I P E AT Ü K K
Aga tema sai hukka ja need on tondid
O
lime kaheksa päeva triivinud, kui nannipunn üritas ahvi
nahka pista. Lamasin kuupaistel paadi vööris, tasapisi janust ja südamevalust hinge heitmas, kui tohutu puupeast poiss Tatt krabas kohmakalt ahvi järele, kes kükitas mu pea taga pukspriidil, kriiskas ja kiskus mu narrimütsi ja helistas lõbusal moel oma kellasid. „Istu maha, Tatt, sa ajad meid ümber.“ „Aint üks pisike limps,“ ütles hiiglane ja krahmas õhku nagu pirakas titt, kes küünitab oma tillukese ahvist ema järele. Paadi nina vajus Tati raskuse all. Merevesi niisutas ahvi tagumikku. Pärdik karjatas ja tegi, nagu tahaks hiidu junniga visata, aga keegi meist polnud kaheksa päeva söönud ja ta ei suutnud loopimise tarbeks pepubeebisid välja punnitada. „Ei mingit ahvilakkumist, kuni mina veel hingan.“ „Äkki ma siis lihtsalt pitsitan teda pisut?“ „Ei,“ keelasin ma. Neljandal päeval, kui vesi otsa sai, hakkas Tatt Jeffi (ahvi) veinilähkrina pigistama, et tema pissi juua, aga nüüd oli ahv ammu kuiv ja ma kartsin, et järgmine pitsitus poleks andnud muud kui veripunast ahvimarmelaadi. „Ma’i tee talle viga,“ lubas juhmard – vale oli nii saamatu, et sama hästi oleks ta võinud tõele kellad sappa siduda ja seda trummi tagudes ümber linnaväljaku taga ajada.
16
CHRISTOPHER MOORE
Tatt vajus tagasi oma paadiahtri istmele ja tema raskus viskas vööri nii äkitselt üles, et Jeff oleks peaaegu üle parda lennanud. Püüdsin ahvi kinni ja katsusin teda lohutada: tõmbasin oma narrimütsi tal üle pea ja hoidsin kõvasti kinni, kuni ta enam ei hammustanud. „Aga…“ alustas Tatt, tõstis sõrme kui paksu vorstijupi ja otsis ööst mõtteid. „Kuss, Tatt. Kuula.“ Ma kuulsin üle lainete loksumise ja kõhu korina midagi muud. „Mida?“ Tõusin paadis püsti, surudes ahvi ikka veel vastu rinda, ja pöörasin pilgu hääle suunas. Täiskuu kumas hõbedaselt tintmusta mere kohal, aga seal, kauguses, paistis valge triip. Laineharjad. „Maa, mu poiss. Maa. Sealpool.“ Näitasin käega. „Aeruta nüüd, sa suur ilastav nannipunn. Aeruta, sest seal võib olla saar ja me võime mööda triivida.“ „Jah, Tasku,“ nõustus Tatt. „Ma aerutan. Maa on tipp-topp, kas põle?“ Ta ilmutas vähem entusiasmi kui see avastus oleks pidanud esile kutsuma. „Maa, mu poiss, kus hoitakse toitu ja jooki.“ „Aa, õigus. Maa,“ kordas ta, kui tema peakolu üüratus pimedas tühjuses süttis viimaks säde. Piraadid olid meid ilma aerudeta triivima jätnud, aga Tati käed olid küllalt pikad, et sõudmiseks vette ulatuda, kui ta paadi põhja pikali heitis. Kui ta end ühest reelingust teise libistas, hakkas väike paat aeglaselt edasi loksuma. Minu käed suutsid vaevu vett puudutada ja nagu me teada saime, oskas ahv küll ujuda, aga isegi jämeda köiega ümber vöökoha oli Jeff paadi vedamises äärmiselt sitt.
S H A K E S P E A R E O R AVAT E L E
17
Umbes tund hiljem hakkas rahulik meri mäslema ja sinakasvalged triibud, mida taamal märkasin, muutusid kobrutavaks vahuks. Varasem kauge lainekohin mürises nüüd kõuena meie ees. „Tasku,“ ütles Tatt istukile tõustes, pärani silmad hirmust läikimas. „Ma ei taha enam aerutada. Ma tahan tagasi minna.“ „Jama,“ vastasin ma tehtud entusiasmiga. „Taas müüriauku, sõbrad, veel üks kord!“ Aga enne kui jõudsin vaadata, kuhu me peaksime suunduma, tõstis tohutu laine paadi üles ja kandis meid enda ees, nagu kihutaksime kelgul mööda lõputut nõlva. Tatt tõi kuulavale pika hirmunud ulu ja haaras reelingust, kui vöör kerkis, kerkis – ja siis kõikusime vertikaalselt laineharjal. Tõstsin pilgu ja nägin suurt juhmardit läbi öö lendamas ning ahvi talle järele pudenemas. Siis vajus laine meile kaela. Paat kadus mu haardest ja mind kisti soolase külma vee segasesse keerisesse. Ma käisin üles ja alla, käkaskaela ja jälle üles ja alla ega teadnud enam, mis on all ja mis üleval, kusagil polnud õhku, pääseteed ei paistnud. Siis nägin valgust. Kuud. Keerlesin käkaskaela ja märkasin seda taas hõbedasena pea kohal, säravat elupäästjat. Rabelesin, lootes liivas pidet leida, aga ümberringi oli ainult vesi, siis kuu, ja korraga ilmus pea kohal hõbedasest kettast must vari – paat. Üritasin pead eest ära tõmmata, aga jäin hiljaks, järgnes löök ja silmist lõi tuld, kui paat mind tabas, ning kõik mattus pimedusse. Unustus.
Kui ma surmaunest ärkasin, tantsisid silme ees leegid, mis ei tulnud päris ootamatult. Saatan oli väiksem ja palju noorem kui oleks võinud arvata. Ta tantsis paljajalu lõkke ümber ja torkis seda kepiga,
18
CHRISTOPHER MOORE
valmistudes minu piinamiseks. Põrgulisel oli seljas karedast linasest riidest tuunika, mille küljes tolknesid lehed ja oksaraod, ning peas terava nokaga müts, mida kaunistas üksainus sulg nagu vibuküttidel vanal heal Inglismaal. Ta juuksepahmakas oli punane. Ühe neetud pimedusevürsti kohta tegelikult üsna luider ja haletsusväärne. Kui ma liigutasin, tuli põrguline minu juurde ja silmitses mu nägu. Tal olid suured silmad ja kõrged, kahtlemata naiselikud põsesarnad, mis andsid talle ilme nagu kassil, kes on tabatud maiustamast äsja tapetud roti kallal – valvas ja raevukas. „Ta on ärkvel,“ sõnas deemon. „Tasku!“ kõlas Tati hääl ja ma mõistsin, et ainult narr oleks veel surnut teeselnud. Vaatasin ringi ja nägin, et suur tolvan istus teisel pool lõket, jalad laiali, süles korratu kuhi pähkleid ja marju, mille edasise saatuse määrivad tõendid juba punaste niredena mööda ta lõuga alla voolasid. „Härmavõrk päästis meid,“ lausus nannipunn. „Ta on priima plika.“ „Plika?“ kordasin ma. „Ta pole siis saatan?“ „Paraku mitte,“ vastas tüdruk. Muidugi tüdruk. Silmitsesin kogu, kes mu ees kükitas nagu lapsik luupainaja. Õige õbluke ja vajas hädasti küürimist, aga küllap ta tüdruk oli. Mitte ka enam laps, lühikesest kasvust hoolimata. „Su pirakas sõber päästis sind rohkem kui mina,“ lausus tüdruk. „Hüppasin rannas tema selja peal üles-alla, kuni ta jälle hingama hakkas. Tema tassis sind siia metsa.“ Ta kummardus lähemale, et sosistada. „Mu meelest sai ta laevahukus paugu vastu pead. Tundub pisut aeglase taibuga.“ „Kardan, et aeglus on tema ainus kiirus.“
S H A K E S P E A R E O R AVAT E L E
19
„Said ise ka päris paraja obaduse.“ Ta puudutas lauba kohalt mu pead ja ma krimpsutasin valu pärast nägu. „Olid üleni verega koos. Ma tegin su puhtaks.“ Kompasin hella muhku oma peas: silmanurkades sähvisid valuvälgatused ja silmade taga tuikas sügav piin. Alles siis märkasin, et lebasin sõnajalgadest ja lehtedest asemel, täiesti alasti, kui välja arvata müts, mis oli sündsalt mu meheau kohale seatud. „Su riided alles kuivavad,“ tähendas tüdruk. Ta torkas pöidlaga üle õla mu narrikuue poole, mis oli pulkade najal lõkke äärde seatud, mu narrisau, käpik Jones, sealsamas kõrval. „Parem pese seda korralikult puhtas vees, kui võimalus avaneb. Suurem osa verest tuli meres välja, aga sool mitte.“ „Aga Jeff ? Kus mu pärdik on?“ „Ei näind ma mingit pärdikut, isand. Ainult suurt selli ja sind.“ Ta ulatas mulle nahkse veinilähkri. „Näe. Vesi. Tasakesi. Su sõber jõi kõik ühe sõõmuga ära ja ma pidin oja äärest juurde tooma.“ „Akkasin natuke ropsima,“ lisas Tatt. Võtsin veinilähkri vastu ja külma vett juues kartsin juba, et panen pildi tasku, aga kõrvetus kurgus andis järele. „Praeguseks aitab,“ otsustas tüdruk ja võttis lähkri tagasi. „Süüa on ka, kui va suurest sellist midagi alles jäi.“ „Jätsin sulle ka, Tasku,“ ütles Tatt ja sirutas välja mu kubemekoti, millest selle liigutuse peale marju pudenes. Tüdruk tuli tagasi ja ulatas kubemekoti mulle. „Ma mõtlesingi, milleks need on.“ „Aitäh,“ laususin ma. Mu kott oli peaaegu pilgeni marju ja pähkleid täis. Tema lahkus oleks mind peaaegu nutma ajanud ja ma pigistasin ninajuurt, nagu tahaksin peavalu minema peletada.
20
CHRISTOPHER MOORE
„Su sõber ütleb, et olete narrid,“ jätkas ta mulle peavarju pakkudes. „Jah, ma olen narr. Tasku, Koeramusitajast Ouze’i ääres, sinu teenistuses.“ Mu nime järel käib rida tiitleid – kuninglik narr, must narr, kuninganna ja Suurbritannia ning Prantsusmaa kuninga saadik – aga suursugusus näis kombetu, vähemalt sel lehtedest asemel, kus võisin vaid mütsiga oma armuliiget katta. „Tatt on mu õpipoiss.“ „Me oleme narrid ja piraadid,“ tähendas Tatt. „Me ei ole piraadid,“ parandasin ma. „Piraadid jätsid meid triivima.“ „Aga te olite piraadilaeval?“ päris tüdruk. „Kaks aastat,“ vastasin. „Ma jäin silma ühele neiule, Veneetsia juuditarile. Ta tahtis piraadiks hakata, aga koduigatsus kippus kallale. Kui ta Veneetsiasse tagasi pöördus, ei tahtnud ta mind endaga kaasa võtta.“ „Nii et sa jäid piraatide juurde?“ „Mõneks ajaks.“ „Ja nad jätsid teid triivima?“ „Ilma toiduta ja vaid kolme päeva veega, va lurjused.“ „Aga miks?“ „Nad ei teatanud mingit mõistlikku põhjust,“ laususin ma. „Sellepärast, et sa olid sitt, eks ole?“ „Ei, miks sa nii ütled?“ „Sest ma olen tundnud ainult üht narri, selli nimega Abivalmis Robin, ja tema on samuti sitt.“ „Ma ei ole sitt,“ vaidlesin ma. Ei olnudki, nii palju, kui tema teadis.
S H A K E S P E A R E O R AVAT E L E
21
„Kas sa solvasid neid? Narrisid nende pingutusi ja välimust? Mõtlesid välja kavalaid hüüdnimesid? Vedasid naiivseid ja lihtsameelseid ninapidi? Seadsid värsse, mis halvustasid nende privaatseid kehaosi? Laulsid nende emadest ja õdedest kõlvatuid laule? „Sugugi mitte. Ma ei saanud kuidagi teada, kas neil üldse oli õdesid.“ „Mina arvan, et sa olid üks väike sitt, just nagu Puck, nii et nad panid su paati.“ „Ma ei olnud sitt. Ja kes oled sina, et nii öelda? Oskan väga vilunult endale kaunite ja tugeva iseloomuga neidiste seast päästjaid leida ja üks neist on veel mu südame murdnud. Ma ei lase sinusugusel vibalikul, mingil plikal ja vaeslapsel, endast halvasti rääkida.“ „Oled siis pisut jõudu kogunud?“ uuris ta, peened teravad kulmud suurte, häirivalt roheliste silmade kohal kaardumas. „Võimalik,“ vastasin. Kauguses kõlas sarvehääl, nagu kutsuks koeri jahile, ja Härmavõrk hüppas püsti. „Aeg minna.“ „Oota,“ ütlesin ma. Tüdruk peatus tulesõõri serval. „Mis on?“ „Kus me oleme?“ „Vaata ringi, sa oled metsas, tobu.“ „Ei, mis maal?“ „Kreekas.“ „Ei näe küll Kreeka moodi välja.“ „Oled sa varem Kreekas käinud?“ „Noh. Ei.“ „Selline see ongi. Ma pean minema. Öökuninganna kutsub.“ „Öökuninganna?“
22
CHRISTOPHER MOORE
„Mu emand ootab mind. Puhka, narr. Su sõber teab teed oja äärde ja siin on küllaga pähkleid ja marju. Hoia vahikaptenist eemale. Tema on ka üks sitt. Ja mitte nii lustlik kui sina ja Puck.“ „Oota…“ Aga läinud ta oligi, justkui vaim öhe. „Ta oli tipp-topp, see pisike Härmavõrk,“ arvas Tatt. „Ei ta olnud,“ sõnasin mina. „Ja kuhu Jeff jäi? Oled teda näinud?“ Nannipunn pühkis huultelt marjanire. „Ei.“ „Tatt, Jeff on mu sõber ja hinnatud meeskonnaliige. Kui sa ta ära sõid, olen sinu peale väga pahane. Tõepoolest väga pahane.“
I I P E AT Ü K K
Meistermehed astuvad ette
P
isut pärast seda, kui Härmavõrk oli võsa vahele kadunud,
kargas päikesetõus meile kraesse nagu raevunud punane peni. Tõmbasin oma kuivanud ja suitsu järele lõhnava narrikuue selga ning pistsin kolm viskenuga alaselja kohale tuppedesse, jaki alla, mis oli nõnda õmmeldud ja sätitud, et neid hästi varjata. Mu sõber Montalvo oli poetanud noad ja pudelkõrvitsatäie vett paati, enne kui meid lahti lükati. Just hea Montalvo veenis meeskonda üldse paadiga vaeva nägema, selle asemel et meid lihtsalt merre heita. Piraadi kohta oli ta olnud tõeline härrasmees. Tatt oli saanud ebameeldiva õppetunni, et marjad kasvavad okaste läheduses ja ma pidin tema laiadest kämmaldest okkad välja tõmbama, enne kui sügavamale metsa vahele suundusime. Nagu mina, oli ka Tatt sisenarr ega olnud toidu hankimisega harjunud. Pidime leidma mõne küla või linna, kus õhtusööki kerjata, muidu polnuks me suurt paremas seisus kui päev varem avamerel. Mets oli ürgne hiidelajas: sammal tolknes puude võrades, mis olid laiad kui majad, ei mingeid päikesest pleekinud kiviseid künkaid ja nende külge klammerduvaid harvu oliivipuid, mis juttude järgi Kreeka maastikku iseloomustasid. Jõime oja ääres ahnelt ja seadsime sammud umbes lääne suunas, eemale merest, mille kohale tõusis päike, ainult seepärast, et
24
CHRISTOPHER MOORE
Härmavõrk oli sinnapoole uttu tõmmanud. Kui sealpool oli mõni kuninganna, arutasin ma, pidi seal olema ka linn ja kahe paljukannatanud sisenarri jaoks sobivam majutus. Hüüdsime kõndides Jeffi, aga vastust ei tulnud. Lootsin, et ta lippas kuhugi sügavasse metsa, arvates end olevat pärdikute Valhallas, aga tundide möödudes tärkas minus kahtlus, et ta võis merel hukka saada, ja kuigi jäi veel võimalus, et Tatt ta nahka pistis, ei olnud mul kavas hakata poolearulise junnidest ahviluid otsima nagu mõni filosoof, nii et usaldasin teda, kui ta ütles, et oli söönud ainult pähkleid ja marju. Kui me parajasti ei hõikunud, hoidsime Jeffi kellukeste helina suhtes kõrvad lahti. Ta kandis samasugust väikest hõbedast ja musta narrikuube nagu mina, ja kuigi kellukestega narrikingad olin ma ammu pehmete nahksaabaste vastu vahetanud ning mu mütsi ja käpiknuku küljest lõikasid piraadid kellukesed ära, sest see häiris neid, polnud nad kunagi Jeffi kätte saanud, ning ta oli tilisenud taglases nagu reibas ahvihaldjas. Otsustasin teda leinata, kui selleks aega saan. Jeff oli mind aastaid saatnud, läbi seikluste ja vangistuse, röövimiste ja laevahukkude, aga viimasel ajal näis säde ta silmis tuhmuvat. Võib-olla mööduvad aastad ahvide jaoks kiiremini. Jeffi väikesel lõual paistsid juba valged karvad. Võib-olla oli ta pärdikute mõistes vana mees, habras rauk, kelle meeled hakkasid nüristuma, mõistus ähmastuma ja tuttavad näod tema ahvipeas võõraks muutuma. Või nii seletasin ma vähemalt seda, miks veetis ta meie kaks aastat laeva pardal taglases kepsutades, meeskonda junnidega pildudes või üritades laeva kassi põrutada. Jeff oli tegelikult vastik väike elukas, aga ta oli ikkagi olnud mu sõber. Kavatsesin tema mälestuseks pisara valada, kui olin end kogunud.