Vladimir Sorokin
Vene keelest tĂľlkinud Aila Tomingas
Toimetanud Andres Adamson Kujundanud Marge Pent Küljendanud Erje Hakman
© 2008 by Vladimir Sorokin © Tõlge eesti keelde Aila Tomingas ja kirjastus Argo, 2012 www.argokirjastus.ee ISBN 978-9949-466-50-4 Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas
Venemaa – kui suudlus pakaseöös! Su sinavad talvised teed. Velimir Hlebnikov Ah, kui palju on selles vaikuses, mis mind nii väga köidab ja lummab, peidus võimu omavolitsemist! Kui palju vägivalda! Kuivõrd petlik on see rahu! Astolphe de Custine, „Venemaa 1839. aastal”
isukord Marfušakese rõõm ............................................................................ 9 Kerjused ............................................................................................ 31 Ahjuroop .......................................................................................... 42 Unenägu ........................................................................................... 63 Lõunapaus ........................................................................................ 69 Petruška ............................................................................................ 87 Kõrts .................................................................................................. 99 Järjekord ..........................................................................................111 Kiri .................................................................................................. 126 Tehases ............................................................................................ 138 Kino ................................................................................................. 145 Underground.................................................................................. 156 Lõbumaja ........................................................................................ 169 Hljupino .......................................................................................... 179 Ebasoosing ..................................................................................... 190
arfušakese rõõm Talvine päikesekiir tungis läbi härmatanud akna, sihtides otse Marfušakese nina. Marfušake avas silmad ning aevastas. Päikesekiireke äratas ta just kõige põnevamal hetkel: ta nägi jälle unes metsakarvikuid. Karvikud pilgutasid sinetavate puude varjust silma, ajasid oma erepunased keeled auravatest suudest välja ning joonistasid keeltega puutüvedele helendavaid hieroglüüfe, neid kõige vanemaid ja ürgsemaid, kõige raskemaid ja keerukamaid, mida isegi hiinlased ei olnud varem näinud, niisuguseid hieroglüüfe, milles on varjul suured ning hirmsad saladused. Sellises unenäos jääb süda hirmust seisma, aga samas on eru tavalt põnev ka. Marfuša heitis kerge jalaliigutusega teki pealt, ringutas, ta pilk peatus liikuval pildil, kus Ilja Muromets ratsutab pikalakalise Sivka-Burkaga, ning talle meenus, et täna on ju pühade viimane päev. Viimane jõulunädala päev. Mõnus! Jõulupüha kestab veel! Kooli peab minema alles homme. Marfušake sai nädal aega puhata. Tervelt seitsmel hommikul ei tirisenud pehme äratuskell kell seitse, vanaema ei sikutanud jalast, isa ei torisenud, ema ei kiirustanud, tark masin ranitsas ei rõhunud selga. Marfuša tõusis üles, haigutas, koputas vastu puitvaheseina: „Ee-m!” Ei midagi. „Ee-e-m! ”
–9–
Ema liigutas end vaheseina taga: „Noh, mis on?” „Ei midagi.” „Ah, kui ei midagi, maga edasi, nuhtlus …” Kuid Marfušake ei tahtnud enam magada. Ta vaatas läbi päikeses sädeleva jäätunud klaasi välja ning mõtles sellele, mis pühadepäev täna on, hakates seepeale keksima ja käsi plaksutama: „Kingitus!” Päikese kiirekesed meenutasid, pakase mustrid aknal tuletasid meelde kõige tähtsama: „Kingitus! Kingitusekene!” Marfuša süda hõiskas rõõmust. Aga ehmus kohe: „A mis kell on?!” Ta hüppas öösärgikeses, sassis punupatsiga, vaheseina taha kella vaatama: alles pool kümme! Tegi ikooni ees ristimärgi: „Jumal tänatud!” Kingitus antakse alles õhtul kell kuus. Jõulude viimasel päeval õhtul kell kuus! „Miks sa ei maga?” tõusis ema pahaselt üles. Ema kõrval lamav isa ainult mõmises ja nohises, kuid ei ärganud: ta jõudis eile alles hilja Miussi väljakult, kus müütas omatehtud puust portsigare, öösel meisterdas aga taas peitli kopsides Marfuša tulevasele vennakesele hällikest. See-eest vanaema ärkas ahju peal kohe üles, köhis, rögises, sülitas ja pobises: „Püha Jumalaema, anna meile andeks ning heida armu …” Siis nägi Marfušat ja sisistas talle: „Igavene madu, miks sa ei lase isal puhata?” Ka vanaisa hakkas oma nurgas teise vaheseina taga köhima. Marfuša peitis ennast kempsu – vanaemast kaugemale. Muidu tutistab veel. Vanaema on tige. Aga vanaisa on lahke ning jutu-
– 10 –
kas. Emake on asjalik, kuid heasüdamlik. Isake aga tasane ja alailma tusatujus. Ning ongi kogu Marfuša pere. Marfuša tegi häda ära, pesi näo, vaatas peeglisse. See, mida ta nägi, meeldis talle: valge tedretähnideta näoke, pruunid sirged siidised juuksed, hallid silmad nagu emal, väike, kuid mitte nöpsik nina nagu isal, suured vanaisa kõrvad, mustad vanaema kulmud. Üheteistkümneaastase kohta teeb Marfuša päris palju asju: õpib „headele”, on targa masinaga „sina peal”, trükib k laveril pimekirjas, teab hulga hiinakeelseid sõnu, aitab ema, tikib ristpistes ja pärltikandiga, laulab kirikus, loeb peast palveid, teeb pelmeene, peseb põrandaid ja pesu. Ta koukis klaasist oma kollakaspunase draakonikujulise hambaharja, lülitas selle sisse, valas draakoni peale hamba eliksiiri, pistis harja suhu. Loheke asus urisedes hambaid nühkima, piserdades keelele meeldivat piparmündimaitset. Aga Marfušake pani senikaua kammi juustesse. Liikuv kamm tegi oma tavapärast tööd, ronides põrinal mööda Marfuša ruugeid juukseid. Marfušal on ilusad juuksed! Pikad, pehmed, siledad. Isegi kamm naudib nendes ringiroomamist. Kamm silus juukseid ning liikus siis kuklasse patsi punuma. Marfušake sülgas harjalohe peopesale, pesi selle puhtaks, pani klaasi tagasi. Hambadraakonike pilgutas veel oma tulipunast silmakest ning tardus siis kuni järgmise hommikuni. Vanaema toimetas juba ja hõikas kärsitult köögist: „Marfa, pane samovar keema!” „Kohe, vanaemm!” hüüdis Marfuša ning kiirustas Hiina kammi: „Kuai-yi-dian!”1 Suga surises valjemini, pehmed piid palmitsesid nobedamalt ruugeid juukseid. Marfuša valis kirssidega apelsinikarva Kuai-yi-dian! (hiina k) – Kiiremini!
1
– 11 –
atsipaela, lasi kammil oma töö lõpuni teha ning hüppas üle p piirde kööki. Marfušal on jaksu küll, et pooleteistämbrine samovar keema panna: ta valas vett, süütas kasetohu põlema, pistis selle mustavasse ahjusuusse, lisas männikäbisid, mida nad olid koos terve klassiga Hõbedases männikus korjamas käinud. Marfušake kogus nädalaga kolm kotitäit käbisid. See on vanematele suureks abiks. Ja emakesele Moskvale. Toht hakkas praksuma, Marfuša viskas käbide peale peotäie kasepilpaid, ühendas suitsutoru ahju külge ning pistis teise otsa seinas olevasse avasse. Seina taga on ahjulõõr – ühine kogu nende kuueteistkümnekorruselise maja peale. Vanaemagi jõudis juba kööki: sai vaevu hommikupalvuse loetud, kui asus kohe ahju kütma. Praegu kütavad kõik Moskvas hommikuti ahjusid ja teevad vene ahjus süüa, just nii nagu Valitseja käskis. See on Venemaale suureks abiks ja hoiab kallist gaasi kokku. Marfušale meeldib vaadata, kuidas puud ahjus põlema süttivad. Kuid täna pole selleks aega. Täna on eriline päev. Marfuša suundus oma nurgakesse, pani riidesse, palvetas kiiresti, kummardas seinal rippuva Valitseja liikuva portree poole: „Olge terve, Valitseja Vassili Nikolajevitš!” Valitseja naeratas, vaadates teda sõbralikult oma helesiniste silmadega: „Tere, Marfa Borissovna.” Marfuša lülitas parema käe puudutusega targa masina sisse: „Tere, Tarkpea!” Helesinine mull süttis, pilgutas silma: „Tere, Marfuša!” Marfuša toksis klaveril, läks netti, sikutas Õpipuu pealt lahti kooliuudiste lehe:
– 12 –
Jõulujumalateenistused kirikukihelkonnakoolide õpilastele. Ülevenemaaline Valitseja hobuse Budimiri jääskulptuuride meisterdamise konkurss. Suusavõistlused Hiina robotitega. Kelgutamine Varblasemägedes. 62. kooli algatus. Marfuša avas viimase lehe: 62. kirikukihelkonnakooli õpilased otsustasid jätkata Bolševo tellisetehase patriootlikku abistamist riikliku programmi „Suur Vene Müür” täitmisel isegi Kristuse sündimise pühade ajal. Ta ei jõudnud veel isiklike uudiste lehelegi vaadata, kui vanaisa hüüdis juba paberossi pahvides Marfuša selja tagant: „Tere hommikut, tirtsuke! Mis maailmas uut on?” „Koolilapsed voolivad jõulude ajal ka telliseid!” vastas Marfuša. „Assoo!” noogutas taat helendavat mulli vaadates. „Tublid! Nii saab müür lihavõtteks valmis!” Ise tonksas aga Marfušat sõrmega ribidesse. Marfuša naeris, taat muigas oma halli vuntsi. Marfušal on hea vanaisa. Lahke ning jutukas. Elus palju näinud ja kogenud, jutustab lapselapselegi Venemaa ajaloost: Punasest segadusteajast, Valgest segadusteajast, Hallist segadusteajast. Ja sellest, kuidas Valitseja isa Nikolai Platonovitš käskis värvida Kremli valgeks, mausoleumi aga koos Punase segadusteaja algatajaga hävitada, ning veel sellest, kuidas vene inimesed põletasid Punasel väljakul oma välispasse, ja Venemaa Taassünnist, kangelaslikest opritšnikest, kes hävitasid sisevaenlasi, Valitseja võrratutest lastest, nende imelistest nukkudest ja valgest hobusest Budimirist. Taat kõditas Marfušat oma habemega:
– 13 –