Perekond Kahvel – isa Sander, ema Stiina ja kuueaastane Joonas – oli õigupoolest üsna tavaline pere. Ja nagu kõik teisedki, olid nad ise oma perega rahul ning arvasid, et paremat oleks raske tahta. Eks tuli neilgi ette pahandusi ja riide, aga õnneks leidsid Kahvlid, et riiuga pikalt elada on väga ebamugav. Niisiis püüdsid nad oma arusaamatused kiiresti lahendada, et kõigil oleks jälle mõnus olla. Joonase isa Sander töötas täiesti tavalisel kombel õpetajana. Ta teadis maailma asjadest palju, iseäranis aga füüsikast, sest just seda õpetas ta koolis lastele. Joonase ema Stiina oli aga
illustraator. Enamasti töötas ta kodus ja joonistas lasteraamatutele pilte ning selleski polnud midagi ebatavalist. Tõsi küll, pärast tundide ettevalmistamist armastas Sander Kahvel oma töötoas kõiksugu seadeldiste kallal nokitseda. Tema üleskeeratav munakoorija oli osutunud sedavõrd kasulikuks leiutiseks, et sellele sai kogunisti patendi võtta. Suguvõsa kokkutulekul või külaliste tulles sokutas isa oma patenditunnistuse, paar muna ja koorija alati kuskile nähtavale kohale. Kui kogemata mitte keegi seda tähele ei pannud, ütles ta alati valju häälega: „Näe, tea kuidas need siia sattusid,“ enne kui paberi ja munad kokku korjas.
Joonase ema jällegi tegeles topiaarkunstiga. See tähendab, et ta pügas oma aias kasvavad põõsad ja puud näiteks puudlikujuliseks ning ootas alati õhinal kevadet, et uusi põõsaid istutada ja neist midagi põnevat välja saagida. Aga need olid rohkem sellised pühapäevased hobid kui tõsine veidrus. Joonas ise käis lasteaias. Tavalise kuueaastase poisi kombel oli ta huvitatud kõigest, mis elus ette tuli, ning arvas, et tal on oma perega väga vedanud, olgugi see tavaline. Aga isegi ülimalt tavalises peres juhtub aeg-ajalt üht-teist ebatavalist.
Oli õhtuampsu aeg, kui uksekell helises. „Kes see küll nii hilja võiks olla?“ imestas isa Sander ja pühkis käed nõudepesurätikusse kuivaks. Emagi tõusis ning pani kõrvale raamatu, mida ta parajasti Joonasele ette hakkas lugema. Koos läksid nad ust avama. Joonas nihkus ema sabas samuti esiku poole. Isa tegi ukse lahti. Esmapilgul tundus, et ukse taga pole kedagi. Sander Kahvel kiikas paremale, seejärel vasakule ning hakkas juba ust kinni tõmbama, kui esikus kõlas selgesti: „Khm, khm.“
6
Hääle järgi sihtisid kolm silmapaari madalamale. Ukselävel seisis pontsakas pisut pahase ilmega mängurebane, kohver käes, pihaga püksid jalas ja natuke räsitud olemisega kana kaenlas. „Kas te sisse ei kutsugi?“ uuris ta, surus kana taskusse ning nügis oma kohvri üle ukseläve. Kahvli-perel ei jäänud muud üle, kui sissepoole taganeda. Isa tõmbas ebalevalt ukse üle saabunud külalise pea kinni. „Astuge edasi, palun,“ kutsus ema ning juhatas rebase elutuppa. Kogu pere istus põmpsti! sohvale ja uuris külalist üsna ümmarguste silmadega.
7