Daniel Mercier astus Saint-Lazare ’i vaksali trepist üles teistega vastupidises suunas. Mehed ja naised tema ümber tulid alla, käes portfellid ja mõnel isegi kohver. Neil oli murelik ilme ja nad käisid kiiresti. Selles tunglemises oleksid nad võinud teda müksida, aga midagi sellist ei juhtunud, pigem vastupidi, talle tundus, et kõik hoiavad tema teelt kõrvale. Trepist üles jõudnud, läks ta läbi ooteruumi ja jõudis perroonile. Ka seal oli rahvast murdu, moodustades rongidest väljuva katkematu inimvoolu; ta tegi endale teed saabuvate rongide tabloo juurde. Rong pidi tulema 23. perroonile. Ta läbis need kümmekond meetrit ja jäi kompostrite juurde seisma. Kell 21.45 jõudis rong number 78654 kriuksudes jaama ja laskis reisijad välja. Daniel ajas kaela õieli ning püüdis oma naist ja poega leida. Kõigepealt silmas ta Véronique ’i, kes viipas talle, kergitas imestunult kulme ja joonistas siis käega ringi ümber oma pea. Jérôme seevastu lipsas inimeste vahelt läbi ja viskus nii tugevasti vastu isa jalgu, et oleks Danieli
7
A N T O I N E
L A U R A I N
peaaegu pikali lükanud. Ka Véronique saabus hingeldades ja uuris meest. „Mis kaabu see sul on?“ „Mitterrand’i kaabu.“ „Ma näen väga hästi, et see on nagu Mitterrand’i kaabu.“ „Ei,“ seletas Daniel, „ma tahan öelda, et see on päriselt Mitterrand’i kaabu.“ Kui Daniel oli vaksalis kuulutanud, et see on „päriselt Mitterrand’i kaabu“, oli Véronique pea küljele kallutanud ja kergelt kulmu kortsutanud nagu alati, kui oli umbusklik. Tal oli olnud samasugune ilme siis, kui Daniel talle abieluettepaneku tegi, ja ka nende esimesel kohtamisel, kui Daniel oli kutsunud teda Pompidou keskusesse näitust vaatama. Igal juhul oli see kergelt kortsus kulm pannud Danieli temasse armuma. „Äkki sa selgitad midagi?“ päris Véronique. „Papa, kas sul on Mitterrand’i kaabu?“ „Jah,“ vastas Daniel ja võttis nende kohvrid. „Kas sa oled siis president?“ „Jah, ma olen president,“ vastas Daniel, kellele see lapsesuuga öeldu meeldis. Autos ei andnud Daniel mingeid seletusi. Ta lubas kodus kõik ära rääkida. Véronique küll püüdis teda keelitada, aga sellest ei tulnud midagi välja. Kui nad oma viieteistkümnendas linnaosas asuva maja seitsmeteistkümnendale korrusele jõudsid, teatas Daniel, et ta on teinud süüa. Vaagen külma
8
P R E S I D E N D I
K A A B U
loomaliha ja kanaga, tomatisalat basiilikuga ja juustutaldrik panid Véronique ’i ahhetama – ta mees tegi enda algatusel süüa vaid paar korda aastas. Kõigepealt lubasid nad endale väikese joogi. „Istu,“ ütles Daniel kaabut peast võtmata. Véronique kuuletus ja Jérôme surus end ema vastu. „Meie terviseks,“ ütles Daniel pidulikult naisega klaase kokku lüües ja ka Jérôme kergitas oma apelsinimahla. Daniel võttis kaabu peast ja ulatas Véronique’ile. Naine võttis peakatte ettevaatlikult kätte ja silitas sõrmega vilti, mida kohe tegi ka Jérôme. „On sul käed ikka puhtad?“ küsis ema veidi hirmunult. Siis pööras ta kaabu ringi ja tema pilk langes selle sees olevale nahkribale. Seal seisis kaks kuldset tähte: F. M. Véronique tõstis pilgu mehe poole.
9
Eelmisel päeval oli Daniel peatunud oma Golfiga enne ristmikku. Ta oli raadio välja lülitanud, et mitte kuulata noort naist titehäälega laulmas, et ta eelistab kõikidest materjalidest vatti. See hitt oma veniva ja tüütu refrääniga ajas tal juba südame pahaks. Ta oli masseerinud oma valutavat õlga ja püüdnud edutult kaela ragistada. Ta naine oli koos pojaga läinud puhkuse ajaks Normandiasse oma vanemate juurde ja neist polnud kuulda kippu ega kõppu. Võib-olla leiab ta koju jõudes automaatvastajast sõnumi. Selle kassett ilmutas väsimuse märke ja juba mitu päeva oli raske seda tagasi kerida. Peab ostma uue automaatvastaja. Kuidas küll siis hakkama saadi, kui neid polnud? Telefon helises tühja, sest kedagi polnud kodus, hiljem helistati uuesti. Oligi kõik. Ainuüksi mõte sellest, et tuleb minna poodi ja teha tühjas korteris ise süüa, tundus talle õudne. Kella kuue paiku, kui ta kontrollis viimaseid SOGETEC-i lähetuskulude dokumente, kerkisid ta silme ette restoran, kena õllebaar. Ta polnud juba
10
P R E S I D E N D I
K A A B U
terve aasta restoranis käinud. Viimane kord toimus see koos Véronique ’i ja Jérôme’iga. Oma kuue eluaasta kohta oli poiss käitunud väärikalt. Nad olid tellinud suure vaagna mereandidega ja pudeli Pouilly-Fuisséd ning Jérôme’ile kotleti kartulipüreega, sest too teatas isa suureks kurvastuseks, et ei taha austreid. „Proovi vähemalt ühte.“ „Ei,“ raputas poiss pead. „Küll ta jõuab,“ kaitses Véronique last. Jah, see oli õige, Jérôme ’il oli elu alles ees. Kell oli nüüd juba kaheksa, talve alguse külm lasus linna peal, üldine kära ja liiklusmüra olid kõrvulukustavad. Ta oli sellest restoranist juba mitu korda möödunud. Bulvaril huupi ühe kõrvaltänava poole sõites märkas ta seda äkki. See oli just õige restoran austribaari, suurte punaste kardinate ja valgetes põlledes kelneritega. Teda ootas ees üksildane õhtusöök ilma naise ja lapseta. Enne abiellumist oli ta vahel selliseid endale korraldanud. Tollal muidugi ei lubanud ta sissetulek külastada nii esinduslikke kohti. Aga ka kõige tagasihoidlikumates oli ta alati hästi söönud ega vajanud kunagi seltsilist, et nautida vorstikest, lihatükki või meritigusid. Talve kahanevas valguses ootas teda poissmeheõhtu. See sõna meeldis talle väga. „Poissmeheõhtu,“ kordas ta Golfi ust pauguga kinni lüües. Daniel tundis vajadust „end leida“, nagu väljendus Antenne 2 saates üks psühhoterapeut, kes oli kirjutanud raamatu tööstressist ja seetõttu ametikõrgendust saanud. Daniel leidis,
11
A N T O I N E
L A U R A I N
et seesugusel väljendil on sügav mõte. Ta läks sooritama gastronoomilist toimingut, et end leida, maandada päeva stressi, unustada aruandluse numbrid ja viimased pingutused finantsteenistuse ümberkorraldamisel. Jean Maltard oli võtnud juhtimise üle. Daniel, kes jäi direktori asetäitjaks, arvas, et sellest ei tule midagi head. Ei firmale ega temale endale. Üle bulvari minnes otsustas ta selle kõik peast välja visata. Kohe, kui ta lükkas lahti restorani raske ukse, polnud enam olemas Jean Maltard’i ega SOGETEC-i kaustu, kuluaruandeid ega käibemaksu. Olid vaid mereandide vaagen ja tema.
12
Valge põllega kelner juhatas ta mööda laudade reast, kus istusid paarid, perekonnad ja turistid, kes rääkisid naeratades või noogutasid päid, endal suud täis. Tal oli aega tähele panna, et taldrikutel olid mereannid, antrekoodid keedukartulitega, veisefilee Béarni kastmega. Kui ta sisse astus, oli administraator, munakujulise figuuri ja peente vuntsidega mees küsinud, kas ta on laua reserveerinud. Hetkeks tundus Danielile, et ta õhtu kukub läbi. „Mul polnud aega,“ vastas ta ükskõikselt. Administraator kergitas vasakut kulmu, kui uuris tähelepanelikult selle õhtu broneeringute lehte. Noor blondiin astus ligi. „Kaheteistkümnes öeldi poole tunni eest ära,“ näitas ta üht rida lehel. „Ja miks keegi mulle seda ei öelnud?“ oli administraator puudutatud. „Ma arvasin, et Françoise ütles,“ vastas blondiin eemaldudes.
13
A N T O I N E
L A U R A I N
Administraator sulges hetkeks silmad ja tõmbas suu kriipsuks, nagu võtaks kokku viimase jõu, et mitte lasta vallanduda vihal küündimatu personali vastu. „Teid juhatatakse kohe laua juurde, härra,“ ütles ta Danielile ja tegi lõuaga liigutuse kelneri suunas, kes kohe lähemale astus. Restoranides on alati lumivalged, lausa sinakad linad, mis pimestavad silmi nagu lumi suusamägedes. Klaasid ja söögiriistad sõna otseses mõttes sädelevad. Danieli jaoks oli see suurte restoranide laudade eriline sära luksuse sümbol. Kelner tuli menüü ja joogikaardiga. Daniel avas punasest kunstnahast kaaned ja asus lugema. Hinnad ületasid kaugelt selle, mida ta oli oodanud, aga ta jättis selle pisiasja kõrvale. Kalligraafiline Plateau Royal de fruits de mer seisis lehekülje keskel: peened pangaaustrid, Bretagne ’i õõnes- ja lameaustrid, pool krabi, merikarbid, merivähid, Norra salehomaarid, tõrikodalased, Põhjamere garneelid, kukk-karbid, veenuskarbid, mandelkarbid, meriteod. Daniel võttis veinikaardi ja otsis PouillyFuisséd või Pouilly-Fuméd. Ka joogid olid kallimad, kui ta oli arvestanud. Daniel tellis mereannivaagna ja pool pudelit Pouilly-Fuisséd. „Mul on kahju, aga me toome vaid terve pudeli,“ ütles kelner. Daniel ei tahtnud näida koonerina. „Pudel on väga hea,“ ütles ta veinikaarti sulgedes. Ümberringi istusid peamiselt paarid. Meeste seltskonnad
14
P R E S I D E N D I
K A A B U
koosnesid hallides ülikondades lipsustatud härradest nagu temagi, ainult et nende riided olid ilmselt ostetud esinduslikest poodidest. Võib-olla isegi lastud õmmelda. Neli veidi kaugemal istuvat viiekümnendates aastates meest näisid tähistavat raske tööpäeva lõppu ja õnnestunud lepingu allkirjastamist. Nad jõid väikeste lonksudega kindlasti väga hinnalist veini. Kõigi nägudelt paistis elus edasi jõudnud mehe rahulolev ja enesekindel naeratus. Ühes suurte peeglite all olevas lauas kuulas elegantne, punase kleidiga brünett naine, mida räägib mees, kellest Daniel nägi vaid selga ja halle juukseid. Daam kuulas teda hajameelselt ja tema pilk rändas mööda saali, enne kui jälle vestluskaaslasele langes. Ta ilmselt igavles. Sommeljee asetas Danieli kõrvale kõrge jalaga hõbedase nõu, milles ujus jäätükkide keskel Pouilly pudel. Ta võttis punnivinna ja sooritas pudeliavamise rituaali, unustamata nuusutada äravõetud korki. Daniel võttis proovilonksu, vein tundus olevat hea. Ta ei kuulunud nende haritud asjatundjate sekka, kes eristavad iga viinamarjasaagi nüansse ja väljendavad seda peenete terminitega. Nagu ametile kohane, ootas sommeljee ebamääraselt üleoleval ilmel kliendi heakskiitu. Daniel noogutas kergelt, olles kindel, et nii jätab ta Bourgogne’i valgete veinide suure asjatundja mulje. Ühe suupoolega naeratades täitis sommeljee ta klaasi ja eemaldus. Mõne hetke pärast tuli kelner ja asetas laudlinale ümmarguse aluse, mis tähendas, et kohe saabuvad mereannid. Järgnes korv leibadega, kausike šalottsibulaäädikaga ja võitoos. Daniel määris leivatükile võid ja kastis selle serva äädikasse. Nii tegi ta alati, kui asus
15
A N T O I N E
L A U R A I N
restoranis mereande sööma. Äädikamaitse loputas alla lonks külma veini. Ta ohkas rahulolevalt. Jah, ta oli ennast leidnud. Saabusid mereannid, kõik liigid eraldi jäätükikestel. Ta võttis austri, siis samas serveeritud sidruniveerandiku ja vajutas seda kergelt, nii et mahlatilk langes õrnale membraanile, mis kohe kokku tõmbus. Süvenenud oma austri küütlevasse värvigammasse, ei märganud ta, millal kõrvallaud tühjaks jäi. Pead tõstes nägi ta, kuidas vuntsidega administraator naeratas uuele külastajale. Üks mees mässis lahti oma punase salli, võttis seljast palitu ja peast kaabu ning libistas end Danieli kõrvale diivanile. „Kas soovite, et ma viin teie rõivad riidehoidu?“ küsis administraator. „Pole vaja, las jäävad siia. Ma panen nad diivanile. Ega see teid ei sega, härra?“ „Ei,“ pomises Daniel vaevukuuldavalt. „Palun-palun,“ lisas ta veidi valjemini. Tema kõrvale oli istunud François Mitterrand.
16
Kaks meest võtsid koha sisse riigipea vastas. Üks oli suur ja jässakas, prillid ninal ja juuksed lokkis, teine kõhnuke, lainena üle pea tagasi kammitud halli soenguga. Viimane naeratas Danielile heasoovlikult, millele Daniel püüdis vastata kogu sundimatusega, mis talle alles oli jäänud. Ta oli seda läbitungiva pilgu ja kokkusurutud huultega meest näinud. Nüüd tulid talle meelde ka mehe amet ja nimi, välisminister Roland Dumas. Ta oli oma koha kaheksa kuud tagasi pidanud loovutama kellelegi teisele pärast seda, kui sotsialistid kaotasid parlamendivalimised. „Ma söön õhtust Prantsusmaa presidendi kõrval,“ keerles Danieli peas, enne kui ta suutis seda äsja sündinud mõistusevastast fakti hakata reaalsuseks pidama. Pärast esimest austrit ei tundnud ta enam järgmiste maitset, sest kogu ta tähelepanu oli uuel naabril. Olukorra veidrus pani ta mõtlema, et kohe ta ärkab oma voodis ja päev pole veel alanud. Saali teiste õhtustajate pilgud suundusid aeg-ajalt teeseldud ükskõiksusega Danieli kõrvallauale. Teist austrit avades heitis Daniel vargsi pilgu vasakule.
17
A N T O I N E
L A U R A I N
President oli prillid ette pannud ja luges menüüd. Danielil õnnestus oma silma võrkkestale püüda kuulus profiil, mis oli tuttav ajakirjapiltidelt ja televisioonist, eriti viie aasta jooksul 31. detsembril eetrisse läinud headest soovidest. Daniel võis nüüd seda profiili näha päriselt, lihas ja luus, nagu öeldakse. Kui ta sirutaks välja käe, saaks ta presidenti puudutada. Tuli kelner, president tellis tosina austreid ja lõhe. Priske mees tellis pasteedi puravikega ja verise liha, Roland Dumas palus endale sedasama, mis president, austreid ja lõhet. Mõne minuti pärast tuli sommeljee hõbenõuga kõrgel jalal, kus jälle suples jäätükkide keskel Pouilly-Fuissé. Ta avas osavasti pudeli ja valas lonksukese presidendi klaasi. François Mitterrand proovis seda ja noogutas vaevumärgatavalt peaga. Daniel valas endale terve klaasi ja jõi selle kahe lonksuga ära, enne kui võttis lusikatäie punast šalottsibulaäädikat ja valas austri peale. „Ma ütlesin seda Helmut Kohlile eelmisel nädalal ...“ François Mitterrand’i hääl saatis Danieli maitseelamust ja talle tundus, et ta ei saa enam kunagi süüa austreid äädikaga ilma neid sõnu meenutamata: „Ma ütlesin seda Helmut Kohlile eelmisel nädalal.“ Kelner asetas koguka prillidega mehe ette karahvini punase veiniga, kes kohe täitis oma klaasi, sellal kui teine kelner tõi neile eelroad. Priske mees maitses pasteeti, leidis selle olevat hea ja viis kohe jutu terriinile mürklitega. President neelas ühe austri ja Daniel võttis hõbepaberisse mässitud korgist välja nõela, et asuda meritigude kallale.
18
P R E S I D E N D I
K A A B U
„Michelil on kelder täis imesid,“ ütles Roland Dumas teadja inimese ilmel. President suunas pilgu Micheliks nimetatu poole ja see viis kohe jutu oma keldrile kusagil provintsis, kus ta hoiab kogu maailmast kohale toodud sigareid, aga ka vorste. „See vorstide kollektsioon võib olla huvitav,“ ütles François Mitterrand sidruniveerandikku pigistades. Kümnes tigu söödud, heitis Daniel jälle pilgu vasakule. President lõpetas austritega ja pühkis laitmatult puhta salvrätiga suud. „Enne kui ma unustan ...“ pöördus ta Roland Dumas’ poole, „meie sõbra telefon.“ „Ja-jah,“ pomises Dumas ja pistis käe pintsakutaskusse. President võttis palitult kaabu ja pani selle diivani seljatoe kohal oleva vasest põikpuu taha riiulile. Ta võttis taskust nahkkaantega märkmiku, pani jälle prillid ette ja lehitses seda. „Viimane sellel leheküljel,“ ütles ta märkmikku Dumas’le ulatades. Too võttis märkmiku ja kirjutas sealt vaikides vajaliku nime ja numbri oma kalendrisse, siis andis märkmiku tagasi Mitterrand’ile, kes pani selle uuesti oma palitu taskusse. Michel alustas lugu mingist mehest, kelle nimi ei öelnud Danielile midagi. Dumas kuulas teda kissis silmadega ja François Mitterrand muigas. „Ega te liiga karm ole?“ küsis ta irooniliselt, virgutades kaaslast jätkama. „Ei ole, sugugi ei ole, ma olin ise seal!“ jätkas kogukas mees oma pasteedijäänuseid leiva peale määrides.
19
A N T O I N E
L A U R A I N
Daniel kuulas lugu. Talle tundus, et ta on võetud mingisse pöörasesse sõprusringi. Kõik teised restoranikülastajad olid kadunud. Nad olid vaid neljakesi. „Ja mida teie, Daniel, sellest arvate?“ Daniel oleks pöördunud riigipea poole ja lausunud sõnad, mis sügavasti huvitasid François Mitterrand’i. President oleks heakskiitvalt noogutanud, seejärel oleks Daniel pöördunud Roland Dumas’ poole, et tema arvamust kuulda. Dumas oleks temaga nõus olnud ja Michel oleks joviaalsel häälel lisanud: „Muidugi on Danielil õigus!“ „Seal on üks ilus naine ...“ ütles François Mitterrand tasa. Daniel jälgis ta pilku. President silmitses punases kleidis brünetti. Dumas kasutas ära pearoa tuleku, et diskreetselt sinnapoole vaadata. Kogukas mees tegi sedasama. „Väga ilus,“ kinnitas ta. „Olen nõus,“ sosistas Dumas. Daniel tundis, et tal on riigipeaga palju ühist. François Mitterrand oli tellinud sama veini, mis tema, ja nüüd olid nad selle naise suhtes samal arvamusel. Omada Prantsusmaa presidendiga sama maitset polnud tühiasi. Napisõnalised üksmeelsed otsused naiste kohta tugevdavad paljude meeste sõprussidemeid ja Danielile hakkas jälle tunduma, et on presidendi lauas neljas osaline. Temal on samuti mustast nahast kalender, kust endine minister võiks rõõmuga kontakte maha kirjutada. Koguka mehe keldris pole tema jaoks mingit saladust ja ta käiks seal sageli vorsti mekkimas ning maailma kõige peenemat Havanna sigarit läitmas. Aga eelkõige saadaks ta presidenti tema käikudel Pariisis, Seine’i kaldapealsel bukinistide
20
P R E S I D E N D I
K A A B U
ees, ja mõlemad arutaksid, käed seljal, maailmas toimuvat või lihtsalt vaataksid päikeseloojangut Kunstide sillalt. Möödujad pööraksid pilgud nende tuttavaks saanud siluettide poole ja kõik tema lähikondlased pomiseksid poolel häälel: „Daniel tunneb hästi François Mitterrand’i ...“ „Kas kõik on korras?“ Kelner äratas ta unelmatest. Jah, kõik oli korras, ta sööb oma mereande just nii kaua kui vaja. Isegi siis, kui ta peaks siia jääma restorani sulgemiseni, ei tõuse ta sellelt diivanilt enne, kui president lahkub. Tema enda ja teiste jaoks oli oluline, et ta saab ühel päeval jutustada: „Ma sõin 1986. aasta novembris ühes restoranis koos François Mitterrand’iga õhtust, ta istus minu kõrval, nägin teda nii, nagu näen sind praegu.“ Sellest hetkest alates olid Danielil peas valmis fraasid, mida ta hakkab lausuma järgmistel aastakümnetel.
21