Surm Dordogne’is

SURM DORDOGNE’IS

1. peatükk

Ühel päikeselisel maikuu hommikul, nii vara, et uduloori saba hõljus veel laia jõekääru kohal, jäi valge mikrobuss Prantsuse väikelinna kohal kõrgendikul pidama. Keegi mees ronis välja, sammus teepervele ja ringutas end raginal, imetledes tuttavat vaadet. Ta oli veel noor ja pealtnäha küllalt heas vormis, et tema liigutused oleksid elegantsed ja energilised, aga kui ta end lõd­ vaks lasi, pani toidulembus teda piisavalt muretsema, et patsu­ tada oma pihta, otsimaks pingutatud hoolega märki täidlusest, mis sel kevadisel ajal ragbihooaja ja tõsisema jahipidamise vahel teda ikka ähvardama kippus. Ta oli rõivastatud justkui pooltesse vormiriietesse – korralikult triigitud sinine epolettidega, kuid ilma lipsuta särk, meresinised püksid ja mustad saapad. Mehe paksud tumedad juuksed olid äsja kääre näinud, tema soojades pruunides silmades vilkus lõbus tuluke ning ta lopsakas suu paistis alati olevat valmis naerule venima. Rinnamärgil ja auto­ küljel seisid sõnad Police Municipale. Auto kõrvalistmel lebas üsna tolmune teravatipuline vormimüts.

Mikrobussi tagaosas leidus veel sõrgkang, pundar akukaab­ leid, korvitäis värskeid mune ja teine korvitäis selle kevade esimesi herneid. Kaks tennisereketit, paar ragbisaapaid, trenni­ ketsid ja suur kotitäis erinevaid spordiriideid täiendasid pudipadi, mis oli end õngetamiili ümber pusasse kerinud. Kusagil kõige selle all olid esmaabikomplekt, väike tööriistakohver, tekk ja piknikukorv taldrikute ja klaaside, soola ja pipra, küüslaugu­ pea ja Lagio taskunoaga, millelt ei puudunud sarvest käepide ja korgits. Esiistme alla oli topitud ühelt sõbralikult talunikult 11

MARTIN WALKER

saadud pudel mitte päris seaduslikku eau de vie’ samakat. Ta kavatses seda kasutada isiklike vin de noix’ pähkliviina varude täiendamiseks, kui toored sarapuupähklid on Siena Katariina mälestuspäeval noppimiseks valmis. Benoît Courrèges – väikese St Denis’ alevi ja selle 2900 hinge politseiülem, keda kutsuti eranditult Brunoks – oli alati mis tahes olukorraks valmistunud.

Või siis peaaegu alati. Tema ei kandnud vööl rasket rihma selle küljes rippuvate kabuuri ja püstoli, käeraudade ja taskulambi, võtmete ja märkmiku ja kõige muuga, mis üldiselt iga Prantsuse politseinikku koormab. Kahtlemata vedeles auto kila-kola hulgas kusagil ka paar iidseid käeraudu, kuid Bruno oli ammugi unus­ tanud, kuhu ta nende võtme jättis. Taskulamp tal siiski oli ja ta meenutas endale pidevalt, et ühel heal päeval tuleb sellele uued patareid osta. Mikrobussi kindalaekas hoidis ta märkmikku ja mõnd pastakat, aga seda märkmikku täitsid mitme­sugused ret­ septid, viimase tenniseklubi koosoleku protokoll (mille ta pidi veel vanal, temperamentsel ja ebausaldusväärsel kontoriarvutil sisse toksima) ning nimekiri Miniminadest ehk tema ragbitrenni kasvandike nimed koos telefoninumbritega.

Bruno relv, üsna eakas 9-millimeetrine MAB poolautomaatne püstol, oli raekojas tema kabineti seifis luku taga ja tuli kapist välja vaid iga-aastasteks kordusõppusteks Périgueux’ sandarmite lasketiirus. Oma kaheksaaastase karjääri jooksul munitsipaal­ politseis oli ta selle vaid kolmel korral tööle kaasa võtnud. Esi­ mene kord oli siis, kui naaberkommuunis märgati marutõbist peni ja politseil tuli silmad lahti hoida. Teine juhus tuli ette, kui Prantsusmaa president sõitis läbi St Denis’ kommuuni, olles teel kuulsate Lascaux’ koopamaalingute juurde. Teekonnal peatus ta vana sõbra Gérard Mangini juures, kes oli juhtumisi St Denis’ linnapea ja Bruno tööandja. Bruno oli riigipeale au andnud ja seisnud uhkelt valves raekoja ees, kus vahetas uusi­ maid kuulujutte presidendi tunduvalt põhjalikumalt relvas­ tatud turvamehega, kes osutus Bruno kunagiseks kamraadiks 12

SURM DORDOGNE’IS

armeepäevilt. Kolmas kord püstolit kaasas kanda saabus siis, kui poksiv känguru tsirkusest põgenes, aga see lugu jäägu mõneks teiseks korraks. Igatahes polnud Bruno kordagi teenistusrelvast tööajal tulistanud, mille üle ta oli ise äärmiselt uhke, kuigi hoidis selle enda teada. Mõistagi käis ta nagu enamik teisigi St Denis’ kommuuni mehi (ja omajagu naisi) jahihooajal peaaegu iga päev laskmas ja võttis sihtmärgi tavaliselt ka rajalt maha, kui ta just ei jälitanud kurikuulsalt tabamatut kurvitsat – lindu, kelle liha eelistas ta üle kõige.

Bruno silmitses rahulolevalt oma linnakest, mis nägi vara­ hommikuses värskuses välja, nagu oleks hea jumal selle üleöö loonud. Ta jäi vaatama, kuidas varajased päikesekiired hüple­ vad ja vilguvad neelukohas, kus Vézère’i jõgi kaob vana kivisilla kaarte alla. See paik näis nii elust pakatav, sillerdamas kuldselt ja punaselt, kui päike moodustas võluväel pajudealusel rohul prismasid ja päikesejänkud jooksid mööda iidsete jõeäärsete hoonete meekarva fassaade. Kiired läigatasid kirikutorni tipus istuvalt kukelt, nagu ka linna sõjamemoriaalil kõrguvalt kotkalt, mille juures pidi ta sel südapäeval mälestusteenistusel osalema, aga ka polikliiniku taha pargitud autode ja haagiste tuuleklaasi­ delt ja kroomitud pindadelt. Kõik paistis rahulik, kui päevased asja­toimetused algasid ja esimesed kunded Fauquet’ kohvikusse suundusid. Isegi nii kõrgelt linnakese kohalt võis ta kuulda raginat, millega kergitati võret Lespinasse’i tubakapoe ees, kus müüdi peale sigarettide ka õngeritvu, relvi ja laskemoona. Väga õige, mõtles Bruno, sedavõrd ohtlikud kaubad ühte kohta koon­ dada. Ta teadis vaatamatagi, et kui madame Lespinasse poeuksed lahti teeb, on ta abikaasa juba kohviku poole teel, et manustada esimene klaasike valget veini ehk petit blanc’i paljudest ja siis terve ülejäänud päev mõnusa auru all püsida.

Linnavalitsuse personal oli samuti kahtlemata Fauquet’s, näkitses seal sarvesaiu, rüüpas kohvi ja sirvis hommikuse ­Sud-Ouesti ajalehe pealkirju. Nende kõrval pidi punt vanamehi 13

MARTIN WALKER

uurima võidusõiduhobuste hetkevormi tabelit ja nautima selle päeva esimest petit blanc’i. Kingsepp Bachelot jõi samuti oma hommikuse veini Fauquet’s, samas kui ta naaber ja vihavaenlane Jean-Pierre, kes pidas jalgrattapoodi, alustas oma päeva Ivani kohvikus nimega Café de la Libération. Nende vaen pärines vastupanuliikumise ajast, kui üks neist oli kuulunud kommu­ nistlikku rühmitusse ja teine liitus de Gaulle’i Vaba Prantsus­ maaga, kuigi Bruno ei mäletanud kunagi, kumb oli kumb. Tema teadis vaid seda, et mehed polnud teineteisega pärast sõda sõnagi vahetanud, ei lubanud oma pereliikmetel vahetada enamat kui ühe jäise bonjour’i ja kumbki härrastest oli kuulu järgi aastaid pühendanud diskreetsele, ent sihikindlale pingutusele teise naist üle lüüa. Linnapea oli kord lõbusa klaasikese juures Brunole rääkinud, et tema veendumuse kohaselt olid mõlemad ka oma eesmärgi saavutanud. Kuid Bruno oli juba piisavalt kaua polit­ seinikuna töötanud, et enamikku abieluväliste armurõõmude kohta levivatest kõlakatest mitte tõe pähe võtta, ning hoides omaenda privaatsust neis delikaatseis küsimusis kiivalt vaka all, võimaldas meeleldi teistele samasugust tegevusvabadust.

Need hommikused käigud olid rituaalid, mida tuli austada – rituaalid, nagu ka pühendumus, millega iga pere tõi oma igapäe­ vase leiva ainult ühest kindlast pagariärist, mida oli linnakeses kokku neli, välja arvatud nädalatel, kui nende lemmikpagar puhkusel oli ja nad olid sunnitud toetama ülejäänud kolme äri, halades iga kord teistsuguse maitse ja tekstuuri üle. Need pisi­ kesed St Denis’ eripärad olid Brunole teada sama hästi kui ta enese ärkamisjärgne kombestik: võimlemine Périgord’i Raadio saatel, dušš erišampooniga, mis pidi teda kaitsma kiilanemise eest, ja seebiga, mis lõhnas roheliste õunte järele. Seejärel, kuni kohv tõmbas, andis ta kanadele süüa ning jagas eelmise päeva baguette’i röstitud viilakaid koer Gigiga.

Teisel pool väikest oja, mis põhijõkke suubus, püüdsid ta pilku lubjakivikaljude koopad. Süngete, ent samas kummaliselt 14

SURM DORDOGNE’IS

ligitõmbavatena meelitasid koopad oma iidsete uuristuste ja maalingutega sellesse orgu teadlasi ja turiste. Turistipunkt nime­ tas seda suurustlevalt inimkonna hälliks. Nende sõnul oli tege­ mist selle Euroopa osaga, mis võis kiidelda vanima järjepideva inimasustusega. Jääaegadel ja soojematel perioodidel, üleuju­ tuste, sõdade ja näljahädade kiuste olid inimesed siin elanud juba nelikümmend tuhat aastat. Sügaval sisimas teadis Bruno, miks see nii on, meenutades endale samas, et tal tuleks tingimata veel mitmeid koopaid külastada ja nende maalinguid vaadelda.

Jõe ääres märkas ta kaldal hullu inglannat, kes pärast hommi­ kust ratsutamist oma hobust jootis. Nagu tavaks, oli naine vea­ tult riides, kandes kiiskavmusti saapaid, koorekarva ratsapükse ja musta värvi jakki. Ta kastanpruun pats lehvis korraliku musta ratsakiivri kuklas nagu rebase saba. Bruno mõtiskles loiult, miks teda hulluks kutsutakse. Talle oli naine küll alati mõistlikuna tundunud ja oma pisikest külalistemaja paistis too üsna edu­ kalt juhatavat. Ta rääkis lausa arusaadavat prantsuse keelt, mis oli rohkem, kui võis öelda enamiku siia elama asunud inglaste kohta. Kui Bruno pilk mööda jõeäärt edasi liikus, märkas ta mitut kastiautot, millega kohalikud talunikud iganädalasele turupäevale saabusid. Tal on peagi aeg tööpostile asuda. Mees võttis välja selle ühe tööriista, mida ta alati kaasas kandis, nimelt mobiili, ja valis Hôtel de la Gare’i tuttava numbri. „On neist mingit märki, Marie?“ küsis ta. „Eile ründasid nad St Alvère’i turgu, nii et nad peavad siin kandis olema.“ „Eile õhtul küll polnud, Bruno. Siin peatuvad vaid tavalised külastajad muuseumi projektist ja üks Hispaania veoautojuht,“ vastas Marie, kes juhatas väikest jaamaäärset hotelli. „Aga tea, et eelmine kord, kui nad siin käisid ja midagi ei leidnud, aru­ tasid nad auto rentimist Périgueux’st, et sa haisu ninna ei saaks.

Pagana gestaapo!“ Bruno, kes oli ustav oma kogukonnale ja linnapeale, mitte Prantsusmaa ametlikele seadustele, eriti kui need olid sisuliselt 15

MARTIN WALKER

Brüsseli seadused, mängis pidevalt peitust Euroopa Liidu ins­ pektoritega, kellele oli tehtud ülesandeks jõustada Prantsuse turgudel ELi hügieenieeskirju. Hügieen on ju tore ja puha, aga St Denis’ kommuuni elanikud on oma juustusid ja pâté de foie gras’d ja rillettes de porc’i valmistanud juba sajandeid, ammu enne seda, kui EList haisugi oli, ega suhtunud just armastavalt bürokraatidesse, kes kirjutasid neile ette, mida nad võivad müüa ja mida ei või. Bruno oli koos teiste piirkonna munitsipaal­ politseinikega tööle pannud keeruka ettehoiatamiskava, et küla­ poodnikke inspektorite visiitidest teavitada.

Inspektorid, keda selles Prantsusmaa osas, kus oli võetud äärmise tõsidusega oma patriootlikku kohustust Saksa okupat­ sioonile vastupanu osutada, tunti gestaapo nime all, alustasid kontrollkäike Périgordi turgudele ametiautoga, mis kandis punaseid Belgia numbrimärke. Teistkordsel visiidil lõigati sel­ lel Bruno hoiatuse peale rehvid läbi. Järgmine kord saabusid nad juba Pariisi autoga, mille numbrimärk algas vastava kom­ binatsiooniga 75. Ka sellele autole osutati vastupanuliikumisele omast kohtlemist, ning Bruno hakkas muretsema, ega kohalikud vastumeetmed üle piiri lähe. Tal oli üsna hea ettekujutus, kes võis rehvide lõikumise taga olla, ja ta oli eraviisiliselt teinud ka hoiatusi, millega lootis nende indu jahutada. Polnud ju mõtet laamendada, kui nende luuresüsteem tagas niigi selle, et turud olid enne inspektorite saabumist puhtaks tehtud.

Siis muutsid inspektorid taktikat ja sõitsid kohale ron­ giga, veetes ööd kohalikes jaamahotellides. Aga see tähendas, et nad jäid jalamaid vahele hotellipidajatele, kelle lihased sugulased või varustajad olidki need, kes kaubitsesid kitse­ juustu-crottins’i ja foie gras’ga, moosi ning sarapuupähklite ja trühvlitega maitsestatud õliga, aga ka nende confit’dega, mille poolest oli see Prantsusmaa nurgake tuntud kui terve riigi gast­ ronoomiline süda. Bruno, keda toetasid tema ülemus ehk St Denis’ linnapea ja kõik vallavolikogu liikmed – sealhulgas isegi 16

SURM DORDOGNE’IS

kommmunisti-Montsouris –, tegi oma pühaks kohuseks kaitsta naabreid ja sõpru Brüsseli idiootide eest. Nonde arusaam toidust küündis ju vaid merekarpide ja friikartuliteni, ning isegi siis rüvetasid nad täiesti kobedaid kartuleid poemajoneesiga, kuna neil polnud viitsimist seda ise valmistada.

Seega katsetasid inspektorid nüüd seni proovimata nippi ja üürisid auto kohapealt, et reid ja sellele järgnev ärasõit toimuk­ sid rikkumata rehvidega. Eelmisel päeval oli neil õnnestunud St Alvère’is väljastada neli trahvikviitungit, aga see ei lähe neil ealeski läbi St Denis’s, mille kuulus turg tegutseb juba enam kui seitsesada aastat. Vähemalt mitte seni, kuni Bruno asjasse puutub!

Heitnud viimase pilgu tillukesele paradiisinurgale, mis tema hoole alla oli usaldatud, hingas Bruno sügavalt kodumaa õhku kopsudesse ja kogus end algavaks päevaks. Kui ta uuesti autosse ronis, mõtles ta, nagu ikka ilusatel suvehommikutel, ühe saksa ütluse peale, mida keegi turist oli talle maininud: et õnne tipp olevat „elada Prantsusmaal, nagu noor jumal“.

17

MARTIN WALKER

2. peatükk

Bruno polnud küll kokku lugenud, aga turupäevade hommiku­ tel jagas ta suudlusi vähemalt sajale naisele ja surus kätt vähe­ malt sama paljudel meestel. Sellel hommikul sai esimesena jaole paks Jeanne, nagu koolipoisid teda kutsusid. Prantslased, kes on naiseks olemise imeliste saladustega rohkem kursis kui enamik rahvaid, on vahest ka ainus rahvas maakeral, kes oskab hinnata jolie laide’i kontseptsiooni, nimelt näotuid või lausa inetuid naisi, kes tunnevad end omaenda lopsakas kehas niivõrd muga­ valt ja on hingelt nii lustakad, et muutuvad armastusväärseks.

Ja paks Jeanne oli ligi viiekümneaastane ja peaaegu täiuslikult kerakujuline jolie laide. Teda ei saanud ilusaks pidada kui tahes lennuka kujutlusvõime abil, küll aga oli ta üks lõbus ja endaga rahulolev naine. Vana pruun nahast märss, millesse ta kogus tagasihoidlikke summasid, mille iga letipidaja maksis St Denis’ turul kauplemise privileegi eest, põntsatas raskelt vastu Bruno reit, kui tema nägemise rõõmust kiljuv Jeanne üllatava kiirusega ringi pööras ja põse õieli ajas, et teda rituaalse tervituse käigus suudeldaks. Siis ulatas ta mehele värske maasika, mis pärines proua Verniet’ müügiletilt, ja Bruno astus eemale, et tervituseks ja tänuks suudelda toda vana talunikuleske kummalegi krimpsus põsele. „Vaadake pilte, mille Jo-Jo eile St Alvère’is neist inspektoritest tegi,“ ütles Bruno Jeanne’ile ja võttis fotod rinnataskust välja. Ta oli eelmisel õhtul sõitnud naabervalla munitsipaalpolitseiniku poole, et pildid ära tuua. Kolleeg oleks võinud need mõistagi e-postiga raekoja arvutisse saata, aga Bruno oli ettevaatlik mees 18

SURM DORDOGNE’IS

ja arvas, et ehk oleks kahjulik sellest diskreetsest luureoperat­ sioonist elektroonilist jälge maha jätta. „Kui neid näete, helistage mulle. Ja andke kohviku-Ivanile ja bistroo-Jeannot’le ja tubakapoe-Yvette’ile ka koopiad, et nad saaksid neid klientidele näidata. Vahepeal minge sinnapoole ja hoiatage letipidajaid teispool kirikut. Ma ise räägin sillaäärse­ tega.“ Igal teisipäeval alates 1346. aastast, kui inglased alistasid Crécy lahingus pool Prantsuse suurmaaomanikest ja võimas Brillamontide suguvõsa pidi korjanduse korraldama, et oma senjööri eest lunaraha maksta, oli Périgordi pisikeses St Denis’ linnakeses turg püsti pandud. Linnaelanikud olid oma feodaal­ isanda abistamiseks kokku kogunud kuninglikud viiskümmend hõbeluidoori ja saanud vastutasuks loa pidada turgu, tagades kavalalt sissetuleku tervele pisikesele kogukonnale, mis askeldas rõõmsalt Le Mauzensi oja ja Vézère’i jõe ristumiskohas – just sellest kohast edasi, kus vana Rooma silla säilinud postitüükad veest esile turritavad. Kõigest üksteist aastat hiljem kannustasid Prantsusmaa läbinahutatud rüütlid taas oma lombakad hobused pikkvibudega Inglise vibulaskurite vastu, ja neid niideti nagu loogu. Brillamonti suuraadel tuli järjekordselt võidukate inglaste käest pärast Poitiers’ lahingut välja lunastada, aga selleks ajaks oli turumaksude abil kokku aetud piisavalt raha, et see vana Rooma sild tahumatul moel taastada. Seega ostis linnarahvas järje­kordse viiekümne luidoori eest Brillamontide suguvõsa käest õiguse silla­ületuse eest tollimaksu kasseerida ning linnakassa sai iga­ veseks kindlustatud. Nõnda algas jäädav vägikaikavedu Prant­ suse talupoegade ning maksukogujate ja riigivõimu sillutajate vahel. Ja need praegused inspektorite röövretked (inspektorid olid muide ka ise prantslased, kes said Brüsselist vaid korral­ dusi) olid vaid selle lõputu võitluse viimaseks sõjaretkeks. Kui seadused ja eeskirjad olnuks Prantsusmaa enda omad, võinuks Brunol olla inspektorite nii aktiivse ja sedavõrd suure isikliku 19

MARTIN WALKER

lustiga kiusamise suhtes teatavaid reservatsioone. Aga paraku need seda polnud. Need olid Brüsseli seadused mingist kaugest Euroopa Liidust, mis võimaldas noortel taanlastel ja portu­ gallastel ja iirlastel tulla igal suvel kämpingutesse ja baaridesse tööle, nagu oleksid nad prantslased. Kohalikel talunikel ja nende naistel oli vaja elatist teenida ja nad satuksid raskus­ tesse, kui peaksid turul teenitud tagasihoidlikest summadest veel inspektoritele trahvi maksma. Pealegi olid need kõik ju Bruno sõbrad ja naabrid.

Tõtt-öelda teadis Bruno, et hoiatusi tuleb jagada järjest vähe­ matele. Tänapäeval hõivasid üha enamaid turulette väljast­poolt linna pärit võõrad, kes müüsid kleite ja teksaseid ja muud rõiva­kraami, nagu odavad kampsunid, T-särgid ja kasutatud riided. Kaks süsimusta senegallast kauplesid kirevate dashiki’de, nahkvööde ja -kottidega, ja samas asus paari kohaliku pott­ sepa väljapanek. Leidus ka ökoleibade lett ja mitu kohalikku veinimüüjat müütas oma Bergeraci ja magusat Monbazillaci ­dessertveini, mille hea jumal oli oma tarkuses loonud ideaal­ seks rüüpeks foie gras’ kõrvale. Siin oli noateritaja ja rauakaup­ mees, Vietnami-Diem, kes müüs oma nems’e – kevadrulle – ja Jules, kes kaubitses pähklite ja oliividega, sellal kui ta naine hoolitses tohutu suure pannitäie paella eest. Mitme­sugused letid puuviljade ja köögiviljade, maitsetaimede ja tomati­ taimedega – need kõik olid praegu veel Brüsseli meeste vastu immuunsed.

Aga iga lett, kus müüdi käsitööjuustu ja -pasteeti või parte ja kanu, millel oli pea maha löödud taluõuel, mõnel päevi­ näinud pakul, pere igivana kirvega, mitte valgete kahhelkividega tapamajas valgetes kitlites ja juuksevõrkudes tööliste poolt, sai Brunolt hoiatuse. Ta aitas vanematel prouadel kaupa pakkida, ladudes värskelt kitkutud kanad kangast võrkkottidesse, et need lähedal asuvasse Patricku sõidukooli kontorisse peitu viia. Jõu­ kamad talunikud, kes said endale külmakaste lubada, lasid alati 20

SURM DORDOGNE’IS

tädi Marie’l ja vanaema Colette’il mõned vähem seaduslikud juustud nende endi omade kõrvale panna. Turul varjasid kõik sama saladust.

Bruno mobiil helises. „Persevestid on kohal,“ ütles Jeanne häälega, mida ta ise kahtlemata sosinaks pidas. „Nad parkisid panga ette ja Marie-Hélène tundis nad ära selle pildi järgi, mis ma Ivanile andsin. Ta nägi neid, kui käis tassikest kohvi võtmas.

Marie-Hélène on kindel, et need olid nemad.“ „Kas ta nende autot ka nägi?“ küsis Bruno. „Hõbedane Renault Laguna, üsna uus.“ Jeanne luges regist­ reerimisnumbri ette.

Huvitav, mõtles Bruno. See oli Corrèze’i departemangu number. Ilmselt sõitsid nad rongiga Brive’i ja rentisid seal enne Dordogne’i auto. Küllap taipasid nad, et kohalik luurevõrgustik neile peale passib. Bruno jalutas jalakäijate alalt üle vana kivi­ silla raekoja platsile, kus inspektorid pidid temast enne turule jõudmist mööduma. Ta helistas teistelegi munitsipaalpolitsei pealikele, kelle kodukohas pidi ka sel nädalal turg avatama, ning teatas neile automargi ja -numbri. Tema oli oma osa teinud – õigemini poole sellest. Ta oli sõpru inspektorite eest kaitsnud ja nüüd tuli tal neid kaitsta nende endi eest.

Niisiis helistas ta Joe’le, kes oli olnud nelikümmend aastat Bruno eelkäija St Denis’ politseipealiku ametikohal. Nüüd veeretas ta päevi õhtusse, külastades kohalikel turgudel oma vanu semusid, ja kasutas selleks ettekäändena hooajalist üleelu­ suuruste põllede ja töökitlite soodusmüüki auto tagaluugist. See puudutas vähem müüki ja rohkem rituaalse klaasikese punase veini ehk petit rouge’i kummutamist, aga kahe põlvkonna eest oli Joe olnud ka kasulik ragbimängija ja kohaliku spordiklubi tugisammas. Revääril kandis mees väikest punast märki, mis liigitas ta Auleegioni ordeni saajate hulka. See oli autasu poisi­ eas osutatud teenete eest, kui ta tegutses sõnumitoojana ehtsas vastupanuliikumises sakslaste vastu. Bruno oli millegipärast 21

MARTIN WALKER

kindel, et Joe on rehvilõhkumistest teadlik ja osales arvatavasti lausa selle organiseerimises. Joe tundis selles piirkonnas viimset kui hinge ja oli neist pooltega suguluses, sealhulgas enamikuga St Denis’ praegustest tursketest ragbiründajatest, kes hoidsid kohalikku ragbiliigat hirmu all. „Kuule, Joe,“ tegi Bruno algust, kui vanamees oli oma har­ jumuspärase karuse haugatusega telefonile vastanud, „inspek­ toritega on kõik korras. Turg on puhtaks tehtud ja me teame, kellega tegu. Seekord pole jamasid vaja. See ajaks asjad ainult hullemaks, selge?“ „Mõtled seda autot, mis panga ette pargiti? Hõbedast Lagu­ nat?“ küsis Joe omakorda jämeda kriipiva häälega, mis tulenes aastakümnepikkusest Gauloises’ide suitsetamisest ja tema enda tehtud koduveinist. „Selle autoga on juba jonksus. Ära selle pärast muretse, pisi-Bruno. Gestaapo saab täna jala koju minna nagu eelmine kord.“ „Joe, sa tõmbad meie omadele häda kaela,“ ütles Bruno äre­ valt, kuigi teadis, et võiks sama hästi rääkida seinaga. Kuidas kurat Joe sellest juba teada oli saanud? Ta oli arvatavasti olnud sellel ajal Ivani kohvikus, kui Jeanne lasi fotodel ringi käia. Ja auto kohta oli ta arvatavasti kuulnud pangas Marie-Hélène’ilt, kes oli abielus Joe vennapojaga. „See võib meile tõsise häda kaela tuua, kui me ette ei vaata,“ jätkas Bruno, „nii et ära tee midagi sellist, mis sunniks mind tegutsema.“ Ta klõpsas telefoni äkiliselt kinni. Lastes pilgul käia üle silla­ ületajate, kellest enamikku ta tundis, pidas Bruno inspektoritele vahti. Siis märkas ta silmanurgast tuttavat autot – vana logu Renault Twingot, mida kohalikud sandarmid kasutasid eriope­ ratsioonideks, roolis nende uus kapten, kellega ta polnud jõud­ nud veel tutvuda. Kuuldavasti Normandiast pärit morn kõhetu tüüp nimega Duroc, kes tegi kõike reeglite kohaselt. Korraga hakkas Bruno peas huilgama sireen ja ta valis uuesti Joe numbri.

22

SURM DORDOGNE’IS

„Pane kohe kõik seisma. Pärast eelmist korda ootavadki nad rohkem probleeme. See uus sandarmite juht sõitis just erariietes mööda ja võib-olla korraldasid nad oma autole varitsuse. Mul on selles suhtes halb eelaimdus.“ „Kuradi kurat,“ ühmas Joe. „Me oleks pidanud selle peale varem mõtlema, aga nüüd võib juba hilja olla. Rääkisin baaris sellest Karimile ja ta lubas asja korda ajada. Üritan ta ära kut­ suda.“ Bruno helistas spordikohvikusse, mida pidasid Karim ja ta abikaasa Rashida, kes oli väga kena, aga ka väga rase. Rashida rääkis, et Karim oli juba kohvikust lahkunud ja tema mee­ lest polnud mehel telefoni kaasas. „Persse,“ mõtles Bruno. Ta hakkas tõtakalt üle kitsa silla kõndima, üritades jõuda panga­ esisele parkimisplatsile enne, kui Karim endale häda kaela tõmbab.

Bruno tundis Karimi sellest ajast peale, kui ta üle kümne aasta tagasi siia kolis, kui üht kogukat trotslikku araabia teis­ melist, kes oli valmis kaklema ükskõik millise noore prantsla­ sega, kes talle vaid väljakutse esitada julges. Bruno oli seda tüüpi varemgi kohanud ja tegi Karimile pikkamööda selgeks, et too on piisavalt sportlik, et oma põlgus ragbiväljakul välja elada.

Kutsunud poisi kaks korda nädalas trenni, igal laupäeval võist­ lusele ja suvel tennist mängima, õpetas Bruno teda pahandustest eemale hoidma. Tal õnnestus Karim värvata koolimeeskonda ja seejärel ühte kohalikku ragbimeeskonda ning lõpuks jõudis ta piisavalt suurde liigasse, et teenida raha Rashida kosimiseks ja kohviku soetamiseks. Bruno oli isegi nende pulmas kõnet pidanud. Persse, persse, persse ...

Kui Karim vahele jääb, võivad asjad hullu pöörde võtta. Ins­ pektorid võivad oma ülemusel lasta survet avaldada prefektile, kes avaldaks omakorda survet politseile või vahest saaksid nad kampa isegi kaitseministeeriumi ja tooksid kohale sandarmid, 23

MARTIN WALKER

kes maapiirkondade kuritegusid lahendavad. Kui nad aga loot­ sid, et Karim või Rashida lobisema hakkavad, polnudki teada, kuhu see kõik välja viib. Kriminaalkaristus riigivara kahjusta­ mise eest tähendaks seda, et Karim kaotab tubakamüügiloa ja tema kohvikupidamisel on lõpp. Tema ei pruugiks sõnagi poe­ tada, aga Rashida mõtleks ikkagi lapse peale ja võiks murduda.

See juhataks nad omakorda vana Joe ja ülejäänud ragbimees­ konnani, ja enne, kui kass jõuaks aevastada, oleks tervel vaikse ja rahuliku St Denis’ võrgustikul süüdistused kaelas ja see pude­ neks laiali. Seda ei saa Bruno lubada.

Bruno aeglustas sammu, kui läks aleviku teadetetahvli juures ümber nurga ning möödus sõjamälestusmärgist, astudes auto­ ridade vahele, mis olid Maapanga ette üles rivistatud nagu pal­ jud erivärvilistes mundrites sõdurid. Ta vaatas ringi, et tabada sandarm Twingot, ja märkas hoopis Duroci, kes seisis tavapä­ raselt panga sularahaautomaadi ette moodustunud järjekorras.

Kaks kohta temast tagapool kõrgus teiste kohal Karim, kes ajas mõnusalt juttu keemilise puhastuse Colette’iga. Bruno sulges suurest kergendusest hetkeks silmad ja vantsis siis kereka põhja­ aafriklase juurde. „Karim,“ tervitas ta, lisades kiirelt „Bonjour, Colette“, ning suudles naist kummalegi põsele, enne kui pöördus tagasi Karimi poole ja ütles: „Ma pean sinuga pühapäevasest mängugraafikust rääkima. Ainult üks silmapilk, see ei võta kaua.“ Ta haaras mehel küünarnukist, jättis Colette’iga hüvasti, noogutas Durocile ja talutas oma tõrksa sihtmärgi tagasi silla suunas. „Tulin sind hoiatama. Arvan, et nad passivad seda autot ja on võib-olla isegi sandarmeeriat hoiatanud,“ ütles Bruno. Karim seisatas ja ta nägu selgines rõõmsaks naeratuseks. „Tulin ise ka selle peale, Bruno, kui nägin uut sandarmit raha­ sabas seismas, endal silmad ringi vilamas, nii et jäin tema taha ootele. Igatahes nüüd on see tehtud.“ „Sa lõikasid tal kummid läbi, kui Duroc sealsamas vahtis?“ 24

SURM DORDOGNE’IS

„Üldsegi mitte,“ ajas Karim suu naerule, “lasin oma venna­ pojal selle koos teiste lastega ära teha. Nad hiilisid ligi ja toppisid kartuli summuti torru, sellal kui mina seal Colette’i ja Durociga juttu puhusin. See auto ei jõua kümmet kilomeetritki sõita, enne kui mootor kokku jookseb.“

25