1. Kuri kelm ja kange koer h
„Hoi, Kärp! Püüa!“ Priske mees heitis õuna lendu. Teismeline poiss haaras selle lennult, viskas punakale punnile pilgu peale, tõmbas käeseljaga üle ning jäi siis ootavalt saabujaid silmitsema.
„Valvekoera andam,“ muheles õunamüüja ja lasi kärul puhata –oli veel liiga varajane aeg, et see turuväravas kellelegi ette jääks. Hetke hinge tõmmanud, tegi ta Kärbile vandeseltslaslikult silma. „Tegelikult on meil sulle ka üks väikene mõistatus.“
Kaupmees vaatas tõstetud kulmuga oma kaaslase poole. Sepasell kissitas silmi, kuid see võis olla ka hommikusest madalast päikesest. Kaupmeeste tööpäev turuplatsil algas varavalges.
Valvekoer Kärp alustas oma ise valitud teenistusega samal ajal.
„Räägi siis, Gustav ...“ Kaupmees nügis kaaslast küünarnukiga.
„Noh,“ alustas sepasell vastumeelselt. „Jaak siin väidab, et sa, Kärp, tead täpselt, kui palju münte kellegi käest läbi käib ...“
„Mitte lihtsalt ei väida, vaid tean. Meie valvekoeral on terane silm,“ täpsustas õunakaupmees.
„Nii terane see ka olla ei saa,“ vaidles sepasell.
„On. Ma proovisin mitu päeva järele. Iga päeva lõpus küsisin ma Kärbilt, palju raha ma juurde sain ning siis kodus lugesin üle. Ta ei eksinud kordagi.“
„Võibolla tõesti,“ nõustus sepasell. „Aga sinu lett on ka siinsamas lähedal. Minu letini on siit julgelt rohkem kui viiskümmend sammu.“
„No aga küsime järele!“
Õunakaupmees Jaak köhatas korraks, justkui vaidlust häbenedes, ning vaatas siis ilmetu nooruki poole, kes oli kogu selle aja, õun käes, nende kõrval kivil seisnud. Milline laps suutis nagu kivikuju paigal seista?
Selles oli midagi kummalist, isegi kui poisist oli kaupmeestele kasu.
„Noh, Kärp,“ köhatas Jaak kurgu puhtaks. „Mis sa arvad? Suudad sa Gustavi raha kokku lugeda?“
Poiss vaatas Jaaku, siis õuna. Seejärel noogutas.
„Ma ei usu seda,“ turtsatas sepasell.
Õunakaupmees naeris. „Kärp, mis sa arvad, palju Gustav eile teenis?“
Valvekoer vaatas maha.
„No ma ju ütlesin ...“ alustas sepasell, kuid tema lause peatas Kärbi tasane hääl.
„Osteti kaksteist kasti naelu, kaks neist varahommikul, ülejäänud peale lõunat. Kaks haamrit ja kirvepead – need osteti üsna hilja. Anti sisse kümme tellimust. Kaks neist parandami...“
„Laslas ta jääb,“ sõnas sepasell ruttu, ise näost kaame.
„Ma ju ütlesin,“ naeris õunakaupmees ja patsutas kaaslasele õlale. Sepasell raputas pead, võttis vöölt rahapauna ning ulatas sealt ühe hõbemündi õunamüüjale. „Oli meeldiv,“ muheles too ja naeris taas. Sepasell aga kiirustas leti poole, jättes õunakaupmehe ja valvekoera kahekesi turuväravasse.
„Me vedasime kihla ja paistab, et mina võitsin,“ sõnas õunamüüja Jaak kavalalt, kui sepasell juba kuuldeulatusest väljas oli. Ta kiikas hõbemünti. „Õigupoolest peaks osa sellest sulle kuuluma,“ vaagis ta ja pusis hetke rahapauna kallal. „Anna oma käsi.“
Poiss tõstis hetkega oma parema käe ette. Jaak vaatas kätt üllatunult, keeras siis selle peopesa ülespoole ja pistis sinna kolm vaskmünti.
Kärp tundus sellest kuidagi üllatunud. Ta vaatas münte, siis õunamüüjat.
„Aga ma ei jõudnud kõike rääkidagi. Miks Gustav mind lõpuni ei kuulanud?“
„Mis sa ise arvad?“ vastas õunakaupmees tõsisemal toonil. „Ju ta teeb midagi, mida ta loodab, et keegi ei näe. Sinu kotkapilk näeb ju mõlemale poole letti.“
Kärp vaatas õunamüüjat segaduses pilguga. Ilmselgelt vajas poiss rohkem selgitust.
„Vaata, enamik müüjaid on iseenda peremehed,“ seletas Jaak. „Jah, vahel võtame me mõnelt külastajalt rohkem raha. Meil on selleks oma trikid, mida sa kindlasti juba tunned. Kuid keegi meist ei lähe sellega liialt ahneks. Meie Gustav aga on sepasell. Ta saab petta mõlemat poolt ja kui ta seda liiga usinasti teeb, rikub ta sellega meie kõigi nime. Nüüd ta teab, et keegi näeb ja märkab teda ning see hoiab teda loodetavasti ausamana.“
Kärp mõtles hetke. „Ma mõistan.“ Ta vaatas uuesti õuna oma käes. „Aitäh.“
„Pole tänu väärt,“ muheles õunakaupmees. „Sinust on palju abi. Hoia pilk terav,“ sõnas ta ja liikus käruga edasi.
Kärp vaatas õunamüüjale pikalt järele. Ta mäletas, kuidas ta oma esimesel päeval turul päästis Jaagu õunu – seda lausa poolkogemata. Õunaleti ääres oli tol päeval seitse last. Kolm juhtisid õunamüüja tähelepanu eemale, samal ajal kui nende kaaslased õunu salamisi kotti toppisid. Kui Kärp poleks sekkunud, oleks Jaak jäänud ilma vähemalt kümnest, kui mitte enamast õunast.
Jaak oli esimene, kes ütles, et Kärpi on vaja ja temast on abi. Mitte lihtsalt turuplatsil, vaid tema elus. „Aitäh,“ pomises Kärp uuesti, olgugi et kedagi kuulamas polnud, ning rahulolev muie
libises üle tema näo. Ta lükkas vaskmündid pauna, milles oli üks samasugune juba ootamas, siis vaatas õuna ja lõi isukalt hambad sisse. Tema suunurgad kerkisid ülespoole. See oli mahlane ja mahe varajane suviõun. Lisaks oli see ka tema esimene korralik suutäis sel päeval.
Enne järgmist ampsu hoidis ta õuna hammaste vahel kinni ja ronis vana maakividest müürijupi otsa. Seal sai ta rahulikult edasi mugida ja hoida toimuval silma peal – vaid nii sai ta olla kindel ka järgmises kõhutäies. Valvekoera andam, nagu kohalikud seda nimetasid, ei olnud küll kindel ega ka väga suur, kuid piisav. Pealegi oli Kärp niimoodi iseenda peremees. Ta oli leidnud ametiposti, mida ainult tema sai täita, ning müüjad olid tänulikud. Veel kunagi varem polnud nende vara olnud nii hästi valvatud.
Kuidas üks poiss selliseid asju nii kaugelt märkas, oli kõigile mõistatuseks. Pealtnäha polnud Kärbis ju midagi erilist. Ikka võis teda näha turuvärava müürijupil: paljaste jalgadega, tumedad poolde säärde püksid jalas, linase särgi käised üles kääritud ja murumüts peaaegu silmadele tõmmatud, vaid heledad juukseotsad mütsi alt välja turritamas. Ta suutis nii tundide viisi vaikides istuda ja turuplatsi jälgida – tegevus, mida poleks suutnud isegi paljud täiskasvanud, rääkimata Kärbivanustest. Selles poisis oli midagi kummalist, kuid ükski kaupmees polnud nii rumal, et kingitud hobuse suhu vaadata.
Kärp võttis järgmise ampsu ning seda laisalt matsutades kergitas korraks murumütsi. Päeva esimesed ostjad olid kohal – esimesed võõrad ostjad. Kohalike pärast Kärp väga muret ei tundnud. Nende teguviisi ja toimetamisi oskas ta juba aimata. Kuid võõrad oli teine asi. See oli kui omada lehma või lambakarjas võõra pere loomi – asjad toimisid ühtäkki natuke teisiti.
Seal olid mehed, kes tulid ilmselgelt Kunda poolt – püsiv tolm riietel andis sellest teada. Taamal saabus vanker Peipsi äärest,
kaasas sibulapuntrad. Lihuniku leti juures jutustas aga punase krussis põskhabemega mulk, seljas pikk must kuub, mis punase kirivööga kokku tõmmatud, peas kaabu. Mehe riided polnud päikesest ära pleekinud ega tuulest räsitud. See tähendas, et tegemist pidi olema üsna jõuka talupojaga või vähemalt sellisega, kes proovis end sedamoodi esitleda. Kui peremehel oli olemas paar uhkemaid rõivaid ainult linnaminekuks, oli ta juba heal järjel.
Kärp tundis, kuidas ta kulm korraks tõusis. Võõras oli tõesti rikas, tema käes välkus kuldraha. Et aga ost ise vaid mõne vase suurune oli, luges lihunik Ihumeel talle mitu hõbemünti peo peale tagasi. Võõras pistis vahetusraha taskusse, lükkas vorstirõngad kotti, ajas veel mõne sõna muhedat juttu, kergitas korraks kaabut ning asus teele. Lihunik Ihumeel aga tõstis rahakarbi kokku tagasi ning asus põrsakorjust rappima.
Võõras mulk jalutas heatujuliselt turult välja ning kadus majade vahele.
Ehk oleks kogu see juhtumine Kärbil üsna pea meelest läinud, kui turuplatsile poleks varsti, kui sagimist oli juba omajagu rohkem, jooksnud üks hulkuv koer, vorstirõngas hambus. Muidugi kadus koer leti alla, et keegi teda ja tema varandust ei märkaks. Turuplatsile ei julgenud ka teised koerad tulla, et saaki endale nõuda.
Seda, et keegi krantsi vastu nii lahke oli, ei tahtnud Kärp uskuda. Vorst oli kallis kraam. Ometi nägi see välja just nagu Ihumeele tehtud. Samuti ei olnud ta seda kusagilt siit väljakult hambusse saanud – seda teadis Kärp surmkindlalt.
Midagi oli valesti!
Kärp vaatas veel korra, kahtlus hinges, üle turuplatsi, siis ronis alla ning jooksis lihuniku leti juurde. „Näita mulgi kuldraha!“ nõudis ta.
Ei tervitust ega niisama suusoojaks jutuajamist. Kärp ei osanud selliseid asju.
„Mis mulgi?“ nähvas pirakas mees põrsast rappides.
„Selle, kes vorsti ostis. Kuub, kaabu, kirivöö, punane habe.“
Lihunik ohkas, noogutas ja pani kirve ära. Kärp oli terase märkamisega ning tema vaistu ei tasunud tühjaks pidada. Lihunik tõmbas käed põlle vastu puhtaks, võttis lihtsa moega rahakarbi, tegi selle lahti ja sügas müntide vahel sõrmega. Seejärel sügas ta uuesti – nüüd juba kurjemalt. Ta lükkas ka leti puhtaks, võttis ühe puhtama lõikelaua ning kallas rahakarbi sinna ümber. Aga mida polnud, seda polnud. Üks kuldmünt oli puudu. Kahju oli seda suurem, et ost oli üsna väike ja lihunik oli ka rohkem kui üheksa hõberaha ära andnud.
Kärp mõistis olukorda juba lihuniku näoilmest. „Mäletad sa, milline see münt välja nägi?“ nõudis ta.
Kuldraha ringles erinevat. Peamiselt Saksa, Vene ja Rootsi päritolu, kuid vahel ka kaugemalt. Nii kaua, kuni kaal oli sama, võisid sa ükskõik millise kuldmündiga maksta. Hõbedaga see nii lihtne polnud, ei saanud seda ju hambaga proovida.
Lihunik läks näost punaseks, higipullid kerkisid tema laiale otsaesisele. Ta oli kaotanud terve kuldmündi ning seda nüüd, kui lõivumakse aeg oli saabumas.
„Milline see välja nägi?“ kordas Kärp. Ta pidi ruttu tegutsema. Kelm ei olnud ehk veel väga kaugel.
Lihunik, kes nüüd üsna punast vähki meenutas, tõmbas lapiga üle näo. „Ma ei tea,“ pomises ta. „See oli ju siinsamas. See oli mul näppude vahel ja ma tegin sellele isegi hambaproovi,“ ta põrnitses rahakarpi ning mündihunnikut.
Kärp keeras end ümber. Eemal turu ääres paistis halli ja pruuni pulstunud kasukaga krants, kes oli juba üle poole vorstist endale sisse ajanud. Liiga palju aega oli raisku läinud, kuid olukord polnud lootusetu – kui ta midagi kelmide kohta oli õppinud, siis seda, et pärast õnnestunud tööd tuldi tihti tagasi.
„See on sinu süü,“ urises lihunik, näidates näpuga Kärbi suunas. „Sinu töö on silmad lahti hoida.“
„Ma arvasin, härra, et see on valvurite töö,“ vastas Kärp teravalt. „Kuigi ma ei tea neist ühtki, kes oleks valmis singiviilu eest terve nädala valvet pidama.“
Ihumeel nägi välja, nagu oleks ta keele alla neelanud.
Poisil oli õigus. Muidugi võinuks kaupmehed palgata rohkem valvureid, kuid see kõik maksis, kusjuures veel üsna kopsakalt. See poiss tegi ära mitme valvuri töö ja seda vaid pisku eest. Teda juhtunus süüdistada oli naeruväärne. Lihunik ise poleks ilma Kärbi küsimuseta kadunud kulda enne kojuminekut avastanud.
„Leiad sa selle mündi üles?“ uuris ta hoopis teisel toonil. Kärbiga rääkides polnud vabandamisel ega palumisel mõtet – see oli suusooja raiskamine.
„Proovin.“
Lihunik noogutas, tundes ilmselgelt häbi vihatuhinas öeldud sõnade üle. „Aitäh. Ma hoian sulle vorsti soolas.“
Kärp noogutas vastu.
Hetk hiljem oli ta müürijupil püsti, libistades kotkapilku üle lettide ja peade. Kui varas tagasi tuli, pidi ta teda märkama, maksku mis maksab.
Keskpäev polnud kaugel ning mida lähemale see jõudis, seda rohkem rahvast turule saabus. See tegi otsimise keeruliseks. Seal paistis rahva vahel mulgi kaabu, kuid see oli pleekinud.
Taamal oli teine. Kärp hüppas müürijupilt maha ja jooksis sihtmärgile lähemale. Aga et ta pidi ka kõigel muul silma peal hoidma, ronis ta krabinal ühe tühja leti katusepuule.
Võõras keeras end korraks tema poole.
Ei, ka see kaabu ei kuulunud mehele, keda ta otsis. Punast põskhabet ei olnud, oli hoopis hallikarvane kitsehabe, mis oli sama sorakil kui mehe kulmud. Too tundus üsna vana mees olevat. Kuid kuub, kirivöö ja kaabu tundusid tuttavad. Iga võõras
pealevaataja oleks tunnistanud tolle hoopis teiseks inimeseks –noor punase habemega taluperemees kõndis uhkelt ja sirge seljaga, vanamees oli aga küürus ja kasutas toeks keppi. Isegi kui riided olid sarnased, polnud see ju mingi tõestus. Kärp jälgis tühja leti kohal turnides lummatult võõrast. Sagimine segas, kuid lõpuks sai ta pilgu peale ka mehe jalavarjudele.
Käes! Viisud!
Juba punahabeme juures tundusid need imelikud. Mitte ükski uhke mulk ei kandnud pidurüüd ja viiske linna tulekuks –selle tarvis olid pastlad.
Nagu Kärp juba aimas, tuli mehe paremast kuuetaskust välja kuldmünt ning välkus korra sillerdava päikese käes.
Pagan! Kärp oli liiga kaugel, et midagi ette võtta. Sepasell ulatas mulgile väikese kasti uhkemaid naelu ja luges peo peale üheksa hõberaha, samal ajal kui vanake temaga juttu ajas. See oli üks asjadest, mida Kärp ei osanud – rääkida tühjasttähjast. Kes see kelm ka oli, paistis jutuajamine olevat tema põhiline oskus, mõtles Kärp vargsi lähemale liikudes.
Ta jälgis kullipilguga kulda, mis liikus võõra käest Gustavi kätte, käis seal korra hambus ning läks seejärel rahakasti. Selle teel ei juhtunud midagi ootamatut. Tegemist polnud näpuosavusega. See pidi olema midagi muud.
Vanamees kergitas kaabut ning asus, uued naelad käes, ehitusjärgus läänevärava suunas teele.
Kärp jäi hetkeks olukorra peale mõtlema. Siin oli veel midagi kummalist – kuldraha tuli kuue paremast taskust, vahetusraha läks vasakusse. Enamik kasutas ikka rahapauna, kuna taskust võisid mündid välja kukkuda.
Kes aga jääb liialt pisiasjadele mõtlema, kui kuldraha silme ees sätendab, eriti kui jutuga ka mõtted mujale viiakse? Ilmselgelt müüjad selliseid asju ei märganud. Kärp aga seda niisama jätta ei saanud. Plaan peas valmis, sööstis ta lettide vahelt tulevase
läänevärava suunas, hoides üht silma võõral. Lähemale jõudes võttis ta hoo maha, haaras pooliku ehituse juurest paar lauda õlale – et ta näeks välja kui tisleri abiline – ning täpselt enne, kui kelm jõudis turuväljakult lahkuda, kõndis Kärp talle parema külje pealt otsa.
„Vabandust, härra!“ hüüdis poiss, kel lauad õlal. „Ma ei näinud teid.“
„Pole hullu. Ei saanud haiget. Proovi lihtsalt rohkem ette vaadata,“ vastas muhe vanamees naeratades, sättis end teele tagasi ja kiirendas isegi kergelt sammu.
Kärp muigas, tema peos, mis toetas laudu õlal, oli kuldmünt –mehe kuue paremas taskus oli see ainus asi. Kärp surus münti käes ja jälgis kaugenevat vanameest, lauad endiselt õlal.
Jah, Kärp oleks suutnud oma kõhu ka nii täis saada, ta oli osav. Kuid talle ei meeldinud varastamine. Sellel oli alati tagajärg ning talle ei meeldinud näha teisi kannatamas.
Kärp mõtles, mida mündiga teha. Kas minna sellega lihuniku juurde või hoopis Gustavi, sest petta olid ju saanud mõlemad? Pigem lihuniku, Gustav sahkerdas ise liialt palju ning see oli talle paras tasu selle eest. Kui ta seda kuldmünti kuidagi asendada ei oleks suutnud, oleks sepp kindlasti ise arvepidamise üle vaadanud ning seal ka muid asju märganud.
Järgmisel hetkel pigistasid Kärbi sõrmed tühjust.
Üllatunult vaatas ta oma tühja pihku.
„Mida pagana …“
Ta keeras oma pilgu tagasi vanamehe poole – viimane kadus just majade vahele. Kärp ei teadnud, mis nõidusega oli tegu, kuid ta teadis, kes süüdlane oli.
Ta asetas lauad värava kõrvale ja lippas vanamehele järele. Turg oli ilma temata ka varem hakkama saanud ning võis nüüdki mõne aja omaette olla. Pealegi, kui ta selle lurjuse kinni püüdis, ootas teda kindlasti pirakas vaevatasu.
Vahetänavale jõudes polnud vanamehest enam haisugi – vaid vanamehe kepp puhkas seina najal.
Pead murdes keeras Kärp otsa ümber. Kui kelm oli piisavalt rumal, et uuesti turuväljakule tulla, sai ta selleks valmis olla. Kui kelm aga ei naasnud, olid kaks kaupmeest kuldmündi võrra vaesemad ning seda enne rendi maksmist. Sepasell võis sellega veel hakkama saada, kuigi sai arvatavasti meistrilt paraja koosa, kuid lihunik oli täbaras seisus.
Kärp otsustas müürile naasta ja sealt jahti jätkata.
Möödudes õunamüüja letist, lasi ta kõva vilet, mis ehmatas ära paar last, kelle näpud õunapunnide järele sügelesid. Jaak sai vihjest aru ning kutsus lapsed korrale.
Kärp ruttas edasi. Tema siht oli selge ja vaist terav. Tal oli väljakutse – keegi, kelle oskused olid võrdväärsed või ehk isegi suuremad kui tema omad.
Müürijupini jõudnud, upitas Kärp end selle peale, leidis eest peaaegu täielikult ära näritud õuna ning haukas sellest viimase ampsu. Kui tähelepanu oli mujal, unustas ta isegi süüa. Ka nüüd läks õun, mis oli mõni tund tagasi olnud nii mahlane ja hea, alla vaevaliselt.
Õigupoolest oleks ta võinud isegi vorstijupi krantsi käest ära võtta ja saanud sealt parema kõhutäie, kuid Kärbil ei tulnud söök isegi mitte meelde.
Ta oli väljakutsest nõiutud. Tema mõtted keerlesid vaid võõra mulgi ümber. Ta ei mäletanud, millal tundis ta end nii elusana. Jaht andis jõudu.
Tema pilk liikus mööda aina tihedamat saginat täis turuväljakut, otsides tegelikult vaid üht tegelast. Selle kõrvalt suutis ta paar pisivargust ja pettust ära hoida, kuid see kõik toimus kui unes. Ta polnud oma mõttega kohal.
Jaht haaras ta endasse.
Äkki jäi ta pilk pidama turuplatsi kõrvale saabunud vankritel. Just oli saabunud palju võõraid: peremehi, kes olid koos perekonna või sulastega tulnud kaupa tegema. Selle rahvaga oli hää märkamatuna kaasa minna ning just seda kelm tegigi. Kaabu oli tolmune, kuid tuttav, kuube seekord seljas polnud, kuid seeeest oli seljal rippumas paun, millesse see võis vabalt mahtuda. Seljas oli võõral linane valge särk, käised üles kääritud. Nägu musta pulstunud habemega ja armiline, kuid enamvähem puhta muljega. Ühe käega hoidis ta pampu seljas, teisega piipu suunurgas.
Jalas muidugi viisud.
Kelm liikus koos teistega otse kõrtsi.
Kärp tundis, kuidas ta näole tuli lai naeratus. Siis mugis ta õuna lõpuni, näris ära kõik, kaasa arvatud saba, limpsis sõrmed puhtaks ning lippas kelmile järele.