Madis naerma. „Siis oli teine aeg ja inimesed olid teised.“ „Kas inimesed muutuvad siis koos ajaga?“ „Kuidas siis teisiti. Küll sa aja jooksul ise näed.“ „Millal mina neid näen,“ rehmas poeg lootusetult käega. „Annaks jumal, et veel midagi hullu ei tule,“ ohkas ema seepeale ning Männimäel olid tõsised jutud selleks korraks lõppenud. 9

Männimäel küll, kuid laias ilmas ja suurel kodumaal kau geltki mitte – saabus kolhooside loomise aeg. Tohutu maksu koorma all ägaval ja küüditamistega ära hirmutatud talurahval teist valikut polnud ja peatselt moodustati ka Jälgimäel kolhoos. Kogu küla peale paar kanget peremeest veel leidus, ent kõigile oli selge, et nende vaikne vastuhakk on ajutine ja midagi head neil oodata ei ole. Saabus päev, mil Meltsaste pere vaatas pealt, kuidas nende loomad viidi kodust ära. Üks lehm, emis ja paar lammast ning kanad jäeti lauta alles. Koos vana ustava hobusega võeti kõik hobuseriistad ka kaasa. Ema hala ega isa sünge nohisemine ei aidanud midagi. Kui Madis küsis, et kuidas ma meile jäetud null koma kuus hektarit ilma Mustuta haritud saan, irvitas keegi uus molkus talle vastu: „Allkirja andsid, seega peaksid kursis olema, et kolhoosi tallimees annab sulle selleks päevaks hobuse. Juhul, kui vabu kronusid on.“ Tallimeheks pandud Topi Kosta oli see-eest arusaaja mees ning andis võimaluse korral igale peremehele nende endise hobuse kasutada. Kosta teadis ju hästi, et Madis Mustut tööga ei tapa. Pigem topib leivakääru või porgandi suksu pehmete mokkade vahele. Polnud seegi mingi saladus, et perenaised käisid oma lüpsilehmi karjamaal või laudas hellitamas ja suutäie või paariga kostitamas. Loomad olid ju sama hästi kui oma pere liikmed, kes olude sunnil nüüd kolhoosi karja kuulusid. Ja mis see inimestega parem oli. Varem harisid sa oma maa lappi, teades, et näed vaeva pere hüvanguks, nüüd kamandati neid hommikuti nagu sunnitöölisi ühismajandi maadele. Kuid pääsu polnud. Õnneks oli pere alles, hooned samuti. Tõsi, ka Männimäe talu suure korraliku küüni oli kolhoos endale

aaranud. Härda südamega Juuli vesistas vahel silmi, ent sai h siis kohe Madise käest noomida: „Mida sa hädaldad? Mõisaaeg on tagasi, aga von Glehnide suguvõsa asemel on mõisnikuks nüüd riik ja kupjaks keegi võõras tolgus.“ Seepeale Juuli muigas ning lõi selja sirgu, sest polnud ta nii väetike midagi. Mart ja tema eakaaslased said paratamatult kõigest osa, kuid väiksemas mahus ning vähemalt esialgu elasid nad enamasti oma elu. Vanemaid tuli küll rohkem aidata, sest viimastel oli oma aiamaa ja loomade jaoks endisest vähem aega. Kuna kõik pidid juba varakult tööle hakkama, leiti ka lastele uusi kohustusi lisaks. Näiteks töö kooliaias. Sul tuli suve jook sul oma töötunnid ära teha, vastasel korral ilutses tunnistusel nurgeline üks. Kõige vastikum oli lõputu vene keele tuupimine. Ja siis need kevadised eksamid! Juba neljandas klassis oli neid tervelt kuus. Patuga pooleks sai Mart lõputunnistuse kätte ning linna keskkooli ta minna ei tahtnud. Ent selleks polnud võimalustki. Õnneks huvitas teda tehnika ning ka pea jagas seda masinate värki hästi. Madis sokutas poja tutvuse kaudu Saue mõisas asuvasse masina-traktorijaama. Vanust oli Mardil veel vähe, aga kuna poiss oli suurt kasvu ja tugeva kondiga, pigistati silm kinni. Eriti veel seetõttu, et tolleaegse tehnika juures traktorist kündmisega üksi toime ei tulnud. Ja kes siis põllul kündva traktori järele haagitud saha sadulas istuva haakija käest tema vanust ikka küsima läheb? Haakija amet võimaldas noortel raudruunadega lähemalt tutvuda ning nende seast võrsus nii mõnigi uus traktorist. Nii juhtus ka Mardiga: vajaduse korral pidas haakija ametit,

suvel tegi ühte ja teist ning talvekuudel abistas mehi traktorite remondi juures. Töökojas sai traktori ehitus palju selgemaks ning lisaks omandas hakkaja noormees lukksepatöö algoskusi. Aasta pärast suunati püüdlik ja tehnilise taibuga Mart meh hanisaatorite kooli. Sealt tuli ta mõne aja pärast traktoristi ja autojuhi paberitega tagasi. Seega oli Mart Meltsase elutee hästi alanud. Igatahes tun duvalt paremini kui paljudel temaealistel maanoortel. Pealegi ei maksa unustada, et tollal elas maal isegi vist rohkem rahvast kui linnades.

–2– Jälgimäe küla Männimäe talust umbes seitse kilomeetrit edela pool asub Jõgisoo küla Koidu talu. Tuhande üheksasaja neljakümne teise aasta septembrikuus nägi seal ilmavalgust valjuhäälne beebi. „Tuleb sõnakas piiga,“ ennustas ämmaemand seepeale. Ka Pukkide peres jäi Urveks ristitud plika ainsaks lapseks. Mõne aasta pärast oli külaeitedel selge, et sellest tüdrukust sirgub tulevikus meeste meeli köitev linalakk. Mis sest, et tavalisest kehvikute perest pärit! Lisaks ilule oli Urve julge käitumisega terane tüdruk, kelle suu asus õige koha peal. See aitas tal ka koolis raskusteta hakkama saada. Kuid enne Urve kooli mine kut toimus üks oluline sündmus, mis oleks võinud Pukkide pere saatuses otsustavat rolli mängida. Rahvas ei olnud eestlaste sõjaeelset Siberisse ümberasusta mist unustanud ja kui jutud uuest kavandatavast küüditamisest liikvele läksid, külvas see kõlakas inimeste seas taas hirmu. Ja

ometi tuli küüditamine paljudele täiesti ootamatult. Pääsesid nood vähesed, keda keegi teadjatest oli hoiatanud. Lisaks veel mõned üksikud, kel oli pimedat õnne või siis oskasid valvel olla ja kinnivõtjate eest kõrvale hoiduda. Üheks selliseks osutus Urve ema, kes nägi lühikest prohvetlikku und. Heinaaeg oli tulekul ja Anne läks Koidu talu jõeäärset heinamaad uurima, et kas tasub niitmisega juba algust teha. Oma üllatuseks silmas ta seal oma vanaisa, kes istus nende heinaküüni uksepakul ja pahvis piipu. Võttis selle suust, vaatas pika karmi pilguga Annele otsa ja lausus: „Tore, tütreke, et taipasid ise siia tulla! Ära unusta, et eeloleval ööl tulevad teile kutsumata külalised.“ Torkas piibu uuesti suhu ja haihtus. Seepeale ärkas Anne üles. Koidu Mihklist olid tal parimad mälestused. Kuna vanaisa puhkas juba ammu kalmistul, oli Annel tõsiselt hea meel, et ta taati taas nägi. Mis sest, et unes. Varahommikuse tõusmiseni oli veel tubli tunnike aega, aga und enam ei tulnud, sest hinge oli pugenud rahutus. Ühtäkki Anne taipas: taat tuli meid hoiatama ning andis nõu ööseks küüni varjule minna! Silmapilk oli unerammestus kehast kadunud ja Anne asus enda kõrval vaikselt norskavat abikaasat äratama. Ise teades, et tavaliselt Heino pahandab, kui teda asja ees, teist takka üles aetakse. Nii oligi, aga kui mees oli Anne unenäo ära kuulanud, ajas temagi end sängis istukile. „Kuule, see on ju …“ „… sulaselge hoiatus,“ lõpetas Anne lause. Nad arutasid seda asja nii ja naa. Esiti Heino siiski kahtles, et miks just neid. „Pole meil rikkust ega vara, talu kah kehva poolne,“ arutles ta. „Halba pole kellelegi teinud.“ „Ära sa Harrit unusta!“ nähvas Anne seepeale.

Heino kahvatas, sest oli oma salakavala venna sootuks unus tanud. „Sul võib õigus olla,“ kohmas ta vastumeelselt. „Seda enam, et oled varemgi unenägusid näinud, mis hiljem täide läksid. Peame õhtul kõik küüni varjule minema. Sinna nad ometi meid otsima ei tule. Heinu on seal veel piisavalt. Seega külm meid öösel ära ei võta. Paksud riided selga ja toit kaasa.“ Mees vaatas naisele küsivalt otsa. „Olen nõus. Loomad tuleb õhtul varem ära talitada ja siis videvikus lahkuda. Kuuseheki tagant, nii et keegi ei näe. Ainult et Kuusiku Miina pean asjaga kurssi viima. Teda võime me ometi usaldada.“ „Teda kindlasti. Ja kui Miina käest meie kohta küsitakse, siis las ütleb, et tema teada sõitsime mingite sugulaste juurde. Ning palusime tal päev-paar loomade ninaesise eest hoolitseda.“ „Väga hea!“ elavnes Anne. Ja käiski vanatädi juures enne keskpäeva ära. „Miina peale võime kindlad olla,“ teatas ta Kuusikult tagasi tulles. „Tema juttu pealegi usutakse. Seda enam, et pealtnäha on ta väeti eideke, kes jäi mõlemast Vene poolel sõdinud pojast ilma.“ „Tegelikult aga terane tädike ja äge kommude vastane,“ naeris Heino. Kõige raskemaks osutus kodust lahkumise põhjust Urvele selgeks teha. Aga kui ema taipas heinaküünis ööbimist põne vaks mänguks teha, oli tüdruk kohe valmis kampa lööma. Tagantjärele võis öelda, et nende ettevõtmine õnnestus igati. Vastu hommikut hakkas küll külm, kuid siis kamandas Heino kõik võimlema. Sedasi saadi sooja. Rahutuks tegid vaid liiga valjud autohääled.

„Uuelt Pärnu maanteelt need siia küll ei kostaks,“ muret ses isa. „See automootor tundub lausa mõisa õues kohapeal töötavat.“ „Hommik toob selgust,“ ühmas Anne. Igaks juhuks ei julgenud nad varakult lagedale ilmuda, aga kui Anne nägi, et Kuusiku kuuri mõlemad uksed löödi pärani valla, ohkas ta kergendatult. „Teeme nüüd minekut. Miina andis märku, et õhk on puhas!“ „Aga me ei tea, kas meil on käidud?“ päris tütar. „Kahjuks on käidud. Muidu oleks Miina vaid ühe värava poole lahti lükanud. Eks me varsti kuuleme,“ selgitas Anne sammu lisades. „Algul räuskasid mis hirmus,“ seletas Miina veidi hiljem. „Too Kanama komsomoliplika oli teejuhiks. Tahtis teid otsima minna. Aga ohvitser lõi käega. „Pikalt pole aega jokutada. Meil on varunimed olemas. Võtame need.“ Kamandas: „Pojehali,“ ja nad sõitsid edasi.“ „Kas mõisa poole?“ küsis Heino. „Sinna neh. Kust teie teate?“ „Kuulsime hääli.“ Loomad vajasid talitamist ning redutajad hakkasid noruspäi kodu poole minema. „Üks hetk!“ hõikas Miina järele. „Mis on?“ küsis Anne. „Kust teie sellest kõigest teada saite? Kui see just saladus ei ole.“ „Anne nägi öösel oma vanaisa unes, kes heinaküüni värava vahel teatas, et meile on kutsumata külalised tulemas.“ „Oh sa püha õnnistegija,“ lõi eideke risti ette. „Sellised une näod on nagu jumala and! Neid tuleb vaid ära tunda ja tänuga vastu võtta.“

Ümbruskonnast oli mitu peret ära viidud. Sealhulgas ka mõisast. Toimunust räägiti aga vaid kindlalt omade seas ja enamasti poolsosinal. Häält tõsteti ainult siis, kui pudelist oli enne julgust rüübatud. Valitsus teatas see-eest avalikult, et ära viidi vaid kulakute ja rahvavaenlaste perekonnad. Nad liht salt asustati mujale ja midagi muud nendega halba ei juhtu. Ja seda tehti loomulikult meie kõigi heaolu nimel. Et fašistlikud elemendid rahva ülesehitustööd takistada ei suudaks. Südamevalu oma lähedaste pärast ei kadunud aga kuhugi, kuid siis tulid uued jutud. Oleks veel, et ainult jutud. Ka lehed ja raadio olid kolhooside propagandat täis. Ja kohe sebisid ka agitaatorid ringi. Üks neist tuli koos rajooni parteitegelasega peagi ka Jõgisoole ja inimestele tehti asi kiiresti selgeks – kes poolt ei ole, on meie vastu. Paar-kolm kanget peremeest jul gesid talupidajateks jääda, teised ärkasid ühel ilusal hommikul kolhoosnikena, keda brigadir tuli tööle ajama. „Kuradi kubjas!“ kirus Heino südamest, kui ta Koidu hoovis koeraga hädas olevat värsket kolhoosi brigadiri silmas. „Kas tead, talle on juba vastav nimi ka antud?“ muigas Anne. „Kingu Kiibits.“ Seepeale naersid mõlemad südamest, kuid heasüdamliku peniga toime tulnud uue süsteemi väärikas esindaja koputas juba uksele. „Tere pererahvas!“ hõikas kubjas nii valju häälega, et köök kajas. „Teil siin naeru laialt käes, aeg on tööle minna.“ „Me pole veel söönudki,“ torises Heino vastu. „Ja siga söötmata,“ lisas Anne juurde. „Selle asemel et köögis naeru lõkerdada, tuleb uue korra ajal kodused tööd varem ära teha.“ „Kas naermine on nüüdsest alates siis keelatud?“ sai Anne tõsiselt vihaseks.

Seepeale ei osanud nende uus ülemus midagi mõistlikku öelda. Kohmas, et Heino mingu Rehe põllule, Anne aga looma lauta. Ja et kui nad homme ka õigeks ajaks tööle ei ilmu, võtab ta trahviks mõlemalt ühe normipäeva tasu maha. Nende sõnade peale kargas Heino nii järsult püsti, et tool kolinal kummuli lendas. „Nüüd lase siit kähku jalga! Enne kui ma su näolapi ära äestan.“ Mehenäss võbistas kartlikult õlgu, ent õiendas vastu: „Siis annan su kohtusse. Tulid mulle tööülesannete täitmisel kallale. Ja kogu lugu.“ „Tunnistame kogu perega, et tulid purjuspäi meid tööle ajama ning kukkusid näoga vastu pliidinurka.“ „Aga mul pole mitu päeva lõhnagi küljes olnud.“ „Valan sulle pool pudelit sisse ja siis on sinuga kogu lugu!“ käratas peremees ja nüüd oli vennikesel kiire minek. „Läksid ehk liiale?“ sõnas Anne. „See tüüp maksab kätte.“ „Ei ta julge. Kui sa säärase limuka ees lömitama jääd, teeb ta su elu põrguks.“ „Isal on õigus!“ teatas seni kõike vaikides jälginud tütar ootamatult. „Sina vaata, et sa ise kooli hiljaks ei jää,“ pahandas ema, tütre ees muiet peites. „Viie minuti pärast peaks Ats meie väravas olema, siis lähme.“ Et nende Urve naabripoissi ootab, pani viimaks ka Heino muhelema. „Ats on küll natuke upsakas, aga küll ma ta paika panen.“ Nägi siis nähtavale ilmunud poissi ja kiirustas mõne minuti pärast maantee poole. „Kuidas ta seal koolis küll hakkama saab?“ muretses ema.

„Kindlasti suurepäraselt!“ muigas Heino. „Tal on lahtine pea ja sinu kange iseloom. Need aitavad igal pool toime tulla.“ Kohalikud lapsed läksid kõigepealt Jõgisoo neljaklassilisse algkooli. Koolimaja asus teisel pool Keila jõge ja sinna tuli üle kahe kilomeetri. Ilusa ilmaga oli see üsna paras maa kaks korda päevas läbida. Tulevikus tegi isa või ema vahel harva selle otsa või vahel ka kaks hobusega ära. Näiteks karmi pakase või tugevama tuisu puhul. Tunde andis seal üksainus õpetaja, kes üheaegselt nelja klassi kantseldas. Andis vanematele õpilastele mingi kirjaliku töö kätte ja asus algajatele tähti õpetama. Selge see, et sellise mee todiga erilist taset olla ei saanud, ent sõda oli ju alles hiljuti lõppenud. Eestimaa oli tugevasti räsitud, suur osa rahvast huk kunud, võõrsile põgenenud või siis vägisi ära viidud. Pealegi oli alati paar-kolm targemat ja hakkajamat last õpetajal abiks. Alates kolmandast klassist kuulus ka Urve endast nooremate abistajate kilda. Need neli esimest kooliaastat kuulusid veel muretu lapse põlve aega: kool käe-jala juures ning maalapse töised tegemised mängudega pooleks.

–3– Pärast Jõgisoo kooli lõpetamist kerkis päevakorda, kuhu Urve edasi õppima panna. Õnneks elas Anne õde oma perega Keilas, sealjuures isegi oma majas. Nende ühekordne maja oli aga sedavõrd väike, et Urve mahtus viie inimese kõrvale vaid vaevu-vaevu ära. Talle eraldati üks toanurk, kus ta siis õppis ja magas. Nädalavahetused veetis Urve muidugi oma kodus.