1. peatükk
T
üdruk pigem naaldus, kui kõndis vastu tuult, surudes niisket kala ja friikartulite pakki ühe kaenla alla, kuigi tormituul kiskus paberit, tahtis paki lahti rebida ja sisu rannale merikajakatele nokkimiseks laiali puistata. Taskus kokkukägardatud paberilehte pigistades läks tüdruk üle tee, vaatas üle õla tagasi, kontrollides pikka tumedat kõnniteeriba selja taga, et varjudes mõnd kuju ei peituks, aga kedagi polnud. Vähemalt mitte kedagi, keda ta näinud oleks. Kaldapealne oli harva täiesti mahajäetud. Baarid ja klubid olid öösiti kaua lahti ja puistasid koidikuni klibusele rannale purjus kohalikke ja turiste. Aga täna olid isegi kõige kõvemad pidutsejad kojujäämise kasuks otsustanud ja nüüd, viis minutit enne kümmet vesisel teisipäevaõhtul, oli promenaad ainuüksi Hali päralt. Peale La Manche‘i rahutute tumedate voogude kohal kriiskavate ja halavate merikajakate oli siin ainsaks elumärgiks rannapromenaadi valgustus. Tuul puhus Hali lühikesed tumedad juuksed silma, prillid olid udused ja huuled soolasest meretuulest lõhenenud. Aga tüdruk surus paki tihedamalt enda vastu ja pööras rannapromenaadilt kõrgete valgete majadega kitsale tänavale, kus tuul vaibus nii äkitselt, et ta lõi vankuma ja oleks peaaegu komistanud. Vihm aga ei lakanud, pigem tundus, et tuule vaibudes muutus sadu isegi tihedamaks, kui Hal Merevaate villade poole pööras. 9
See nimi oli pettus. Siin polnud mingeid villasid, ainult veidi räämas korterelamud, mille värv koorus pidevast kokkupuutest soolase õhuga. Ja mingit vaadet ei olnud – ei merele ega kuskile mujale. Võib-olla majade ehitamise aegu oli. Aga kui merele lähemale olid hakanud kerkima kõrgemad hooned, piirdus Merevaate villa akendest ja ka Hali pööningukorterist avanev vaade vaid telliskiviseinte ja plekk-katustega. Nüüd oli kolmest kitsast järsust trepist ülesronimise ainsaks eeliseks see, et polnud vaja kuulata naabreid oma pea kohal trampimas. Täna tundus, et naabreid pole kodus – ja otsustades koridoripõrandal vedeleva rämpsposti hulga järgi, polnud neid seal juba mõnda aega olnud. Hal pidi kõvasti lükkama, enne kui uks jahedasse pimedusse avanes ja ta valgustust reguleeriva automaatlüliti järele kobas. Midagi ei juhtunud. Kas olid korgid läbi või pirn katki läinud. Hal korjas tänavalt paistvas hämaras valguses kirjad üles, sorteeris teiste üürnike omad välja, nii hästi kui suutis, ja hakkas üles oma pööningukorterisse ronima. Trepikojas polnud aknaid ja pärast esimest trepikäiku valitses praktiliselt pilkane pimedus. Aga Hal tundis astmeid peast, alates katkisest lauast trepimademel kuni lahtise vaibatükini viimasel käigul, ning õhtusöögile ja voodile mõeldes kõmpis ta uimaselt ülespoole. Ta polnud isegi kindel, kas tahab veel süüa, aga kala ja friikad maksid 5.50 ja otsustades arvete hulga järgi, mida ta trepist üles kandis, ei saanud ta endale lubada 5.50 raiskamist. Viimasel mademel tõmbas ta pea kõrvale, et katuseaknast tilkuvat vett vältida, avas ukse ja oligi viimaks kodus. See oli tilluke, vaid magamistuba ja suur koridor, mis täitis köögi, elutoa ja kõige muu rolli. Korter oli räämas, kooruva värvi, kulunud vaiba ning puust akendega, mis merelt puhuva tuule käes oigasid ja kolisesid. Aga kõik Hali kakskümmend üks eluaastat oli see olnud tema kodu; ükskõik kui läbikülmunud ja väsinud ta ka polnud, rõõmustas ta iga kord uksest sisse astudes kas või natuke. 10
Ta peatus uksel, et prillid soolastest veepiiskadest puhastada, ja nühkis neid vastu rebitud teksapüksipõlve, enne kui kala ja friikate koti kohvilauale viskas. Oli väga jahe; tüdruk värises gaasikamina ette põlvitades ja nupule vajutades, kuni kamin süttis ja ta külmast punaseid käsi soojendama hakkas. Siis rullis ta niiske, vihmast läbivettinud pakkepaberi lahti ja väike ruum täitus soola- ja äädikalõhnaga. Kahvliga nätsket sooja kartuliviilakat poolitades asus tüdruk posti sorteerima, pani reklaammaterjalid äraviskamiseks kõrvale ja sättis arved korralikult hunnikusse. Krõbekartulid olid soolakad ja teravad ning kala taignas endiselt kuum, aga arvete hunniku kasvades tugevnes Hali kõhukoopas ka kerge iiveldustunne. Asi polnudki niivõrd hunniku suuruses, vaid selles, et liiga paljudele oli märgitud VIIMANE MEELDETULETUS, mis talle muret tekitas, nii et äkilist iiveldust tundes lükkas ta kala kõrvale. Üür tuli ära maksta – see oli kindel. Elekter oli samuti üsna oluline. Ilma külmkapi ja valgustuseta oleks see väike korter vaevalt elamiskõlblik. Gaas ... noh, on novembrikuu. Ilma kütteta oleks elu ebamugav, aga ta saaks hakkama. Aga tegelikult pani tal seest keerama hoopis ametlikest arvetest erinev ümbrik. See oli odav, ilmselgelt isiklikult kohale toodud – sellel seisis vaid pastakaga kirjutatud „Harriet Westaway, ülemine korrus”. Saatja aadressi ei olnud, aga Halil polnud seda vajagi. Tal oli õõvastav aimdus, et ta teadis, kellelt see kiri on. Hal neelas kurku kinni jäänud krõpsu alla ja andes järele kõikehõlmavale soovile pea liiva alla peita, lükkas ümbriku arvete kuhila alla. Ta soovis kirglikult, et võiks probleemi lahendamise kellelegi vanemale ja targemale üle anda. Aga kedagi ei olnud. Enam mitte. Pealegi pesitses Hali sisemuses kübeke karmi ja kangekaelset vaprust. Ta võis ju väike, kondine, kahvatu ja noor olla – aga ta polnud laps, kelleks teda pidevalt peeti. Laps polnud ta juba enam kui kolm aastat. 11
See vaprus sundis teda ümbriku uuesti kätte võtma ja huulde hammustades lahti rebima. Ümbrikus oli vaid üks paberileht, millel seisid ainult paar lauset. Kahju, et me ei kohtunud. Oleksime tahtnud sinu rahalist olukorda arutada. Me tuleme tagasi.
Hali sisikond kiskus krampi ja ta kobas taskust paberilehte, mis oli pärastlõunal töö juurde saabunud. Kui välja jätta kortsud ja teeplekid, mis Hal viimasele oli tilgutanud, olid kaks kirja identsed. Sõnum ei olnud Halile uus. Ta oli selliseid kõnesid ja sõnumeid juba kuude kaupa ignoreerinud. Sõnum, mis jäi ridade vahele, oli see, mis tal käed värisema pani, kui ta need hoolikalt teineteise kõrvale kohvilauale asetas. Hal oli harjunud ridade vahelt lugema, dešifreerima infot, mida anti, sama hästi kui seda, mida ei antud. See siin ütles, et me teame, kus sa töötad. Me teame, kus sa elad. Ja me tuleme tagasi. Ülejäänud post oli rämps, Hal viskas selle prügisse ja vajus siis väsinult sohvale. Hetkeks langetas ta pea kätele – üritades mitte mõelda oma pangaarve kesisest seisust ja kuuldes kõrvus ema häält, nagu seisaks ema ta kõrval ja peaks loengut lõpueksamiteks kordamise kohta. Hal, ma tean, et sul on stress, aga sa pead midagi sööma! Sa oled liiga kondine! Ma tean, vastas Hal mõttes. Söögiisu kadus alati esimesena, kui ta mures või närvis oli. Aga haigeks jäämist ei saanud ta endale lubada. Kui ta töötada ei saa, ei maksta talle ka raha. Ja pealegi, ta ei saa endale lubada toidu raiskamist, isegi siis kui see on äärtest niiske ja hakkab külmaks minema. Valulikule kurgule tähelepanu pööramata sundis ta end veel ühte kartuliviilu võtma. See oli vaid poolel teel suhu, kui miski prügikastis 12
tüdruku tähelepanu köitis. Miski, mis poleks mingil juhul pidanud seal olema. Koos reklaamvoldikutega oli paberikorvi sattunud kiri, jäik valge ümbrik käsitsi kirjutatud aadressiga. Hal pistis krõpsu suhu, limpsis sõrmed soolast puhtaks ja kummardus prügikorvi kohale, et kiri vanade paberite ja supikarpide vahelt välja tõmmata. Preili Harriet Westaway, seisis ümbrikul, korter 3c, Merevaate villa, Brighton. Aadress oli Hali rasvastest sõrmedest ja prügikorvi prahist vaid veidike määrdunud. Ilmselt viskas ta selle sinna kogemata koos tühjade ümbrikega. Noh, vähemalt arve see ei olnud. See nägi välja pigem nagu pulmakutse – kuigi ka see tundus ebatõenäoline. Hal ei suutnud meenutada mitte kedagi, kes abielluma oleks hakanud. Ta pistis pöidla avasse ümbriku küljel ja rebis kirja lahti. Paber, mille tüdruk välja tõmbas, ei olnud kutse. See oli raskele kallihinnalisele paberile kirjutatud kiri, ülaäärel advokaadibüroo nimi. Hetkeks tõmbus Halil seest õõnsaks ja peas kangastus terve võimaluste plejaad. Kas keegi kaebab ta kohtusse millegi eest, mida ta kaarte pannes on öelnud? Või – issand jumal – on see korteri rendilepingu ülesütlemine? Peremees härra Khan oli üle seitsmekümne ning oli kõik ülejäänud korteriomandid majas juba üksteise järel maha müünud. Hali oma oli siiani alles pelgalt haletsusest tüdruku ja kiindumusest tema ema vastu, aga selline olukord ei saanud ju igavesti kesta. Mingil hetkel, kui diabeet hullemaks läheb, vajab mees raha hooldekodu jaoks ja ta lapsed on sunnitud müüma. Vahet pole, et värv niiskuse tõttu seintelt koorub ja korgid löövad välja, kui fööni ja rösterit üheaegselt kasutada. See oli kodu – ainus, mis Halil kunagi oli olnud. Ja kui ta siit välja aetakse, ei ole võimalus sama hinnaga mingit kohta leida mitte väike, vaid puuduv. Või oli see ... aga ei. Tema poleks mingil juhul advokaadi juurde läinud. Tüdruku sõrmed värisesid paberilehte lahti voltides, aga kui ta pilk allkirja kõrvale kontaktidele langes, märkas ta kergenduse13
ga, et tegemist ei olnud Brightoni firmaga. Aadress oli Penzance‘is Cornwallis. Korterisse see igal juhul ei puutunud – tänu jumalale. Ja väga ebatõenäoline, et kodust nii kaugel oleks tegemist olnud ka rahulolematu kliendiga. Tegelikult ei tundnud ta Penzance‘is mitte kedagi. Veel üht kartuliviilu neelates laotas ta kirja kohvilauale laiali, lükkas prillid ninaotsalt üles ja hakkas lugema.
14