CECELIA AHERN
POSTSKRIPTUM
Kõigile ‚‚PS. Ma armastan sind’’ fännidele üle maailma, siira tänutundega
PROLOOG
Püüdle kuu poole ja isegi kui kukud, langed sa tähtede sekka.
N
eed sõnad on graveeritud surnuaeda mu abikaasa hauakivile. See oli üks neist ütlustest, mida ta suust sageli kuulda võis. Ta optimistlik, rõõmsameelne kõnemaneer kubises helgetest eneseabifraasidest, justkui olnuksid need elule kütuseks. Kuni ta surmani olid seesugused positiivsed lööklaused mind täiesti külmaks jätnud. Alles siis, kui ta läinud oli ja minuga hauast kõneles, mõistsin nende sõnade tõelist tähendust, tunnetasin neid, uskusin neisse päriselt. Klammerdusin nende külge. Veel terve surmale järgneva aasta õnnistas abikaasa Gerry mind igakuiste üllatuskirjade näol oma sõnadega. Sõnad oli ainus, mis mul temast alles oli. Sõnad, mis ei tulnud küll enam tema suust, kuid olid kirja pandud tema mõtetest; tema peast; ajust, mis oli juhtinud veel tuksuva südamega keha. Sõnad tähendasid elu. Ja ma hoidsin neist kinni, pigistasin ta kirju nii tugevasti pihkude vahel, et sõrmenukid tõmbusid valgeks ja küüned tungisid peopessa. Hoidsin neist kinni, justkui rippunuks nende küljes mu elu. On 1. aprilli õhtu, kell on seitse ja ma naudin valguse taassündi. Õhtud venivad pikemaks ja kevad leevendab talve teravat, kibedat, šokeerivat näpistust. Varem olin seda aega peljanud, olin eelistanud talve, mil oli lihtne kõige eest varju 7
pugeda. Pimedus tekitas mus tunde, otsekui olnuksin loori taha peidetud, fookusest väljas, peaaegu nähtamatu. Olin seda nautinud; lühikestest päevadest ja pikkadest öödest rõõmu tundnud; lugenud minuteid, kuni taevas oli piisavalt pime, et oleks aktsepteeritav taas talveunne vajuda. Nüüd astun valgusele vapralt vastu, ma vajan seda, et mitte uuesti auku kukkuda. Mu metamorfoos sarnanes šokile, millega keha reageerib jääkülma vette kastmisele. Veega kokkupuutel on vastupandamatu tung kiljatada ja välja ronida, kuid mida kauemaks vette jääda, seda enam keha harjub. Külm, nagu pimeduski, võib muutuda näiliseks varjupaigaks, kust ei taheta enam välja tulla. Kuid ma tegin seda; jalgade ja kätega vehkides rabelesin pinnale. Ronisin välja – huuled sinised, hambad plagisemas –, sulasin üles ja jätkasin eluga. Päev muundumas ööks, talv muundumas kevadeks – üleminekuajal üleminekukohas. Surnuaias, mida peetakse viimseks puhkepaigaks, valitseb maa peal suurem rahu kui maa all. Mulla all puidust kirstude rüpes toimub kehade muundumine, loodus otsusekindlalt maiseid jäänuseid lagundamas. Isegi surnuna jätkab keha pidevat transformeerumist. Lähedusest kostab laste muretu naer, mis katkestab vaikuse. Nad ei adu või siis ei huvita neid, et nad seisavad kahe maailma vahepeal. Leinajad vaikivad, kuid nende valu mitte. Haav võib küll sisemine olla, kuid seda on kuulda, seda on näha, seda on tunda. Nende kehad kannavad südamevalu nagu nähtamatut keepi; see rusub õlgu, tuhmistab pilku, aeglustab sammu. Abikaasa surmale järgnevatel päevadel ja kuudel, soovides meeleheitlikult end taas tervikuna tunda, otsisin mingit üleloomulikku sidet, midagigi, mis mind temaga ühendaks. See oli nagu väljakannatamatu janu, mis vajas kustutamist. Päevil, mil mul õnnestus voodist välja saada, hiilis ta 8
kohalolu mu selja taha ja koputas õlale, ning ühtäkki valdas mind talumatu tühjus. Mu süda oli kokku kuivanud. Leina ei ole võimalik lõpuni kontrollida. Gerry valis kremeerimise. Ta säilmed on urnis, mis on paigutatud kolumbaariumi seinanišši. Tema kõrvale panid koha kinni ta vanemad. Urni kõrval seinas olev tühi auk on mõeldud mulle. Mul on tunne, nagu seisaksin surmaga silmitsi, mis on miski, mida ma oleksin pärast ta lahkumist kahe käega tervitanud. Ükskõik mis, et vaid temaga koos olla. Ma oleksin hea meelega sellesse nišši roninud ja oma keha kondiväänaja kombel ta säilmete ümber kägarasse tõmmanud. Ta on seina sees. Samas ei ole teda ei siin ega seal. Ta on läinud. Ta energia on muundunud millekski muuks. Temast on järel vaid aineosakesed, mis on kõikjale mu ümber laiali pillutud. Kui saaksin, kutsuksin kokku terve sõjaväe, et iga viimne kui aatom kinni püüda ja ta tagasi kokku panna, aga kõik kuninga hobused ja kõik kuninga mehed1 … me õpime selle laulu selgeks elu alguses, kuid mõistame selle tegelikku tähendust alles lõpus. Ühe korra asemel õnnestus meil hüvasti jätta kahel korral. Pikaajaline vähk, millele järgnes aasta jagu kirju. Ta heitis hinge, teades salamisi, et temast jääb mulle midagi maha, millest kinni hoida, veel midagi peale mälestuste. Isegi pärast surma leidis ta viisi, kuidas koos uusi mälestusi luua. Maagia. Jumalaga, mu arm, jumalaga taaskord. Nendest oleks pidanud piisama. Ma arvasin, et neist piisas. Võibolla seepärast inimesed tulevadki surnuaeda. Et taas hüvasti jätta. Võib-olla ei tulda siia üldse tere ütlema – hoopis trööst hüvastijätust, rahulik ja vaikne, süütundeta lahkuminek on see, mis inimesed siia toob. Me ei mäleta alati esmakohtumist, sageli mäletame hoopis, kuidas me üksteisest lahkume. 1 Viide populaarsele inglise lastelaulule.
9
Mulle tuleb üllatusena, et ma siin tagasi olen; nii selles asukohas kui ka selles meeleseisundis. Seitse aastat Gerry surmast. Kuus aastat sellest, mil lugesin ta viimast kirja. Ma olin, olen edasi liikunud, kuid viimase aja sündmused on kõik pea peale pööranud, mu sisemuse segi raputanud. Ma peaksin edasi liikuma, aga mu elu kulgeb tõusu ja mõõna hüpnootilises rütmis, justkui oleks ta käsi minu poole sirutatud ja tõmbaks mind tagasi. Silmitsen hauakivi ja loen veel kord Gerry lauset. Püüdle kuu poole ja isegi kui kukud, langed sa tähtede sekka. Nüüd ma saan aru, mida ta mõtles. Sest seda me tegime, mina ja Gerry. Me püüdlesime kuu poole. Me kukkusime. Kõik see, mis mul nüüd on; kõik, mis ma olen; uus elu, mille ma olen viimase seitsme aasta jooksul ilma Gerryta üles ehitanud, ongi siis tähtede sekka langemine.
10
1
Kolm kuud varem
“T
ruu Penelope. Ithaka kuninga Odysseuse naine. Väärikas ja visa karakter, pühendunud abikaasa ja ema. Mõned kriitikud näevad temas vaid abielutruuduse sümbolit, kuid Penelope on kompleksne naine, kes põimis lugusid sama osavasti kui kurikuulsat surilina.” Giid peab salapärase mõttepausi ja laseb silmadega üle kuulajaskonna, kelles tal on õnnestunud huvi äratada. Oleme Gabrieliga rahvusmuuseumis näitusel. Seisame maali ümber kogunenud rahvahulga tagareas, teistest veidi eraldi, justkui me ei kuuluks siia või ei tahaks nende pundis olla, tehes samas kindlaks, et kuuleme, mida räägitakse. Mina kuulan giidi, Gabriel lappab mu kõrval brošüüri. Ta võib giidi jutu hiljem sõna-sõnalt järele korrata. Ta armastab selliseid asju. Ma armastan asjaolu, et ta selliseid asju armastab rohkem, kui neid asju endid. Gabriel kohe oskab aega sisustada. Kui ma teda kohtasin, oli see minu jaoks tema juures üks ihaldusväärsemaid loomuomadusi, sest minu saatus oli paika pandud; hiljemalt kuuekümne aasta pärast ootas mind teispoolsuses ees kohting. “Penelope abikaasa Odysseus läheb Trooja sõtta võitlema. Sõda kestab kümme aastat ja sellele järgneb kümme aastat eksirännakuid, enne kui ta tagasi koju jõuab. Penelope satub äärmiselt ohtlikku olukorda, kui sada kaheksa kosilast 11
asuvad tungivalt tema kätt paluma. Penelope on nutikas, andes igale kosilasele lootust, samas kellelegi alistumata.” Tunnen end ühtäkki puudutatuna. Gabrieli käsi, mis toetub mu õlgadele, tundub liiga raskena. “Kangastelgede stseen, mida me siin näeme, sümboliseerib üht kuninganna salaplaanidest. Penelope väitis, et tahab enne mehele minemist oma äia Laertese surilina valmis kududa ja lubas, et valib abikaasa niipea, kui on töö lõpetanud. Ta veetis päevad lossisaalis kangastelgede taga istudes ja kududes, öösel aga harutas ta päeval kootu salaja üles. Nii õnnestus tal kosilasi kolm aastat ninapidi vedada, kuni abikaasa lõpuks koju jõudis.” Miski selle loo juures kriibib mu hinge. “Kas Odysseus oli Penelopele samamoodi truu?” hüüan ma. “Kuidas palun?” küsib giid, otsides silmadega hääle omanikku. Rahvahulk tõmbub lahku, kõigi pead pöörduvad minu poole. “Penelope on truuduse võrdkuju, aga kuidas on lood ta abikaasaga? Kas Odysseus hoidis end kõik need kakskümmend aastat talle?” Gabriel muheleb. Giid naeratab ja räägib lühidalt üheksast lapsest, kes Odysseusel viie teise naisega oli ja ta pikkadest eksirännakutest Trooja sõjast tagasi Ithakasse. “Nii et mitte,” pobisen ma Gabrielile, kui grupp edasi liigub. “Rumal Penelope.” “Suurepärane küsimus,” sõnab ta lõbustatult. Gabriel lappab endiselt brošüüri ja ma pöördun tagasi Penelope maali poole. Kas ma olen nagu truu Penelope? Kas ma koon päeviti ja harutan öösiti, eksitades seda ustavat ja kaunist kosilast enda kõrval, oodates ise abikaasaga taaskohtumist? Vaatan Gabrieli poole. Ta mänglevad sinised silmad ei loe mu mõtteid. Õnnis teadmatus. 12
“Ta oleks võinud oodates nende kõigiga magada,” lausub ta. “Vagur Penelope ei tundu just kuigi lõbusa kaaslasena.” Ma naeran ja toetan pea ta rinnale. Ta võtab mind oma embusse ja suudleb mu pealage. Ta suur, lai ja tugev keha sarnaneb majaga, ma võiksin ta kallistuse sees elada. Ta veedab oma päevad vabas õhus puude otsas ronides. Ma kutsun teda puude tohtriks, ta ise eelistab arboristi tiitlit. Ta on seikleja ja avastaja, ta on harjunud kõrgustega, armastab vihma ja tuult ning muid loodusjõude ja kui ta parajasti puu otsas ei turni, võib ta leida puu alt, nina raamatus. Õhtuti pärast tööd lõhnab ta piprase vesikressi järele. Me kohtusime kahe aasta eest Bray kanatiivafestivalil. Ta oli proovinud õhtu läbi mu tähelepanu köita. Olime kõrvuti leti ees, kui ta juustuburgerit tellides flirtimiskatse tegi, pannes kõik oma taga järjekorras seisvad inimesed ootama. Ta tabas mind õigel hetkel. Mulle meeldis huumor, mida ta oma sissejuhatava lausega vist taotles. Mu sõber tahab teada, kas tahad temaga välja minna. Mulle üks juustuburger, palun. Mulle meeldivad piinlikud külgelöömiskatsed, aga meeste suhtes on mul hea maitse. Mulle meeldivad head mehed, suurepärased mehed. Gabriel hakkab edasi sammuma, kuid tõmban ta teises suunas, truu Penelope pilgu alt eemale. Naine on mind jälginud, ta arvab, et tunneb omasugused ära, kui neid näeb. Aga ma ei ole temasugune, ma ei ole tema ja ma ei taha olla nagu tema. Ma ei pane oma elu tema kombel mingi ebamäärase tuleviku nimel pausile. “Gabriel.” “Holly.” Ta imiteerib mu tõsist hääletooni. “Tahtsin su pakkumisest rääkida.” “Sa mõtled riigikogu ette liiga varajaste jõulukaunistuste ülesriputamise vastu protesteerima minekut? Alles võtsime need maha, küll need üsna pea jälle üles pannakse.” 13
Ta on nii pikk, et pean selga kumerdama ja kaela küünitama, et talle otsa vaadata. Ta silmad naeratavad. “Ei, see teine. Kokkukolimise pakkumine.” “Ahaa.” “Teeme ära.” Ta poksib rusikatega õhku ja matkib vaikselt staadionisuuruse rahvahulga juubeldamist. “Kui sa lubad mulle, et me ostame teleka ja et igal hommikul, kui ma üles ärkan, näed sa selline välja.” Tõusen kikivarvule, et ta näole lähemal olla. Asetan käed ta põskedele ja tunnetan habeme all naeratust. Ta kasvatab, pöeb ja hooldab oma habet nagu professionaal. Puumees, kes kultiveerib iseenda nägu. “See on eelduseks, et mu majakaaslane olla.” “Voodikaaslane,” parandan ma teda ja me naerame lapsikult. “Kas sa oled alati nii romantiline olnud?” küsib ta, põimides käed ümber mu piha. Minevikus küll. Ma olin minevikus nii teistsugune. Võibolla naiivne. Kuid mitte enam. Kallistan teda tugevasti ja toetan pea ta õlale. Silman Penelope hukkamõistvat pilku. Tõstan uhkelt lõua püsti. Ta arvab, et ta tunneb mind. Tal pole õrna aimugi.
14